Читать книгу See ja teine - Jaan Kaplinski - Страница 5

Vähe on üldistusi, mida kasutatakse sagedamini ja sisutumalt-pealiskaudsemalt kui üldistused kõige selle kohta, mida võetakse kokku rahvuskarakterina, rahvuse vaimuna, rahvusliku omapärana. Selge on aga, et ilma selle üldistuseta me vaevalt hakkama saame. Selge on, et kultuuril on olulisi rahvuslikke jooni, mida tuleks mõista ja kirjeldada. Ning nagu igasugune kirjeldamine, püüab ka rahvuskultuuri kirjeldamine tervikpildi, tervikiseloomustuse poole. Pole kahtlust, et sedagi on kirjanduslikus vormis kergem ja tõhusam teha kui teaduslikult. Püüame siis anda niisuguse kirjandusliku karakteristika kahele rahvusele, kes on meist küll kaugel, kelle vaimuloominguga oleme aga suhteliselt hästi tuttavad – inglastele ja prantslastele.

Inglasi on tavatsetud iseloomustada asjalikkudena, vaoshoitutena, kommetest ja korralikkusest lugu pidavatena. Prantslasi peetakse üldiselt kergemeelseteks, impulsiivseteks, vabameelseteks ja hooletuteks. Küllap ka fantaasiarikkamateks ja luulelisemateks kui inglasi.

Vähese vaevaga võime eelneva lause ümber pöörata, väita vastupidist ja leida selle tõendusigi. Mulle näiteks on hakanud silma tõsine erinevus prantslaste ja inglaste suhtumises fantastikasse, müstikasse ja muusse, mis jääb välja argikogemuse ja terve mõistuse piiridest. See avaldub suurepäraselt näiteks lastekirjanduses, millest lähtumegi.

Inglise kirjanik tahab viia last teistsugusesse maailma, kus siinsed jäigad piiramised ei kehti. Inglise lapsele pakutakse muinasjutte, lugusid inimestest, kes oskasid suhelda loomadega nagu omasugustega. Nii doktor Doolittle, Mowgli kui ka Mary Poppins. Ta satub kokku haldjate ja nõidadega nagu Tolkieni sangarilugudes.

Suurem osa lastejuttudest tahab vahendada lapsele lohutavat ja isegi lunastavat kogemust. Inglased saavutavad selle väga tihti nii, et kustutavad piiri meie jäiga tõeluse ja muinasmaa vahelt. Lunastuse toob see, et tõelus pole kinni, vaid väljapoole lahti.

Prantslasedki pakuvad oma lastele lunastust, kuid teisiti, mitte ilmaust teispoolsusesse paotades, vaid leides-luues sellessamas maailmas õnnelikku saart, nurgakest, kodu. Mäletan lapsepõlvest raamatut Roosa saar, kus keegi rikas filantroop niisuguse saare lastele tõepoolest oli loonud.

Silmatorkavalt tihti kohtab prantsuse lastejuttudes vabu inimlapsi – hulkureid ja näitlejaid, kontrastiks korraliku-kodanliku maailma kalkusele. Meenutame Malot’ Perekonnata-raamatut ja Väikest teatrit.

Näib, et lastekirjanduses elab edasi see kirjandussuund, mis täiskasvanute kirjanduses on – vähemalt oma ehedal kujul – minevikku jäänud. Prantsuse lastekirjanduses elab edasi prantsuse romantika, inglise lastekirjanduses inglise romantika. Peame meeles sedagi, et paljud romantilise kirjanduse tippteosed, näiteks Walter Scotti või Victor Hugo romaanid, mis ei ole kirjutatud lastele, on praegusel ajal saanud just lastekirjanduse klassikaks.

Romantika väljendab “rahvavaimu” kahtlemata paremini kui näiteks klassitsism – vaimu väljendamine tema peaeesmärke ju ongi. Prantsuse romantika erineb inglise omast tublisti ja selles erinevuses peegelduvad samad põhijooned, mida nimetasime mõlemat lastekirjandust võrreldes.

Inglise romantika kubiseb vaimudest, tontidest, haldjatest, loodus on siin hingestatud ja kõigel lasub suur igatsus ära, välja argisest, olgu siis osadusse Loodusega, Muinas-Kreeka jumalate ja haldjatega või eksootikasse, kõigepealt muidugi keltide luuleloomingusse. Tähendusrikas on vahest seegi, et inglise romantilise luule suurkujud Byron, Shelley ja Keats surid kodunt kaugel – Kreekas ja Itaalias – , prantslased Hugo, Musset, de Vigny ja Lamartine aga kodumaal.

