Читать книгу Hektor - Jaan Kaplinski - Страница 4

Täna sai mulle selgeks, el sedasi ei saa enam väga kaua kesta. Toiduvarude poolest võiksin elada siin veel ligemale aasta. Siin on ju lausa kindlus. Aga ma nägin valvekaameratest, et mingid kahtlased kujud käivad ümber meie aia. Ma ei saa aru, kas nad on vargad või erariides politseinikud.

Paistab, et aega ei ole palju. Ma teadsin, et on suur risk, et keegi tuleb siia uurima, kuhu peremees on jäänd. Seda ei tohi juhtuda. Kõik peab kaduma enne, kui inimesed selle jälile saavad, mis siin äärelinna vaikses villas toimus. See oleks kohutav. Ma olen teind, mis ma oskan, et seda takistada. Ma vastan e-mailidele ja mõnele kirjale, võtan kastist posti ja täidan korralikult prügikonteinerid. Arved maksan interneti kaudu ülekannetega. Aga õues ma saan toimetada ainult öösi, kui keegi ei näe, ja linna ma ei saa ise minna. Ma ei saa ka kedagi palgata, kes seda minu eest teeks. Iga päev võib midagi juhtuda elektriga või veevärgiga või katsub keegi siia sisse murda. Ma ei saa häiresüsteemi välja lülitada, siis nad tuleksid valvekeskusest asja uurima. Ja see oleks lõpp.

Lõpp nagunii, lõpp on ligi. Veel aga on mul võimalus valida, kuidas ja millal. Ja ma ei ole seda “millal” valind. Ma tahaksin paar asja lõpetada, enne kui see kõik siin suure pauguga õhku lendab. Ma tahan, et lõpp oleks tõesti lõpp, et midagi ei jääks. Midagi, mille järgi nad võiksid taibata, mis siin täpselt tehti.

Tema katsemärkmed ma olen juba hävitamiseks valmis pannud ja kõik salvestised kustutand. Ainult see seif. See on mul hinge peal. Ta näitas mulle üht käsikirja, mida ma tahan tingimata lugeda. Ma pean selle kätte saama. Ma pean seifi võtme leidma. Olen iga päev otsind, aga seni tagajärjetult. Ma usun, et leian selle. Ta on kindlasti mingis totras kohas, ta ei ole võtit peitnud, on selle lihtsalt kuskile unustand või kogemata kuskile pilland. Varem või hiljem ma satun selle peale. Siis ma saan rahulikumalt surra, nagu nad kõik on surnud. Nii nagu viimane meist peabki surema. Loodan, et tal ei olnd midagi pangaseifi pandud, vähemalt ei leidnud ma tema paberitest midagi selle kohta. Ka siis kui see temaga juhtus ja ta mulle oma viimased sõnad ütles, ei nimetand ta seda. Ma usun, et ta oleks seda kindlasti öelnud, kui oleks midagi olnd. Mui jääb kirjutada see lugu siin, nimetage seda pihtimuseks, kui soovite, ja siis hävitussüsteem aktiveerida.

Õnneks ei ole tai siin sugulasi ega sõpru. Ega temasugusel inimesel neid vist olla saagi. Küllap sellepärast ta alustaski neid eksperimente, küllap sellepärast olime siin meie. Mina, Hektor, Achilles, Odysseus, Nestor ja teised, keda enam ei ole. Mina olen viimane ja minul tuleb lõpule viia see, milles me kokku leppisime.

Nende kehad on veel alles. Tema, peremehe oma ka. Külmas, kilesse pakitud. Nad ootavad seal nagu Lumivalgekesed klaaskirstudes. Kas printsi? Ei, printsi ei tule. Ma käin neid vahel vaatamas. Nad meeldivad mulle isegi surnuna. Ei, ma ei oska öelda, et nad oleks ilusad. Olen püüdnud aru saada, mis on teie, inimeste, iniminimeste meelest ilus, aga ei ole saand. Ju on ilu mallid kodeeritud meie geenidesse ja minul on nad teised, saadud eelmisest elust, esivanematelt. Neid ta mul ei muutnud. Küllap ta ei pidand seda oluliseks. Teda ei huvitand ilu või ei julgend ta näidata, et huvitab. Intellekt oli see, mis teda huvitas. Intellekt, teadus oli talle enam kui ilu, enam kui inimesed. Enam kui meie, ükskõik, kelleks meid siis kutsuda.

