Читать книгу Silm. Hektor - Jaan Kaplinski - Страница 4

Ma käisin I-ga samal kursusel, aga ei oleks temaga tuttavaks saanudki, kui ei oleks olnud üht sügisest kolhoosisolemist, kus ta end täis jõi ja äkitselt rääkima hakkas. Koolis oli ta vait ja rääkis vaid siis, kui õppejõud küsisid, muidu istus omaette loengul või raamatukogus ja kirjutas ülihoolika koolilapse-käekirjaga midagi suurtesse kaustikutesse.

Jah, tookord kolhoosis olime päev otsa viljakotte vedand, õhtul tuli kuivati juurde esimees ja kutsus meid poisse sauna. Seal oli õlut ja ka kangemat. Seda ei olnud I. vist elus palju pruukind ja nii ta ära vajuski. Ta nägu kiskus laiale naerule; teiste jutust ta osa ei võtnud, ainult ümises vahetevahel mingit šlaagriviisikest. Siis ta kadus. Kui hakkasime minema, hõikasime teda ja otsisime siit-sealt, aga ei leidnud. Ilm oli soe, vihma ei sadand, mõtlesime, et küli ta ise välja tuleb, ja ronisime veoautosse, mis pidi meid viima rahvamajja, kus ühes kõrvalruumis olime end sisse seadnud. Veoauto sõitis õuest välja, pööras sireliheki tagant vasakule ja pidurdas siis äkki, nii et meie kastis üksteisele otsa lendasime. Keset teed lamas I. Ta ei maganud, lihtsalt lebas seal ja liigutas käsi ja jalgu nagu selili kukkund sitikas. Tõstsime ta veoauto kasti ja sõitsime rahvamajja. I. oli vait, ei vastand ei küsimustele ega hurjutustele.

Järgmisel päeval oli meil tööd vähem ja saime varem õhtule. Kui tulime sööklast – see oli rahvamaja ühes tiivas –, astus I. äkki minu juurde ja küsis, kas ma usun Jumalat. Ma olin sellisest küsimusest natuke üllatund ja vastasin midagi tavalist, umbes nii, et ma ei tea, aga väga võimalik, et mingi kõrgem jõud, mingi ülijõud või üliteadvus on olemas. Ta naeratas selle naiiv-voltaire’liku seletuse peale ja ütles, et tallaks minuga rääkida. Aga mitte siin, kas ma ei taha tulla temaga jalutama.

Läksime kõndima mööda teed, mis viis metsa poole ja läbi metsajärvele, kus poisid kalal ja vähil käisid. Ning ta rääkis ja rääkis, ühe õhtuga vist rohkem kui seni kahe ülikooliaastaga. Mul on nüüd kahju, et ma seda, mis ta rääkis, tookord üles ei kirjutand. Aga sellised me noored oleme – usaldame liiga oma mälu ja oleme liiga vähe huvitatud teistest inimestest. Häda pole niipalju selles, et ma oleksin tema jutu unustand, kui selles, et tema mõtted lähvad mul nüüd enda omadega segi; ma olen nende juurde palju kordi tagasi tulnud, olen neid ikka ja jälle ümber ja edasi mõelnud.

Ta ütles, et Jumal on tema elus reaalsus, aga reaalsus, millest ta ei tunne mingit rõõmu. Ta tunneb end katseloomana, keda jälgib kellegi uuriv Silm. See Silm jälgib ilmselt kõiki, enamik meist seda aga ei taju. Miks tema tajub ja mitte teised? Ta ei tea, on aga mõelnud, et võibolla on inimesed mingis hüpnoosis, neid on kuidagi mõjutatud, et nad ei tajuks, et neid vaadeldakse, et nendega eksperimenteeritakse.

Ma tahtsin muidugi teada, kuidas ta seda Jumala uurivat silma tajub. Ta ütles, et seda on raske seletada, Jumala silma ei näe, aga tajub, tunneb. Kas see Silm on materiaalne või ei? Mida tähendab “materiaalne”? Nähtavat, kombatavat, rasket. Seda see Silm ei ole, aga ta on osa tõelusest, on materiaalne mingis laiemas mõttes nagu kõik tõeline. Võib-olla oleme meie eristatud osast mateeriast, nimetame seda siis peen- või hüpermateeriaks, nii et me seda ei taju. Võib-olla on see uuriv Silm varjand end meie eest ekraaniga, mis laseb informatsiooni läbi ainult siit sinna: tema näeb meid, meie teda ei näe. Kuidas see on füüsikaliselt võimalik, I. ei osand arvata, kuigi oli püüelnud füüsikaraamatutest sellele küsimusele vastust leida. Ta oli isegi mõelnud, kas ei ole Jumal meid loonud, valmistanud või vähemalt kujundanud sellisteks, et meil puuduvad teatud meeleelundid ja võimed. Võibolla olemegi loodud katseloomadeks.