Prantslastele tähendas romantika vähem tungi teispoolsusesse kui epateerimist, väljakutset seltskonna täpselt defineeritud kunstiootusele. Selleks toodi kirjandusse ja lavale epateerivaid kangelasi – narre, röövleid, mässajaid, timukaid, talupoegi – ja rikuti peaaegu ametlikult kehtinud sõnastuse reegleid. Seeläbi on prantsuse romantikas palju selgemalt määratud opositsioonilisus, mäss millegi vastu.

Prantsuse romantika on sotsiaalsem ja inimkesksem, inglise oma ulatub tihti asotsiaalsuseni ja pürgib peaaegu inimesest välja. Raske oleks kujutleda Byronit, Shelleyt või Keatsi, kellest esimesed kaks küll poliitiliselt aktiivsed olid, angažeerituna parteipoliitikasse või lausa valitsuse liikmetena, nagu olid Lamartine, Chateaubriand ja muidugi Hugo, Napoleon III vastase opositsiooni vaimne juht.

Inglise romantika tekkimises on määrav tähtsus keldi folkloorist ja üldse keldi vaimust lähtuvatel impulssidel, prantsuse romantika kohta seda aga kuidagi öelda ei saa, kuigi kasvõi Chateaubriand ja Hugo olid pärit Bretagne’ist. Neid ja nende aatekaaslasi liigutas ikkagi valdavalt prantsuse kultuuri enda olukord ja romantikute selgesti kriitilises vastandumises klassitsistidele avaldub meile lastekirjandusest tuttav kultuuri suletus iseendasse ja sellest johtuv suurem süsteemsus. Prantsuse kirjanduse ja kultuuri lugu mahub paremini käepärastesse skeemidesse, voolude vaheldumine allub siin paremini korrapärale.

Prantsuse vaimsuse monism ja selgepiirilisus avaldub kirjanikkude loomingus erilise tähelepanuna kompositsioonile ja stiilile, taotluses teha oma teosest, vahel tervest oma loomingust lõpetatud täiuslik tervik. Proosakirjanikkudest meenub siin kohe fanaatiline stiilimeister Flaubert, luulevallast aga see, et prantsuse luuleloos tuntakse silmatorkavalt palju luule kogusid nagu Baudelaire’i Kurja lilled ja Gautier’ Emailid ja kameed.

Suletud maailma on hoopis lihtsam reeglistada-korrastada kui avatud maailma. Selline korrastamispüüd on prantsuse vaimule igatahes ülimalt omane võrreldes inglise vaimuga. Kui Suurbritannias tänini puuduvad konstitutsioon ja koodeksid, siis prantslased on oma seadusandluse korraldatuse ja üksikasjalikkusega kuulsad. Kuulus on muidugi ka prantslaste püüd oma kirjandust kanoniseerida. Boileau ja Prantsuse Akadeemiaga ei ole Inglismaal midagi võrrelda.

Rahvuslik vaim ei kajastu täppisteadustes vähem kui kaunites kunstides. On kerge veenduda, et inglased on siingi olnud endale truud ning kaldunud oma mõttekäike raamidest välja arendama. Nii tegi näiteks Newton, avardades matemaatika tegelema sellega, mida seni loeti lihtsalt lõpmata (ja määramata) väikseks ning suureks. Väga inglaslikult mõtles William Hamilton välja uued arvutaolised objektid – kvaternioonid.

Prantslased on matemaatikas olnud suured korrastajad – klassikalise matemaatilise analüüsi töötasid süstemaatiliselt läbi ja põhjendasid Lagrange, D’Alembert ja eriti Cauchy. Selle sajandi prantsuse matemaatikat ehib N. Bourbaki pseudonüümi all kirjutava teadlasterühma katse võtta ühtsesse süsteemi ja ühte raamatusarja kokku terve kaasaegne matemaatika.

