Читать книгу Aktsiatega rikkaks saamise õpik - Jaak Roosaare - Страница 8

Ostsin ja müüsin aktsiaid rõõmsalt edasi ja kuna 2006.–2007. aastal olid aktsiaturud üldiselt tõusvad, siis teenisin reeglina ka kasumit. 2007. aasta lõpuks oli minu ettevõtte aktsiaportfelli väärtus napilt rohkem kui 600 000 krooni (umbes 38 000 eurot). Veidi üle 200 000 krooni sellest oli teenitud kasum (see pärines eelkõige tehingutest Olympicu, Olvi ja Saku aktsiatega) ja ülejäänud minu enda säästud suvistest raamatumüümistest. Olin ise tuleviku suhtes üsna pessimistlikult meelestatud juba 2007. aasta veebruarist ja tsiteerisin blogis oma uurimistööd eelmisest krahhist aastast 1997. Kümme aastat oli möödas ja õhus olid küllaltki sarnased märgid. Veidi hiljem, 2007. aasta 8. veebruaril kirjutasin blogis:

Olge valvel, ta tuleb talvel

Täna siis oli Tallinna Börsil kolmas must neljapäev... Hetkel ehk ainukesena kannataks ostmist Norma aktsia, mis hoolimata headest tulemustest alla löödi. Olympicu või ehitusfirmade omanikuna paneksin ma aga küll hetkel aktsiad müüki.

P.S. Kõikidele, kel näpud sügelevad – ära kunagi puutu langevat nuga!

Olin tagantjärele tarkusena oma ajastuses päris täpne. Tallinna börsiindeksi väärtus oli sellel päeval (8. veebruar 2007) 1042,95 punkti. Sealt alates hakkas vaikselt pihta börsilangus, mis muudkui aga kiirenes. Kaks aastat hiljem, 8. veebruaril 2009 oli börsiindeksi väärtus 292,85 punkti. Enam kui 70% investorite varast oli haihtunud!

Oleks muidugi olnud ideaalne, kui oleksin suutnud need kaks aastat raha kontol hoida ja põhjas suure hooga ostma hakata. Reaalne elu kahjuks siiski nii ei käi. Igas ajahetkes tunduvad mingid aktsiad soodsamad kui teised ja kes turgudest päris eemale astub, see reeglina ei tule sinna ka õigel ajal tagasi.

Praktikas müüsin 2007. aasta jooksul oma riskantsemad aktsiad ja paigutasin ligi 70% oma rahast enda meelest kolme kõige tugevama bilansiga ja turvalisemasse ettevõttesse (Norma, Eesti Telekom ja TEO). Kõik olid head pikaajalised dividendiinvesteeringud, mis tänaseks kahjuks suures osas börsilt välja ostetud. Seega tundsin ennast 2008. aasta börsikrahhi esimeses faasis päris hästi, augustiks oli minu portfell küll jooksvalt 7%-ga miinustes, aga mind see ei morjendanud. Noolisin neid samu „igavaid“ dividendifirmasid, et neid odavamalt juurde osta.

2008. aasta novembriks oli aga olukord selline, et isegi minu kindlad dividendifirmad olid täiega punases. Kogu portfelli peale oli miinust kokku üle 30 protsendi ja näiteks Norma positsioon oli enam kui 100 000 krooni miinuses. Hakkasin murelikuks muutuma. Vahepeal turg ka veidi kosus, kuid siis langus jätkus. Selle kõige käigus avastasin ma endas hoopis uued emotsioonid, mis tõusva ja stabiilse aktsiaturu korral sügaval peidus olid olnud. Tegemist oli minu investorikarjääri esimese tõsise langusperioodiga, milles ma ise reaalse rahaga osalesin (1998. aasta kriis oli minu jaoks puhtalt teoreetiline, ise ma siis veel börsile ei investeerinud). Üha sagedamini tabasin ennast mõttelt, et ehk olen ma aktsiate madalamalt juurde ostmisega teinud tõsise vea. Või mis saab siis, kui ettevõtted pankrotti lähevad. Järjest tõsisemalt hakkas mind närima ka mõte, et ehk olen ma ennast lihtsalt lollitanud ja kogu mu investorikarjäär lõpebki suure krahhiga.

