Читать книгу Tuumahiid 4: Berüllium - J. J. Metsavana - Страница 4

Reeded on erinevad. Mõni on tüütult pikk, mõni ootusärevust täis. Sel reedel teadsin, et õhtul on onuga jahile minek. Päev läks sujuvalt nagu õlitatult. Võtsin vastu ühe kliendi – keegi vanamees oli vorsti söömisega vahele jäänud – tüüpiline juhtum. Rääkisin kliendile, kuidas ma teda kohtus kaitsta kavatsen, ise teades, et see on suhteliselt lootusetu. Vorstisööjate puhul pidin lihtsalt hoolitsema selle eest, et ma oma raha enne kätte saaksin, kui klient riigi hammasrataste vahele jääb. Ajasin terve hulga paberiasju korda ja lasin oma Maybachil end koju sõidutada. Pärnu on ilus linn. Eriti varasuvel, kui turiste veel nii palju ei ole.

Masin veeres minu Esplanaadi tänaval asuva maja garaaži. Tervitusmusi abikaasalt, ülikond seljast, meeldiv õhtusöök kaasaga koos ja siis sain asuda oma igareedese salaelu kallale. Kõigepealt pidi üks vana klient tulema vorsti ostma. Jah, ka mina olin diiler. Mitte mõni tänavatolgus, kes õige pisut kassiliha sisaldavaid sojaviinereid hõlma alt inimestele müüb ja kelle kliendid siis minult juriidilist abi paluvad. Kaugel sellest. Ma olin ikka suure kaliibri tõsine tegija. Kaup oli korralik – 100% metslooma liha. Mul oli ammu välja kujunenud suletud klientide ring, kes teadsid, kuidas ja millal liha tarbida ja kuidas saladust hoida. Kliendid ei tahtnud mind kaotada ja mina neid. Veganite diktatuuri ajal on selline tegevus riskantne, kuid väga tasuv. Pärast kliendile paki üle andmist võtsin oma jahiriiete koti, istusin teise autosse ja sõitsin onule külla. Edasine on väheoluline kuni hetkeni, mil ma onuga koos öises metsas seistes jõllitasin fakti, mis ähvardas minu ilusa elu purunemise paisata miljoni särava killuna üle riiklike ajalehtede esikaante.

Minu onu Toivo, suur ja jämedakoeline, krässus pea ja paksu vuntsipahmakaga varsti 62-aastaseks saav jahimees, seisis mu kõrval. Käed värisesid, kui ma kuuvalges suitsu ette panin. Ma ei saanud mitte midagi parata, vaatepilt oli lihtsalt kohutav. Mõlemad vaatasime kuuvalguses maas lebavat kogu ja olime šokis. Vähemalt mina olin. Ma ei tea, kas Toits oli üldse suuteline midagi tundma, kuid kuidagi tajusin, et temalgi oli hirm.

„Kas sa tõesti ei näinud, keda sa lased?“

Toits vastas vaiksel madalal häälel: „Kas ma ei ole sulle õpetanud? Salakütil ei ole aega valida. Hirv on sihikul ja tuld!“

Lause lõpetamiseks sülitas ta lärtsti maha.

Kogu tõmbles. Mul hakkas paha. Süda tagus kurgus. Tegin jahikuue kraenööbi lahti.

„Peaks kiirabi või pargivahi kutsuma?“ tegin väriseval häälel ettepaneku.

„Türa ma sul kutsun, raisk!“

„Aga ta ju sureb! Ikkagi mõtlev olend!“

„Ära tüki, kurat! Anna inimesele aega!“

Onul olid alati vastused varuks olnud. Vunts teadis täpselt, kuidas asjad maailmas peavad käima. Nüüd äkki vajas ta mõtlemiseks aega ...