Võib siiski arvata, et inglastele sobib paremini tegelemine stohhastiliste protsessidega, milles ranget korrapära on raske leida. Loomulik on vist, et geoloogia rajaja Lyell ja evolutsiooniteooria pioneerid Darwin ja Wallace olid inglased. Bioloog Kalevi Kull osutas mulle, et tänini on prantslased püüdnud evolutsiooniteooriasse tuua determinismi jooni, inglased-ameeriklased aga püsivad endiselt klassikalise darvinismi indeterministlikel positsioonidel. Prantsuse paleontoloogia klassik Cuvier välistas üldse evolutsiooni idee ja evolutsiooniteooria, klassik Lamarck kujutles evolutsiooni küllalt korrapärase arenemisena, kus organismid muutuvad tõhusasti vastavalt vajadustele. Hologeneetilistele-ortogeneetilistele ideedele on avaldanud vähemalt kõhklevat poolehoidu mõned meie aja prantsuse geneetikud ja darvinismiga ei ole heas vahekorras niisugused väljapaistvad prantsuse filosoofid nagu Bergson ja Teilhard de Chardin.

Darvinism ei ole prantsuse filosoofilist mõtet oluliselt viljastanud. Meenutame, et Inglismaal toetub sellele mitte eriti särav, kuid seevastu tohutult mõjukas Herbert Spencer.

Oluline erinevus on ka inglise ja prantsuse science fictioni vahel. Esimeses on H. G. Wellsist peale püütud ületada suuri kaugusi ajas ja ruumis ning püstitada globaalprobleeme. Valitseb traagiline elutunnetus, mis vahel ulatub sügava pessimismini. Piirid science fictioni, filosoofilise fantastika ja muu ilukirjanduse vahel ei ole kuigi selged, mida tõestab kasvõi Wellsi auväärne positsioon inglise ja maailmakirjanduses, ent ka näiteks science fictioni elemendid Shaw’ näidendis Tagasi Metuusala juurde, mida kannab paljudele inglise mõtlejatele iseloomulik püüd ületada inimisiksuse piire; mõelda välja uut ja paremat inimest.

Prantsuse kirjanduses on science fictionil hoopis tagasihoidlikum koht ja seda ei peeta seal väärikaks ega tõsiseks kirjanduseks. Ma ei tea, et prantsuse science fictioni autorid oleksid vaevanud pead mõtetega inimisiksuse transformeerumise võimalustest. Üksikud jutud, mida olen sattunud lugema, jätkavad Jules Verne’i tehnoloogilise optimismi suunda. Jules Verne’le, kes on omas laadis samasugune klassik kui Wells, ei anna teadustemaatika kasutamine võimalust mõelda suurematele ja rängematele probleemidele, tema kasutab seda ehtsa seikluskirjanikuna, et sündmustikku huvitavamaks muuta ja positiivsetele tegelastele seniolematuid eeliseid anda. Jules Verne’i meelest on elekter ja muud tehnikaimed andnud headele inimestele suuri eeliseid eneseteostuseks keset vaenulikku loodust ja vaenulikke metslasi. Kuigi prantsuse vanemas kirjanduses on näiteid filosoofilisest fantastikast Cyrano de Bergeraci ja kasvõi Voltaire’i näol, jätkab Jules Verne tegelikult pigem Alexandre Dumas’ põnevusjuttude joont. Igatahes avaldub siingi prantslaste kalduvus uskuda, et ihaldusväärt ja väga võimalikult ka saavutatav eesmärk pole mitte pääsmine ühiskonnast ja isiksusest, vaid nende parandamine, milleks nüüd teadus ja tehnika tõhusaid vahendeid annavad. Prantsuse kirjanduses kohtame vaimustust tänapäevast ja tehnika progressist, mis ei võta küll nii radikaalseid vorme kui futurism Itaalias, kontrasteerub aga ometi inglise tõrjuva suhtumisega tehnikasse ja püüdega loodusele ligemale, mis avaldub kasvõi William Morrise võitluses masintootmise vastu ja Ebenezer Howardi aedlinnateoorias.

Mis puutub pargiarhitektuuri, siis tuntakse juba ligi kaks sajandit kaht suunda – prantsuse ja inglise parki. Veidi utreeritult võib öelda, et prantsuse pargiaednikud püüavad loodust inimestada, inglise pargiaednikud aga inimese keskkonda ja seega inimest ennast looduslikumaks muuta.

