Читать книгу Mõrv Wrides Parkis - J. S. Fletcher - Страница 1

Ma jõudsin meheikka – juriidilises mõttes – esimesel märtsil 19… ning sel päeval andsid minu eestkostjad, kes olid hoolitsenud minu ja mu huvide eest lapsepõlvest saadik, mulle üle kuue tuhande naela suuruse summa, kogu minu varanduse. Kuus tuhat naela, mis kandis viis protsenti intresse, tähendas kolmesaja naela suurust aastasissetulekut; oli ilmne, et sellele tuli lisa teenida. Küsimus seisnes selles, mida teha? Ma polnud kunagi tundnud mingit huvi mereväe, veel vähem sõjaväe vastu, samuti ei võlunud mind ei kirik, teater, õigusteadus ega meditsiin. Aga midagi pidin ma ette võtma – ja tõepärast ostsin esimese asjana pärast lahkumist advokaadibüroost, kus olin üle võtnud oma päranduse, värske „Timesi” numbri. Ja sealt, isiklike teadete veerust, lugesingi järgnevat kummalist, aga kahtlemata intrigeerivat kuulutust:

Kuulutaja soovib kaaslaseks noort, heatujulist, haritud džentelmeni, kes peab lugu raamatutest, inglise maaelust ja juhuslikest välisreisidest; mõningane piljardimänguoskus ning visti tundmine ja armastamine (eelistamine bridžile) on oluliseks soovituseks. Sellele, kes rahuldab kuulutaja tingimused, makstakse aastas 500 naela. Teatage endast esimesel võimalusel koos foto, lähemate üksikasjade ja kahe laitmatu soovitusega Box X.Y.Z. 3748, The Times, E.C.4.

Olin just kergeks lantšiks Holbomi restoranis istet võtnud, kui märkasin seda kuulutust; veel enne söömise lõpetamist olin otsustanud kuulutusele vastata, sest näis – muidugi eeldusel, et kuulutaja osutub mulle vastuvõetavaks meheks – , et see on just sedasorti asi, mida otsisin. Kahtlemata pidasin lugu raamatutest; mulle kuulus juba väike, hoolikalt valitud isiklik raamatukogu. Ma hindasin maaelu ja kõiki selle eeliseid linnaelu ees tohutult. Mul polnud midagi välisreiside vastu – kaugel sellest! Piljardis olin ma kaunis kõva käsi, amatööri kohta muidugi. Ja minu eestkostja, kelle katuse all olin üles kasvanud, oli küllalt vanamoeline, et jälestada ja põlata bridži ning kirglikult armastada visti; ma olin üsna osav selles mängus, mida kutsuti kõikide kaardimängude kuningaks. Ning oma välimust ei pidanud ma samuti häbenema: foto, mis mul saatmiseks oli, kujutas nägusat, meeldiva olekuga selli. Just nagu loodud soovituseks! Seda kõike arvesse võttes mõtlesin, et see töö peaks mulle sobima, ja veel enne õhtut olin oma sooviavalduse „The Timesi” kaudu edastanud.

Kaks nädalat ei kuulnud ma midagi. Siis, kui olin hakanud juba arvama, et ei kuulegi, saabus ühel hommikul järgmine kiri:

Wrides Park, Havering-St. Michael, Surrey, 15. märts 19…

Mr. Christopher Nicholas annab mr. Ronald Camberwellile edasi oma tervitused ja soovib esimesel võimalusel tänada teda tema kirja eest. Mr. Nicholas oleks mr. Camberwellile väga tänulik, kui mr. Camberwell külastaks teda „Claridge’s Hotelis” homme, 16. märtsil kell neli pärastlõunal. Kui see aeg mr. Camberwellile ei sobi, palutakse tal sellest mr. Nicholasile lahkesti teatada ja ühtlasi määrata kohtumine tema enda äranägemisel.

Mulle sobis täiesti külastada mr. Nicholasi tema poolt pakutud ajal ja sel pärastlõunal viis minutit enne nelja sisenesin ma „Claridge’isse” ning küsisin teda. Arvasin, et mr. Nicholas oli tulnud linna, intervjueerimaks sõelale jäänud kandidaate oma töö jaoks, ja ma olin üsna kindel, et leian ennast ühena paljude seas. Aga mind saadeti viivitamatult mr. Nicholasi sviiti ja juhatati tema vastuvõturuumi.