Olgu, arvasin mina, aga mis on siis katse eesmärk, kas meid tahetakse kellekski aretada? Kas Jumala loomismotiiviks on uudishimu, kas Jumal on mingi superteadlane? Seda kõike oli ka I. mõelnud, aga mingit vastust tal ei olnud. Tal oli vaid tunne, et teda, nagu meid kõiki, jälgitakse, on otsekui mingi Silm, mis meid ainiti vaatab. Kas ta arvab, et see Silm vahel ka meie asjadesse sekkub, korraldab meie elulugu ja ajalugu mingi oma plaani järgi? Seda oli I. ka endalt küsind, kuid ei osand jällegi midagi arvata. Tunne ütles talle, et üldiselt Silm ei sekku, ainult vaatab, seni kui eksperiment kestab. Aga kindel ta ei olnud, võib-olla on mõnd asja lihtsam seletada sellega, et eksperimenti juhitakse, et luuakse mingeid olukordi ja vaadeldakse siis, kuidas inimesed hakkama saavad. Kas ainult inimesed ja mitte kõik elusolendid? Ta arvas, et me ei tea iseendastki piisavalt, saati siis veel loomadest. Võibolla on nendelgi mingi tähendus selle suure Silma eksperimendis, võibolla mitte. Kas Silm on heatahtlik, kas ta on hea Taevaisa Silm, kes meid armastab? I. meelest ei ole, talle tundub Silm külm ja hoolimatu, vahel koguni kuri. Kas ta siis tahab meist midagi? Mida? I. vaevas end samade küsimustega, oli juba aastaid mõelnud kõike, mida ma sel õhtul oskasin temalt küsida.

Vastata ta aga neile küsimustele ei osand. Kuid ta ei saand sellega leppida, ta tundis aina selgemini, et peab vastuseta küsimuste piiramisrõngast välja, edasi pääsema, muidu ta ei leia rahu. Samal ajal tunnistas ta, et kardab. Vahel ajab Silm talle hirmu peale. Ta tahaks tema pilgu alt pääseda, kuid ei tea, kas see on üldse võimalik. Ta arvab siiski, et iga inimese (võibolla ka linnu ja looma) hinges on mingi salasopp, mingi varjatud sügavus, kuhu Silm ei näe.

Küsisin, kas tema meelest Silm ka mõtteid loeb. Ta ütles, et ta ei tea enam, mis on mõtted. See tunne, et Silm meid jälgib, ei ole ehk mõte, vähemalt mitte selline mõte, mida Silm lugeda oskaks. Aga mõned sõnastatud mõtted on talle vist avatud, neid ta näeb ja loeb. See oli ka üks peamisi põhjusi, miks I. teistest eemale hoidis ja neist asjust kellelegi ei olnd rääkinud. Mina olin esimene. Millega olin ta usalduse ära teeninud? Ta ütles, et minus on midagi, mida ta ei oska seletada, tal on aga tunne, et mina mõtlen sügavamalt kui enamik inimesi, minu mõtted on Silma eest paremini varjul, minuga on tal turvalisem olla. Ta oli seda ammu tunnud, aga kartnud mulle läheneda; ta ei olndki õigupoolest kunagi kellegagi põhjalikumalt ja usalduslikumalt rääkinud. Sestsaadik, kui ta väikse lapsena püüdis emale (isa oli sõjas langend) Silmast rääkida ja ema ehmatas, et pojal on äkki midagi viga. Siis ta hakkas taipama, et tajub midagi, mida teised inimesed ei taju, ja et on targem sellest vaikida. Ta oli mõelnud, et vahest on kuskil maailmas veel temataolisi inimesi, aga ei osand neid kuidagiviisi otsida. Tema nägemused (ta rõhutas, et ta ei näe Silma otseses mõttes, vaid kuidagi teisiti, nii-öelda vaimusilmadega) olid aland juba varases lapsepõlves, õigupoolest ei võigi ta öelda, millal ja kuidas nad algasid. Niikaua kui ta mäletab, oli Silm kogu aeg olnd olemas, oli teda ja teisi jälginud.

Mis ta arvab, kas Silm ei taha, et teda nähakse, et teatakse, et ta meid jälgib? I. oli peaaegu kindel, et Silm seda tõesti ei taha. Inimeselt oli otsekui võetud võime näha seda, kes temaga katseid teeb. Mis on ka loogiline: kui katseloom teaks, et ta on katseloom, muutuks selle läbi tema käitumine ja eksperiment annaks moonutatud tulemusi. Muud loomad vaevalt on võimelised aru saama, et nad on katseloomad, inimesel on õnneks või õnnetuseks see võime olemas. Vahest sellepärast on Silm end meie eest sel kombel peitnud. I. kohal on aga juhtund mingi viga: tema teab seda, mida ta ei peaks teadma.

Kas Silm teab, et I. teab, et teda jälgitakse? I. julges arvata, et ei tea. Võib-olla ei olnd ta teda lihtsalt märganud. Kui nii, siis ei ole Silm kõiketeadja, Silmalgi võib midagi jääda kahe silma vahele ja midagi võib olla tema jaoks kättesaamatus sügavuses. Aga ühel heal päeval võib Silm teda märgata, aru saada, et teda on nähtud. Mis siis juhtub? I. kartis, et midagi halba. Ta ei pidand võimatuks isegi seda, et Silm võib terve eksperimendi lõpetada ja isegi katsealused hävitada. Äkki oli armeenlaste ja juutide hävitamine selle tulemus, et keegi neist oli Silmast teadlikuks saanud? Kas neid teadlikuks saanuid oli siis nii palju? Vahest mitte, aga Silm tahtis igaks juhuks hävitada terve populatsiooni, kus oli tekkinud selline ohtlik indiviid. Kui nüüd selguks, et taas on üks selline ka eesti rahva hulgas, võiks viimati eestlasigi oodata häving, Endlösung.

