Читать книгу Mõrv Wrides Parkis - J. S. Fletcher - Страница 2

Ma olin nii hämmastunud selle mehe jultumusest, et seisin hetke teda vahtides abitult vait. Aga tema ei mõtelnudki vait olla.

„Halloo, noormees!” hüüdis ta enesekindlalt üsna ülbel toonil nagu inimene, kes on oma positsioonis kindel. „Kes sina siis oled?”

„Seda peaksin mina teilt küsima!” sähvasin vastu. „Mis õigusega te siin laiutate?”

Ta oli parajasti oma klaasi soodaveega täitmas ning katkestas hetkeks selle tegevuse, et mõõta mind pilguga alt üles ja ülalt alla. Siis lõpetas ta ruttamata oma toimingu, rüüpas klaasist ühe tubli sõõmu, asetas klaasi meie vahele lauale, torkas käed taskusse ja vaatas mu veel kord üle.

„Rahulikult, mu poiss, rahulikult!” ütles ta. „Sa ei tea, kellega räägid! Ja kuna sa ei tea, siis andestan ma sulle sinu ebaviisakuse. Vali oma sõnu ja tooni, noormees! Nii, kus on…” Ta sai end pidama, aga ma võin vanduda, et tal oli keelel mingi teine nimi kui see, mille ta kiiresti asemele ütles: „Kus on Nicholas?”

„Mr. Nicholas on väljas,” vastasin mina.

„Ah et mr. Nicholas on väljas? Ja kui kauaks mr. Nicholas välja jääb?” nõudis ta. „Ei mingeid valesid nüüd!”

„Mr. Nicholas võib praegu iga hetk tagasi jõuda,” ütlesin. „Ja…”

„See on parem!” katkestas ta mind. „Ma jään teda ootama. Mõnus tuba ja hea märjuke – minusugusele vähenõudlikule mehele pole muud tarvis. Aga kuule, poiss! Olen pärast hommikusööki kenakese maa maha käinud ja võtaksin midagi hamba alla. Mitte midagi tõsist, tead küll – ma hoian oma isu lõunasöögiks koos Nicholasiga. Las olla praegu üks võileib. Isuäratav!”

Olin teda uurinud, kuni ta rääkis, ja miski hoiatas mind, et targem on talle järele anda. Ta oli ohtlik vastane – seda võis näha. Kes ta oli oma klassikuuluvuselt ja ametilt, seda ei osanud ma ära arvata: kerekas, järsu olekuga mehemürakas, hästi riides – ta kandis ilmselgelt tuliuut vastupidavast sinisest seržist ülikonda – ja piinlikult puhas särgi ning saabasteni. Miski temas vihjas merele. Ja ma olin juba märganud, et tema käed, mis olid tohutu suured, olid karedad ning raskest tööst kumatud. „Kas mr. Nicholas tunneb teid,” küsisin järsult.

Ta vaatas mind omamoodi haletsusega ja hakkas itsitama.

„Tunneb?” kordas ta. „Tunneb? Ah, ma arvan, et tunneb. Tema ja mina… aga see ei puutu sinusse, mu poiss. Kas ma saaksin nüüd selle võileiva? Üks kanarind kahe kena võiga leivakääru vahel – mis?”

„Ma räägin teenritega,” vastasin talle. „Ma usun, et nad suudavad teie soovi täita.”

„Tubli poiss!” ütles ta heakskiitvalt, hõõrudes oma käsi. „Kui kohtled mind viisakalt, siis saame hästi läbi. Aga kohtled mind halvasti, ja…”

Ma ei jäänud kuulama, mida ta teeb, kui teda halvasti koheldakse. Väljusin toast ning otsisin üles mr. Handsi, et teatada talle selle mehe majasviibimisest ja tema soovist. Mrs. Hands ei ilmutanud üllatust.

„Ma valmistan talle ise midagi, mr. Camberwell,” ütles ta. „Ta on mõni mr. Nicholasi vana tuttav meremees – mr. Nicholas, söör, on omal ajal kogu maailma läbi rännanud. Jätke see mees minu hooleks, mr. Camberwell.”