Toas, kuhu sattusin, viibis kaks inimest, ja kuna neil on selles loos oluline roll, siis kirjeldan ma parem kohe oma esimest muljet neist. Üks oli pikk, kõhetu mees, kellele oleksin pakkunud vanuseks kuuskümmend kuni kuuskümmend viis aastat (tegelikult oli ta kümme aastat noorem), tema õhukesed juuksed ning hõre habe ja vurrud valendasid; kuidagi kühmus selg ja kahvatud põsed viisid mu mõttele, et tegemist on mingit liiki invaliidiga. Ta kandis väga elegantset ruudulist tviidülikonda, millele oli kontrastiks valgete laikudega sinine lips – linnusilmamustriline kaelaside, mis oli väga populaarne vanamoodsate mõisahärrade hulgas; ta oli tõepoolest maalt pärit džentelmen, sellest andis tunnistust kõik tema uljast lipsust paksutallaliste saabasteni. Aga ma silmitsesin teda lähemalt, piirdumata pelga pealispinnaga. Ta näis kuidagi veidralt kumatud, nagu oleks teda kas nüüd või minevikus vaevanud mingi tõsine mure, millest ta polnud veel toibunud. Muidu jättis ta lahke ja sõbraliku mulje ning viis, kuidas ta mind vastu võttis, oli peaaegu isalik, segatud mõningase häbelikkusega, mis, nagu ma peagi avastasin, oli üks tema peamisi iseloomujooni.

Teine ruumisviibija oli noor naine, keda pidasin kahekümne kahe-kahekümne kolme aastaseks. Ta nägi pisut veider välja; minu meelest pigem mehelik kui naiselik – tugev nurgeline keha, mis andis tunnistust tohutust jõust, kandilised ja lihaselised õlad, ebamäärane vöökoht, mehelikult suured käed. Ta polnud ilus – kandiline lõug, terav nina, punakaspruunidest juustest lakk sünge, kuid terase silmapaari kohal – need jooned jätsid pigem jõulise kui sarmika mulje ja seda muljet lisasid ka tema rõivad – karusest tviidist rätsepakostüüm jahimehekraesse kinnitatud hobuserauakujulise rinnanõelaga. See daam seostus minu jaoks kohe maaeluga.

„Minu õetütar miss Starr,” ütles mr. Christopher Nicholas. „Miss Rhoda Starr.”

Ma kummardasin miss Rhoda Starrile, kes oli mind kohe mu ruumi sisenemisel mikroskoobi alla võtnud. Mr. Nicholas andis viipega märku, et istuksin tema ja ta õetütre vahele, ning ta hakkas rääkima; mis puutub miss Starrisse, siis kümne minutiga olin jõudnud otsusele, et teda oli õnnistatud tõeliselt hiilgava napisõnalisusega ja et ta rääkis vaid siis, kui oli selleks sunnitud. See-eest tema onu oli üsna jutukas ja mõne minuti pärast mõistsime me teineteist suurepäraselt: mina igatahes olin taibanud, mida ta soovis. Lihtsalt väljendudes ihkas ta oma majja noort meest, kes mängiks temaga piljardit ja visti, käiks temaga välismaal, võtaks koos temaga osa jahtidest ja muudest maaelu ajaviidetest ning asendaks talle poega, keda tal tema õnnetuseks ei olnud. Ta näitas sellest rääkides üles tõelist delikaatsust ja sõbralikkust ning hakkas mulle meeldima.

„Ühte asja pole ma veel maininud,” ütles ta, kui oli tükk aega rääkinud. „Kas te armastate raamatuid? Nii, mis te arvate, kas suudaksite süstematiseerida, korrastada ja kataloogida üht raamatukogu? Vaadake, kui ma saabusin mõne aasta eest Wrides Parki valdustesse – ma pärisin selle oma tädilt, hiljuti surnud miss Nicholasilt – leidsin sealt väga hea kogu seitsmeteistkümnenda ja kaheksateistkümnenda sajandi raamatuid, tõeliselt hinnalise kollektsiooni, mis paraku vajab korrastamist. Ega teil ei ole midagi selle vastu, et proovi teha?” jätkas ta poolenisti vabandaval toonil. „Võtke endale muidugi aega – kiirustada pole tarvis.”

Mul polnud ei selle ega millegi muu vastu midagi; mr. Nicholas oli mulle kohe meeldima hakanud – miski temas oli äratanud minus nii huvi kui imestust. Ja nii jõudsimegi kokkuleppele, et ma ühinen temaga Wrides Parkis järgmisel esmaspäeval.

