Читать книгу Võimaluste võimalikkus - Jaan Kaplinski - Страница 4

küsime vahel, oleme alati küsinud ja küsime vist edaspidigi. Asja sees olija aga mõtleb vahest, miks ei minda kalurilapselt küsima, mis on meri. Kuigi ta teab väga hästi, MISSUGUNE meri on ja oskab merest mõndagi vesta.

Ikka tahame tõmmata piiri kõigele ümber. Per genus proximum at differentiam specificam, nagu õpitakse loogikakursuses. Aga mis on siis luule lähim soomõiste? Sõnakunst või kunst. Aga noid defineeritakse tavaliselt loendiliselt: kunst on luule, kujutav kunst, muusika, tants ja kasvõi malemäng, kui defineerija on järgumaletaja. Jaapanis loetaks kunsti hulka veel lillekompositsioonide koostamine – ikebana, aiakunst, aga ka džuudo, karate, vibulaskmine ja taevas teab mis veel. Ja luule liigierisusega on sama segane lugu, sest öelda igaveseks, kus asub joon, mis eristab luulet kõigest muust, on loll tegu isegi kirjandusteadlase poolt

Wittgensteini Familienähnlichkeit kõlbab siin vist paremini. Perekonnaliikmed on omavahel sarnased, kui poeg on isa moodi, pojapoeg oma isa moodi, teine poeg ema moodi ja kolmas poeg oma keskmise venna moodi, kuigi ei või öelda, et pojapoeg tuntavalt vanaisa või kolmas poeg isa nägu oleks.

Nii on kõik luule kindlasti luule moodi, aga vahel otse, vahel ainult kaudselt. Sest luulegi on aegades harunenud ja muutunud nagu perekond, teda on mitmeti mõistetud, väärtustatud ja kanoniseeritud. Ja kui tõmbame kuskile punase joone ja ütleme, et see, mis on teispool joont, ei ole enam luule, peame ehk juba homme kogema, et luule on joone ületanud, jäädes ometi küllalt luulenäoliseks.

Kuigi luulel on palju nägusid. Mõned neist on meile tuttavad, teised võõrad, kolmandad hoopis ununenud. Luule on funktsioneerinud mitmeti ja sealt mitmed tema kunagised näod.

Luule on olnud mälutehniline abivahend: kirjaoskuseta või napi kirjaoskusega kultuurides värsistati kriminaalseadustikud, võimlemisjuhatused, palved ja geograafilised teadmised. Tänapäevgi pole paremat viisi π kümne kümnendkoha meelespidamiseks kui näiteks niisuguse venekeelse salmikese toel:

Это я знаю и помню прекрасно,

пи многие знаки мне ллишни, напрасны.

Kunagi kasvatati Kreekas ja mujal noorsugu “Iliase” ja “Odüsseiaga”, salmide pähetuupimisega, mis ilmselt siis aitas noortel seal sisalduva tarkuse omandada ja sellega noori sotsialiseerida, kodanikukõlvuliseks muuta. Platon, kes ise Sokratese juures hoopis teise didaktika järgi teadmisi omandas, olnuvat luule peale just sellepärast tige, et luule tema ajal kasvatamistööd monopoliseerida taotles. Ja muidugi ei sisaldunud luules dialektikat, vastakuste vahel võnkuva vaba – ja paratamatult proosalise – mõtte pinevust. Platoni vaatenurgast ei saanud tema aja luule (milles eepikal aukoht oli) ollagi muud kui noorsoo eksitamine mõttekehva sõnakõlinaga. Mõtte ülekandmine luulesse oli mõtte vaesustamine, midagi, mis annab võrrelda ruumilise kujundi projekteerimisega pinnale, kus ruumikujundist midagi vältimatult kaotsi läheb.