Olime jõudnud järve äärde. Vesi oli tume, selles peegeldus õhtutaevas esimeste heledale tähtedega. Teisel kaldal põles lõke, küllap kalaliste või vähiliste oma. Jäime seisma ja vaikisime. Äkitselt I. võpatas. Ta haaras mul käest ja pigistas seda kõvasti, nagu tangidega, öeldes ise pingutatult hooletult: – Vilu hakkab, peaks vist hakkama kodu poole kõndima. – Ta käitumine oli väga kummaline: tundsin, et ta püüdis varjata ehmatust, suurt hirmu ja näidelda, nagu ei oleks midagi juhtunud. Pöördusime ja hakkasime kodu poole astuma. Kas tema ehmatus oli seotud sellesama Silmaga? Arvatavasti. Sain aru, et on targem, kui ma seda ei küsi ja näitlen temaga kaasa, püüame olla lihtsalt kaks noort inimest, kes tulid ilusal sügisõhtul kõndima.

Mõtlesin, et oleks hea leida mingi neutraalne kõneaine. Pilk jäi pidama Linnuteele, mis oli juba päris hästi näha. Küsisin I-lt, kas ta tähtkujusid tunneb. Ta hingas kergendatult ja ütles, et mingil määral, aga lühinägelikuna on tal raskusi nende leidmise ja vaatlemisega. Kuni koduni lasin lal endale tähtkujusid õpetada – ta tundis neid tegelikult väga hästi – ja ei puudutanud poole sõnagagi Silma.

Järgmisel päeval olime eri brigaadides, mina odrapõhku vedamas, tema tugeva maapoisina endiselt kotikomandos. Saime kokku alles õhtulauast tõustes. Tajusin, et ta tahaks mulle midagi öelda. Nii see oligi. Järve ääres oli tal äkitselt tulnd tunne, et Silm vaatab otse teda. Kas see nii oli, ta ei tea, aga see oli olnud kohutav tunne, umbes selline, nagu võis olla inkvisiitori ees. Ta arvas, et ta ei tohi Silmast enam niipea kellegagi rääkida. Võib-olla Silm suudab lugeda sõnastatud ja edasi öeldud mõtet, et Silmal on ka hea Kõrv. Ta palus mind, et ma kunagi ise teda üles ei otsiks ja ise sel teemal juttu ei teeks. Ta arvab, et kord räägime asjast veel, praegu aga ei ole vist õige aeg.

Nii jäigi. Kolhoosis oleku aeg sai läbi ja ülikoolis tõmbus I. veel kindlamini oma senisesse kesta. Nii läks paar kuud, siis äkki ühel õhtul helistas ta mu ukse taga. Tal oli kaasas pudel ungari veini ja tal oli ka midagi öelda. Ta oli otsustand ülikoolist lahkuda ja minna konsistooriumi juurde usuteadust õppima – neil olid seal mingid kaugõppekursused. Ta oli jõudnud arusaamisele, et kui tal on selline kummaline võime tajuda Silma, peaks ta püüdma sellest nii palju teada saada kui võimalik. Ei ole ju tõenäoline, et tema on maailmas ainus, kes midagi sellist tunneb. Kindlasti on olnud teisi ja küllap nad on oma kogemustest ka midagi kirjutanud. Näiteks vanaaja kirikuisad või keskaja mungad ja müstikud.

Ma olin sellest õppeasutusest midagi kuulnud, aga mul ei olnd temast eriti head ettekujutust. Seal valmistati ikkagi ette vaimulikke, pastoreid. Luteri pastor on aga väga korralik ja tervemõistuslik inimene – vähemalt need, kellega mina olin kokku puutunud, olid seda – ja väga kaugel kõigist nendest kogemustest ja mõtetest, mis I-d vaevasid. Ta oli ise umbes samal arvamusel, aga leidis siiski, et tal pole paremat võimalust religioonimaailmale ligi pääseda. Vajalikud keeled – saksa ja inglise – on tal nüüd selged ja ta võib hakata raamatuid lugema. Kahtlesin, kas luteri kiriku kaudu on võimalik pääseda ligi munkade ja müstikute kirjutistele, mida tal vaja oleks. Ta oli siiski optimist: teoloogiat õppides võib ta spetsialiseeruda näiteks keskajale, ja kui hästi läheb, siis isegi välismaale pääseda. Arvasin, et ainult siis, kui ta ei ütle ära väikestest teenetest Julgeolekule. Ta oli nõus, arvas aga, et Julgeolek ei ole talle nii suur probleem: ta on niigi konspiraator, üritab pääseda hoopis kohutavama julgeoleku käest ja teisipidi selle jälile. Selles andsin talle õiguse, kuigi kujutlus temast KGB agendina kuskil Lääne-Euroopas teoloogiat õppimas mulle sugugi ei meeldinud. Ei saand jätta küsimata, kuidas siis on Sellega, mõeldes Silma. Ta ütles, et vanaviisi, ta arvab, et See (nii ütles temagi) teda vist veel ei kahtlusta, ei tea, et ta Temast teadlik on. Aga ta on valvel ja ettevaatlik.