Vahel ma mõtlen, kes meie ikka talle oleme. Õnnestunud eksperimendi tulemused, elustatud kunstiteosed, ise endale loodud sõbrad? Või midagi muud? Viimane pool aastat ta rääkis minuga palju, võiksin vist öelda, et ta peaaegu usaldas mind. Aga ainult mõnes asjas. See oli pärast Achillese ja Nestori surma. Nende surm viis ta üsna rivist välja. Mulle tundub, et ta kartis midagi. Tal oli ehk plaanis ka iseendaga midagi ette võtta. Vahel ma mõtlen, et ta tahtis inimesest edasi minna, teha järgmise sammu, nimetame seda siis üliinimeseks või kuidagi teisiti.

Teoorias see on lihtne, lausa esseistlikult lihtne, nii el enamik korralikke geneetikuid ja embrüolooge ei ole seda tõsiselt võtnud. Inimene on inimahv, kes ei saa täiskasvanuks, vaid areneb nii emaihus kui pärast seda veel pikalt edasi. Inimene on lähemal lootele kui näiteks šimpans või orangutang. Mida see tähendab? Paljusid asju. Näiteks seda, et inimene on rumal, tal ei ole õigupoolest instinkte ja nende puudumise peab tasa tegema kommunikatsioon ning õppimine. Inimene peab elama teiste omasuguste keskel vähemalt kümme-viisteist aastat, et ise üksi hakkama saada. Kass, kes on tark loom, saab üksi hakkama juba nelja-viiekuuselt. Nelja-viiekuuselt on ta valmis väike kass, kes oskab hiiri püüda ja inimeselt toitu manguda. Varsti võib ta ka ise poegi saada. Nelja-viiekuune inimene on täiesti abitu, ta ei suuda teiste abita süüa ega liikuda, rääkimata muust.

Bioloogid nimetavad seda neoteeniaks: loom, kes on suguvõimeline, saamata täiskasvanuks. Umbes nagu mõnel putukal, kus näiteks emane säilitab vastse kuju, ei tee läbi õiget moonet nagu isane. Või mõnel kahepaiksel, kes võivad teatud tingimustes elada ja paljuneda kullestena, saamata päriskonnaks.

Teatud tingimustes. Üldjuhul saab täiskasvand organism, valmik hakkama karmimates tingimustes kui vastne, rääkimata imetaja lootest, kes suudab elada ainult oma ema parasiidina. Imetaja, kes olulisel määral säilitab loote tunnused, vajab väga soodsat keskkonda, kus veeta oma pikk lapsepõlv, milles saaks jätkuda tema areng. Inimesel on selline keskkond olemas. Inimesel on perekond, keskkond ja nüüd juba palju muud. Maja keskkütte, kolme vannitoa ja kuue magamistoaga. Konditsioneer ja automaatne termoregulatsioon. Inimene on olnud edukas ehitama endale ümber uusi lootekesti, kolima tagasi emaüska, mille niiskest pehmest kaalutusest ta siia ilma paisati.

Aga küsimus ei ole muidugi keskkonnas, vaid geenides ja embrüoloogias. Selles, mis määrab, et inimene ei saa valmis nagu kõik teised imetajad. Meie geenid on nagu tekst, ontogenees, organismi kasvamine viljastatud munarakust täiskasvand suguküpseks loomaks on nagu selle teksti lugemine. Kõigi loomade tekstid on lõpetatud, nad loetakse lõpuni ja see lõpp on, nagu lopp peab olema mitmesuguste kompositsiooni reeglite järgi. Normaalse looma normaalne ontogenees on nagu korralikult kirjutatud romaan või novell. Inimesega nii ei ole. Inimene on teistsuguse lõpuga, võiks isegi öelda, et lõpetamata.

Geneetiline tekst on muidugi keerulisem kui tavaline tekst. Muusikalist võrdlust kasutades võiks öelda, et see on polüfooniline tekst, hulk tekste, mis liiguvad sünkroonis, paralleelselt. See sünkroonsus on inimesel nihestatud ja mõned tekstiliinid, mõned häälepartiid, mis muidu lõpevad, jätkuvad siin, mõned aga katkevad või hääbuvad varakult. Nii ei arene välja instinktid, aju jääb omamoodi poolvalmis olekusse ja on erakordselt õppimisvõimeline.