Luule on olnud vaid laulutekst, laulust lahutamatu. Muusika käis luulega koos ja nad vajutasid teineteisele oma vormi. Vahel seati sõnad viisi järgi kokku, nagu teeme meie praegu, vahel muudeti viisi sõnade järgi, nagu tegid meie vanaisad-vanaemad lorilaule lauldes. Vahel aga ei piirdunud sõnade viisi järgi seadmine sobivate sõnade asetamisega sobivasse järjekorda, vaid mindi hoopis kaugemale – sõnade suurema või vähema moonutamiseni. Setud laulavad kallis kala-meil-ranna-jo-kõnõ ja selles on säilinud midagi muistset: hantide-manside laulus ei kasutata peaaegu üldse tavalisi verbivorme ja mõned proosakeeles kindla tähendusega sufiksid (näiteks possessiivsufiksid) saavad lihtsalt täitesilpideks, mida puistatakse, kus meloodia nõuab, nõuab, ilma mingi sisulise kaalutluseta. Põhja-Ameerika indiaanlased ei laula üldiselt üldse sõnadega, vaid silpidega – proosakeele ja luulekeele vahe on hoopis suur, nii et vahel on laulutekst pelk heiaveia nagu navajo’del. Indiaanlasi kirjutatakse imestanuvat, kui nad kuulsid, kuidas valged normaalsete sõnadega laule laulavad. Sõnadeta laul on ka lapi joig, mida T. Lehtisalo indiaani lauludega seostabki, tuues palju vahevõrdlusi Siberi rahvastelt.

Laulukeele isepärasust näib tingivat usk, et mõnes olukorras on vaja tarvitada igasugust püha keelt, milleks siis on laul. Arusaamatutest silpidest koostatud laul ongi vahend vaimude-jumalate-esivanematega nende oma keeli suhelda. Nii arvasid šamaanid ja nende hõimukaaslased, kui nad tundide ja päevade kaupa rituaalseid silpe ümisesid. Võiks arvata, et midagi sellest kõigest on säilinud meie päevini refräänides ja kasvõi hüüatustes nagu hõissa, hurraa, mida, nagu iga õnnestunud kõlakujuga sõna, võiks nimetada miniluuletuseks. Niisiis on kahtlane, kas luulet oleks täpsem nimetada sõna-, silbi-, hääliku-, või tähenduskunstiks (viimane nimetus passib igatahes letrismi, kirjatähtedest-märkidest seatud luuletuse kohta). Kui luulekeelt peeti proosast sobivamaks rituaalse suhtlemise vahendiks, oli luuletamine peaaegu nõidumine, laulik peaaegu šamaan, nagu Väinämöinen “Kalevalas” ja meie laulja, kes väidab, et suudab lauluga metsi langetada ja mere maaks taandada. Antiigist tunneme nende laulikute kolleegina Orpheust, kelle võimed olid umbes samad. Kui nüüd loeme lapse haigele varbale “Varesele valu, harakale halu...”, kordame vana luulevormis loitsu – luulevormis oli ta ilmselt vägevam.

On ilmne, et luulel-laulul on inimestele omamoodi mõju, nimetame seda sugestiooniks, hüpnoosiks või kuidagi teisiti. Eriline seos on sellel mõjuvõimul luulerütmiga. Ja küllap pole kurikuulus riimgi muud kui rütmi rõhutamise ja astendamise vahend: riim koondab väikesed rütmiüksused suuremateks (riimist riimini).

Kui muiste kasutati luulet pühades olukordades nagu suhtlemiseks vaimuga (kreeklased näiteks ka jumalatega), siis hiljem on tekkinud proosa seostamine argise olukorraga ja luule seostamine erakordse olukorraga. Luulet kasutatakse piiriolukordades või siis siirderiitustes, mis on inimese sündi, surma, täiseastumist, abiellumist märgistavad riitused. Meil olid omal ajal pulmad terve paaripäevane laulupidu ja laulupidudega tähistame tähtsaid päevi nüüdki.