Kõige markantsema näitena on mul senini meeles olukord 2009. märtsi algusest, kui tunneli lõpus oli kustunud ka viimane valgus (tagantjärele tarkusena jäi see ka kriisi madalaimaks punktiks!). Olin Tartus oma vanematel külas ja televiisoris näitas mingit tõsielusaadet kasiinosõltlastest. Üks noormees rääkis pisaratega võideldes, kuidas ta oli kasiinos kaotanud enam kui 100 000 krooni. Mu vanemad ahhetasid ja ka ma ise imestasin, kuidas küll keegi saab nii loll ja vastutustundetu olla. Pärast saate lõppu läksin oma tuppa ja logisin sisse oma ettevõtte pangakontole. Vaadates oma punastes toonides aktsiapositsioone tabas mind korraga kohutav äratundmine – mis siis, kui tegelikult pole ma mingi investor, vaid samuti lihtlabane kasiinosõltlane???

Erinevalt näidatud noormehest olin ma aga maha mänginud enam kui 500 000 krooni – Norma üksinda oli juba enam kui 161 000 krooni miinuses. Kokku oli minu aktsiaportfell rohkem kui 41 protsenti miinuses ja nii mõnedki positsioonid olid kaotanud ligi 70 protsenti algväärtusest (näiteks Deutsche Bank ja Swedbank). Proovisin ette kujutada, mida mu vanemad mulle ütleksid, kui läheksin ja tunnistaksin neile, et olen aastaga kaotanud börsil rohkem kui ükski kasiinosõltlane... See oli ka ainuke kord, kui ma reaalselt mõtlesin, et ehk peaks kõik aktsiad müüki panema ja selle hulluse ära lõpetama. Kõige tipuks olin ma LHV-lt investeerimiseks laenanud juba enam kui 200 000 krooni ka aktsiate tagatisel võimendusena, sest „ega odavamaks need aktsiad ju enam minna ei saa...“

Õnneks oli reede õhtu, turg oli suletud ja nii jäid seekord aktsiad suurimas madalseisus müümata ja minu investorikarjäär traagilise lõputa. Veetsin nädalavahetuse Norma ja TEO bilansi „süvauuringuga“ (need positsioonid moodustasid vastavalt 36 ja 33 protsenti minu investeeringutest) ja suutsin ennast veenda, et palju hullemaks asjad tõesti enam minna ei saa. Ja kuigi esmaspäeval langes portfell veelgi, tegid mõned aktsiad läbi ka väikese ralli. Olin oma madalaimast punktist läbi saanud ja vastu pidanud!

Kokkuvõttes võib öelda, et oma miinuses positsioone ma müüki ei pannud ja aastaga kerkis minu aktsiaportfell justkui pärmi peal – 2010. aasta märtsi alguses (ehk siis aasta pärast minu „appi-olen-börsisõltlane!“momenti) oli enam kui poole miljoni kroonisest kahjumist saanud rohkem kui 750 000 kroonine kasum! Ja minu kallis Norma oli enam kui 230 000 krooniga plussis!

Öeldakse, et börsilanguse põhi saabub siis, kui isegi kõige tugevamad murduvad ja on valmis müüma. Nii et võin edaspidi kasutada ennast hea indikaatorina – kui olen valmis oma investorikarjääri lõpetama ja rätiku nurka viskama, on aeg minna all-in!

Tagantjärele vaadates olid julged investeeringud (mis tegelikult olid siiski tehtud kaalutletult ja konservatiivselt) 2009. aastal vundamendiks, mis aitas järgnevatel aastatel aktsiaportfellil korralikult kosuda. Nii teenisin ma 2010. aastal oma esimese „börsimiljoni“, realiseerides kasumeid kokku enam kui 64 000 euro ehk miljoni krooni eest. 2010. aasta lõpuks oli minu ettevõtte aktsiaportfell väärt juba enam kui 1,7 miljonit krooni (ligi 110 000 eurot). Lisaks olin teenitud raha eest ostnud kaks esimest investeerimiskorterit. Olin oma ettevõtte aastaaruandes 2010. aasta võtnud kokku järgmiselt:

2010. aasta oli OÜ Müügiguru jaoks viies tegevusaasta. Firma tegutseb investeerimise valdkonnas, investeerides eelkõige dividende maksvatesse väärtpaberitesse. Lisaks investeerimisele korraldatakse seminare ja pakutakse müügiteenust. Sarnaselt 2009. aastale on aktsiaturgudel jätkunud kiire taastumine. Tänu sellele on ka ettevõtte investeerimisportfelli väärtus jõudsalt kasvanud ja saavutanud rekordtaseme.