Siin paistab selgesti silma, et prantslased usuvad rohkem inimesse ja ühiskonda, peavad mõlemat põhiliselt normaalseks ja heaks, kuigi mõlemad vajavad korraldamist, kasvatamist, täiustamist. Inglased seevastu näivad tundvat sügavat umbusku inimese ja ühiskonna võimaluste vastu üldse ja otsivad teed nendest välja. Nii on prantslaste suletus loomuldasa põhiliselt optimistlik, inglaste avatus aga pessimistlik.

Inglastele iseloomulik avatus paistab välja ka nende vahekordadest teiste rahvaste ja kultuuridega. On öeldud, et prantsuse keeles on raske öelda les cultures (kultuurid), kuna prantslastele oli kultuur ikkagi vaid prantsuse omas tipnev Euroopa kultuur. Prantslased on olnud väga ülbed talupoegade ja muulaste vastu. Veel Voltaireale oli lihtrahvas vaid rahvarämps (canaille) ja rahvalooming väärtuseta. Asumaid prantsustasid prantslased üsna tõhusalt – mingeid püüdeid koloniseeritute omakultuuri edendamiseks võimude ja haritlaste poolt ei olnud. Allutatute mõju prantsuse kultuurile oli võrratult väiksem kui Inglise meretaguste alamate mõju inglise kultuurile. Prantslastel ei ole kedagi, keda saaks kõrvutada Edwin Arnoldi, Rudyard Kiplingi või Alan Wattsiga. Prantsuse kultuur on koonduv ja koondav, inglise kultuur hajuv ja hajutav.

Prantsuse keelesaarekesed Ameerikas, Aafrikas või Okeaanias ei ole arenenud mingi silmatorkava kultuurilise eripära suunas, mida muide ei avaldu ka keeles. Nii Quebecis kui Senegalis püsib prantsuskeelne kirjandus ja prantsuse keel oluliselt emamaa vaimsuses, on sees. Ingliskeelsetel maadel areneb vaimuelu pidevalt iseseisvumise suunas, keelelisi eripärasusi kultiveeritakse ning ei taotletagi mingit ühtset malli. Inglise keeles kirjutav iirlane on Iiri kirjanik, lõuna-aafriklane Lõuna-Aafrika kirjanik, indialane India kirjanik.

Inglismaal tegutsevatel võõrastel on olnud väga suur mõju inglise kultuurile, mida tõendavad sellised nimed nagu Händel, Engels, Blavatsky, Gandhi, Malinowski, Freud... Muidugi on ka prantsuse kultuuris oluline võõraste panus, kuid peale omaaegsete itaalia muusikute (Lully, Rossini) on võõraid seni aktsepteeritud vaid assimileerunutena, eripärast loobunutena. Nii on näiteks Natalie Sarraute ja Henry Troyat venelased, Yves Montand itaallane ja Aznavour armeenlane – nende loomingus ei avaldu see aga kuigivõrd.

Inglismaal on kähku kodunenud igasugused orientaalsed usuliikumised alates teosoofiast, mis siin õieti sündiski. Prantslaste seas on nad leidnud palju leigemat vastuvõttu. Seevastu on Prantsusmaal ikka olnud silmapaistvaid katoliiklikke kirjanikke nagu Claudel, Mauriac või Bernanos. Teatavasti on katoliiklus selgelt piiritletud ja loogiliselt üles ehitatud dogmaatiline süsteem ja katoliiklik intellektuaal defineerib end sel kombel täpselt, määrab täpselt, kus sees ta on. Inglismaal on domineerivaks anglikaani kirik – aga ma ei tea ühtki inglise kirjanikku, kes oleks soovinud rõhutada oma kuulumist sellesse kirikusse, end sel kombel defineerida. Erinevalt katoliiklusest on anglikaanlus selgete piirideta, sulades paremal kokku katoliiklusega, vasakul liberaalse protestantlusega. Äärmine doktrinaalne laialivalguvus ei näi aga Inglise kirikumehi eriti häirivat.

Paralleeliks anglikaanlusele on keele vallast inglise keel, mis on tüüpilisi segakeeli, sisaldades algse germaani ainese kõrval tohutult romaani sõnavara. Poliitika vallas vastab anglikaani kirikule hästi Commonwealth, Briti Rahvasteühendus, mis on nii hajuv nähtus, et mõnegi riigi kuulumisel sellesse on ehk vaid ajalooline tähendus. Meenutame, et prantslased on oma keele puhtusega alati palju tegelnud ja Prantsusmaal on oma endiste asumaadega väga tihedad poliitilised ja isegi sõjalised sidemed.

