Читать книгу Aktsiatega rikkaks saamise õpik 2.0 - Jaak Roosaare - Страница 6

Olin umbes 13-aastane, kui alustasin oma esimese ettevõttega. Selleks oli jaekauplus, mis ostis kaupa hulgilaost ja müüs jaehinnaga edasi. Ettevõttel oli kolm klienti – minu ema, isa ja vend. Tegemist oli siiski aktsiaseltsiga – ettevõttel oli 50 aktsiat, igaüks väärtusega 10 krooni. Tegin need ise vanadest perfokaartidest, kaunistasin erinevate logodega ja „vesimärkidega“. Üritasin neid vist isegi oma vennale maha müüa, kuid ta ei saanud kuidagi aru, miks ta peaks minu perfokaardi eest maksma 10 krooni. Või tegelikult isegi rohkem. Selleks ajaks oli mu ettevõte juba mõned kuud tegutsenud ja selle väärtus kasvanud. Kuigi tegu oli mänguga ja ettevõtet juriidilises mõttes ei eksisteerinud, oli see hea viis aru saamaks, mis on aktsia ja miks peaks selle eest raha maksma või kuidas sellega raha teenida.

Kodukaubamaja aktsia nr. AA49

Nagu öeldud, koosnes minu kodukaubamaja viiekümnest tükist ehk aktsiast, igaühe nimiväärtus 10 krooni. Seega oli ettevõtte koguväärtus selle loomise hetkel 50 korda 10 ehk 500 krooni. Selle maksin ma ise ka reaalselt ettevõtte kassasse. Iga aktsia oli oma olemuselt 2% ettevõttest (100% jagada 50 aktsiaga). Kassas oleva raha eest ostsin ma hulgilaost suhkrut, ketšupit, šokolaadi ja muud toidukaupa ning müüsin selle kallimalt pereliikmetele kuu jooksul maha. Tavaliselt käisin hulgilaos korra-kaks nädalas. Kahe kuuga oli ettevõtte teeninud mulle esimesed sada krooni kasumit – koos raha ja kaubavarudega oli ettevõttel vara nüüd juba 600 krooni. Seega oli vara ka ühe aktsia kohta kasvanud – aktsiate arv oli ju endiselt 50. Jagades 600 krooni 50 aktsiaga, saame ühe aktsia väärtuseks 12 krooni.

Ent kas ma oleksin olnud nõus selle hinnaga tükikest oma ettevõttest müüma? Ilmselt mitte, sest lihtne loogika ütleb, et paari kuu pärast oleks minu ettevõte veelgi rohkem väärt. Müügimahte ma väga kasvatada ei saanud (sest kui palju mu kolm klienti ikka Snickersit süüa jõuavad) ja seega polnud teenitud kasumit vaja ettevõttesse investeerida. Järgmise kahe kuu pärast oleks ettevõtte varade väärtus juba 700 krooni ja seejärel omakorda kuue kuu pärast juba 1000 krooni. Ehk siis kümne kuuga oleks mu ettevõte väärt 1200 krooni, mis jagades 50 aktsiaga teeks ühe aktsia väärtuseks 24 krooni. Milleks siis müüa täna aktsiat 12 krooniga kui 10 kuud hiljem maksaks see sama aktsia 24 krooni? Oleme jõudnud kõige põnevama osa juurde aktsiate hindamisel – tulevikus teenitava tulu hindamine täna.

Kui palju oleksid Sina nõus maksma aktsia eest, mis toodab Sulle iga aasta 12 krooni kasumit? Ilmselt oluliselt rohkem kui 10 või 12 krooni. Oletame, et tahad teenida oma investeeringult vähemalt 20% kasumit aastas. Sellisel juhul peaksid olema valmis minu kodukaubamaja aktsia eest maksma 12 jagatud 20% ehk 60 krooni. Kogu ettevõte toodaks aastas 600 krooni kasumit ja oleks sellisel juhul väärt 3000 krooni.

Aga kui Sa oleksid rahul ka 10% tootlusega? Sellisel juhul on Sinu jaoks ettevõte väärt 600 jagatud 10% ehk 6000 krooni, mis tähendab, et üks aktsia oleks väärt koguni 120 krooni. Siit koorub ka välja, miks üks ja sama aktsia tundub sama hinna juures ühele investorile odav, teisele aga kallis.

