Отрывок из книги
Ma käisin I-ga samal kursusel, aga ei oleks temaga tuttavaks saanudki, kui ei oleks olnud üht sügisest kolhoosisolemist, kus ta end täis jõi ja äkitselt rääkima hakkas. Koolis oli ta vait ja rääkis vaid siis, kui õppejõud küsisid, muidu istus omaette loengul või raamatukogus ja kirjutas ülihoolika koolilapse-käekirjaga midagi suurtesse kaustikutesse.
Jah, tookord kolhoosis olime päev otsa viljakotte vedand, õhtul tuli kuivati juurde esimees ja kutsus meid poisse sauna. Seal oli õlut ja ka kangemat. Seda ei olnud I. vist elus palju pruukind ja nii ta ära vajuski. Ta nägu kiskus laiale naerule; teiste jutust ta osa ei võtnud, ainult ümises vahetevahel mingit šlaagriviisikest. Siis ta kadus. Kui hakkasime minema, hõikasime teda ja otsisime siit-sealt, aga ei leidnud. Ilm oli soe, vihma ei sadand, mõtlesime, et küli ta ise välja tuleb, ja ronisime veoautosse, mis pidi meid viima rahvamajja, kus ühes kõrvalruumis olime end sisse seadnud. Veoauto sõitis õuest välja, pööras sireliheki tagant vasakule ja pidurdas siis äkki, nii et meie kastis üksteisele otsa lendasime. Keset teed lamas I. Ta ei maganud, lihtsalt lebas seal ja liigutas käsi ja jalgu nagu selili kukkund sitikas. Tõstsime ta veoauto kasti ja sõitsime rahvamajja. I. oli vait, ei vastand ei küsimustele ega hurjutustele.
.....
Järgmine kord kohtasin teda Tallinnas. Meil mõlemal oli aega, läksime ja istusime tunnikese “Moskva” kohvikus ja rääkisime. Ta oligi läind teoloogiat õppima ja leidnud ka töökoha ühes äärelinna raamatukogus. Õppimine pidi tal hästi minema, paari aasta pärast võidakse talle anda abiõpetaja koht, on ka põhimõtteline võimalus minna välismaale õppima. Kirikul oleks väga vaja inimesi mitmele alale – Uue Testamendi ja vanema kirikuloo asjatundjad on juba väga vanad; talle on sellest juba räägitud. Ei saand jätta küsimata, kas KGB õnnistus ka käes on. Ta muigas ja ütles, et on nendega rääkind küll, aga temale jäi neist üsna tühine mulje. Et see, mis nad teevad, on rohkem kombetäitmine, nii-öelda profülaktiline vestlus noorte inimestega, kellel on mingi nende meelest ebaterve huvi religiooni vastu. Tema oli neile seletand, et ta tahab teoloogiaga tegelda kõigepealt sellepärast, et see on inimkonda saatnud ligi kaks tuhat aastat, ja ta tahab aru saada, miks ta inimesi nii on köitnud. Nemad olid leidnud, et seda saaks ju kuskil filosoofiateaduskonnas ka õppida, ja pakkund temale Moskvat või Leningradi. Tema oli öelnud, et seal on täiesti ateistlik vaim ja ateistina ei suuda inimene teoloogiast nii aru saada kui usklik. Nad olid siis püüdnud temalt uurida, kas ta on usklik, ta ei ole aga selget vastust annud, öelnud, et ta on end usu suhtes täiesti positiivselt meelestand. Siis nad olid talle kurtnud, et neil on usklikkudega ja vaimulikkudega probleeme, et usuühingutesse kipub kogunema nõukogudevastaselt meelestatud inimesi, kes sealtkaudu püüavad teha nõukogudevastast propagandat, neil pidi olema ka salasidemeid vaenulike organisatsioonidega välismaal, keda kasutab ära imperialistlik luure jms. Nad tüürisid muidugi sinnapoole, et neil oleks väga vaja inimesi, kes neid niisugustest vaenulikkudest tegemistest informeerivad. Ühesõnaga – nad tegid talle ettepaneku koostööks. Ta ei öelnud ei ega jaa, lubas neile teatada, kui midagi seesugust märkab, ei olnud aga nõus mingit allkirja andma, ametlikuks agendiks hakkama. Aga talle jäi kindel veendumus, et kohtumine oli möödund positiivselt ja tema sai KGB-s pigem heasse kui halba kirja. Küsisin, kas ta mõtleb seda kuidagi ära kasutada, et välismaale saada. Ta ei välistand seda võimalust. Ma ei tahtnud küsida Silmast, ootasin, et ta ise sellest juttu teeb. Nii oligi. Ta vaatas mulle pikalt otsa ja ütles, et ta teab, mida ma küsida tahan, aga sellest pole midagi suurt rohkem rääkida. Kas ma gnostikutest midagi tean? Pidin tunnistama, et väga vähe. Ta ütles, et tegeleb praegu nendega, Egiptuses leiti neljakümnendatel aastatel suur hulk gnostilisi papüürusi ja nende lugemise ja tõlkimisega praegu maailmas töötatakse. Ta on hakand õppima kopti keelt ja loodab tasahilju, et äkki avaneb võimalus just sellel alal end välismaale täiendama minna.
Mida ta gnostikutest siis leidis? Selle peale pidas ta mulle innustund loengu, mida mul on raske siin kokku võtta. Asja tuum temale oli see, et gnostikud ei pidand lugu juutide jumalast IHVH-st[1]. Oli olnud neidki, kes pidasid IHVH-d halvaks jumalaks, Luciferi-taoliseks ingliks, kes oma ülbuses tahab matkida tõelist Jumalat, loob maailma ja hakkab seda valitsema, ei tee seda aga hea valitseja kombel, vaid tujuka ja paranoilise diktaatorina, kes ülendab ühtesid ja kiusab ja alandab teisi. Gnostikud uskusid loomulikult ITTVTI olemasolu, IHVH oma armukadeduse ja pika vihaga oli neile probleem. Gnostikute lahendus oli see, et on olemas ka tõeline Jumal, IHVH-st mõõtmatult kaugem ja kõrgem Jumal, kes ei ole meid unustand, kes teab, et me vaevleme siin viletsas maailmas õela Jumala meelevalla all. Mõni uskus ka, et seesama tõeline Jumal on saatnud siia maailma oma sõna, teisiti öeldes oma poja kuulutama meile rõõmusõnumit, seda, et meid ei ole unustatud ja meid päästetakse siit välja.
.....