Sakraalse luule kohale on tulnud pidulik luule, kuid vaevalt sest luulele suurt kasu on. Pidulikkust kannab harvemini tõsine veene, hardus, pühalikkus, ja pidulik luule on enamasti võlts. Võlts suuresti ka sellepärast, et vorm on siin püsinud funktsioonist kauem: kasutame kunagise orfilise, nõidussihte taotleva luule vormi mingi sündmuse tähtsuse tähistamiseks. See, mida kiidetakse luulevormis, on väärtuslikum kui proosa kiidetu – niisugune aksioom näis valitsevat Roomas ja klassitsistlikus Euroopas, kus valitsejate ülistamiseks võeti appi jumalad, heerosed ja muu pseudomütoloogia, millesse juba roomlasedki enam ei uskunud.

Luule on olnud retoorika. Ma ei tea, kus on õieti retoorika lähted, kas samas luule sakraalsuses või arusaamas, et sõnu kindlal viisil seades saame teiste inimeste tunnetega manipuleerida. Retoorika on vist algusest peale seoses vaimuliku ja ilmaliku võimu huvidega. Üks tema spetsiifilisi taotlusi on see, mida võiks nimetada võimu sakraliseerimiseks, vanade pühadus- ja hardushoiakute ülekandmiseks jumalatelt, vaimudelt ja esivanematelt võimukandjatele. Vaimukas ropendaja Martialis, kelle jumalausklikkuses vist küll kahelda tuleb, kasutab imperaatori ees pugemiseks episoodi metsloomaga, kes otse kaitset otsides pages imperaatori aujärje ette ja seal anuvalt maha heitis. Martialis kirjutab:

Numen habet Caesar. Sacra est vis, sacra potestas.

Credite: mentiri non dedicere ferae. –

Numen^[1] on Caesaril. Jõud püha on, püha võimus.

Uskuge: ei ole veel luiskama õppinud loom.

Loom muidugi ei oska valetada, luuletaja aga küll. Ja selline kunagisele uskumisele (kuningal on jumalik vägi) toetuv retooriline nõks peab tõstma imperaatori vägisi argiseks ja tühiseks muutuvat isikut. Luuletamine tähistab eriolukorda, mille erilisust ei taga enam usk, vaid kokkulepe, kokkulepitud teesklus. Nii loob vaim võimu toel ja toeks pseudomaailma, milles päikesekuningaid ja tsaare pärjavad ja soosivad seltsis kristlikud ja paganlikud pühimused. Vaatame Peeter I võite kujutavaid gravüüre ja loeme Deržavinit.

Luule on meie kujutluses midagi pühapäevast, erilist, argisele vastanduvat. Ja tavaline arvamine on, et luule on kunst öelda-kirjutada ilusti seda, mida proosa ütleb tavaliselt, ilma iluta. Sellest arvamusest järeldub ka, et proosa on luule sisu ja luule on proosa vorm, sest asi ise, mõte või sisu väljenduks kõige lihtsamini, kõige loomulikumalt ikka proosas. Siit järeldub taas, et luule ei ole loomulik väljendus, luule on ebaloomulik, peaaegu et võlts. Ja sünnib arvamine, et mõnes olukorras tulebki väljenduda ebaloomulikult ja võltsilt. Luuletaja tähendab meie keeli valetajat.

Usk, et mõnel puhul on tavalise väljenduse asemel vaja luulelist, ilusvõltsi väljendust, on suur meis kõigis. Luuletajad, toimetajad, auaadresside koostajad, direktorid, teadlased, ajakirjanikud – kõik teavad, et on olemas poeetika arsenal, mida vahel tuleb kasutada. Poeetika arsenali kuulub hulganisti nõkse, seal on metafoorid, epiteedid, võrdlused, metonüümiad ja kuidas neid kõiki nimetatakse.