Mis aga juhtuks, kui mu pereliikmed oleksid otsustanud ise poest toitu ostmas käia ja mu ettevõte oleks kliendid kaotanud? Parimal juhul oleksin lihtsalt kassasse kogutud raha aktsionäridele laiali jaganud, halvimal juhul oleksid aktsionärid saanud raha asemel Snickersit ja ketšupit. Kuidagi poleks aga võimalik rohkem raha laiali jagada kui juba teenitud 12 krooni aktsia kohta. Kui Sa aga oleksid need aktsiad ostnud 120 krooniga tükk, lootuses, et teenid rahulikult 10% tootlust? Oleksid saanud praktilise kogemuse, mis tähendab aktsiatega raha kaotamine.

Oleme saanud esimesed õppetunnid aktsiate vallas.

1. Aktsia on osa ettevõttest, mis annab omanikule õiguse osaleda ettevõtte juhtimisel (aktsionäride koosolekul), kasumi jagamisel (seda nimetatakse dividendideks) ja varade jagamisel (juhul kui ettevõte lõpetab tegevuse).

2. Aktsia väärtust on keeruline hinnata, sest see sõltub ettevõtte tulevikust.

3. Erinevatel investoritel on erinevad tootluse ootused ja sellest tulenevalt on nad valmis sama aktsia eest maksma erinevat hinda.

4. Aktsia hind reeglina tõuseb, kui ettevõttel läheb hästi ja langeb, kui ettevõttel läheb halvasti. Lühiajaliselt võib toimuda ka vastupidine protsess, kuid pikaajaliselt jälgib aktsiahinna areng ettevõtte kasumi arengut.

Toimetasin oma kodukaubamajaga vaikselt edasi ja mingiks hetkeks oli kasumit kogunenud juba enam kui 500 krooni. Samal ajal oli poodi müügile jõudnud aga ka uus Lego komplekt, mis mind nagu magnetiga enda poole tõmbas. Käisin seda päris mitu korda piilumas ja lõpuks otsustasin, et ostan selle teenitud kasumi eest ära. Selleks oli vaja 500 krooni ettevõttest välja kanda. Võtsingi rahakarbist 500 krooni ja sammusin rõõmsa näoga Lego poodi. Olin just saanud oma esimesed dividendid.

Iga ettevõtte eesmärk on teenida kasumit ja mingil hetkel seda omanikega jagada. Kõige levinum ettevõtte kasumi omanikega jagamise viis ongi dividendi maksmine. Sellisel juhul makstakse mingi osa kogunenud kasumist aktsionäridele välja ja ettevõte ise jätkab oma tegevust. Minu firma maksis välja kokku 500 krooni ehk siis 10 krooni aktsia kohta. Mis juhtus nüüd aga aktsia hinnaga? Ühelt poolt on iga aktsia kohta pärast dividendi väljamaksmist 10 krooni võrra vähem raha ehk siis hind võiks justkui 10 krooni võrra kukkuda. Teisalt annab dividendi väljakuulutamine kindlust, et ettevõte on võimeline teenima kasumit ja tahab seda ka omanikega jagada. See omakorda mõjub sageli aktsia hinnale positiivselt. Reeglina liigub aktsiate hind dividendide (eriti kui need on oodatust suuremad) välja kuulutamise uudise peale üles ja pärast dividendisaajate lukku löömist omakorda dividendi võrra alla. Tähele tasub panna, et dividendide välja kuulutamine, dividendisaajate fikseerimine ja dividendide väljamaksmine toimub reeglina erinevatel aegadel (enamasti paarinädalaste vahedega). Dividendide saamiseks ei pea olema olnud aktsionär kogu aasta – piisab kui aktsia osta vahetult enne dividendisaajate fikseerimist. Nii oleks võinud mu vend osta ühe aktsia endale pärast mu Lego ostu ideed ja ma oleksin pidanud 10 krooni dividende siis ka temale kandma.

Miks siis üldse aktsiaid aastaringselt käes hoida? Kui näiteks Tallinna Vesi maksab dividende reeglina juunis ja dividendisaajate nimekiri läheb lukku mai lõpu seisuga, siis võiks ju osta aktsiad mai lõpus, hoida neid ühe päeva käes ja siis uuesti maha müüa. Paraku selline strateegia enamasti ei toimi, sest nagu juba räägitud, väheneb dividendide fikseerimisega ka ettevõtte väärtus ja sellest tulenevalt aktsia hind (päeva, mis enam ei anna õigust dividendidele nimetatakse ex-dividend ja seega tuleb aktsiad dividendi saamiseks osta kontole vähemalt sellele eelneval päeval). Küll aga võib võrrelda pidevalt dividende maksvat ettevõtet lehma lüpsmisega – udar täitub vaikselt piimaga (ettevõte teenib kasumit), kuni see saab täis ja piim lüpstakse välja (ettevõte maksab kasumi dividendina välja). Et siis uuesti vaikselt heinast piima toota ja udarat täitma asuda. Seega on mõistlik dividendiaktsiatesse investeerida siiski pigem pikaajaliselt ja dividendide eest hoopis uusi aktsiaid juurde osta.