Ettevõtte üheks eesmärgiks on saavutada võimalikult suur dividenditootlus investeeringutelt. Kuna börsilt on lahkunud mitmed dividendimaksjad (eelkõige Eesti Telekom ja Norma), siis jäi 2010. aasta dividenditootlus veidi 2009. aasta tootlusele alla. Samas tegime aga mitmed kasulikud tehingud päris suurte mahtudega, mis aitas üldtootluse viia uue rekordini.

Ettevõte maksis 2010. aastal tagasi talle omaniku poolt antud laenud ja laenas raha ka eraisikutele. Jätkuvalt kasutasime investeeringute finantseerimiseks ka maakleri poolt pakutavat võimendust, maandades sellega USA dollari riski (bilansis on see kajastatud lühiajalise laenuna). 2010. aasta lõpus oli firma positsioon USA dollari suhtes rekordiliselt lühike (-64 899 USD). Kokku teenis firma 2010. aasta jooksul investeeringutelt tulu 1 720 292 krooni ehk portfelli aastatootluseks kujunes 178%.

Investeeringute ülevaade 2010

Firma investeerimispõhimõtted võib võtta kokku järgmiselt:

1  Eelistada suuremaid dividendimaksjaid väiksematele.

2  Eelistada võlavabasid ettevõtteid võlgades ettevõtetele.

3  Eelistada odavamaid hindasid kallimatele, hindade kukkumisel suurendada positsiooni.

4  Keskenduda ebalikviidsematele turgudele ja väärtpaberitele, kasutades ära enda eeliseid.

5  Hajutada riski pankrotiohtlikes firmades, kontsentreerides samas investeeringuid turvalistesse firmadesse.

6  Proovida investeerida nii, et iga stsenaariumi puhul oleks tulem positiivne (win-win).

7  Vajadusel kasutada võimendust, kuid ainult turvaliste aktsiate ostmiseks.

Lisaks nendele üldistele põhimõtetele üritab ettevõte kasutada ära võimendust, et maandada valuutariski. 2010. aastal oli peamiseks võimendusallikaks USA dollar, mida ettevõte laenas oma maaklerilt 7,75% aastase intressiga.

Ettevõtte 2010. aasta investeerimistulemust mõjutas positiivselt kolm suuremat tehingut. Esiteks toimus 2010. aasta alguses Norma ülevõtmine Autolivi poolt. Teenisime sellelt 241 600 krooni, kuid kaotasime samas ühe portfelli stabiilseima dividendimaksja. Teiseks ja kolmandaks alustasime investeeringuid jaanuari alguses Läti börsile – valisime investeerimiseks SAF Tehnika ja Olainfarmi aktsiad. Mõlemad firmad olid mõõnaperioodist üle saamas, tugevalt ekspordile suunatud ja tugeva bilansiga. Eriti allahinnatud oli SAF Tehnika aktsia – firma kauples alla sularahapositsiooni väärtuse! Aasta jooksul teenisime SAF Tehnika aktsiatelt 694 300 krooni ja Olainfarmi positsioonilt 215 200 krooni.

Et dividendifirmade arv börsil on kahanenud (lahkunud on nii Eesti Telekom kui ka Norma), siis jäi aasta dividenditootlus allapoole ootusi. Kokku laekus dividende 84 550 krooni (dividenditootluseks kujunes 4,95%), mis on veidi vähem kui eelmisel aastal (85 760 krooni). Selle peamiseks põhjuseks on Norma börsilt väljaost (saamata jäi 30 000 krooni dividende) ja ka Eesti Telekomi lahkumine (10 000 krooni dividende jäi saamata). Üllatuslikult oli suurimaks dividendimaksjaks hoopiski SAF Tehnika, mis maksis kokku 35 500 krooni dividende ehk siis enam kui 40% kogu dividendide saagist. Teisele kohale jäi TEO 22,600 krooniga ja kolmas oli jällegi üllatuslikult Merko, mis maksis dividende 18 700 krooni. Lisaks SAF-ile lisasime dividendifirmade hulka Tallinna Vee aktsiad. Senini olime seda firmat vältinud regulatsioonide hirmus – see kartus osutus ka reaalsuseks, sest Tallinna Vesi oli 2010. aastal Tallinna börsil suurim kukkuja. Plaanitult sisenesime positsiooni osade kaupa ja alles pärast 2010. aasta dividendimakset ja suuremat langust. 2010. aasta lõpu seisuga on Tallinna Vee positsioon 7% plussis ja ootame positsioonilt 2011. aasta kevadel ca 10% dividenditootlust.