Ma jätsin tolle mehe väga meelsasti mrs. Handsile. Aga teades, et mr. Nicholas võib iga hetk ratsutamast tagasi jõuda, jäin halli ootama, et võiksin teda hoiatada, mis teda ees ootab. Peagi ilmus nähtavale väikest kandikut kandev mrs. Hands, kes astus söögituppa. Kuulsin, kuidas toasviibija tõi kuuldavale summutatud hüüatuse – oletasin, et rõõmust toidu nägemise üle. Mrs. Hands sulges ukse: polnud kahtlust, et ta pidas selle veidra külalise vaigistamist oma kohustuste hulka kuuluvaks. Ja teades, et majapidajanna on koos temaga, läksin tagasi raamatukokku. Aga umbes kümne minuti pärast nägin, kuidas mr. Nicholas ja miss Starr ratsutasid läbi pargi lähemale, ja ma siirdusin veel kord elutuppa.

Mees oli üksi – mrs. Hands oli lahkunud. Ta oli selle, mis talle iganes oli toodud, ära söönud, seganud endale uue ja kangema viski soodaveega ning lisaks kostitanud end sigariga nurgalaual seisvast kastikesest. Ta vaatas mind heatahtlikult.

„Noh, noormees, mis nüüd?” nõudis ta. „Kas tuled mulle seltsiks?”

„Mr. Nicholas liigub mööda teed siiapoole,” laususin, osutades aknale. „Ma lähen välja ja teatan talle, et te olete siin. Mis nime ma talle ütlen?”

Ta tõusis raskelt jalule, rühkis üle toa akna alla ja vaatas parki.

„Tõepoolest!” ütles ta rõõmsalt. „Just nii! See on kahtlemata Nicholas. Ma tunneksin ta kümne tuhande hulgast ära. Mmm!”

„Teie nimi?” kordasin mina.

Ta pööras ringi ja vaatas mind pilkavalt.

„Mis nimi?” küsis ta. „Nimi! Tead, mu poiss, nimel pole sõprade hulgas tähtsust ei siin ega seal. Olgu, kui sa oled selline tähenärija, siis ütle Nicholasile, et Dengo on siin! Kas jäi meelde – Dengo! D-e-n-g-o… ja Dengo oli ta nimi, oh! Dengo… on siin!”

Ma jätsin ta sinna seisma ja läksin maja ette välja. Mr. Nicholas ja miss Starr olid just oma hobused tagasi talli saatnud. Lähenesin neile: miski minu näos sundis mr. Nicholasi mulle järsku küsivat pilku heitma; ma kujutlesin – kui see oli kujutlus – , et ta näis kohkunud.

„Kas midagi on korrast ära, Camberwell?” küsis ta teravalt.

„Ma ei tea, kas midagi on korrast ära, söör,” vastasin, „aga söögitoas on üks mees, kes peremehetseb seal, öeldes, et soovib teid näha ja ootab teie naasmist…”

„Mees!” katkestas ta mind. „Mis mees!”

„Ta käskis mul öelda, et Dengo on siin,” ütlesin mina. „Ta…”

Aga mr. Nicholas tõstis käe nagu mind vaikima sundides ja pöördus samal ajal kiiresti kõrvale, justkui poleks ta soovinud, et miss Starr või mina ta nägu näeksime. Aga ma olin seda juba näinud; näinud, kuidas koguni tema huuled kahvatusid.

„Ah, Dengo,” pomises ta, püüdes sundida end naerma. „Oh… jaa, jaa, üks vana pensionär! Kus te ütlesite teda viibivat?”

„Ta on söögitoas,” vastasin.

Ta läks majja, jättes meid miss Starriga sinna seisma. Hetkeks näis, nagu kavatseks neiu minult midagi küsida, siis pöördus ta äkki ringi ja sammus aedade suunas. Ta oli alati tagasihoidlik, vaikne ja kinnine noor naine: nii mõnigi oleks pidanud teda üheks süngeks natuuriks – loomulikult rääkis ta minuga väga vähe.

Läksin tagasi raamatukokku oma töö juurde; kui ma möödusin söögitoa uksest, võisin kuulda sealt hääli, aga nende toonist polnud võimalik välja lugeda midagi ebaharilikku ega rahutust tekitavat. Ja rohkem ei kuulnud ma mr. Nicholasist ega tema veidrast külalisest peaaegu pool tundi midagi. Siis tuli mr. Nicholas minu juurde. Ta püüdis seda mitte paista lasta, aga ma nägin, et ta oli täiesti rööpast väljas.

„Camberwell,” ütles ta, „ma pean tunniks või paariks välja minema – linna. Ma usun, et miss Starr on kuskil aias – kui te näete teda, siis öelge talle, et ma kahtlen, kas jõuan lantšiks tagasi.”