Inglise ja USA etnograafia – siin domineerib nn kultuuriantropoloogia – on süvenenud kultuuride eripärasuste selgitamisse. Prantsuse etnograafid, näiteks Durkheimi ja Maussi koolkond, olid kuni viimaste aegadeni hõivatud teoreetilistest üldistustest, mis kehtiksid kõikide kultuuride kohta. Ka Prantsusmaalt pärit ja siin tänini mõjukas strukturalism on universalistliku suunitlusega, Levi-Straussi ja tema mõttekaaslasi huvitab vähem bororo kultuuri kirjeldamine üldse.

Nii tohiks prantsuse vaimu, vähemalt vaimu, mis seal valitses viimase sõjani, kutsuda egotsentriliseks, monoloogile kalduvaks. Ta ei ole suutnud suhelda endast oluliselt erinevatega. Inglise vaim on olnud suutelisem teisi kultuure mõistma, tema ja teiste vahel ei ole olnud nii selgeid piire.

Samal ajal näib võõral olevat Prantsusmaal lihtsam koduneda. Inglased tunnistavad võõraid võõrastena, kuid võtavad nad väga visalt vastu omade hulka. Selle põhjusi on kindlasti inglise kultuuri ja käitumise keeruline, mitteformaalne iseloom. Inglaseks ei saa õppida, selleks peab kasvama. Ainult laps oma tähelepanu ja matkimisvõimega suudab tabada neid peeni käitumise ja väljendumise nüansse (silent language), mis teevad inglasest inglase. Prantsuse kultuur on selgemini korrastatud ja reeglistatud – seda on lihtsam õppida ja matkida, nagu näitavad kasvõi saksa ja vene aadli kogemused või see, et prantsuse keeles ja prantsuse maneeride järgi suhtlesid omavahel diplomaadid.

Muidugi ei ole prantsuse kultuuri endassesuletus kunagi olnud täielik. Eriti palju mõjutusi on minevikus saadud Itaaliast, mõjuta pole aga jäänud ka kontaktid hispaanlaste, inglaste; sakslaste ja isegi skandinaavlastega (Ibsen). Kõige selgem ja määravam on aga olnud prantsuse kultuuris ladina-orientatsioon. Kuskil ei ole klassitsismil olnud nii sügavat ja pikka mõju kui Prantsusmaal, kus veel selle sajandi alguses valmistati gobelääne rangelt antiiksete kompositsioonidega. Mõndagi sajandivahetuse modernismiplahvatuses seletubki võimsa vastureaktsiooniga sellele põlisele klassitsismile. Pole ime, et siin omandas esteetika teadlikult negatiivseid, vastandavaid jooni ja otsis puhuti inspiratsiooni kõige eksootilisemast ja metsikumast kunstist, mis tollal saadaval oli, nagu kubistid neegrikunstist.

Prantsuse kultuurile on iseloomulik nii ofitsiaalse kui sellele vastanduva kunsti-kirjanduse defmeeritus, kuuluvus koolkonda. Sageli on niisugune koolkond oma taotlused esitanud programmi või manifestina. Seetõttu on kultuuriloolastel lihtne prantsuse kultuuriloomingut jagada koolkondadesse ja ismidesse. Teame, kes olid romantikud, kes sümbolistid, kes impressionistid, kes fauve’id, kes unanimistid, kes sürrealistid, kes katoliiklased.

Inglise kultuuri aga ei õnnestu sellistesse lahtritesse jaotada. Siin on indiviid olnud koolkonnast olulisem ja ajastu ei ole oma maitset nii jäigalt dikteerinud. Tänu sellele kohtame inglise kirjanduses ja kunstis palju suuri üksiklasi, keda ei õnnestu kuidagiviisi kuskile paigutada.

Äärmisel juhul võime neid kavalal kombel lugeda mõne hilisema voolu eelkäijateks, nagu on tehtud maalikunstnikkude Turneri ja Constable’iga või luuletaja ja müstiku William Blake’iga. Inglise kultuuri ongi sellepärast osutunud mugavamaks periodiseerida ajaliselt – räägime Elizabethi-aegsest draamast, viktoriaanlikust romaanist, I ja II maailmasõja eelsest ja järgsest kirjandusest.

