Читать книгу Mõrv Cartwrighti skvääril - J. S. Fletcher - Страница 2

Jennisoni lahkumist ei takistatud. Ta oli teatanud oma nime ning aadressi seersandile, ja peale kõnelust politseiarstiga polnud pööratud talle enam mingit tähelepanu. Kuidagi tundis ta, et on muutunud tähtsusetuks, kõige väiksemaks malendiks mängus, ja väljus pigemini hiilides kui kõndides. Õue jõudes ruttas ta aga detektiivile järele.

„Kas tohin minna teiega ühes?“ küsis ta, ise poolkohkunud oma julgusest. „Läheksin meeleldi, kui teil pole midagi selle vastu.“

Womersley, nähtavasti natuke hajameelne, peatus ning vahtis küsijale imestunult otsa. Lähema lambi valgusel mõõtis ta Jennisoni pilguga ja naeratas siis.

„Oh!“ ütles ta. „Teie oletegi see pealtnägija, eks?“

„Jah!“ kinnitas noormees. „Nägin kõik!“

„Miks tahate tulla minuga ühes?“ küsis Womersley. „Noh?“

„Sellepärast, et nägin,“ vastas Jennison. „Nüüd tahan ka kuulda.“

Womersley naeris pilkavalt ja nõustuvalt ühtlasi. Siis noogutas ta pead ning pöördus kõnniteele.

„Noh, miks mitte,“ ütles ta. „Pealegi ei tea ma päris kindlasti, kus see Hunter Street õieti on. Olen võõras selles linnajaos, — tulin siia alles eile erilise ülesandega. Ja nüüd veel see lugu!“

„Tean väga hästi, kus on Hunter Street,“ tähendas Jennison, püüdes olla kasulik. „Ainult kahe minuti tee, — päris lähedal Cartwright Gardensile. Viin teid otsekohe sinna.“ Kui nad olid läinud üle tänava ja kõndinud veidi maad edasi, lisas ta arglikult: „Arvatavasti olete detektiiv, eks?“

„Õigus!“ vastas Womersley. „Scotland Yard’i Kriminaal­osakonna detektiiv­seersant, — nüüd teate!“

„See on vist väga huvitav elukutse,“ arvas Jennison.

„Vahel küll!“ ütles Womersley, naerdes jälle. „Vahel aga — just vastupidi. Tüütav!“

„Minu arvates ei võiks ta olla seda kunagi!“ tähendas Jennison.

„Või nii!“ vastas Womersley. „Ometi on see fakt. Hirmus tüütav ja proosaline — mõnikord!“

Jennison mõtles seeüle. Ta oli loonud endale teatava kujutluse detektiivest ja nende välimusest. Womersley aga ei vastanud sellele sugugi, — ta näis olevat päris harilik noormees, kellega sarnaseid Jennison kohtas citys iga päev tuhandete kaupa. Kuna polnud aga mingit kahtlust, et Womersley on tõelik detektiiv, püüdis ta arendada tutvust temaga.

„Mis on teie arvates see eriline anne ehk võime, mida detektiiv peaks omama?“ küsis Jennison õpilase toonil, kes leiab end lubatud kuulsa meistri seltskonda.

Womersley naeris jälle. Siis viskas ta üle õla kaks sõna:

„Loomulik mõistus!“

„Ja muud midagi?“ küsis Jennison üllatunult.

„Kui soovite, siis ikka rohkem loomulikku mõistust — ja ikka veel rohkem,“ naeris Womersley. „Pidage silmas, et ma ei defineeri seda mõistet. Aga — loomulik mõistus kogu aeg! — see on ainus eeldus. Kas juba Hunter’i tänav? Number oli 157 A.“

Maja oli lähedal, aga täiesti pime. Kuid eesuks oli varustatud nii kella kui ka koputiga ja nende korduva tarvitamise tagajärjel avanes teisel korral aken, millest ilmus nähtavale kellegi pea. Ootajate kohal kõlas mehe hääl:

„Mis vaja? Kes on seal?“

„Kas siin elab mr. Bradmore?“ küsis Womersley. „Mr. Thomas Bradmore?“

„Mina olen mr. Bradmore,“ vastas mees. „Mida soovite?“

Womersley vaatas tühjal tänaval edasi-tagasi ja tõstis siis pilgu ülespoole.