Kodukaubamaja pidas vastu ligi kolm aastat ja muundus üheks suveks koguni avalikuks müügiputkaks, kus ma müüsin Snickersit lisaks oma sugulastele ka võhivõõrastele inimestele. Kõik muutus aga 1998. suvel, kui sattusin lugema eelpool mainitud Seppo Saario raamatut. Otsustasin, et Snickersi müümise asemel hakkan hoopis aktsiatega kauplema ja saan palju kiiremini rikkaks. Siis ma veel ei teadnud, et aktsiaanalüüsist olulisem on hoopis kapitali olemasolu. Uurisin ja puurisin, joonistasin ruudulisse vihikusse aktsiagraafikuid, käisin raamatukogus lugemas vanu Äripäevi ja muutusin üha enesekindlamaks. Lisaks lugesin igaks juhuks veel paar korda läbi ka Seppo „piibli“. 1999. aasta veebruaris toimus Eesti Telekomi aktsiate esmapakkumine ja mulle meenus pealkiri pähekulunud raamatust – „Osta, kui riik erastab!“. Väikese värinaga hinges otsustasin teooriast praktikasse liikuda.

Võtsin kõik oma Kodukaubamaja säästud, laenasin isalt 8000 krooni juurde ja ostsin 217 Eesti Telekomi aktsiat esmasest pakkumisest hinnaga 85 krooni aktsia kohta. Nii nagu jääb igaveseks meelde esimene suudlus ning esimene armumine annab suunda edasiseks, jääb meelde ja meid mõjutama ka esimene aktsiatehing. Kui minu esimene tehing oleks lõppenud suurema rahakaotusega, oleks see ilmselt minu edasist entusiasmi oluliselt jahutanud (rääkimata sellest, et oleks taaskord tulnud aastaid Snickersit müüa, et kapitali taastada). Õnneks läks esimene tehing siiski edukalt. Aktsia hind hüppas esimesel kauplemispäeval enam kui 35% ja paari nädala jooksul müüsin ma kolmes osas kõik aktsiad maha. Teenisin sellelt tehingult enam kui 5000 krooni kasumit ehk peaaegu kahekordistasin oma aastatega teenitud raha. Olin kindel, et minust on kasvamas uus börsijumal – milleks rassida ja müüa Snickersit, kui börsilt tuleb raha justkui iseenesest! Seega jätkasin mängimist börsil ja ostsin, müüsin (ning kahetsesin!) erinevaid Eesti aktsiaid (Hansapank, Eesti Näitused, Estiko, EMV, Viisnurk jne).

Nagu algajad ikka, maksin ka mina päris korralikult kooliraha. Kuna käisin ise keskkoolis, siis tuli aktsiate ostmiseks kasutada vahetunde, mis aga ühtlasi tähendas, et kõik arvutid olid koolis rahvast täis ja sageli ei õnnestunudki arvutile ligi pääseda. Seega juhtus, et aega oli tehingu tegemiseks minimaalselt, sest tunni alguskell oli juba kõlanud. Ühe meeldejäävama juhtumisena ostsin ma kogemata Hansapanga aktsiate asemel EMV aktsiaid, sest olin kiiruga valinud rippmenüüst vale ettevõtte ega vaadanud ka hiljem orderit üle. EMV osteti väikese kasumiga börsilt välja, Hansapank aga mitmekümnekordistus... Järelduseks, et tark ei torma – aktsiatega on võimalik väga kiiresti väga palju raha kaotada ja seega uisapäisa rapsida ei tasu!