Järgmine kord kohtasin teda Tallinnas. Meil mõlemal oli aega, läksime ja istusime tunnikese “Moskva” kohvikus ja rääkisime. Ta oligi läind teoloogiat õppima ja leidnud ka töökoha ühes äärelinna raamatukogus. Õppimine pidi tal hästi minema, paari aasta pärast võidakse talle anda abiõpetaja koht, on ka põhimõtteline võimalus minna välismaale õppima. Kirikul oleks väga vaja inimesi mitmele alale – Uue Testamendi ja vanema kirikuloo asjatundjad on juba väga vanad; talle on sellest juba räägitud. Ei saand jätta küsimata, kas KGB õnnistus ka käes on. Ta muigas ja ütles, et on nendega rääkind küll, aga temale jäi neist üsna tühine mulje. Et see, mis nad teevad, on rohkem kombetäitmine, nii-öelda profülaktiline vestlus noorte inimestega, kellel on mingi nende meelest ebaterve huvi religiooni vastu. Tema oli neile seletand, et ta tahab teoloogiaga tegelda kõigepealt sellepärast, et see on inimkonda saatnud ligi kaks tuhat aastat, ja ta tahab aru saada, miks ta inimesi nii on köitnud. Nemad olid leidnud, et seda saaks ju kuskil filosoofiateaduskonnas ka õppida, ja pakkund temale Moskvat või Leningradi. Tema oli öelnud, et seal on täiesti ateistlik vaim ja ateistina ei suuda inimene teoloogiast nii aru saada kui usklik. Nad olid siis püüdnud temalt uurida, kas ta on usklik, ta ei ole aga selget vastust annud, öelnud, et ta on end usu suhtes täiesti positiivselt meelestand. Siis nad olid talle kurtnud, et neil on usklikkudega ja vaimulikkudega probleeme, et usuühingutesse kipub kogunema nõukogudevastaselt meelestatud inimesi, kes sealtkaudu püüavad teha nõukogudevastast propagandat, neil pidi olema ka salasidemeid vaenulike organisatsioonidega välismaal, keda kasutab ära imperialistlik luure jms. Nad tüürisid muidugi sinnapoole, et neil oleks väga vaja inimesi, kes neid niisugustest vaenulikkudest tegemistest informeerivad. Ühesõnaga – nad tegid talle ettepaneku koostööks. Ta ei öelnud ei ega jaa, lubas neile teatada, kui midagi seesugust märkab, ei olnud aga nõus mingit allkirja andma, ametlikuks agendiks hakkama. Aga talle jäi kindel veendumus, et kohtumine oli möödund positiivselt ja tema sai KGB-s pigem heasse kui halba kirja. Küsisin, kas ta mõtleb seda kuidagi ära kasutada, et välismaale saada. Ta ei välistand seda võimalust. Ma ei tahtnud küsida Silmast, ootasin, et ta ise sellest juttu teeb. Nii oligi. Ta vaatas mulle pikalt otsa ja ütles, et ta teab, mida ma küsida tahan, aga sellest pole midagi suurt rohkem rääkida. Kas ma gnostikutest midagi tean? Pidin tunnistama, et väga vähe. Ta ütles, et tegeleb praegu nendega, Egiptuses leiti neljakümnendatel aastatel suur hulk gnostilisi papüürusi ja nende lugemise ja tõlkimisega praegu maailmas töötatakse. Ta on hakand õppima kopti keelt ja loodab tasahilju, et äkki avaneb võimalus just sellel alal end välismaale täiendama minna.

Mida ta gnostikutest siis leidis? Selle peale pidas ta mulle innustund loengu, mida mul on raske siin kokku võtta. Asja tuum temale oli see, et gnostikud ei pidand lugu juutide jumalast IHVH-st^[1]. Oli olnud neidki, kes pidasid IHVH-d halvaks jumalaks, Luciferi-taoliseks ingliks, kes oma ülbuses tahab matkida tõelist Jumalat, loob maailma ja hakkab seda valitsema, ei tee seda aga hea valitseja kombel, vaid tujuka ja paranoilise diktaatorina, kes ülendab ühtesid ja kiusab ja alandab teisi. Gnostikud uskusid loomulikult ITTVTI olemasolu, IHVH oma armukadeduse ja pika vihaga oli neile probleem. Gnostikute lahendus oli see, et on olemas ka tõeline Jumal, IHVH-st mõõtmatult kaugem ja kõrgem Jumal, kes ei ole meid unustand, kes teab, et me vaevleme siin viletsas maailmas õela Jumala meelevalla all. Mõni uskus ka, et seesama tõeline Jumal on saatnud siia maailma oma sõna, teisiti öeldes oma poja kuulutama meile rõõmusõnumit, seda, et meid ei ole unustatud ja meid päästetakse siit välja.