„Kahetsen, et äratasin teid unest, mr. Bradmore,“ ütles ta. „Keegi mees suri äkki Cartwright Gardensis umbes tunni aja eest. Leidsime tema taskust teie nimekaardi. Kas võiksite tulla alla ning rääkida mulle, kas teate temast midagi?“

Hääl lausus ainult ühe sõna:

„Oodake!“

Kui aken suleti, pöördus Womersley Jennisoni poole.

„See on siis lahendatud,“ pomises ta. „Surnu pole Bradmore. Järgmine küsimus: kas Bradmore teab, kes ta on?“

Enne kui Jennison suutis kaaluda võimalusi selle poolt ja vastu, avanes uks ning mr. Bradmore ilmus ise, rõivastatud vanasse hommikukuube, hoides lampi oma pea kohal. Ta oli suure kasvuga, keskealine mees, natuke väsinud ja kurvameelse välimusega; tumedais, sassis juukseis ning habemes leidus juba halle karvu, ja ta näis olevat tundnud muret ning vaeva. Enne kõnelemist vaatles ta tähelepanelikult mõlemat meest; Jennisonist libises ta pilk kiiresti üle, aga Womersleyl peatus kauemini.

„Kas politsei?“ küsis ta.

„Olen Scotland Yardist, mr. Bradmore,“ vastas detektiiv. Ta võttis laiba juurest leitud kortsunud kaardi ja sirutas lambivalgusesse. „Siin on kaart, mida mainisin, mr. Bradmore. Teie oma, eks ole?“

Bradmore noogutas ja kutsus külalised majja. Sulgenud ukse nende taga, juhtis ta nad koridori paremal pool asetsevasse tuppa, pani lambi lauale selle keskel, pakkus neile toolid ja istus ise detektiivi vastu. Viibimatult esitas ta Womersleyle otsekohese küsimuse:

„Mis moodi mees see oli?“

„Ilusa välimusega ja terve jumega mees, mr. Bradmore,“ vastas detektiiv kähku. „Minu arvates umbes kolmekümne viie aastane. Hästi rõivastatud — tumesinine seržülikond. Taskuis hulk raha, aga mitte mingisuguseid pabereid — vähemalt mitte selliseid, kus oleks leidunud nimi või aadress, peale teie kaardi muidugi. See oli parempoolses vestitaskus.“

„Ja te ütlete, et ta suri äkki Cartwright Gardensis?“ küsis Bradmore. „Mis põhjusel?“

Womersley raputas pead ning osutas tähelepanelikult kuulavat Jennisoni.

„See küsimus tuleb lahendada arstil, mr. Bradmore,“ vastas detektiiv. „Noormees siin nägi kõik, mis oli näha. Võõras tulnud mööda tänavat, nähtavasti parimas tujus ning tervises, aga tõstnud siis äkki käed, haaranud oma kaelast kinni, kukkunud maha ja surnud — otsekohe!“

Bradmore heitis Jennisonile ühe pilgu, aga ainult üsna lühikese. Tema tähelepanu pöördus detektiivile tagasi.

„Mis ajal see õieti juhtus?“ küsis ta.

„Meie sõbra sõnade järgi siin umbes kolmveerand kaksteist,“ vastas Womersley, osutades jällegi Jennisoni. „Aga — kas teate, kes see mees on, mr. Bradmore? Praegu on see küsimus kõige tähtsam.“

Bradmore noogutas aeglaselt.

„Jah!“ vastas ta. „See peab olema Alfred Jakyn — Alfred Jakyn!“

„Või nii?“ lausus Womersley. „Ja — kes on Alfred Jakyn? Oli, tuleks muidugi öelda. Kes ta siis oli?“

Bradmore hakkas silitama oma habet, vaadeldes küsitlejat mõtlikult.

„Kas tunnete Holborni, — see tähendab, kas tunnete teda hästi?“ päris ta.

„Ei tunne,“ vastas Womersley. „Ma töötan harilikult hoopis teises linna otsas.“

„Seda ma arvasin,“ jätkas Bradmore, „sest muidu oleks Jakyni nimi teile tuttav. Kui läheksite homme hommikul piki Holborni, näeksite Counsel’s Pasr sage’i nurgal hästituntud apteeki, millel seisab nimi Daniel Jakyn. Tegelikult on Daniel Jakyn surnud ja mina olen tema järeletulija. Peale tema surma mineval kevadel võtsin üle apteegi, mida olin juhtinud mitu aastat. Ja Alfred Jakyn oli tema poeg — ainuke poeg. Õieti ka ainuke laps.“

