Читать книгу Mõrv Cartwrighti skvääril - J. S. Fletcher - Страница 1

Cartwright Gardens asetseb Bloomsbury kaugeimas idanurgas, veidi lõuna pool süngest Euston Road’ist ja veidi põhja pool veelgi süngemast linnajaost, mis äärestab Clerkenwelli lääneserva. Kui keegi võõras läheb sinna avastusretkele, siis ei pea ta lootma leida seda, mida nimi sõna-sõnalt võttes näib tõotavat, — seal pole ei põõsaid, sõnajalgu, lilli ega puuvilju. Ta näeks ainult poolringi kehvi ja süngeid maju vastu aiaga piiratud platsi, kus tahm ning nõgi katavad Londoni plataane ja Londoni muru, — ümbruse viletsate tänavatega võrreldes küll oaasi, kuid sedagi ainult vahvale varblasele ning tema väsimatule luurajale, üürimaja kassile. Võimalik, et see koht on korra näinud paremaid päevi; praegu aga võiksite vedada kihla millele tahes, et igaühes sellest kehvade hoonete reast leidub kui mitte mitu perekonda, siis vähemalt allüürnikke nimelise elaniku kõrval. Majade välimus laseb aimata seda; mehed, kes väljuvad neist varahommikuti) näivad olevat allüürnikud, ja naised, kes ustel seistes teevad oste rändavailt aedvilja- või kalakauplejailt, elatuvat tubade üürile andmisest. Noormees, kes esmaspäeval, 25. oktoobril 1920, kell kolmveerand kaksteist öösi nägi Cartwright Gardens’is teatavat kummalist sündmust, oli samuti allüürnik; pealtnägijaks sai ta asjaolu tõttu, et salmisepitsejana istus värsse kirjutades kaua üleval. Et jahutada laupa, avas ta mainitud hetkel akna oma toas, mis asetses nr. 85 ülemisel korral, ja sirutas pea ning õlad välja sügisöö vaikusesse.

Selle noormehe nimi oli Albert Jennison ning elukutse kontoriametnik. Ta oli kahekümne ühe aastane, teeninud kontoristina juba neli aastat, ja nii kaugele kui võis ette näha, pidi jääma selleks igavesti. Ametnikukohti on mitmesuguseid; Jennisoni oma oli nende redelis alles üsna madalal. Selle asukoht oli riidekaubaladu citys, kuskil Greshami tänava ümbruses; arvusid liites ning lahutades viibis noormees seal kella üheksast hommikul kuni kella viieni pärast lõunat. Ta oli alanud seitsme­teistkümne­aastasena, saades naela nädalas; nüüd makseti talle kolm naela kümme šillingit. Tema sugulased, kes elasid maal ning olid talupoegliku mõtteviisiga, ütlesid, et ta võib pidada end jõukaks ja kui hakkab saama praegusega võrreldes kahekordset palka, siis veedab oma ülejäänud elupäevad härrasmehena. Jennison ise oli teisel arvamusel: nael päevas võimaldab ehk elada härrasmehena, kuigi see pole veel kõik; kümme šillingit aga on ainult pool naela, ja olla pool härrasmeest pole ei vaimustav ega lõbus. Õieti ei ihaldanudki Jennison härraspõlve või raha. Kolm naela kümme šillingit nädalas võimaldas talle elada päris mugavasti, aga just selline kerge, ühetooniline ja sündmusteta mugavus oligi talle vastumeelt. Ta igatses seiklusi, — ükskõik milliseid. Kunagi ei juhtunud tal midagi, ei äris ega kodus; esimeses oli ta üks paljude hulgas, teises aga tõelik erak. Kõik tema päevad möödusid sarnasena, ja pühapäevad ning pangapühad olid veel halvemad kui teised. Vahel muidugi ammutas ta veidi erutust muusi kummardamisest; mõnelt ajakirja­toimetajalt tulev piklik ümbrik pani ta südame tugevasti hüppama, ja paar sekundit lubas ta endal viibida teadmatuses, kas see sisaldab korrektuuripoogna või tagasilükatud käsikirja, nagu harilikult. Vahel jälle kavatses ta loobuda oma kohast äris, võtta kokkuhoitud väike rahatagavara postkontorist välja ning söösta ulja seiklejana maailma, millest ta unistas palju, ent ei teadnud peaaegu midagi. Aga hoolimata neljast Londonis veedetud aastast oli Jennisoni aju jäänud siiski talupoeglikuks ja ei lubanud teostada seda kavatsust. Lõppude lõpuks pole ometi maast võtta seitsekümmend hõbešillingit, mis maksetakse korrapäraselt igal reedeõhtul, — pealegi tõuseb palk iga aastaga. Ei! Ta oli küll köidetud kontori külge, aga köidikud ei teinud talle valu… Siiski ihaldas ta seiklusi, soovis, et juhtuks midagi… ükskõik mida…