Järgmise kasuliku õppetunni sain vaid veidi aega hiljem. Investeerisin enda ja paari klassikaaslase raha Tallinna Farmaatsiatehase aktsiatesse, kaotasime paari kuuga ligi poole rahast ja sõbrad enam rohkem investeerida ei tahtnud. Ka see lugu on mul hästi meeles – nimelt viis Tallinna Farmaatsiatehas 1999. aasta mai alguses läbi tagurpidi spliti – aktsiate arvu vähendati ja tänu sellele aktsia hind tõusis (kuigi ettevõtte väärtus tegelikult vähenes). Mina polnud kahjuks seda uudist veel lugenud ja avastasin, et ühel heal hommikul on aktsia hind 50% plussis – loomulikult panin ma kõik aktsiad kiiruga müüki (konto näitas veel vana koguse aktsiaid), nii et tundus justkui oleksime saanud suure kasumi. Minu klassivend, kes oli sinna paigutanud paar tuhat krooni (nagu hiljem selgus, siis salaja isalt võetud), hüppas rõõmust üles-alla ja tegi pärast kooli kõigile poes välja. Kui ma aga hakkasin asja lähemalt uurima, siis avastasin ka börsiteate aktsiate arvu vähendamise kohta ja sain aru, et tegelikult olime me hoopis umbes poolest rahast ilma jäänud. Mäletan siiamaani oma klassikaaslase nägu, kui julgesin talle öelda, et tegelikult me mitte ei võitnud, vaid kaotasime poole oma rahast. Sellega ka meie sõprus lõppes. Loo moraal – ära investeeri ei isalt võetud ega sõprade raha, ära üldse investeeri seda raha, mida sa kaotada ei saa!

Järgmisena hakkasid mulle huvi pakkuma USA aktsiad. Avastasin, et LHV pakkus toodet nimega Kasvukonto, kus sai ise panna kokku välisaktsiatest portfelli. Valisin oma kontole Verizoni, Pfizeri ja Nokia aktsiad, lisaks investeerisin veel Kesk- ja Ida-Euroopa fondi sümboliga CEE ja Hiina fondi sümboliga GCH. Miks just need? Aus vastus on, et ise ka ei tea. Tundusid kuidagi ahvatlevad ja suure tõusupotentsiaaliga. Algne plaan oli, et panen iga kuu 100 krooni kaupa kontole raha juurde ja ehitan endale suure rahamasina. Logisin internetipanka mitu korda päevas sisse, et näha raha kasvamist. Ega väga ei kasvanud. Kui üks aktsia oli plussis, läks teine miinusesse ja vastupidi. Lisaks avastasin enda suureks üllatuseks, et mulle laekunud dividendidest peeti kinni 15% tulumaksu ja nii ei saanudki ma kogu dividendi edasi investeerida. Lisaks tundus see kasvukonto valik mulle ikka veidi piiratud ja nii hakkasin pidama plaani järgmiseks sammuks.

Et ma olin vahepeal mitu suve hoolsalt Ameerikas raamatuid müünud (sellest saab lähemalt lugeda raamatust „Rikkaks saamise õpik“), oli mul tekkinud veidi rohkem kapitali ja 2005. aasta lõpus otsustasin aktsiatega tõsisemalt tegelema hakata. Et pääseda kohesest tulumaksust ja teenitavat kasumit edasi investeerida, asutasin selle jaoks eraldi ettevõtte. Öeldakse, et investeerida tasub valdkonda, milles oled ekspert. Korporandi ja tudengina said minu esimesteks investeeringuteks õlletootjad – Olvi (A. Le Coqi omanik) ja Saku. Tegin oma blogis pika postituse, miks eelistada Olvit Sakule:

A.LeCoq on ennast juba päris kaua reklaaminud, et investeeri õllesse, pudelid võid ju ära viia! Tegelikult on aga õlletootja ise ilmselt veidi kasumlikum investeering. AleCoqi otse osta ei saa, kuid õnneks on olemas võimalus saada korraga Olvi OY, AS A. Le Coq Group, AS A. Le Coq Tartu Õlletehas, A/S Cesu Alus, AB Ragutis ja AS Ösel Foods (Aura kaubamärkide omanik). Ehk siis osta Helsingi börsilt aktsiat nimega Olvi.

Miks see hea diil on? Ma numbritest ei hakka rääkimagi, aga lihtsalt, et kogu see kupatus tuleb odavamalt kätte kui Saku, mis tegutseb ainult Eestis. Olvi kaudu laekub Sulle raha iga kord, kui keegi avab mõne A. Le Coqi õlle, Fizz siidri, limonaadi või Aura mahla. Lisaks kuuluvad neile veel õlletehased Lätis ja Leedus.

Numbritest niipalju, et kui esmalt Olvi mulle 2005. a. oktoobris silma jäi, oli hind 18 eurot, tänaseks aga juba 24 eurot. Nii et kiirustage, seltsimehed unetud!