„Nõnda!“ ütles Womersley. „Aga mida teate Alfredist, mr. Bradmore? See tähendab muidugi, ühenduses tema äkilise surmaga?“

„Jutustan teile kohe kõik, mida tean Alfred Jakynist,“ vastas Bradmore. „Nagu ütlesin, oli ta oma isa ainuke laps. Poisikesena ning noormehena käitus ta taltsutamatult ja ekstravagantselt, — tegi isale palju muret ning lõpmata suuri kulusid. Umbes kümme aastat tagasi kadus ta kodunt, ja niipalju kui mina tean — tõtt öelda, olen selles päris kindel—, ei kuulnud isa sest ajast kuni oma surmani temast mitte sõnagi. Ka keegi teine ei saanud Alfredilt mingeid teateid, mina ammugi mitte — kuni eile õhtuni. Siis — umbes kolmveerand kaheksa — astus ta mu apteeki —“

„Ütlesite: eile õhtul, — kas mõtlete sellega käesolevat?“ katkestas Womersley jutustajat. „Sama õhtut, mil ta suri?“

„Just nii,“ kinnitas Bradmore. „Eile õhtul — mis on parajasti möödunud — astus ta sisse, teretas mind, nagu oleksime kohtunud alles eelmisel päeval, jutustas, et oli hommikul maabunud Liverpoolis, tulles Ameerikast — vist New Yorkist — ja küsis oma isa järele. Ta ei teadnud veel, et isa on surnud, vaid kuulis seda alles minult. Seejärel istusime kaupluse taga asetsevas toas ja ma jutustasin talle kõik.“

„Muidugi oli teil jutustada üsna palju, mr. Bradmore?“ arvas Womersley.

„Oh jah!“ vastas apteeker. „Nähtavasti ei teadnud Alfred midagi. Välimuse järgi otsustades näis ta jõukas, aga ma ei saanud selgusele, kus ta oli veetnud suurema osa aega oma kümneaastasest äraolekust, sest imelikul kombel olid talle peale isa surma teadmata ka kõik muud sündmused viimase aja jooksul üldse.“

„Hm!“ pomises Womersley. „Ehk viibis ta kuskil, kuhu ei ulatu uudiseid. Siiski —“

„Jutustasin talle kõik tema perekonna asjust,“ jätkas Bradmore. „Kõigepealt, et isa suri, ilma et oleks üldse teinud testamenti —“

„Kas pärandus on suur?“ küsis Womersley.

„Jah, üsna suur, — ta oli jõukas mees,“ vastas Bradmore. „Et Alfred oli ilmunud tagasi, oleks see saanud kõik temale, nagu ta mõistis ka ise. Aga ma rääkisin talle samuti, et sugulased, soovides pärida Danieli varandust, olid juba astunud samme, et lasta tunnistada teda surnuks, sest temast polnud kuuldud midagi kümne aasta jooksul —“

„Tal on siis ka sugulasi?“ katkestas Womersley.

„Jah, Daniel Jakyni noorema venna lesk, mrs. Nicholas Jakyn, kel on kaks last, poeg Nicholas ja tütar, kes kannab imelikku nime Belyna, mõlemad juba täiskasvanud. Mrs. Nicholas Jakyn elab nendega oma venna, dr. Gornelius Syphax’i juures Brunswick Square’il, üsna lähedal siit. Kui Alfred Jakyn oleks surnud välismaal viibides, siis Danieli raha oleks muidugi läinud Nicholas Jakyni perekonnale. Seda nad püüavad saada nüüdki, uskudes, et Alfred on surnud. Võtsin äri üle kokkuleppel nendega, — mõistagi kohtute sanktsioonil.“

„Kas rääkisite talle eile õhtul seda kõike?“ küsis Womersley.

„Muidugi. Ta naeris ja ütles, et kuna ta alles elab, siis lõpeb see kõik. Olles kõnelnud minuga veel natuke aega, lahkus ta ning lubas minna Brunswick Square’ile, et teatada mrs. Nicholas Jakynile ja tema lastele oma kojutulekust. Pärast seda ma ei näinud teda enam.“

„Nõnda!“ ütles Womersley. „Hm! Aga nüüd veel mõni küsimus, mr. Bradmore. Kõigepealt: mis ajal lahkus ta teie apteegist Holbornis?“