Huvitav on, et aju teeb tegelikult läbi mitu suurt muutust, mis on täiesti võrreldavad putukate moondega. Viimane neist toimub siis, kui inimlaps hakkab omandama keelt. Enne seda oli inimlaps teinud mõned kobavad sammud selles suunas, mis ta oleks, kui oleks samas mõttes täiskasvand kui teised liigid, kui näiteks orangutang ja šimpans. Siis aga murrab sisse keel ja see areng – ütleme et areng ahvinimese suunas – katkeb ja tema algmed hääbuvad.

Ma ei ole näind ühtegi idiooti, inimolevust, kes ei räägi ega mõista kõnel, aga siiski liigub, midagi tahab ja oskab kuidagi ka oma tahtmisi täide viia. Aga ehk neid on. Võibolla mõnes sellises idioodiks nimetatus elabki see ahvinimene, võibolla tema saaks teistsuguses keskkonnas, teistsuguse kasvatusega kellekski, kes inimese eellast meenutab. Päris võimatu see minu meelest ei ole. Aga tunnistan ausalt, et mind ei ole see inimeste võimalik atavism kunagi sügavalt huvitand. Mui ei ole ka võimalust seda uurida, puhtast teoretiseerimisest ei ole siin kasu. Mul on oma probleeme ja muresid küllalt.

Jah, peremehe uurimused näitasid lühidalt üht asja. Nimelt seda, et inimeseks saamine, anlropogenees, ei ole imeline fülogeneetiline juhus, mis ühe ahviliigi tõstis enneolematule evolutsioonilisele kõrgusele, tegi temast looduse krooni. Anlropogenees on samavõrra või veel enamgi ontogeneetiline hälbimus, üks haruldane, kuid siiski täiesti võimalik arengutee enamiku kõrgemate imetajate ontogeneesis. Seda tekitavad teatavad mutatsioonid ja sel kombel on see hälbimus põhimõtteliselt pärilik, ontogenees võiks minna üle fülogeneesiks. Üldjuhul aga ei ole sellise arengu tulemusena tekkinud isend elujõuline ja hukkub õige varases eas. Tal ei ole sobivat keskkonda, kus ta saaks mitmeid aastaid teiste hoolitsuse all elada ja areneda kellekski, keda võiks siis nimetada näiteks huntinimeseks, karuinimeseks, iõviinimeseks, koerinimeseks, ahvinimeseks.

Ühel juhul – inimese, iniminimese eellaste juures – oli selline keskkond olemas. Need presapiensid olid paiksed, nende areng kestis suhteliselt kaua ja nad olid sotsiaalsed. Savannis elavad inimahvid ühendasid oma käitumises metsa inimahvide ja koerlaste füsioloogia ja käitumise jooni. Paikne karjaelu viib selleni, et laagripaigas on neid, kes ise enda eest hoolitseda ei saa – lapsi ja vanu või vigaseid – , ja neid, kes nende eest hoolitsevad. Lapsed on kaua lapsed, neid imetatakse kaua ja nende eest hoolitsetakse ka siis, kui nad imetamist enam ei vaja. Lapse käitumisjoon] on alati ka täiskasvanutel, siin nad säilivad ja avalduvad vahel eriti selgelt näiteks hoolitseja ja hoolitsetava suhetes. Vana ja haige tahab samuti, et talle süüa toodaks, ja ta palub seda samamoodi kui laps. Nii on ju näiteks koera ja kassiga, kes inimesesse suhtuvad mõnel määral ikka nagu kutsikas ja kassipoeg oma emasse. Koer kaapab käpaga peremehe jalga – nii saabki teda lihtsalt õpetada käppa andma – ja kass näub, kui tahab süüa või uksest sisse saada. Täiskasvanud reageerivad nendele lapselikkudele märkidele positiivselt – toiduküsija saab koju tassitud saagist palakese, olgu ta siis noorusest nõder või vanadusest väeti. Abitut ei hüljata, ei jäeta saatuse hooleks. Ta võib püsida kodus kas või terve eluaja: kui on küllalt täiskasvanuid, kes jahil käivad, ja küllalt jahisaaki, ei jäeta teda nälga ja kaitstakse ka vaenlaste eest. Vaenlasi aga, kes söandaksid selliste loomade laagrit rünnata, ei ole palju.