Veidi numbritest ka. Võrdleme lähemalt Sakut ja Olvit (esimest saab osta Tallinna, teist Helsingi börsilt). Saku puhul oli 2005. aasta 9 kuu kasum 4,1 miljonit eurot, Olvi puhul sama number 8,7 miljonit. Olvi puhul teeb see P/E-suhteks (hinnaks 25 eurot) 15, Saku puhul (hind 9,6) aga 18,7.

Minu jaoks on aga olulisem pigem see, et Olvi sees on tunduvalt rohkem kasutamata ressursse, sest pea kogu kasum tuleb Eestist ja Soomest, kusjuures Leedu on senini tootnud isegi kahjumit. Arvestades Leedu ja Läti kiiret majanduskasvu, julgeks ka seal oodata tulemuste paranemist. Eelpool nimetatud aktsiahindade korral on Saku turuväärtus 77 miljonit ja Olvi oma 130 miljonit eurot. Kuigi Olvi oli 18 eur/aktsia kindlasti parem ost kui 24 euro pealt, on kasvuruumi endiselt. P/E oleks kahel firmal samaväärne siis, kui Olvi aktsia hind oleks 31 eurot.

Kui termin P/E Sulle veel midagi ei ütle, siis ära muretse. Sellest tuleb hiljem põhjalikult juttu. Kes on aktsiate ja investeerimisega varem kokku puutunud, see paneb tähele, et minu investeerimisotsus põhines üsna sinisilmsel analüüsil. Pärast Olvi aktsiate ostu (sest see oli odavam kui Saku) hakkasin lähemalt uurima ka Saku Õlletehast ja lõpuks ostsin ka selle ettevõtte aktsiaid (sest Saku oli omakorda odavam kui mõned teised Eesti börsiaktsiad ja maksis ka häid dividende). Õlu maitses aktsionärina kohe hoopis mõnusamalt!

Kirjutasin järgnevalt blogiposti ka Apple'i ja Google'i aktsiatest, mõlemad tundusid head pikaajalised investeeringud, kuid esmapilgul siiski suhtarvude baasil veidi kallid. Nii jätsin need ostmata ja ostsin 213 rootsi krooni tasemelt hoopis Swedbanki aktsiaid. Google'i aktsia hind neljakordistus, Apple'i aktsia hind kümnekordistus ja Swedbanki aktsia kukkus kahe aastaga 213 krooni tasemelt 20 krooni tasemele. Aga see kõik on muidugi tagantjärele tarkus.

Teine tore lugu minu karjääri algusest on esimeste aktsiate ostmine oma tulevasele abikaasale, kes oli just lõpetamas Tartu Kõrgema Kunstikooli graafilise disaini eriala ning oli seal kokku puutunud Apple'i arvutitega. Sellest tulenevalt soovis ta endale esimesteks aktsiateks soetada Apple'i aktsiaid. Paraku pidas aga tema tulevane abikaasa ennast aktsiaspetsialistiks ja nii valisin ma talle Apple'i asemel hoopis Fordi aktsiad. Kirjutasin selle kohta ka oma blogis järgmist:

Maria esimesed aktsiad – 10. aprill 2006

Täna siis oli see pidulik päev kui ostsime esimesed aktsiad Mariale. Mitme põhjuse kokkulangevuse tõttu said selleks just Fordi (F) aktsiad. Miks siis Ford ja mitte Apple?

Ilmselt on peamiseks põhjuseks see, et F on hetkel oluliselt jahedam aktsia kui Õun või Venemaa või mõni kullatootja. Kuna me otsisime investeeringut, siis on mõttekam valida midagi, mis võiks rahulikult portfellis püsida ka siis, kui iga päev pole aega sellega tegeleda.

Miks Ford huvitav on? Esiteks on ettevõte teatavasti tsükliline ehk siis tõusule järgneb mõõn ja mõõnale omakorda tõus. Peter Lynch kirjutab oma raamatus „One Up on a Wall Street“, kuidas tema karjääri parim tehing oli Chrysleri aktsiate ostmine nende madalseisus. Kuigi paljud analüütikud arvavad, et seekordne USA autotööstuse mõõn on midagi enneolematut, ei olnud teistmoodi lood ka Chrysleri raskuste ajal. Fordi turuväärtus on hetkel (aktsiahinna 7,63 juures) 14,22 miljardit USD. Samas maksab firma 5,3% dividendi ja ettevõtte läbimüük ehk käive on enam kui 177 miljardit USD. Võrdluseks – Toyota (TM) turuväärtus on 187 miljardit ja käive oli 170,5 miljardit.