Gnostikutele oli maailm paha koht, enam-vähem sedasama mis põrgu, ja lunastus tähendas neile pääsmist siit maailmast, mille õel IHVII oli loonud. Inimene ei olnud aga IHVH loodud, inimese hing oli pärit kõrgemalt taevast, oli sealt alla kukkunud või isegi röövitud. Ma ei mäleta täpselt, aga vist süüdistati IHVH-d ka selles, et ta on röövind taevast, toelise Jumala täiuslikust maailmast hingesid ja vangistand nad siin mateeriasse. Vangistatud hinged on pidand jooma midagi, mis paneb nad kõike unustama, nad on otsekui raskelt joobnud või unes, nii et ei mäleta enam, kes nad on, kust nad on. Mõnes neist hääbub mälu, taevane jumalik säde päriselt ja nad on määratud hukatusse, hajuma ja kaduma. Teised ei saa oma jumalikkku päritolu siiski päriselt unustada, neile tundub see maailm imelik ja ebatõelik. Nad ei lepi eluga, surmaga, iseendaga ja selle maailma tarkusega, mis püüab neid veenda, et see kõik ongi tõde.

Nende hingede pärast, kes ei ole kõike unustand, saadetakse ülevalt siia vahel sõnatoojaid meelde tuletama, et nemadki on tõelise Jumala pojad. Kui inimene seda taipas, kui unustusloor, millesse meid siin mähitud on, rebenes, võis inimene alustada teed siit pimedast ja ebatõelisest maailmast tõelisemasse, valguse ja vabaduse maailma.

Gnostikute järgi olevat see pikk ja keeruline tee, täis ohte, kiusatusi ja katsumusi, kuid neile, kes teavad ja usuvad, on see tee lahti ja meie tõeline Isa aitab meil käia tee lõpuni. Selleks on vaja askeesi, loobumist seksist, tapmisest, lihatoidust, paastumist, ent ka mitmesuguseid harjutusi, millest meie ajal teatakse väga vähe. Nende harjutuste hulka kuulus teatavate pühade silpide, India moodi öeldes mantrate lugemine, meditatsioonid ja erilised teurgilised harjutused, kus usklik kutsus välja mitmesuguseid jumalaid ja vaime, kes teda pidid tema teel aitama või kelle võimu alt ta pidi vabaks saama.

See maailm oli otsekui hingede vangla, mille oli ehitand ja mida juhtis IHVH. Muidugi oli vanglal palju vahte, kes jälgisid, et keegi siit välja ei pääse. Gnostikud olid oma aja lapsed, nad uskusid astroloogiat ja arvasid, et planeedid, Kuu ja Päike, millest igal on oma taevasfäär, ongi niisugused vangivahid, mõne meelest oli neid vahte veel muidki. Igatahes pidi hing oma teekonnal tõelisse taevasse läbima need ja võibolla veel mõned sfäärid. Et läbi pääseda, pidi ta petma sealset vahti või temast jagu saama. Selleks oli vaja teada vahtide tõelisi, esoteerilisi nimesid ja loitsusid, mis andsid teadjale võimu nende üle. Jeesusel oleval olnud kaks õpetust. Üks, eksoteeriline õpetus oli õpetus kõikidele, see oli äratushüüd, kutse eksinud hingedele, neile, kes ei olnud veel päriselt lahustund unustuses, mateerias. I. ütles, et gnostikutele oli mateeria sedasama mis unustus. Sellele, kes saab vabaks unustusest, lakkab mateeria olemast. Ma ei saanud sellest päris hästi aru, temale aga paistis just see olevat midagi väga olulist. Ta tuli selle juurde paar korda tagasi ja viimane kord ütles, et tegelikult ongi kõik see, mida meie peame tõeluseks, mis on meile käegakatsutav, endastmõistetav ja tõeline, olemas ainult unustuse läbi, kui lõpeb unustus, kui päriselt virgume, lakkab olemast ka see maailm. Ta ei olegi tegelikult päriselt olemas, vaid on rohkem nagu viirastus, unenägu, silmamoondus. Maailm on IHVH silmamoondus, maailm ei ole tõeline, sest IHVH ei ole tõeline Jumal ja ei suuda luua tõelist maailma. IHVH kardab tegelikult kaotada oma võimu nagu hirmuvalitseja kunagi sellepärast ta on kogu aeg valvel ja ähvardab ja kiusab teisitimõtlejaid, neid, kes temasse ei usu.

I. küsis mult, kas ma olen mõelnud sellele, et me näeme tegelikult nähtava ja nähtamatu piire, näeme mingis mõttes seda, mida me ei näe, millest me läbi ei näe. Mateeria on selles mõistes läbipaistmatus, tõke valguse ees. Laiemas mõttes on IHVH loodud maailm samasugune tõke tõelise Jumala valguse ees. Kui me näeme kõike, näeme piiramatult teravalt, kaob kõik, muutub tühjuseks, väljadeks, virvenduseks nagu mõne müstiku visioonides. Nii on aga igasuguse tunnetusega. Mida me näeme, teame, tunneme, on vale jumala loodud loorid, maya tõelise jumaliku tõeluse ees, mida need, kes seda korrakski tajusid, on nimetanud Jumala valguseks.