„Ma usun, et hakkame teiega väga hästi läbi saama,” ütles ta oma tavapärase ujeda naeratusega, kui surusime teineteisel kätt. „Ja teile hakkab Wrides meeldima – see on üks õndsaliku asukohaga paik.”

Jäin temaga täiesti nõusse, kui nägin Wridesi. See asetses kaunis orus Surrey kõige ilusamas nurgas, selle krahvkonnalinna ja väiksema Havering-St. Michaeli linna vahel, jäädes ühest kaheksa ja teisest kolme miili kaugusele. Maja, peen vana häärber, mis oli pärit George’i ajastust, kuid põhjalikult moderniseeritud ja varustatud kõigi mõeldavate ajakohaste seadmetega, seisis keset mitmesaja aakri suurust parki, kus leidus rikkalikult metsamaad ja millele lisas võlu kõrgematelt lagendikelt alla lõunasse looklev jõeke. Maja ümbritsesid juunilt laiali laotunud aiad ja lagendikud; kõik, mida ma nägin, sõites oma tulevasse koju, andis tunnistust, et selle omanik on mees, kel jätkub nii maitset kui rikkust.

Aga kui mr. Christopher Nicholasi jõukusest kõnelesid juba tema maavaldused, siis veelgi enam andis sellest tunnistust õdus vana maja, mille elanik minustki nüüd sai. Wrides Parkis polnud midagi labaselt hooplevat, ometi leidus seal kõik, mida üks inimene või perekond Võis vajada. Mr. Nicholas pidas suurt hulka teenijaid, talle kuulusid mitu autot ja tall harukordselt heade valitud hobustega ratsutamiseks ja jahipidamiseks. Võttes arvesse, et meid oli ainult kolm inimest, keda võis kutsuda perekonnaks, siis näis tema personal mulle pisut ülepakutud – mehed, naised ja poisid, kokku pidi neid õmblema kuskil kuueteistkümnest kaheksateistkümneni. Ja need olid majateenijad, väljaspool maja töötasid autojuhid, kutsarid, tallipoisid ja – meistrid ning aednikud. See kõik oli mulle veelgi seletamatum, sest kogu selle kuu aja jooksul, mis jäi minu Wridesi saabumise ja nende erakordsete sündmuste alguse vahele, millega mul koos mr. Nicholasiga tegemist tuli teha, ei käinud meil ühtegi külalist ja mul kujunes minu kahe isikliku meesteenri sõnadele tuginev seisukoht, et neid ei käinud mr. Nicholasil mitte kunagi. Siiski oli sealne suur teenijaskond väga hea ettevalmistusega ja võimekas. Eraldi tuleb neist siin ära märkida ainult kahte: ülemteener Hoilerit ja majapidajannat mrs. Handsi. Mrs. Hands oli võimas naiskindral, ma ütleksin, et valitsejanna. Pärastlõunad kandis ta musta siidi ja kuigi ta kohtles mind muutumatult kõige punktuaalsema respektiga, olin ma kindel, et tema arvates on kohusetundlik majapidajanna midagi hoopis kõrgemalseisvamat kui üks kinnimakstud kaaslane. Sama suursugune, ehkki teises stiilis, oli Hoiler – vaikne, hoolikalt raseeritud, minu arvates viiekümne- või viiekümne viie aastane mees, ülitäpne oma kohuseid täites ja ilmselt oma peremehe väga suur usaldusalune. Need kaks inimest, Hoiler ja mrs. Hands, valitsesid tõepoolest kogu maja, mida oleks võinud pidada täiuslikult funktsioneerivaks hotelliks, kus nemad on juhataja ja juhatajanna ning mr. Nicholas, miss Starr ja mina ainsad külalised. Igatahes toimis kõik nagu õlitatult.