Miks siis Ford nii odav on, küsis Maria. Vastuseks on Põhja-Ameerika, kus Ford teenib juba mitmendat aastat kahjumit. Lisaks on firmal suured võlakohustused endiste töötajate ees. Kuid Fordi aruandeid vaadates ei ole asi siiski traagiline, sest firmal on 31,5 miljardi eest raha ja endiselt ollakse jooksvas kasumis.

Miks ma arvan, et Ford on hea investeering? Esiteks kindlasti dividendide pärast. 5,3% dividenditulu on piisavalt kõrge, et panna teatav piir aktsia hinnalangusele. Teiseks suur ruum aktsiahinna kasvuks – kui asjad paranevad, ei ole Fordi aktsial raske hüpata 100% 14 dollari tasemele (see teeks firma turuväärtuseks 30 miljardit dollarit). Toyota väärtuse kahekordistumine teeks Toyotast juba ühe maailma suurima ettevõtte (praegu on maailma suurim firma ExxonMobil turuväärtusega 374,5 miljardit dollarit. Elame-näeme – Fordi puhul on võimalus ka pankrot, kuid riski ja tulu suhe on siiski küünlaid väärt!

Apple’i aktsia kauples 2006. aasta aprillis 70 dollari juures ja 2021. aasta alguses oli hind veidi enam kui 130 dollarit. Seega võiks justkui öelda, et aktsia on 15 aastaga veidi vähem kui kahekordistunud. Tegelikkus on aga sootuks teine. Nimelt on Apple aktsiat kahel korral splititud ehk tasuta uusi aktsiaid jagatud. Algselt suhtega 1:7 ja seejärel 1:4 ehk siis igast 2006. aasta aktsiast on 2021. aastaks saanud 28 aktsiat. Kui Maria oleks algselt ostnud 1050 dollari eest 15 aktsiat, siis oleks 2021. aasta veebruariks saanud nendest 420 aktsiat (15*7*4). Lisaks on Apple maksnud igal aastal järjest kasvavat dividendi. Maria tuhandest dollarist oleks saanud enam kui 54 000 dollarit (pluss tuhanded dollarid dividendi) ja Apple´st on saanud ExxonMobili asemel uus maailma suurim börsil noteeritud ettevõte. Muuseas, käesoleva raamatu esimeses trükis kirjutasin lahti selle sama näite ja tollal oli Maria saamata jäänud kasum 11 000 dollarit. Nii et isegi pärast oma vea tunnistamist tuleb omakorda tunnistada, et ikkagi ei suutnud me Apple aktsiaid osta ja jätsime ligi viiekordse kasumi jälle lauale. Siit tuleb ka hästi välja põhimõte, miks tasub investeerida pikaajaliselt ja isegi juhul, kui aktsiahind tundub kallis (aga ettevõttel läheb endiselt hästi), mitte positsiooni müüa, vaid kaaluda isegi juurde soetamist. Oleme ju perega perioodil 2016–2021 kulutanud tuhandeid dollareid nii uutele Apple telefonidele kui ka kõrvaklappidele, rääkimata igakuistest tasudest piltide hoiustamiseks andmepilves.

Kuidas läks aga meie armsal Fordil? Ostsime aktsiad hinnaga 7,64 dollarit aktsia kohta ning 15 aastat hiljem on aktsia hind 12 dollarit. Vahepeal on dividendidena laekunud veidi üle kahe dollari. Seega kehvem kui Apple, aga mitte katastroofiline. Meie tegelik kogemus kujunes aga sootuks erinevaks. Nimelt panin ma Fordi aktsiad aasta hiljem, 2007. aasta kevadel, majanduskriisi hirmus kaheksa dollarilise hinnaga uuesti müüki. Kui teenustasud maha võtta, siis jäi Maria tehinguga enam-vähem nulli. Lühiajaliselt tundsin ennast väga targalt, sest 2008. aasta novembris kukkus Fordi aktsia isegi läbi ühe dollari taseme, dividendide maksmine lõpetati ja õhus oli reaalne võimalus pankrotiks. Iroonia tipuks kadus see raha aga hoopis Apple'i kaukasse, sest Fordi aktsiate müügist saadud raha eest ostis Maria endale õunafirma sülearvuti!