See on see, mis mulle tema jutust meelde on jäänud. Kui ta rääkis teisitimõtlejaid kiusavast Jumalast, ei saand ma jätta küsimata, kas tal KGB-ga ka kontakte on olnud. Oli, isegi korduvalt, tal oli nendega midagi, mida ta nimetas working relationship. Kas see aitab tal välismaale pääseda? Ta ei olnd selles kindel, aga arvas, et ehk aitab küll. Mis oli selle võimaluse hind? – Veidi vähem kui kolm tilka verd, – muigas ta mu küsimuse peale ja ütles, et ärgu ma võtku seda asutust tõsiselt. Ta on temaga nüüd piisavalt kokku puutunud ja talle on selgeks saand, et sellel süsteemil pole tulevikku. Ta võib veel inimea kesta, aga mitte rohkem. Sellepärast ta ei karda nendega koostööd teha, kuid hoidub kindlasti tegemast midagi, mis teda tõepoolest kompromiteeriks. Ta ei öelnud, mida, ütles aga, et ta on kindel, et saab seda kord teha. Et võibolla tal õnnestub ühe salateenistuse abil pääseda ligemale teisele. See oli mulle natuke üllatav avaldus. Ma küsisin, kas IHVH-1 on tema meelest ka maa peal mingi salateenistus, kas Silm vajab veel väikesi silmi ja kõrvu. Ta ei olnud kindel, kas see päriselt nii on, kuid arvestades Silma paranoilist iseloomu, võis temastki oletada kõigi ja kõige kahtlustamist, otsatut kontrolli ja julgestuse ülepaisutamist, sellist, nagu näiteks lõi Stalin. Ta ütles, et temale meenutab IHVH ikka enam Stalinit. Seda öeldes tasandas ta häälija lisas, et ta ei karda irvitada Kesk-komitee üle või kiruda Vene valitsust, aga on asju, mida ta ei julge valju häälega öelda isegi üksikul soosaarel.

See oli ka enam-vähem kõik, mis ta rääkis, enne kui pidi minema. Leppisime, et saame kindlasti varsti jälle kokku, ta ei tahtnud aga, et ma teda üles otsiks, arvas, et küllap kohtume ikka ja võib-olla otsib tema mind üles, kui põhjusi on. Nii me lahkusimegi ja ma ei valeta, kui ütlen, et ootasin põnevusega järgmist kohtumist. Mind hakkasid ka tema gnostikud veidi huvitama ja oleksin tahtnud temalt üht-teist küsida, näiteks seda, kas too tõeline ülemine Jumal on ka loonud mingi maailma või on see ainult IHVH-suguste pooljumalate või ebajumalate ettevõtmine, mida meie siis oma mitmesuguse loominguga matkime.

Võimalust seda küsida ei tulnud aga niipea. Mul ei olnd tükk aega Tallinna asja ja siis kuulsin tuttavatelt, et I. olla sõitnud Ida-Saksamaale end täiendama. See ei olnd just koht, kuhu pääsmiseks oleks pidand kellelegi mõne tilga verd andma, kuid midagi see siiski tähendas. Kohtasin teda alles järgmisel aastal. Ta ei olnd mind aga unustanud, mida tunnistas Dresdeni Frauenkirche pildiga jõulukaart, mille ta mulle saatis. Kaardil ei olnud küll Dresdeni, vaid Leipzigi postitempel.

Siis, kevadel, see oli vist aprillikuus, helistas ta äkki minu ukse taga. Ta oli tulnud lihavõttevaheajaks koju. Ta tahtis rääkida. Ta oli kõvasti tööd teinud gnostikutega ja suutis juba lugeda koptikeelseid vanu tekste, neid, mis mingi saviastja sees Egiptusest leiti. Ta oli kindel, et need muudavad põhjalikult meie arusaamist kristlusest ja mitmest muust asjast. Mida enam ta nende tekstidega tegeleb, seda enam hakkab talle koitma, et tegemist on erilise metafoorse salakeelega. Metafoor on religioossetes tekstides tavaline. Miks? Kas sellepärast, et Jumalast, ülimast tõest, ei saa tavalises keeles rääkida? Mõnikord küll, aga sageli võib põhjus olla teine: rääkija ei taha, et kõrvalised isikud temast aru saaksid. I. meelest oli gnostikutele selge, millest üldse saab rääkida, millest ei, nad olid selle koha pealt nagu Buddha, kes keeldus midagi ütlemast nirvaana kohta, kuna nirvaana on väljaspool meie maailma ja meie keele piire, mis Wittgensteini järgi on üks ja seesama. Kuid neil oli ka mingi põhjus varjata oma mõtteid kõrvaliste eest, I. julges arvata, et peaasjalikult ühe, kuid eriti olulise kõrvalise isiku eest, kelle nime ta parem ei nimeta. Muidugi sain ma aru, keda ta mõtles.