Nii said savanni inimahvidel need, keda võiks nimetada neoleenilisteks mutantideks, ellu jääda. Neid tekkis rohkem ja aegamööda said nad mõnes populatsioonis enamuse. Sellest algab inimese eriline evolutsioon, see, mida teie nimetate kultuuriks. Algas ka valik, mis soosis mutante, nad suutsid omavahel suhelda aina täiuslikumaks muutuvate märkide abil, nende koostöö oli tohus, nende tööriistad täiustusid. Kultuur, kumulatiivne mälu tõstis inimese sinna, kus ta praegu on.

Teiste olendile hulgas tekkinud neoteenilised mutandid surid varases eas. Ellujäänuid võis olla, aga väga vähe ja nad olid üksi, nii et nende vaimsed võimed ei saand välja areneda. Nad olid kui meteoriidid öötaevas, mis sähvatavad viivuks pimedusest esile, et siis jälle pimedusse kaduda. Ma tahaksin teada, mida sellised üksikud loomad, üksikud hundid, karud, koprad, vaalad tunnevad ja mõtlevad. Kas nemad saavad inimesest ja tema tegemistest natuke teistmoodi ja paremini aru kui muud loomad ei või. Ma ei tea seda. Aga ma tahaksin mõnd niisugust mutanti kohata. Võib-olla oleks mul võimalik temaga mingit kontakti leida. Vähemalt koeraga või hundiga. Omasugusega. Mina olen ka koer. Õigem oleks öelda, et olen koera poeg. Litapoeg. Sukin sõn. Son of a bitch. Sellest aga allpool. Enne ikka teooria. Mu kasuisa, kes mind kasvatas, oli teadlane. Vist üks kõige andekamaid teadlasi, kes kunagi on ilmas elanud. Minu Looja, kui nii võib ütelda.

Mulle on meeldind lugeda muinasjutte. Võibolla sellepärast, et ma saan neist enamasti paremini aru kui romaanidest ja muust kirjandusest, mis inimese hingeelu kirjeldab. Seal jääb midagi võõraks ja imelikuks. Muinasjuttudes ei püütagi tõepärane olla, muinasjutud peavadki imelikud olema, imelikud ja kummalised ka inimesele. Meie aja inimesele on kummalised lood sellest, kuidas mees võttis naiseks põhjapõdra või kopra, nagu olen lugend Kanada indiaanlaste juttudes. Eriti üks algonkini lugu on imelik. Seal abiellub mees kopraga ja läheb kobraste juurde elama. Inimesed tulevad ägaja lõhuvad koprakuhila, kisuvad koprad välja, tema koos nendega, ja tapavad tema naise. Loo lõpus on, kuidas mees seisab lõhutud kodu asemel kurvalt kopra laiba kõrval ja mõtleb, et see oli ju tema naine... Ma usun, et ma saan sellest loost paremini aru kui enamik selle lugejaid. Vahest on nendes muinasjuttudes mälestusi selliste neoteeniliste mutantide ja inimese kohtumistest.

Metsaindiaanlased ja teised loodusinimesed tundsid loomi paremini kui tänapäeva inimesed ja neile võis loomade käitumises midagi silma hakata, midagi, mis neile ehk tuttav tundus ja huvi äratas. Aga ma ei tea seda. Ma ei mõista tänapäeva inimesigi hästi, mis siis muistsetest inimestest rääkida. Aga see on minu hüpotees, Hektori hüpotees kontaktidest arukate loomade ja aruka inimese vahel, millest on jäänd jälgi muinasjuttudesse.

Need kontaktid on teema, mis väärib uurimist. Muinasjutud ei ole just usaldusväärne materjal. Võibolla on usaldusväärsemat. Näiteks peaks selle pilguga läbi vaatama nõiaprotsesside protokollid. Keskajal ju mõisteti kohut loomade üle, Christian Morgensternil on luuletus kukest, kes mõisteti surma selle eest, et ta oli loomuvastasel kombel muna munenud. Küllap ta vaeseke oli hermafrodiit või lihtsalt kuke harja ja sabaga kana. Aga nõidu süüdistati kokkuelamises kuradiga, kes võis neile läheneda soku, koera või hundi kujul.

Kas ei ole siingi tegelikult mängus needsamad kontaktid, mis võisid vahel muutuda ka seksuaalkontaktideks? Kas neoteenilise mutandi, näiteks koera ja inimese vahel võib tekkida tõsisem ja kestvam erootiline vahekord? Ma ei tea. Tahaksin teada, aga ei tea. Olen kasvand ja eland siin laboris, mis on omaette maailm, klooster, kuhu naistel ja emastel oli sissepääs lubatud ainult teaduslikkudel eesmärkidel.