Kogu maas hingeldas. Suust nõrgus verine nire. Ta vaatas meid oma kuldsete krässus kiharate alt helesiniste silmade uduse nukra pilguga. Kui me kohale saabusime, oli ta üritanud veel ennast kapjadele püsti ajada ja põgeneda. Nüüd ootas ta lihtsalt oma lõppu. Kuidas sai vana jahimees tulistada hobuse kere pihta, seda ise hirveks pidades, oli minu jaoks müstika. Täiskuu andis ju piisavalt valgust. Ja kui ei näe täpselt, siis ei lase. Ise ta õpetas mulle seda kunagi. Minu pinnimise peale seletas ta, et eluka keha ülemine pool oli olnud sarapuupõõsas ja alumine põõsa heidetud varjus. Aga ikkagi – pidi siis laskma? Sama hästi oleks ta võinud mõne lehma hirve pähe maha lasta. Ninna tungis hobusehigi, vere ja kevadise niiske metsa lõhna. Meie ees maas vedeles surev kentaur.

Kohast, kus kuul eluka hobukeha ribide vahele sisenenud oli, nõrgus väike verenire. Palju verd tuli teiselt poolt, kus väljuv kuul oli kehasse suure augu rebinud. Haav lurises kentauri hingamise taktis. Ma olin alul proovinud temaga suhelda, kuid ta oli mulle lihtsalt mõistmatu pilguga otsa vaadanud ja kähisenud midagi, mis kõlas nagu „palidzietman ludzu“ vms. Ilmselgelt ei rääkinud ta meie keelt. Lätlane?

„Tea, kuidas ta kavatses talve üle elada, sedasi palja ülakehaga?“

Mulle tundus see küsimus praegu täiesti absurdne.

„Ma ikkagi kutsun kiirabi! Või helistaks Väinole, ta vana veterinaar, ehk oskab midagi teha?“

Koukisin taskust telefoni, et teha hädaabikõne, kui kuulsin äkki tuttavat relva vinnastamise klõksu. Kartsin, et Toits lõpetab sureva kentauri piinad, kuid pilku tõstes märkasin, et väikese salakütirelva suure summutiga toru oli suunatud minu poole. Olin pehmelt öeldes üllatunud, segaduses ja hirmunud. Mine tea, mida vanamees sellises olukorras ette võtab.

„Anna oma kuradi lustitops siia!“

Pärast hetkelist hämmeldunult seismist kuuletusin. Äsja mõrvanud püssi ees oli väga ebamugav vastu vaielda. Toits pani telefoni oma kuue taskusse ja viipas siis püssitoruga selja taha jääva metsasihi poole.

„Hakkame koju minema!“

„Hulluks oled läinud? Sinu kuuli tükid on kuskil tema sees! Meie jälgi on kogu koht täis. Mis sa arvad tõsimeeli, et kui pargivaht ta siit leiab, siis me pääseme puhtalt? Pealegi ei lähe mina ei sureva inimese ega looma juurest kuhugi!“

Toits vaatas uuesti maas lebava kogu poole.

„See kindlasti kusagilt mustade maalt tulnud. Seal nad kepivad hobuseid ja kitsi. Nüüd on tulemus käes. Sihukest värdjat ei saagi ellu jätta!“

Onu oli alati teinud kohatuid jämedaid nalju. Eriti igasuguste moondatute aadressil, kuid praegune oli nende kvintessents. Vaikisime erinevatel põhjustel.

„Huvitav, kas me läheme kinni mõrva või salaküttimise eest?“

„Ole vait, idioot!“

Tänasin mõttes komplimendi eest. Tartu Ülikooli juura cum laude lõpetanud magister on siis nüüd korraga idioot. Selles mõttes oli tal küll õigus, et paljas mõte minu ühiskondliku positsiooniga metsa tulla ja siin salakütiga koos jahti pidada viitas, et mu peas ei olnud mitte kõik ilmselt parimas korras. Jätsin mõttes hüvasti oma karjääri, naise ja vabadusega.

Kentaur tõmbles endiselt. Tema pilk ei püsinud enam meil – oli pigem suunatud igatsevalt kusagile kaugusesse. Metsa. Mul oli tunne, nagu me oleksime purustanud Lootuse Teemandi, pidades seda siniseks suhkrukristalliks. Mul oli kohutavalt kahju ja väga piinlik. Onu selliseid hingepiinu ei tundnud. Ta ei sallinud neid erinevaid moondatud olendeid.