I. järgi oli nimetatud isikul ilmselt tõepoolest mingi lähedane vahekord ühe Lähis-Ida rahvaga. Seda vahekorda on juudi prohvetid ise võrrelnud armuvahekorraga ja kirjutanud nimetatud isiku armastusest ja vihast oma valitud rahva, valitud mõrsja vastu. I. meelest on Vana Testament päris veenev tõestus IHVH olemasolust: see raamat või raamatud – tegemist on ju väikese antoloogiaga – on nii kummalised, et on raske kujutleda, et need oleksid võinud sündida nii nagu sünnivad muinasjutud. Tema järeldus oli, et Piibel on olulisel määral tõde, ka see osa ja eriti see osa temast, mis käsitleb Iisraeli rahva ja tema armukadeda Jumala vahekorda läbi aegade. Piibel kirjeldab juudi rahva ajalugu ja selle kaudu ka läänemaailma ajalugu. I. küsis, kas ma tunnen psühho analüüsi. Pidin tunnistama, et väga pealiskaudselt: olin lugend mingit Freudi raamatut ja natuke Jungi, aga selget pilti asjast mul ei olnud. I. ütles, et siin oleks olulisem psühhoanalüüsi praktika kui klassikute teosed. Teda oli nimelt hakand huvitama küsimus, mida ütleks psühhoanalüütik THVH-nimelisest isikust, kui tolle käitumist eetika ja lihtsalt normaalsuse mõõdupuuga hinnata. Mis ta sellega mõtles? Ta tõi mõne näite. IHVH tahab, et me suhtuksime temasse kui isasse. Kas isa saab käituda oma lastega nii nagu näiteks Aadama ja Eevaga paradiisis? Hea ja kurja tundmise õunapuu oli ju lõks, millesse nood õnnetud pidid varem või hiljem sattuma. Neil ei olnud mingit kogemust heast ja kurjast ja nende tundmisele pääsmine oli keelatud. Kuidas sai siis neilt nõuda, et nad ei teeks kurja? Kuidas sai neile anda reegleid, kui reeglite andmine eeldab igal juhul vahetegemist lubatu ja keelatu, hea ja halva vahel? Nii oli IHVH tegelikult inimese algusest peale mõistnud vaeva ja kannatusse, millegipärast aga tahtis ta selle lavastada nii, et süü ei jääks temale. Selge on aga, et ta on sadist ja talle meeldib inimesi piinata. Nii inimese sündimine kui surm on piinarikas ja nende kahe vahel on vähe ilusat, vähe õnne. Mis olevus on see, kes on loonud säärase maailma ja säärase elu? Psühhiaatria seisukohalt on tegemist rafineeritud sadistiga. IHVH-l on aga üks joon, mis selle pildiga võibolla päriselt ei sobi. See on tema pikk armulugu juudi rahvaga. Siingi domineerib sadism: maailmas vist ei ole rahvast, kes oleks nii palju kannatand kui juudid, ometi on seal ka midagi muud, mida ehk võiks isegi nimetada armastuseks. I. arvas, et muidugi võib seda, et juudi rahvas on säilinud läbi kõigi katsumuste, tõlgendada ka nende Jumala erilise õeluse avaldusena: eks ole kõige rafineeritum piinamine selline, kus kannatajat ei lasta surra. Kuid kas juutide andekus ja edu mõnel alal on tulemus sellest, et nad on palju kannatanud, või avaldub siiski selles ka nende special relationship Jumalaga? Kas IHVH on lihtsalt saatan, kellele teevad rõõmu ainult teiste kannatused, või on temagi psüühika keerulisem? I. kaldus selgelt pooldama teist seisukohta. Ta oli leidnud märke sellisest kaksipidisest suhtumisest IHVH-sse ka gnostikutel ja isegi hiljem judaismis, kristluses ja islamis, kus sellised seisukohad tulevad küll esile väga varjatult.

I. meelest oli juudi rahva ajaloos kõige huvitavam küsimus sellest, miks IHVH ikkagi saatis siia maa peale oma ainsa poja ja lasi tal siin kannatada ja piinarikast surma surra. Radikaalsed gnostikud olevat näinud selles vaid üht väga kaalukat tõendit IHVH täielikust kurjusest. I. ei saand nende seisukohta päriselt jagada. Kindlasti on tema käitumises oma pojaga sadismi – Jeesus piinleb siin maa peal nagu juudi rahvas – , kuid on ka midagi muud. Jeesus tundis kahtlemata oma isa paremini kui meie: temagi käitumises on omajagu psüühilist tasakaalutust, maniakaal-depressiivse psühhoosi märke. Vahel on ta ekstaatiliselt enesekindel, vahel langeb sügavale kahtlustesse ja meeleheitesse. Mõnel puhul on selgelt tegemist tema ja ta isa keerulise vahekorraga. Ega ta siis asjata ei heida surres isale kibedasti ette, et too on ta maha jätnud. Mõnel hetkel aga näib isa ja poja suhe olevat hea ja lähedane. I-l oli üks mõeldav seletus kogu loole: kuna IHVH oli nii häiritud psüühikaga ja sai vahetevahel ise hästi aru, mis kurja ta maailmale ja inimestele oli teinud, aga oli võimetu ise inimestega suhtlema, sigitas ta Marjamiga poeg Jeesuse ja saatis inimeste juurde. Kas see aitas? Keda? IHVH-d? Aeg on liiga lühike, et selle üle otsutada, aga mingit olulist muutust pole küll märgata. Aeg pärast Kristust on veel verisem kui varasem aeg, siia mahuvad ususõjad, juutide tagakiusamine ja kõiksugu muud jubedused. Ehk teab IHVH ise, kas ta on meelt pärandand või ei.