Aasta jooksul realiseerisime positsioonid Deutche Bankis ja Järvevanas ja tegime lühiajalise tehingu 3x võimendusega finantssektori langusele panustava FAZ-iga (väga õnnestunud ajastusega). Samuti realiseerisime 2/3 hõbeda positsioonist, et võtta pärast kiiret hinnatõusu kasumit.

Lisaks aktsiaportfellile on ettevõte raha paigutanud ka kinnisvaraga tagatud laenudesse 610 000 krooni ulatuses.

Investeerimisplaan 2011. aastaks

Ettevõtte eesmärgiks on suurendada dividendiaktsiate osakaalu kuni 50% kogu portfellist (2010. aasta lõpu seisuga 37%). Eelkõige oleme valmis suurendama SAF Tehnika osakaalu, kuna peame seda Baltikumi üheks allahinnatumaks aktsiaks ja vahepeal õnnestus ca 25% osalusest realiseerida tänastest hindadest oluliselt kõrgemal tasemel (~3,5 LVL tasemel). Samuti oleme nõus suurendama veelgi Tallinn Vee positsiooni, kui turg selleks peaks häid võimalusi pakkuma. Oleme veidi vähendamas TEO positsiooni, kuna aktsia on tulemustest ette liikunud (samas säilib võimalus, et Telia teeb väljaostu pakkumise).

Tore on tagantjärele lugeda, et ma ennast „meietasin“. Ilmselt oli siin oma mõju hiljuti loetud Warren Buffetti kirjadel Berkshire'i aktsionäridele. 2011. aastal jätkasin spekuleerimist eelkõige Baltikumi börsidel ja võtsin suurimaid kasumeid Olainfarmist, Merko Ehitusest ja SAF Tehnikast.

2012. aasta alguses hakkasin ma esimest korda mõtlema oma varade osas veidi strateegilisemalt. Senini olin ma dividende kogunud ettevõtte kontole, sest investeerisin kogu teenitud passiivse tulu aktsiatesse tagasi. 2012. aasta alguses hakkasin aga esimest korda mõtlema, et tegelikult oleks hea mõte tekitada mingi passiivne sissetulek ka eraisikule, et nii katta ära oma igapäevased elamiskulud ja teha seda maksuefektiivselt.

Mõeldud, tehtud. Otsustasin oma eraisiku portfelli üles ehitada eelkõige Tallinna Vee aktsiast. Esimesed ostud tegin 2012. aasta jaanuari lõpus hinnaga 6,35 eurot ja ostsin kogu võimaliku vaba raha eest aktsiaid järgemööda kokku kuni 2013. aasta oktoobrini. Laenasin raha veel sugulasteltki juurde ja kasutasin LHV poolt pakutavat võimendust. Seda siiski mõõdukas ulatuses ning lisatagatiseks oli mul ettevõtte aktsiaportfell. Lisaks reinvesteerisin ka kõik kevadeti laekunud dividendid.

Viimased aktsiad ostsin hinnaga 10,9 eurot. Kokku oli mul selleks ajaks kogunenud 28 000 aktsiat ja olin sellega jõudnud ettevõtte 50 suurima osaniku hulka. Panin mingi portsu aktsiaid 12–13 eurose hinna juures müüki ja kauplesin veidi, kuid lõpuks otsustasin mitte üritada ostu-müügiga kasumit tekitada, vaid omada tükikest sellest ettevõttest pikaajaliselt ja koguda dividende. 2016. aasta suveks oli mulle Tallinna Vee poolt kokku laekunud enam kui 90 000 eurot dividende. See tulu on olnud minu jaoks tulumaksuvaba, sest sellelt on tulumaksu juba tasunud Tallinna Vesi.

Lisaks Tallinna Veele ostsin väiksemas koguses ka Harju Elektri, Tallinna Kaubamaja ja Merko Ehituse aktsiaid. Hiljem panin ma Kaubamaja ja Harju Elektri siiski müüki ja investeerisin saadud raha taaskord Tallinna Vee aktsiasse. 2016. aasta novembrikuu seisuga on mul aga eraisiku portfellis lisaks Tallinna Veele ka Merko Ehituse, Olympic Entertainment Groupi ja taaskord ka Tallinna Kaubamaja aktsiad (küll siiski oluliselt väiksemas mahus).