„Oleks labidas kaasas, kaevaks augu ja ajaks ta sinna sisse. Siis teeks platsi korda ja paneks ajama.“

„Mul on sapöörilabidas kaasas … eee … elusast peast? Hull oled?“

„Kaua ta ei ela.“

Seda öelnud, istus Toivo lähedal olevale maha langenud kuusele, võttis taskust juusturatta ja meetuubi, pigistas juustule mett peale ja hakkas rahulikult sööma. See oli tema tavaline metsaeine. Ütles, et see tagab talle kõrge ea ja on toitev. Sel hetkel oli onu mulle üdini vastik. Siis, otsusele jõudnud, viipas ta juustuga minu poole.

„Noh, mis passid? Hakka auku kaevama!“

„Segi peast? Mets on bioandureid täis! Siin ei tohi midagi kaevata! Veganite reservaadi määruse paragrahv 43, lõige 17, et sa teaksid“

„Käi persse oma paragrahvidega.“

Toits vajas jälle aega mõtlemiseks. Üks mõte tuligi.

„Vorsti tahaks, kurat.“

Lagendikul valitses vaikne tardumus. Kentauri läbistasid surmaeelsed värinad, ta tõmblevad jalad sahistasid rohus. Aeg-ajalt oli kosta vere lurinat haavas. Mõtlesin sellele, mis meid siiani toonud oli. Puhas ahnus – päeva lõpuks leiab nõudlus alati pakkumise. Ja pakkuja leiab vahendaja. Arvaku riik sellest, mida tahab. Vanasti oli liha legaalne ja narkootilised taimed ja seened illegaalsed, nüüd on vastupidi. Siin me siis nüüd olime. Vahendaja vaatamas, kuidas pakkuja sööb katastroofi serval südamerahus juustu meega.

Korraga kostus kaugelt-kaugelt metsast nõrk, vaevutajutav meeleheitlik naisehääl:

„Jaaniiiis!“

Kentaur üritas pead tõsta ja vastata, kuid tõi kuuldavale ainult korina. Korraga tundsin minagi rinnus selle naise kaotusevalu ja silm läks märjaks. Poleks seda onu siin, siis oleksin teinud kõik tema päästmiseks. Muidugi, kui onu poleks olnud, polnuks ka probleemi. Aga elukogemust oli mul piisavalt, et püssitoruga minu suunas vehkinud Toitsiga mitte vaielda. Vana vunts oli maailma lõpp-punkt. Ta suhtus maailma nii, et kui see ei vasta tema ootustele, siis peab maailm ennast kohandama. Mitte tema. Antud juhul pidin siis mina kohanduma.

Onu ei teinud sellest haledast hüüatusest väljagi. Tema pilk libises hoopis istumise all olevat kuuse tüve mööda langemisel maast rebitud juurepahmaka poole. Siis viipas ta juustutükiga sinnapoole, öeldes täis suuga:

„Näe, sinna matadki. Seal pole mingeid andureid.“

Vaatasin onule hetke otsa, omal süda rinnus valutamas. Ta tegi pealiigutuse, mille tähendust teadsin lapsest saadik. See oli umbes midagi sellist, et „noh, mis on siis nüüd?“. Ohkasin, võtsin seljakotist sapöörilabida, murdsin lahti ja läksin kaevama.