„Umbes pool üheksa.“

„Et minna otsekohe Brunswick Square’ile?“

„Nii mulle näis.“

„Miks andsite talle oma nimekaardi, millel on ka teie erakorteri aadress?“

„Sellepärast et ta tahtis kõnelda minuga pärast seda, kui on külastanud oma tädi ja nõbusid. Et mõtlesin tulla varsti koju, teatasin talle enda elukoha, see tähendab, andsin kaardi, mis on praegu teie käes.“

„Mõistan! Kas ta ütles, kus peatub Londonis?“

„Jah. Eustoni hotellis.“

„Kas ta küsis veel midagi, mr. Bradmore, midagi, mis oleks tähtis teada meile? Võin teile öelda, et politseiarstil, kes vaatas laiba esialgselt läbi, on tugevad kahtlustused — ta oletab roima — ja loomulikult tahame kuulda kõik, mis võimalik. Kas Alfred Jakyn küsis mõnda isikut, keda tundis varemini, või andis kuidagi mõista, et tahab kedagi kohata või üles otsida?“

„Oh jah,“ vastas Bradmore, kui oli mõelnud hetke, „lahkudes esitas ta mulle ühe küsimuse, nimelt, kas ma tean midagi noorest neiust, nimega Millie Clover, kes korra teenis Holborni apteegis kontoristina. Ma polnud aga kuulnud temast enam aastate kaupa.“

„Ja muud midagi?“

„Ei midagi!“ vastas Bradmore otsustavalt. „Olen kõnelnud teile kõik.“

Womersley noogutas, tõusis püsti ja hakkas nööpima oma palitut.

„Imelik lugu, eks ole?“ lausus ta asjalikul toonil. „Nagu ütlete, näis tema tervislik seisukord esmajärguline?“

„Minu arvates oli ta kindlasti parimas tervises ning meeleolus,“ tõendas Bradmore. „Elav, julge, rõõmus — kõik, mida soovite. Oh jah!“

„Ning varsti pärast seda sureb ta silmapilkselt ja kõige salapärasemal viisil!“ ütles Womersley. „Teate, mr. Bradmore, arvatavasti vajatakse teid ka juurdlusel, — küllap kuulete sellest peagi.“

„Mulle näib, et peagi kuuleme veel palju nii mõnestki asjast,“ tähendas Bradmore, saates külalisi ukse juurde. „Selle põhjal, mida jutustasite, on mul kujunenud oma arvamus!“

„Ja milline nimelt?“ küsis Womersley.

„Ei, ei! Jätan selle ainult enda teada!“ vastas Bradmore. „Võib-olla jõuab žürii kohtus samale otsusele, — saame näha!“

Ta sulges ukse, ja Womersley ning Jennison astusid jälle öhe. Detektiiv võttis piibu ja süütas põlema.

„Noh, on see alles algus!“ ütles ta, kui nad hakkasid minema. „Asi läheb kergesti!“

„Mida teete nüüd?“ küsis Jennison õhinal. „Mis on järgmine samm?“

„Astun paariks minutiks politsei­jaoskonda ja siis — voodisse!“ vastas Womersley. „Muud midagi!“

„Kas saate siis magada — peale sellist sündmust?“ hüüdis Jennison.

„Miks mitte!“ ütles detektiiv. „Oh jah, muidugi saan magada. Noh — head ööd!“

Nende teed läksid lahku ja Jennison sammus pikkamisi Comptoni tänava kaudu Cartwright Gardensi poole. Varsti jõudis ta kohale oma maja lähedal, kus salapärane Alfred Jakyn oli maha kukkunud ning surnud. Ta seisatas seal mõeldes, kui imelik see kõik on. Äkki märkas ta midagi rentslis just selle koha lähedal, kust politseinikud olid üles tõstnud laiba, — midagi, mis valendas kummaliselt. Jennison kummardus ning võttis selle maast üles. See osutus kõvasti kokkukeeratud paberitükiks. Noormees avas selle ja leidis, et siseküljele on midagi kirjutatud. Aga tema nägemine polnud nii hea, et ta siinses valguses oleks saanud seda lugeda. Sellepärast läks ta majja ning ruttas üles oma tuppa. Kaminasimsil põles alles lamp, selle all tõmbas Jennison kortsunud paberi siledaks ning luges sinna kirjutatud sõnu. Käekiri oli naise oma — ilus ja selge, kuigi read nähtavasti olid visatud paberile suure rutuga. Sõnu oli ainult seitse:

„Poole tunni pärast Endsleigh Gardensi läänepoolses nurgas.“