Ta lahkus midagi lähemalt selgitamata; minut või kaks hiljem nägin teda minemas läbi pargi koos mehega, kes kutsus end Dengoks. Nad läksid Havering-St. Michaeli suunas… jalgsi. Juba seegi oli mr. Nicholasi puhul imelik – ta läks haruharva kuhugi jalgsi. Aga nüüd ta kõndis, ja kõndis kiiresti. Veider mees rühkis tema kõrval, püüdes temaga sammu pidada. Ja ma märkasin – seni, kuni nad püsisid minu vaateväljas – , et mr. Nicholas ei pöördunud kordagi oma kaaslase poole: nad eemaldusid vaikides.

Ma ei kohanud miss Starri enne kui lantšil. Siis andsin talle sõnumi edasi; tema ei vastanud midagi. Nagu ma olen korduvalt märkinud, oli miss Starr ebatavaliselt vaikne ja tagasihoidlik noor naine, väiksema jutuga kui ükski tema sookaaslane, keda olen kohanud või kunagi kohtan. Ta sõi ja jõi vaikides, kuni olime lantši peaaegu lõpetanud. Aga kui Jeeves, kes oli meid teenindanud, korraks ruumist väljus, hakkas ta äkki rääkima:

„Kes see mees oli, kes tuli mr. Nicholasiga kohtunud?” nõudis ta järsult.

„Pole õrna aimugi,” laususin mina.

„Aga te nägite teda,” sähvas ta vastu.

„Loomulikult nägin,” vastasin mina. „Aga ma ei tea, kes ta on. Ta nimetas end Dengoks. Muidugi pean ma seda hüüdnimeks.”

„Mida ta tahtis?” küsis neiu järgmiseks.

„Pole samuti aimugi! Tean ainult seda, et ta soovis näha mr. Nicholasi.”

„Kas mu onu läks koos temaga välja? Kas jah?.. Kuhu?”

„Seda ma ei tea, aga ma nägin neid minemas läbi pargi Havering-St. Michaeli suunas,” vastasin. Kui neiu midagi ei öelnud, siis lisasin: „Mrs. Hands oletas, et see mees on mõni tema vana tuttav meremees. Ja kas mr. Nicholas ei viidanud talle kui ühele vanale pensionärile? Ehkki ta ei näinud sedamoodi välja, et võiks vajada mingit pensioni!.. minu arvates.”

„Missugune ta välja nägi?” uuris neiu.

Ma kirjeldasin talle Dengot ja tema käitumist, jälgides neidu samal ajal hoolikalt, et näha, kas ta ilmutab mingeid äratundmise märke mr. Nicholasi kummalise külalise suhtes. Aga ta säilitas oma tavalise vankumatu rahu ja tõusis peagi midagi enamat mainimata lauast ning väljus toast. Talle kuulus isiklik mitmest toast koosnev sviit, kus ta veetis suurema osa oma ajast. Söögikordade vahepeal nägin ma teda tõepoolest haruharva.

Ma ei kohanud mr. Nicholasi enam enne õhtusööki; ma ei tea, mis kell ta õhtupoolikul koju tagasi jõudis. Teed serveeriti mulle raamatukokku, millest järeldasin, et mr. Nicholas polnud veel naasnud. Ja kui me õhtusöögi ajal kohtusime, hämmastas mind kaks või kolm ebatavalist seika. Esiteks polnud ta õhtusöögiks ümber riietunud; minu teada oli ta sellest tavast alati vankumatult kinni pidanud. Teiseks oli ta erakordselt vaikne, ei rääkinud õieti ei miss Starri ega minuga. Ja kolmandaks sõi ta väga vähe ning jõi kõvasti. Senini olin teda pidanud väga mõõdukaks meheks: klaasike või kaks lahjat veini toidu kõrvale ning paar klaasi portveini pärastpoole oli tema norm. Aga seekord jõi ta viskit ja ma panin imeks viisi, kuidas ta oma klaasi üha uuesti ja uuesti täitis. Paar korda märkasin, kuidas miss Starr teda rahutult ja küsivalt vaatas, aga ta ei öelnud midagi – mr. Nicholasi enda vaikimine ei õhutanud vestlust.