„Mine võta ikka mõõtu kah!“

„Mina elavalt olendilt haua jaoks mõõtu ei võta.“

Teisaldasin uduste silmadega juurepuhma varjus pinnast. Toits ei vaevunud mind vaatamagi tulema. Teadis teine väga hästi, et ega mul ei ole kusagile minna. Mõtlesin, et sinna on see himu lihatoidu järele meid siis viinud. Kord kuus oleme salaja metsa hiilinud. Mustal turul oleme ettevaatlikult vorsti müünud ja natuke ka ise söönud. Mõnikord on lihtsalt nii, et kogu see tervislik kraam on surmani ära tüüdanud. Liha tuleb muidugi süüa kohe kohustusliku uriiniproovi nädala järel. Siis jõuab keha järgmiseks prooviks puhtaks saada ja lihasöömise märke ei ole. Seda teadsin ma kõigist osaletud protsessidest täpselt. Siiani oli kõik hästi läinud ja meil oli õnnestunud tabamisest pääseda. Praegu oli asi aga väga hapu. Pealegi olime me liiga kauaks ühele kohale jäänud. Salaküti kuldreegel nõuab pargivahtidest kiiremat liikumist tihnikute vahel, et ise märkamatuks jääda. Meie aga passisime suhteliselt hõredas metsatukas juba mõnda aega. Rassisin augu kallal edasi, omal nahk seljas täiesti ebajuristilikult märg. Õnneks oli pinnas pehme ja sellesse augu kaevamine ei olnud väga aeganõudev tegevus.

„Kuule, kaevur, nüüd võid tulla mõõtu võtma!“

Ajasin ennast kumarast üles ja vaatasin juurte vahelt kentauri poole. Too oli lõtvunud ja ei hingeldanud enam. Verd ei mulksunud haavas ja jalad ei sudinud tõmmeldes rohtu. Astusin vaikides laiba juurde, seisatasin hetkeks, kahetsedes kõike, mis toimunud oli, ja mõõtsin ta siis labidapikkustes üle. Kentaur oli palju suurem, kui ma olin arvanud, ja ilmselgelt ei mahtunud kuuse poolt mustaks jäetud platsile ära. Seda ma Toivole ka ütlesin.

„Anna siia,“ kostis ta tõustes vihaselt, pistis viimase juustutüki suhu, pühkis käed püksitagumiku vastu puhtaks ja võttis mult labida. Vanamehe käes läks töö märksa kiiremini kui minul. Ma olin alati imestanud selle jaksu üle, mis Toivo kätes peitus. Ta ei olnud mingi musklimägi. Randmed olid küll nii jämedad, et mõlemad minu omad tulnuks kõrvuti panna, et tema ühte kokku saada. Kuid mingeid suuri lihasepunne ei olnud – kust ta selle rammu võttis, ei tea. Mullahunnik augu kõrval kasvas igatahes märksa kiiremini kui minu käes.

„Lohista ta siia!“

See oli öeldud ilma tööd peatamata. Aga seda oli lihtsam öelda, kui teha. Olete te kunagi pidanud surnud hobust lohistama? Kentaur ei olnud küll mingi Tori hobune. Isegi mitte araablane. Pigem selline suur poni. Turjakõrgus umbes meeter kakskümmend, kuid keha ilus ja sihvakas, mitte selline tönts, nagu ponidel. Ta võis kaaluda ca 250 kilo. Kõhklesin mõnda aega, kust kinni võtta, ja siis haarasin tagumistest jalgadest, et loom kuuseni lohistada. Niigi juba kaevamisest väsinuna liikus kentaur pingutustele vaatamata vähe. Juristi nõder ihu ei olnud sellise töö jaoks loodud. Iga sentimeeter nõudis täit pingutust ja varsti oli minu jaks otsas. Seisin ta kõrval ja hingeldasin. Ise mõtlesin, et on täiesti imetlusväärne, kuhu on inimesed valmis enda biorobootilise muundamisega laskuma. Neist, kes kunagi demonstratsioonidel nõudsid loomse toidu keelustamist ja lõpuks võitsid, on nüüd mitmed lasknud ennast erinevateks metsas elavate rohusööjate inimhübriidideks või veelgi imelikumateks elukateks muundada, et paremini loodusega ühte sulanduda. Vähemalt nii nad väljendusid. Neid ei olnud palju ja nad elasid reservaatides, aga neil oli oma parlament ja nad nõudsid aeg-ajalt veganite diktatuurilt suuremaid õigusi. Ja olid ainsad, kes neid sai. Üks selline reservaat oli Soomaal.

