Читать книгу Pelgulinna aja lood - Jaak Juske - Страница 4

Veel 150 aasta eest, 1860. aastatel oli nüüdne Pelgulinna ala metsane ja soine piirkond. Kanarbikuga kaetud männimetsad vaheldusid madalamate aladega. Tänase Timuti ja Sitsi tänava vahelist piirkonda tunti Sitsi rabana. Seda ala on kutsutud ka Sitsi ja Jürgensi heinamaaks. Karja- ja heinamaade vahel oli palju allikaid. Heina tänava alguses ja Kopli kaubajaama kohal asus kõrgem ala, kus laiusid Mäe talu maad. Paldiski maantee ääres raudteetunneli kohal asus kuusik, mida rahvas tundis kohaliku lihuniku järgi Holmi metsana. Seal oli ka väike tiik. Hipodroomi-poolset piirkonda kutsuti aga Seewaldi suvemõisa omaniku järgi Winkleri metsaks. Sealt läks allee Stroomi randa. Telliskivi tänava joonel kulges tollal kitsas rada heinamaade vahel.

Pelgulinna vanim hoonestus tekkis tolmuse Haapsalu ja Paldiski suunalise maantee äärde. Tallinna psühhiaatriahaigla vanimad hooned on kunagise Seewaldi (Merimetsa) suvemõisa ajast. 1960.–1970. aastatel ehitatud trollipargi kohal asus ülemöödunud sajandi keskpaigas Eestimaa kubermangu maamõõtjale Johann Heinrich Schmidtile kuulunud suvemõis, hiljem Baltika tellisetehas. Kahe suvemõisa vahel hipodroomi alal oli aga proua Denhile kuulunud maja koos suure aia ja heinamaaga. Tänase Paldiski maantee ja Sõle tänava nurgal asus aga väike küünlavabrik, hiljem oli samas kohas kartongitehas, mida kohalikud tordikarbivabrikuks kutsusid. See vana tehas jäi 1970. aastatel ette Paldiski maantee laiendamisele.

Trollipark Paldiski maantee ääres.

Üksikuid hooneid oli 19. sajandi keskel juba ka Ristiku ja Telliskivi tänava ristmiku kandis. Halduslikult kuulus Paldiski maantee kant Toompea eeslinna koosseisu, ülejäänud osa tulevasest Pelgulinnast aga Tallinna linna sarasse. Liideti ju Toompea ja all-linn ametlikult üheks linnaks alles 1878. aastal.

Telliskivi tänava ja Paldiski maantee nurk.

Ristiku tänava ja Paldiski maantee nurk 1970. aastatel.

Pelgulinna kohanime sünd on seotud pelgupaiga otsimisega. See metsane mereäärne kant oli suurepärane koht, kus eeslinnade rahvas sõdade korral pelgupaiga leidis. Aga ka koht, kus võisid end varjata kurikaelad. Igatahes oli veel 20. sajandi alguses Pelgulinnal kui kohanimel negatiivne varjund. Võimalik, et siin elanud pättide tõttu.

Raudtee ja suurte tööstuste rajamine 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kujundasid aga sellest muidu unisest piirkonnast üha kasvava elanikkonna ja hoogustuva elamuehitusega Pelgulinna asumi. Väikese puust linnakese, kus oli kõik eluks vajalik olemas. Taolised omaette saarekesed kerkisid tollal pärjana ümber Tallinna vanalinna. Praeguseks on neist mõned hävinud, mõned kasvanud südalinnaga kokku. Raudtee on aga Pelgulinna ja Kalamaja hoidnud tänaseni selgepiiriliste asumitena.