Pead aknast välja pistes ja ringi vaadates ei võinud Jennison aimatagi, et Cartwright Gardensis parajasti juhtub midagi. Oli selge öö — Londoni kohta — ja täiskuu. Ümbruses valitses vaikus ning tühjus; siin-seal paistis mõnest aknast valgus, aga kõnniteel ega tänaval polnud märgata hingegi. Äkki ilmus Mabledoni platsi poolt nurga tagant keegi mees. Kuupaistel võis Jennison näha teda selgesti. Ta oli kaunis suure kasvu, tugeva kehaehituse ja elavate liigutustega. Jennisonile näis, et mees ruttab, sest ta kõndis üsna kiiresti. Käes hoidis ta jalutuskeppi, mida viibutas mänglevalt. Aga äkki, umbes kümne kuni kaheteistkümne meetri kaugusel majast, kust noormees vaatles teda, viskas ta kepi käest, laskis kuuldavale imeliku, poollämbunud karjatuse ning hakkas mõlema käega kiskuma oma kraed ja kaelasidet, nagu tunneks ta end kägistatavat. Paari sekundi vältel vehkles ta meeletult; veel enam äkki langesid siis ta ülestõstetud käed alla; ta vaarus edasi-tagasi, kukkus vaevaltkuuldava ägamisega maha ja veeres rentslisse. Sinna jäi ta lamama niisama liikumatult kui kivid tema all. Jennison aga sööstis ukse juurde, et tormata üle pea-kaela tänavale.

Nr. 85 elanikud olid juba kõik magamas, ja perenaine, teades, et nii hilja pole enam kedagi tulemas, oli lukustanud ning riivistanud ukse. Selle avamiseks läks Jennisonil paar minutit; kogu aeg tuksus ja ja tuikas midagi ta ajus, korrates üha: „See mees on surnud! See mees on surnud!“ Pääsenud viimaks majast välja, sööstis ta liikumatult rentslis lamava mehe juurde; kummardudes ja teda puudutades mõistis Jennison, et ta on tõepoolest surnud — täiesti surnud.

Noormees oli hämmastunud. Ta teadis, et inimene võib olla ühel hetkel elus ning järgmisel surnud. Tundes huvi selliste asjade vastu, oli ta lugenud ajalehist rohkesti surmanuhtluste kirjeldusi ja haiglase uudishimuga nautinud fakti, et hukkamõistetu kongist lahkumisest kuni otsuse teostamiseni lähedal tapalaval möödub ainult kolmkümmend viis sekundit; ta teadis, et elektritoolil on üleminek elust surma veelgi kiirem — kaugelt kiirem. Aga see kõik ei juhtunud nii lähedal kui äsjane sündmus. Kolme, kõige rohkem viie minuti eest oli ta näinud seda meest sammuvat elavana ning rõõmsana, viibutades oma keppi, nüüd aga lamas ta Jennisoni jalgade ees täiesti surnult!

Kõik oli juhtunud üsna vaikselt, sellepärast ei avatud Cartwright Gardensis ühtegi akent. Parajasti polnud ka kedagi tulemas ei ühest ega teisest suunast; Jennison oli liikumatult lamava mehega päris üksi. Ta kummardus uuesti ning vaatles laipa lähemalt. Niipalju kui võis otsustada tänavalambi ja kuu valgusel, oli see umbes kolmekümne viie aastane, meeldiva välimusega, isegi ilus mees, nähtavasti jõukas ning paremast seltskonnakihist, sest ta kandis peene lõikega tumesinist seržülikonda, head pesu ja kuldset uuriketti üle vesti. Kukkudes oli kübar langenud tal peast ning veerenud paari meetri kaugusele. Jennison võttis selle maast üles ja silmitses voodrit hajameelselt. Tähelepanematult luges ta sealt ühe Liverpooli mütsiäri nime ning aadressi. Kübarat käes keerutades märkas ta, et see on päris uus, — ehk oli tema kandja tulnud just äsja Liverpoolist? Aga olgu kuidas tahes, praegu lamas ta maas raidkujuna liikumatult… surnuna.