Onu Toivo oli jahimees ka ametlikult – ainsad loomad, keda lasta tohtis, olid hundid, kuna muundatud rohusööjad kartsid neid. Mina varustasin Pärnu musta turgu lihaga, teenides selle eest päris kena raha. Onu elas Kikeperas Lehiste talus, hankis salaküttimise teel ka muid loomi peale seaduslikult lubatud huntide ning keetis saadud lihast vorstid valmis. Kusjuures mul oli kuri kahtlus, et sinna vorstide sisse „sattus“ täiteks ka pisut hundiliha. Kuidas ta selle rõvedast haisust ja maitsest vabanes, oli suur saladus. Korra kuus nõudis ta, et mina kah jahil käiksin. Et saaks „vere maitse suhu“, nagu ta armastas öelda. Siin ma nüüd siis olin. Vere maitse päriselt suus. Haarasin kentauril jalgadest ja rassisin edasi.

„Kurat, kaua sa aeled seal temaga?“

Kuulsin, kuidas labidas maasse löödi ja juba oligi onu platsis. Koos lohistasime looma üsna ruttu auguni. Ajasime ta sisse. See, kuidas veel kangestumata keha hauda voolas, oli minu jaoks õõvastav vaatepilt. Laip jäi sinna lebama, inimkeha ebaloomulikult tagasi seljale painutatud, pea kuklas, suu lahti ja jalad augu serval. Onu väänas kentauri jalad konksu ja surus auku sisse. Mul endiselt keeras sees. Klomp oli kurgus.

„Aja kinni, lödikäpp!“

Labidas lendas minu poole. Sain napilt eest ära. Sees kihvatas selle „lödikäpa“ peale ja ma vaatasin onule vihaselt otsa. Tema pilk oli kinnistunud hoopis labidale. Vangutasin pead, korjasin tööriista üles ja hakkasin auku kinni ajama. Peagi valmis täiesti korralik kääbas. Ja siis kuulsin ma tuttavat tüminat – pargivaht tuli. Kostus raginat ja sahinat ning mingit kummalist üminat. Teadsin, et joosta ei ole mingit mõtet. Nägin silmanurgast, kuidas Toivo kattis kiirustades verelaigu kuuseokstega ning pakkisin kiiresti labida kotti. Nagu suur vari ilmus metsa servast pirakas vana pärn, kes jäi seisma ning vaatas kortsus kulmul oma metsa külalisi. Siis hakkas aeglase, rahuliku ja mõtliku bassihäälega sõnu säästes kõnelema:

„Tere, Toivo. Püssiga metsas?“

„Tere, Hiie! Kuidas abikaasal läheb?“

„Vana tamm ei viitsi mööda metsa luusida. Seisab Halliste kaldal ja leotab juuri. Mis ajast sa öösel töötad?“

„Hundinorm vaja lasta. Tead isegi.“

„Khmm …“

Vana pärn vaatas oma kortsus kulmude alt Toivo, siis minu poole. Siis põrnitses onu relva. Sain kohe aru, et me olime vahele jäänud.

„Sa ei ole siin huntide pärast.“

Pärn vedas ninaga õhku nagu koer. Ja siis ta vihastas. Lehed hakkasid kahisema ja puu oleks meile peaaegu kallale tormanud. Ja see hääl ...

„KUS TA ON?“ kostis nagu maavärin. Nagu laevaõnnetus. Nagu kõikide hädade summa, mis sulle kaela langeb.

Ma oleksin peaaegu püksi teinud. Näitasin värisevikäsi kääbast.

Vahkvihas pärn kummardus ähvardavalt onu kohale.

„SELETA!“

Pargivahi viha oli kohutav. Mina onu asemel oleks ilmselt lihtsalt jalapealt minestanud. Tema vaatas rahulikul meelel vanale pärnale silmi pilgutamata otsa.