Visti sel õhtul ei mainitudki. Miss Starr lipsas minema niipea, kui õhtusöök lõppes, ja nähes, et mr. Nicholas ei ihka minu seltskonda, läksin raamatukokku lugema ja suitsetama, jättes ta söögilauda, kus ta endale parajasti viskit juurde oli kallanud. Ma tundsin jäljest kasvavat rahutust ja hämmastust tema pärast: ma olin päris kindel, et midagi oli juhtunud. Ja loomulikult oli see seotud ennast Dengoks nimetanud mehe külaskäiguga.

Pool tundi pärast õhtusööki, soovides võtta raamatut, mille olin jätnud hommikul hommikusöögituppa, läksin läbi halli ja nägin mr. Nicholasi eesukse juures. Ta kandis palitut ja pehmet mütsi ning sel hetkel, kui mu pilk talle langes, oli ta valimas jalutuskeppi keppe ja vihmavarjusid täis korvist. Sekund hiljem avas ta eesukse ja lipsas välja. See oli kõige ebatavalisem asi: minu teada polnud ta varem ühelgi õhtul majast lahkunud.

Aga see polnud ainuke ebatavaline sündmus tol õhtul. Kui ma hommikusöögitoast, kust oma raamatut sugugi kergesti ei leidnud, sest üks teenija oli pannud selle raamatukappi, tagasi tulin, silmasin miss Starri majast lahkumas. Ta oli just uksest väljunud, kui teda märkasin, ja ma nägin teda ainult sekundi murdosa vältel. Aga ma jõudsin tähele panna, et ta kandis paksu loori.

See liitus saladusega, mille tugevat haaret ümber Wridesi olin tajunud juba sestsaadik, kui Jeeves tuli hommikul minu juurde raamatukokku uudisega Dengo saabumisest. Mis see oli, mis ajas mr. Nicholasi ja tema õetütre välja – ja veel eraldi – nii hilisel õhtutunnil? Ning kuhu olid nad läinud? Läheduses polnud majasid – ma pean silmas majasid, mida nad oleksid võinud kalastada: lähim paik, kus elasid nende klassi kuuluvad inimesed, oli Vicarage kahe miili kaugusel. Mida rohkem ma mõtisklesin nende veidrate sündmuste üle, seda enam ma veendusin, et kõik oli alguse saanud Dengost. Ja kes oli Dengo?

Ma ei näinud ei mr. Nicholasi ega miss Starri enam sel õhtul. Aga hommikul saatis Jeeves, kes oli tulnud mu tuppa midagi minu heaks tegema, mulle veidra pilgu.

„Eile juhtus imelikke asju, söör,” ütles ta. „Ega te ei näinud, kuidas peremees läinud ööl koju tuli? Hea, et ei näinud, söör! Ta oli – jäägu see, söör, meie vahele – purujoobnud! Ma aitasin ta voodisse, söör. Varem pole kunagi midagi säärast juhtunud. Aga see on fakt! Oh, loomulikult ei hinga ma sellest kellelegi, söör. Hea, et keegi peale minu teda ei näinud.”

Jeevesi uudis ei üllatanud mind. Aga… kus oli mr. Nicholas viibinud? Ja kus oli käinud miss Starr? Sel hommikul einestasin ma üksinda ja niipea, kui olin söönud, kõndisin Havering-St. Michaelisse, et täita üks mr. Nicholasi antud ülesanne. Keskpäeva paiku tagasiteel olles kohtusin ülemteener Hoileriga. Tal oli uusi kummalisi uudiseid. Mr. Nicholas ja miss Starr olid paariks päevaks linna sõitnud.

Need paar päeva venisid kaheks nädalaks, mille vältel ma oma tööandjast midagi ei kuulnud. Olin Wrides Parkis omaette; kõik kulges tavalist õlitatud rada pidi. Kedagi ei paistnud mr. Nicholasi eemalviibimine üllatavat: kui Hoilerilt selle kohta küsiti, vastas ta muretult, et mr. Nicholas ja miss Starr võivad iga hetk tagasi jõuda ja võivad ka mitte jõuda. Ma ei vaevanud ennast enam nende asjadega ja jätkasin oma tööd. Aga ühel hommikul tuli Jeeves mulle ütlema, et metsaülem Grayson sooviks minuga rääkida. Ma läksin välja Graysoni juurde; ta kutsus mind kõrvale.

„Mr. Camberwell,” sosistas ta, „ma pole veel kellelegi sõnakestki lausunud – ma mõtlesin, et kui mr. Nicholas on ära, siis ma räägin parem kõigepealt teiega. Mr. Camberwell! … Ma leidsin meie Middle Spinneyst ühe mehe laiba!”