„Arvatavasti rabandus!“ mõtles Jennison, kes ei suutnud veel leiutada huvitavamat seletust. „Rabandus jah! See tuleb äkki! Inimene kukub maha ja sureb, — sureb otsekohe, nagu olen kuulnud. See ei või olla muud kui rabandus. Aga mida pean nüüd tegema?“

Nagu vastuseks sellele küsimusele kuulis Jennison raskeid, korrapäraseid samme. Ta tundis neid, — see oli politseinik, kes tuli Marchmonti tänavast Cartwright Gardensisse. Peaaegu minutilise täpsusega ilmus ta igal südaööl, nagu Jennison, kes muusi kummardades istus sageli hilja üleval, teadis väga hästi. Kui ta jõudis nähtavale, ruttas noormees talle vastu, olles teda kohates päris hingetu. Politseinik peatus ja vahtis talle näkku, kuigi kaunis ükskõikselt.

„Oh, kuulge!“ algas Jennison lõõtsutades. „Mina — asi on nimelt järgmine, et seal lamab surnult keegi mees, peaaegu meie maja kohal. Ma — ma usun, et nägin teda surevat. Oma aknast, teate.“

Politseinik elustus nagu sõjahobune lahingut või koer rebast haistes. Ta ajas silmad pärani ja vaatas piki kõnniteed suunas, mida osutas Jennisoni tindine sõrm.

„Oh!“ hüüdis ta. „Või nii! Ja —“

Sel hetkel märkas ta rentslis lamavat tumedat kogu, vajus ametlikku vaikusse ning hakkas kiiresti sammuma kogu poole, Jennison sörkides tema kõrval.

„Jah!“ jätkas noormees lõõtsutades. „Mina — ma nägin teda. Vaatasin parajasti aknast välja — oma aknast — elan nr. 85 — kolmandal korral. Ta tuli kiiresti ja viibutas oma keppi, arvatavasti vilistades või ümisedes mingit viisi. Peatus siis äkki ja katsus oma kaela — kummaliste liigutustega! Siis kukkus — ning veeres rentslisse! Kui jõudsin alla tema juurde, oli ta juba surnud; oh, täitsa surnud! Mis see võis olla teie arvates?“

Aga politseinik ei suvatsenud vastata, vaid esitas küsimuse — järsul toonil:

„Millal see oli?“

„Just praegu — ainult kahe või kolme minuti eest,“ ütles Jennison. Ta ohkas sügavasti ning mõtlikult ja pomises üllatunult: „lssand! Pole ometi möödunud rohkem kui viis või kuus minutit hetkest, mil nägin teda esimest korda!“

„Ons suremiseks vaja palju aega?“ lausus politseinik õpetlikult. „Tähtis on — minu arvates nii siin kui ka igal teisel juhul — surma põhjus. Võib-olla eksite, ta on ehk ainult kaotanud meelemärkuse?“ lisas ta optimistlikumalt.

Aga nad olid jõudnud juba lamaja juurde; peale kiiret läbivaatust noogutas politseinik Jennisoni poole.

„Teil on õigus,“ ütles ta. „Täiesti surnud! Ja — kas kedagi polnud temaga ühes? Talle ei tungitud kallale?“

„Kallale?“ hüüdis Jennison imestudes. „Sugugi mitte! Läheduses polnud hingegi.“

Politseinik hakkas otsima oma vilet.

„Siis see pidi olema rabandus,“ ütles ta. „Rabandusi on aga niisuguseid ja teissuguseid. Ometi…“ Ta tõstis vile huultele ning puhus. Pärast seda tundus vaikus veel sügavam kui varemini. Jennison seisis ja silmitses rentslis lamavat elutut kogu, politseinik tammus rahutult ühelt jalalt teisele. Laipa osutades küsis ta äkki:

„Kas te tunnete teda?“

Jennison võpatas ja vaatas kiiresti üles.

„Mina?“ hüüdis ta. „Issand hoidku, ei! Mitte sugugi!“

„See tähendab,“ lausus politseinik pikkamisi, „see tähendab — kuna ütlesite, et elate — kus? nr. 85? — ja et tema nii hilisel ajal tuli siia, siis mõtlesin, et tunnete ehk teda kas või ainult välimuse järgi — nagu naabrit, mis?“

„Ma pole näinud teda veel eladeski,“ seletas Jennison. Siis märkas ta surnu kübarat, mille oli pannud korralikult tema kõrvale, ja ütles seda osutades: „Võtsin ta kübara maast üles. Selle voodril on ühe Liverpooli mütsiäri nimi, teate. Ehk on too mees tulnud Liverpoolist? Seda võib arvata — eks ole? — sest kübar on ostetud sellest linnast.“

