Uno Naissoo, andeka helilooja, mitmekülgse muusiku, džässifestivalide korraldaja, muusikaõppejõu, mitmete ansamblite organisaatori ja juhi elutöö ei vaja pikki ja igavaid akadeemilisi ülevaateid ega kommentaare. Tema eest kõneleb tema looming, tema ideed elavad edasi arvukates õpilastes ja nende loomingus, tema algatatud ürituste jätkuvuses ja populaarsuses. Tema säravat, alati heatahtlikku ja leebet isiksust tundsid ja mäletavad paljud. Mälestuskildudest koosneb seegi, Eesti levimuusika grand old man’i Valter Ojakääru ja tema poja, samuti tuntud muusikapublitsisti Jaak Ojakääru koostöös valminud raamat, mis võimaldab pilguheite ka Uno Naissoo elu neisse soppidesse, mis seni on laiema üldsuse eest varjule jäänud.
Оглавление
Jaak Ojakäär. Uno Naissoo. Põgene, vaba laps!
Alustuseks
Suguvõsa emaliin. Lapsepõlvemängud. Isa Jaan
Koolipoisipõli
Pealinna muusikat õppima! Rütmikud
Swing Club
Aastad konservatooriumis
Elutöö muusikakoolis
Naissoo-nimelised loominguvõistlused
Abielud
Õdedest ja järglasist
Loominguline pärand. Levilaulud
Loominguline pärand. Džäss
Loominguline pärand. Filmid
Loominguline pärand. Muud žanrid
Džässifestivalide algatamine
Tegevus Heliloojate Liidus ja mujal
Õpikud
Mul meeles veel … Sõbrad ja ametivennad Uno Naissoost
Mälestusi isast
Uno Naissoo kui erakordne isiksus
Loominguline pärand. Teoste loetelu
Отрывок из книги
Hakates kirjutama Uno Naissoo postuumset elulooraamatut, tuleb kõigepealt öelda, kes ta oli, mida ta endast kujutas ja miks on vaja temast kirjutada.
Raimond Valgre puhul oli asi lihtne. Ta on juba rohkem sümbol kui lihtsalt helilooja. Tema puhul oli tegemist aksioomiga, tõestust mittevajava väitega: Valgre oli eesti levimuusika silmapaistvaim meloodiameister, kes astus esimesena rahvaliku laululoomingu radadelt moodsamasse helisfääri, ammutades inspiratsiooni Saksa ja Ameerika lööklauludest, kuni leidis omaenese ütlemisviisi.
.....
Edasi oli emal ohtlik jääda Põltsamaale, kus teati, et tema mees oli langenud võitluses hävituspataljoni vastu – olles nõukogude mõistes „bandiit”, kelle pere kuulus väljasaatmisele Siberi kaugetesse paikadesse. Et Unol õnnestus edaspidi täita laitmatult kõik võimalikud ankeedid, kirjutada usutavad elulookirjeldused, lõpetada konservatoorium ja tegutseda armastatud erialal, on ühest küljest peaaegu ime, ent on samuti seletatav sellega, et tal polnud tõepoolest ühtki vaenlast, kes oleks tema peale „koputanud”. Ta oli kõigile lihtsalt armas inimene. Ärgem küsigem, mis sundis teda kirjutama „Laulu parteist” (Heldur Karmo), mis vist esiettekandest kaugemale ei jõudnudki (kui sedagi). Säherdusi „lunastuslaule” pole vaja teisteltki tolleaegseilt heliloojailt tikutulega otsida, ent nende arvel võis kirjutada endale ja kuulajale meelepärast muusikat.
Nii siirdus Ksenia Naissoo kunagisest kooliajast armsaks saanud Pärnusse, kus ta töötas algklasside õpetajana Pärnu I mittetäielikus keskkoolis (1944–46). Seal moodustas ta õpilastest meesansambli. Oma kõrget sopranihäält oli ta saanud koolitada hääleseadja juhendamisel, klaverit mängis enamgi kui oli vaja lauljaile häälte õpetamiseks ja laulude saatmiseks.