Ikka ja jälle tuli I. tagasi juutide juurde. Ta leidis, et suur osa uuemat ajalugu ongi otsekui IHVH ja juutide vihkamise ja armastuse draama. Ajalugu algabki meie jaoks selle draamaga ja ta kestab edasi ja ei ole näha, et talle tuleks õnnelik või õnnetu lõpp. Oluline osa tänapäeva poliitikast keerleb Lähis-Ida ja Palestiina ümber. Mida üldse tähendab kristluse tekkimine ja levimine ikka laiemale igal pool maailmas? I. ütles, et see on küsimus, mida ta endalt aina sagedamini küsib. Vastust ta ei tea, aga tal on kaks hüpoteesi. Esiteks on võimalik, et IHVH tahab lihtsalt oma mõjusfääri laiendada, saada terve inimkonna oma võimu alla. Teiseks võib kristlus olla juutide katse talumatust koormast vabaneda, nii-öelda sööta IHVH-le ette teisi ohvreid. Kas see on aidanud? Vaevalt, IHVH ei jäta oma valitud rahvast. Kas ta tahab teda ainult kiusata või on selles ka armastust, omamoodi perversset armastust? Oli vist Oscar Wilde kirjutand, et Each man kill the thing he loves. I. ütles, et juutidel on palju anekdoote “valitud rahva” teemal. Näiteks lugu rabist, kelle terve suguvõsa surmalaagris tapetakse ja kes sealt vabanenuna Jumala poole pöördub, tänades teda kõige hea eest, mis too temale ja iisraeli rahvale teinud on, ja lõpetab palvega, et kuna juudid on juba nii küllaga tema armu tunda saand, võiks Issand valida oma rahvaks mõne teise rahva, näiteks sakslased, ja olla neile sama armuline kui juutidele ...

Kas ma tunnen Gregory Batesoni double bind’i teooriat, millega skisofreeniat on seletatud? Pidin tunnistama, et olin sellest midagi kuulnud, aga ei mäletand eriti täpselt. I. oli just värskelt üht-teist lugend ja refereeris seda mulle. Kui õigesti mäletan, oli asja tuum see, et mõnel juhul on ema ja poja vahekord väärastund sel kombel, et ema nõuab pojalt armastust, tõmbab teda ligi, ja kui poeg talle tõesti läheneb, lükkab ta eemale, öeldes midagi kurja, halvustavat. Poeg satub olukorda, kus ta ei saa olla emale kuidagi hea. Kui ta tõmbub eemale, heidetakse talle ette, et ta ema ei armasta, kui ta läheneb emale, heidetakse talle ette, et ta teeb seda valesti ja on üldse armetu olevus. – Kas see ei ole IHVH ja tema rahva armastuse lugu?! – küsis I. pateetiliselt. Unustasin nimetamata, et ta oli tulnud pudeli veiniga ja me olime selle kahekesi tühjaks joonud. Mul oli raske temaga vaielda. Ja ega ma tunnudki erilist vajadust seda teha: I. oli mu tutvuskonnas ainuke teoloog ja minu napid teadmised sel alal pärinesidki temalt. Muidugi teadsin ma, et ta ei ole eriti tüüpiline teoloog.

Kuidas muidu oli Saksamaal? Kas äkki leidis ta mõne mõttekaaslase? Selle peale muigas ta ja raputas energiliselt pead. Mõttekaaslasi Saksamaalt? Sakslaste hulgast kindlasti mitte. Ida-Saksamaal ei ole ka eriti mujalt inimesi, neid, kellel võiks olla midagi Sellega tegemist. Ta loodab, et pääseb edaspidi kuskile mujale, võibolla Lääne-Saksamaale. Tal ei olnd õnnestund leida kontakte katoliku munkadega. Neid saaks ikka leida ainult Läänes. Kuidas ta mõtles Läände pääseda? Kas ikka KGB abiga? Ta vaatas viivu enda ette maha ja ütles siis, et muud võimalust ta esialgu ei näe, tal on ainult probleem, kas teha nendega toeline kolme veretuga leping või karata sobival hetkel ära. Kolmas võimalus oleks ehk ka – karata ära nende stsenaariumi järgi. See variant talle aga eriti ei meeldinud – see oleks tähendand liiga suuri lubadusi ja sattumist Läänes tõeliste agentide nimekirja, kellele antakse tõsiseid ülesandeid ja keda tõsisemalt jahib ka Lääne vastuluure. Nii ta võiks sattuda veel mingitesse totratesse luuremängudesse ja ei saaks tegelda oma asjadega. Aga ilma nende soosinguta ta Lääne ei pääse, selles oli ta kindel. Mida selleks soosinguks vaja oli? Ta muigas ja ütles, et tema arusaamise järgi ei midagi peale jaa-sõna ja teatavate kokkulepete õigel ajal ja õiges kohas õige inimesega viina võtta. Selleks aga olevat Eestis, saunade tõotatud maal, hulk igasugu võimalusi. Mul oli imelik mõelda, et I. võiks käia julgeolekumeestega saunaõhtutel viina viskamas. Ei, tema järgi ei ole need sugugi ainult KGB saunaõhtud, saunades käib koos igasugune nomenklatuur, kolhoosiesimeestest Vene ohvitserideni ja kagebeelastest tehasedirektoriteni. Mind huvitas, mida sellistel õhtutel siis ka tehakse. Selle peale lõi ta käega ja ütles, et ta ei viitsi seda rääkida, eks ikka sedasama, mida juba rikkad roomlased oma saunades tegid, lugegu ma Petroniust või midagi muud. Temal on veel kindlamini tunne, et süsteem on lagunemas, et selle juhid ei usu temasse, ainult katsuvad temast välja pigistada nii palju kui oskavad, ise aga irvitavad tema üle.