„Oh, küllap ta rõivastis otsitakse läbi,“ tähendas politseinik rahulikult. „Võib-olla leitakse sealt midagi — dokumente, kaarte või sellesarnast. Ta viiakse surnukambrisse — niipea kui tuleb ambulantsvanker. Doktor peab samuti vaatama ta läbi. Siis —“

Ta katkestas oma lause, sest lähema nurga tagant ilmus nähtavale hulk mehi. Jennison imestus, et nii ruttu tuli neid nii palju. Üks — kaks — kolm — neli — viis politseinikku, üks nendest seersant. Sellele pidi noormees uuesti jutustama oma loo, mida ta tegi üksikasjaliselt, seni kui teised käisid toomas ambulantsvankrit. Selle päralejõudmisel palus seersant teda tulla nendega kaasa; politsei­jaoskond ning surnukamber olevat lähestikku, ütles ta, ja Jennisonil kui ainsal pealtnägijal tulevat jutustada oma lugu ka inspektorile. Noormehel polnud midagi selle vastu; huvitav seiklus oli viimaks ometi käes.

Aga peagi leidis ta, et sel on tuhm ja vilets raamistik. Surnukamber oli külm, õudne ruum, eriti veel siis, kui sinna paigutati laip. Ilmus politseiarst tegema läbivaatust; Jennisonile näis, et sellelt mehelt pole võimalik kiskuda välja sõnagi, kui ta ise ei taha kõnelda. Ta tegi oma tööd vaikuses, mida juuresolijaist ükski ei tahtnud või ei söandanud katkestada. Olles lõpetanud, pöördus ta ja vaatas ringi.

„Kus on mees, kes nägi teda surevat?“ küsis ta teravalt.

Jennison, kes oli jäänud ümbritsevate tugevate kogude varju, lükati ettepoole; politseiarst mõõtis teda kiire pilguga.

„Noh?“ ütles ta.

Jälle pidi noormees jutustama oma lugu, nüüd juba kolmat korda. Arst kuulas niisama süngelt vaikides, nagu oli töötanud. Viimaks avas ta suu.

„Tõstis käed kaela juurde, nagu ütlete?“ küsis ta. „Kas äkki?“

„Hirmus äkki!“ vastas Jennison. „Ühel hetkel kõndis ta päris harilikult, järgmisel haaras kõrist kinni, kiskudes ja rebides meeletult. Vaadake, nõnda — ainult veel hullemini!“

„Kas ta kisendas? Või karjatas?“ küsis doktor.

„Ei-ei,“ ütles Jennison. „Ta ei teinud kumbagi. Korises ainult veidi — kaunis tasa — kui ta maha kukkus.“

„Kas näoli?“

„Jah — minu arvates otse näoli. Siis veeres ta rentslisse,“ lõpetas Jennison, „ning jäi lamama sinna liikumatult.“

Öelnud viimase sõna, vaatas ta ringi ja märkas, et ruumi oli tulnud veel kaks meest, kes kuulasid tähelepanelikult. Üks neist, suure kasvuga ning sõduri välimusega, kandis inspektori mundrit; teine oli rahuliku ilmega, kuid teravate silmadega noormees erarõivais. Arst pöördus nende poole, kõneles tasa midagi juurdluse korraldamisest ja lahkus siis. Jennison mõistis, et sellest asjast saab kuulda veel rohkem, palju rohkem! Et teda ei kästud ära minna või, õigemini, ei pandud eriliselt tähelegi, seisis ta seal, kuni rahuliku ilmega noormees, kes osutus detektiiv Womersley’ks, otsis laiba rõivaste taskud ükshaaval läbi ja võttis välja kõik nende sisu. Eriti huvitavat polnud seal midagi. Ilmus nähtavale kaunis suur summa raha, hea kell ketiga, taskuraamat lõigetega ameerika ajalehist, mis käsitlesid kõik kaubanduslikke küsimusi, sigarikarp, hõbedane tikutoos ja lõpuks taskunuga. Ei leidunud aga kirju ega midagi muud, mille põhjal oleks võinud kindlaks teha mehe isikut. Viimaks tõmbas Womersley tema vestitaskust kortsunud visiitkaardi, ja heitnud sellele ühe pilgu, ulatas inspektorile.

„Ainus asi, mis võib olla meile kuidagi kasulik,“ ütles ta. „Vaadake! „Thomas Bradmore, 157A Hunter Street.“ Kas see on — tema enda oma? Või antud talle?“

„lgatahes lähedal,“ tähendas inspektor. „Minge parem otsekohe sinna vaatama!“

Sõnalausumatult pöördus detektiiv ukse poole. Jennison lipsas vaikselt talle järele. See oli tema seiklus. Ta tahtis jätkata seda.