„See oli õnnetus. Pimeduses ajasin sassi. Ta oli sarapuupõõsa sees. Arvasin, et hunt. Silm hakkab töntsiks jääma. Vana mees juba.“

„VALETAD!“

Mõnda aega valitses täielik vaikus. Ainult pärna lehed sahisesid vihaselt. Lõpuks ütles puu vaikselt, aga süngelt: „Lähen, kutsun politsei.“

„Pea!“

„Mhh … ?“

„Oled ära unustanud, kes sulle nende muundamisoperatsioonide jaoks kunagi raha andis? Võib-olla rahvast huvitab, et Soomaa veganpargi vaht on ennast pärnaks moondanud põlatud jahimehe ja salaküti rahade eest? Ma usun, et mu tütrepoeg siin suudab kohe nimetada terve hulga veganajakirjanikke, kes oleksid sellest teadmisest väga huvitatud. Ja nii mõnelgi neist on omad tuttavad puud, kes igatsevad pargivahi kohta“

Noogutasin arglikult onu jutu kinnituseks. Ei hakanud parem sõna võtma, kartes, et teen asja puterdades hullemaks. Pärn oli jälle mõnda aega vait. Vastus tuli kusagilt sügavalt. Justnagu juurtega maa seest imetult. Nagu suure vihmaveetõrre põhjast kerkiv laine.

„Sina santažeerid MIND?“

„Mis mul muud üle jääb. Aga ega’s ma üksi. Naine teab, mis lauasahtlis kõik vajalikud paberid peidus on. Sinu allkirjaga ja puha. Ja koopia on notaribüroos, avamiseks siis, kui minuga midagi juhtub.“

Jälle oli tükk aega vaikust, mil pärn vihaselt mühises. Ja siis ta otse plahvatas:

„KÄI MINEMA MINU METSAST! ÄRA ENAM IIAL tagasi tule. Püss jääb maha. Sinu jahiluba on tühistatud!“

„Tervita vanameest kah minu poolt,“ ütles onu enesekindlalt, viskas relva maha, nõksas mulle otsa vaadates peaga pargist välja viiva sihi suunas ning me hakkasime koos minema. Kogu tee olid minul seljakarvad hirmust püsti. Kuulsime veel tükk aega, kuidas Hiie omaette vihaselt pobises.

Me ei rääkinud onuga tagasiteel sõnagi. Üldse kuivas meie suhtlus kokku. Pärnus müüsin viimase vorstivaru hea raha eest maha ja ütlesin ostjatele, et rohkem ei saa, peavad hakkama jälle kassipüüdjaid tülitama. Saatsin onule kokkulepitud osa tulust, kuid rohkem suhtlust meil ei olnud. Korra nägin onunaist kaupluses, see sosistas, et Toivo püüab nüüd kala. Läks mööda kaks kuud, kui äkki helises keset tööpäeva telefon ja hämmastusega nägin ekraanil sõna: Toivo. Võtsin kõheldes kõne vastu. Onu peaaegu et karjus mulle kähinal kõrva.

„Kuuled vä? Kuri lahti! Sa pead kohe siia tulema. Jäta kõik asjad pooleli ja tule kohe siia!“

„Mis toimub?“

„Tule kohe siia – põle aega seletada.“

Klõps, pandi teiselt poolt kõne kinni. Liigutasin siis päeva ülejäänud koosolekud järgmistele päevadele, andsin ülemusele teada, et vaja korra käia sugulast aitamas, ja sõitsin Kikeperra. Keerasin talu õuele ja onu lendas majast välja nagu õlitatud välk.

„Nüüd, armas õepoeg, pead sa mind küll pasast välja aitama!“

„Armas õepoeg“ Toivo suust? Asi lõhnas tõesti pahasti. Onu tiris mind kättpidi oma Fordi kastika juurde, vaatas kahtlustavalt ringi, tõmbas mu hästi enda ligi ja kergitas kasti presentkatet. Kastist hoovas jõemuda lõhna. Auto kastis, presendi all, oli külili puruks rebitud huulega alasti kaunis neiu, käed kinni seotud. Naine maigutas nagu kala kuival ja ta kokku kasvanud jalgu katsid puusadest alates hõbedased sinaka varjundiga soomused. Jalalabade asemel oli ilus sinkjasroosa uim.