Inglise kultuuri vähesest defineeritusest ja koolkondlikkusest järeldub kindlasti selle kultuuri arenemise pidevus, voolavus, eelneva ja järgneva sulandumine üksteisesse, mitte vastandumine üksteisele, nagu on tüüpiline prantsuse kultuurile, kus arenemine on katkendlik, hüppeline, kus uus tingimata kuulutab end uueks, vastandudes vanale, võideldes selle vastu. Võibolla ei ole vale näha sellele analoogiaid ka Inglise ajaloo üldises pidevuses, järskude ja vägivaldsete pöörete vähesuses. Prantsuse kultuuriloo hüplevusega sobib hästi kokku Prantsusmaa revolutsioonidest ja pööretest rikas ajalugu. Seda, et prantslased tunnevad vajadust olevat olnule vastandada, tõendab kasvõi nendel pruugiks olev periodiseering: I, II, III, IV, ja V Vabariik – siin on diskreetsust pidevuse arvel tugevasti üle rõhutatud.

Peale oriendimõjulise teosoofia on Inglismaal tekkinud ka spiritism ja teisi vähem tuntud esoteerilisi ja okultseid voole, mis prantslaste seas kunagi pole niisugust populaarsust saavutanud. Väliselt nii kainete ja materialistidena mõjuvate inglaste huvi vaimude, nõidade ja muu niisuguse vastu harmoneerub muidugi täiesti püüdega selle maailma ja elu piiridest välja astuda, vabaneda, hajuda. Võibolla saab seda vahel müstilise intensiivsuseni ulatuvat pürgimust seletada kompensatsioonina oskamatusele leida inimestega lähedasi vahekordi, üksinduse ja kõledustundega, mida on sünnitanud sotsiaalpsühholoogilised puudujäägid. Ei usu seda päriselt. Võiks ju ka inglaste kammitsetust ja rituaalset pedantsust tõlgendada püüdena varjata ja ohjeldada oma vaimu laialivalguvust. Inglane kardab, et loobudes oma rituaalidest, korralikust kestast satub ta kaosesse – selline käitumine on avatud kultuuris vist loomulik. Prantslased ei vaja mingit erilist pingutatud korrektsust, sest nemad on juba loomuldasa korralikud. Prantslast on väga raske viia kaosesse – ka kõige boheemlikumalt käitudes on ta ikka sees, reeglites. Prantslased taluvad sellepärast igasuguseid ekstravagantsusi paremini kui inglased, kuid muutuvad väga sallimatuks, kui ohtu satuvad nende kultuuri põhiväärtused, põhiaksioomid, näiteks selle tsentralism (pealinn – provints) või reeglistamise põhimõte ise: anarhism on prantslastele olnud midagi väga võigast.

Paradoks on muidugi selles, et see selgesti defineeritud sallimatus on just Prantsusmaal sünnitanud kultuuri alusväärtusi kõige radikaalsemalt eitava Rousseau, kellele prantslased pole vist tänini päriselt andestanud. Võibolla lepitab neid Rousseau’ga siiski see, et formaalselt on too helveetslane. Tegelikult on prantsuse rahvuslik suurvaim ikkagi Voltaire, kes peale muu leidis ka, et Shakespeare on andekas, aga tahumatu, ning tutvustas kaasmaalastele Hamleti monoloogi kõlavatesse, ent tühjadesse prantsuse aleksandriinidesse mugandatult.

Seda kõike kirjutades adun siiski, et peaksin tihti, kui mitte igal pool kasutama minevikuvormi. Prantslased ja inglased olid... Midagi olulist on Euroopa rahvaste vaimsuses muutunud Teise maailmasõjaga. Prantslased on minetanud osa oma ülbest etnotsentrilisusest, nende esifilosoofe on antropoloog Levi-Strauss ja prantsuse esseistika on muutunud süngeks ja raskepäraseks. Inglased on heitnud kõrvale suure osa oma rituaalsest väärikusest ning asunud tooni andma riidemoes ja pop-muusikas, see-eest on nende kuulus finantsasjandus käest ära. Kas need suured muutused on vaid ajutine hälbimine põlistest kultuurimallidest või põhjalikumate muutumiste algus, saavad näha ja otsustada tulevased põlved.