Amazonase vihmametsa sügavustes ei elagi rikkumata indiaanlased, vaid evangelistidest usuhullud, kes näppavad palmiokstest ehitatud kiriku generaatori jaoks bensiini, kannavad vimma veel sügavamal metsas redutavate äärmuslike katoliiklaste vastu ja panevad oma külale nimeks New York. Seal pesitseb ka näljane vanaema, kes meie püütud härgkonnad salaja nahka pistab. Igapäevaelusse toovad kohalikud mõnusat suminat sellega, et joovad end vanade naiste kääritatud süljejoogist purju ja pärast kardavad, et valged mehed tulid neilt nägusid küljest ära lõikama. Ühesõnaga, seal ikka juhtub. Ning loomulikult ümbritseb kogu seda sigrimigrit müstiline loodus, mis haarab endasse ja ei lase enam lahti. Olen end ninast sabani sidunud selle ägeda ja elu täis maailmaga – nüüd viin sinna seiklema ka teisi. Käesolev jutustus aga aitab ehk pigem vaimusilmas Amazonasesse rännata. Siin kaante vahel on mõned lood, mis on aset leidnud seitsme aasta jooksul, mil olen Peruu ja Kolumbia Amazonases elanud ja seigelnud. Ivo Tšetõrkin
Оглавление
Ivo Tšetõrkin. Minu Amazonas. Jõkke pissimine keelatud!
EESSÕNA
MINEMISE LUGU
ÜLE MÄGEDE DŽUNGLI POOLE
LINN, KUHU EI VII ÜHTEGI TEED
NOH, LÕPUKS OMETI METSAS VÕI?
LINNAVURLEDE SEAS OMA KOHTA OTSIMAS
AYAHUASCA MEDICINA
HIPID, KUNSTNIKUD JA MUUD MÕNUSAD TÜÜBID
KUMMITUSLAEVAGA KOLUMBIA POOLE
KUIDAS DARWIN ENDALE CAIPIRINHA VÄLJA TEENIS
LETICIA TARZAN
BENSIINIHAISU JA PÕRGULÄRMI SEES ON ÄGEDAM KUI METSAS
KOKALEHT JA MOONIPIRUKAS
KURB LUGU
AMAZONASE PARVEPOISID
PLÄRISEVA PAADIGA KISAVA SEA JUURDE
NEW YORK, NEW YORK!
KONNAMAIAS VANAEMA
„IQUITOS, IQUITOS, MEIL ON VÄIKE MURE”
PERIFEERIA DÜNAAMIKA
AGA KUHU NEED PARVED SIIS JÄID?
TÜÜTUKS KISUB SEE PASSIMINE
ELU LIIKUMISES
JÄRELSÕNA
PILDIALBUM
Отрывок из книги
Juhus on minu elus mänginud alati olulist rolli. Samas usun, et kui hoida üht mõtet või soovi kusagil kuklasagaras piisavalt ärkvel, lähevad asjad „nagu iseenesest” sobivas suunas just eelkõige tänu pisikestele ja alateadlikele valikutele, mida ma selle endalegi selgelt formuleerimata juhtmõtte ajendil märkamatult kogu aeg teen.
Lääne inimesed satuvad vihmametsas küladesse, kus kohalikud elavad palmilehtedest katusega hütis ja kus pere suurimaks varanduseks on alumiiniumist supipott. Osa ahhetab: küll nad on siin metsas rõõmsad, oh kui vähe on tegelikult õnneks vaja.
.....
„Kui ma praegu sinna elama ei lähe, siis ei tee ma seda kunagi. Siis ma ei jõua üldse kuhugi. Ma sean Eestis elu sisse ja ei saa kuskile enam pikemaks minna. Ja kui ma juba võtan aluseks selle, et ma tahan vähemalt mingiks ajaks kuhugi ära minna, siis ma ei suuda küll mõelda välja paremat kohta kui Iquitos. Ega paremat aega.”
„Ma tean, sellepärast ma ütlesingi, et ma teadsin, et sa sinna lähed.”