Viibinud päeva või paar tema katuse all, olin tutvunud mr. Nicholasi väikeste harjumustega. Tal oli välja kujunenud kindel rutiin ja ta järgis seda täpselt. Igal hommikul, kui ilm oli ilus, läksid nad miss Starriga ratsutama. Kui nad tagasi jõudsid, askeldas ta lantšini aedades või raamatukogus. Pärast lantši tegi kella kolmeni väikese uinaku, siis läks jälle koos oma õetütrega välja, seekord ühega oma autodest. Kella viieks tagasi saabunud, jõid nad teed ja pärast seda mängisid piljardit, kuni oli aeg lõunasöögiks ümber riietuda. Pärast sööki – täpselt kell üheksa igal õhtul – istus ta mängima vistipartiid. Ja siin valmistas miski mulle üllatuse. Neljandaks käeks oli võetud Hoiler. Igal õhtul ilmus Hoiler minuti pealt kohale ja me asusime neljakesi kaardilauda. Ma olin kaunis hästi visti mängima õppinud ja ka miss Starr oli erakordselt hea mängija, aga parimad kõikidest vistimängijatest, keda ma oma elus kohanud olin, olid mr. Nicholas ja tema ülemteener. Sarah Battle oleks neid armastanud. Muidugi taipasin ma selle põhjal, mida esimesel õhtul nägin, et mina viibisingi majas seepärast, et mr. Nicholas oli selle suursuguseima kaardimängu innukas austaja, ja ma imestasin, kes oli olnud neljandaks käeks enne minu lavaleilmumist. Peagi paljastasin ma selle saladuse – neljandaks mängijaks osutus Jeeves, esimene teener, teravmeelne noor mees, kes ükskord hiljem usaldas mulle, et oli andnud küll oma parima, aga peremees ja Hoiler mängisid sellise vilumusega, et tema pingutused olla nende vääriline, panid tal pea valutama.

Wrides Parkis ei toimunud minu esimese sealoleku kuu jooksul mitte midagi – peale rutiini, mida ma juba kirjeldasin. Ma leidsin, et elu on väga mugav, ehkki pisut reeglipärane ja üksluine. Mulle olid eraldatud isiklik mitmest ruumist koosnev sviit ja meesteener minu isiklike erivajaduste rahuldamiseks ning piljardimängust ja pühalikest vistipartiidest vabal ajal võisin teha praktiliselt seda, mida heaks arvasin: hetkel leidusid pargis ja selle ümbruses mõned head jahipidamiskohad ning edaspidiseks oli mr. Nicholas lubanud mulle ohtrasti kriketimängu ühes lähedalasuvas hea kuulsusega klubis niipea, kui maikuu saabub. Ja õnneks tundsin ma küllaldast huvi vana raamatukogu vastu, millest ta oli mulle rääkinud meie vestlusel „Claridge’is”. See täitis kolm tuba – seal oli tuhandeid ja tuhandeid igas formaadis väljaandeid suurtest fooliotest ja kvartodest väikeste oktaavode ja duodecimodeni. Ja see kõik vajas, nagu ta oli öelnud, klassifitseerimist, süstematiseerimist, kataloogimist – tohutu ülesanne, mis pidi võtma üksjagu aega.

Olin ühel ilusal hommikul umbes neli nädalat pärast Wridesi saabumist parajasti nende raamatutega ametis, kui Jeeves, toosama teener, tuli minu juurde, nähes välja pisut salapärane.

„Vabandage, et teid segan, söör,” ütles ta, „aga seal on üks… ma ei teagi, kuidas teda teile kirjeldada, söör… üks väga imelik… isik… majja sisenenud. Ta ütleb, et mr. Nicholas tunneb teda, söör, aga oma nime ta ei nimeta. Mr. Nicholas viibib väljas ratsutamas, söör, ja miss Starr on koos temaga, ja mr. Hoiler on ära… tal on täna vaba päev, söör. Nii et… ma tulin teie juurde.”

„Kus see isik on, Jeeves?” küsisin.

„Ta on söögitoas, söör,” vastas Jeeves. „Ta… noh, söör, tegelikult ta trügis sinna! Kui ma läksin tema juurde välisuksele, siis ütlesin talle, et mr. Nicholas on väljas. Tema vastas, et see pole oluline… et ta tuleb sisse ja jääb tema saabumist ootama. Ja siis astus ta must mööda sisse – ta on suurt kasvu tüüp, söör, ja väga toore jutuga, ning kui ta oli hallis ringi vaadanud, siis marssis ta söögituppa, söör. Ma… ma arvan, et ta on puhvetkapi kallal, mr. Camberwell.”

Jeeves kannul, läksin söögituppa, imestades ise, kes see kummaline külaline võiks olla. Söögitoa uks oli veidi paokil, ma lükkasin selle pärani ja astusin sisse. Seal, suure puhvetkapi juures, seisis üks mees, kogukas lihaseline tüüp, kelle tohutus jõus polnud kahtlust, ning hoidis poolikut viskiklaasi ühes ja soodaveesifooni teises käes.