Kuulame reporterit, loeme ajaleheolukirjeldust, nekroloogi, juubeliartiklit, peokõnet, isegi tõsise töömehe tõsiseid vastuseid intervjuuküsimustele. Nende kõigi taga on veene, et juba massikommunikatsiooni sattumine on midagi pidulikku (temast kirjutatakse ajalehes – ju siis enamuse meelest juba kirjutamine on pidulik asi kõnelemise kõrval), ja seda pidulikkust on vaja poeetiliseltretooriliselt tähistada. Ja sünnivadki “ööd ja päevad sähvivad keevitusvälgud”, “lahkus jäädavalt meie hulgast”, “astus üle kolmveerandsajandi läve”, “õitsengu tipp”, “alatu roim”, “õhtule lisab värvi rahvapillimeeste trio”. Need on sisulised ilustused. Tõeline luule aga usutakse vajavat veel kõlalisi ilustusigi: rütmi, riimi (mis süvemalt võttes on õieti ükssama asi). Hakkame küll tunnistama, et on olemas ka mingi “vabavärss”, mis on ka luule, võib­olla isegi pärisluule. Aga vabavärss peab siis tegijate kui lugejate meelest sisaldama puuduvate riimide asemel seda rohkem sisuilustusi. Ja eks nad sisaldagi. Vastselt meie luulesse tulnud vabavärss on barokne, kujundiohter ja tagantjärele vaadates väsitavalt retooriline. Seal on “sumisevad elektronajud, mis püüavad integraali kõvera konksuga teadmatusest siputavaid saladusi”, “inimteadmiste liilia Andromeda udukogust õiega”. Suur kujundiornamentide nikerdaja oli Jaan Kross, lohakamalt, aga väledamalt tegi sedasama Enn Vetemaa.

Kuni arvame, et luule ongi pelk proosa, proosalise sisu ilustamise kunst, on muidugi narr rääkida äärmuseni lihtsast luulest ja võrrelda seda funktsionalistliku arhitektuuriga, mis kõverjoonte romantilisele vohamisele järsu lõpu tegi. Kas luule saab mingiski mõttes olla funktsionalistlik? Kui jaa, siis võime kirjutada luulest, mis on midagi hoopis muud kui ehiskõne. See on luule, mis taotleb vahendada erilisi kogemusi. Vahendite valikul on see luule väga vaba ja sobib kokku õige mitmesuguste väljendusmoodidega, olgu need klassitsistlikud värssimised vabavärsi taasavastatud taasavastatud metafoorimetsad või mingi uuslihtis, häbenemata siiras ütlemine.

Selle luule lähtekoht ei ole tarve teisi pidulikul viisil mõjutada ega täita luulelisi konventsioone, vaid mingi isiklik kogemus, luuletaja enda elamus, mida tahetakse teisele edasi anda. Kogemus, elamus on inimese kokkupuude tõelusega, millegagi mis on temast ajas ja ruumis eemal. See tõelus võib luuletajat puudutada väga ootamatul kombel, väga kergelt või väga raskelt. See võib olla mälestus, õites õunapuu, aiateivastele kogunev lumi, aatomiplahvatus, revolutsioon, lapse surm, linnulend, loetud raamat, kuuldud lause. Miks mõni kogemus on nii erisugune, et teda ei saa väljendamata jätta ega väljendada argiselt, poolvihjamisi: “Näe, kui ilus”, “mis nad ometi tegid”, “kui imelik”? Luule ei ole argikommunikatsioon, sõrmega osutamine millelegi, mis vaateväljas. Kuid luule pole ka seletamine, ühismõistetavast lähtuv mõttearendus, mis peab teistele selgitama midagi, mis neile selge ei olnud. Vaevalt luule seda suudab. Vaevalt on meile uudis, et õunapuude õitsemine on kena asi või aatomiplahvatus kole. Pigem meenutab luule meile midagi, mille oleme unustanud või mida pole seni tähele pannudki. Sellisena taastab ta luuletaja tõelise kogemuse kaudu lugejale (või kuulajale) maailma tõeluse. Ja kuna tõene maailm on rohkem üks kui palju, rohkem ühine kui igaühel eriline, aitab luule inimesi ühistunnetuse toel üksteisele ligemale.

See, et argielu inimesi maailma tõelikkusest ja üksteisest pidevalt kaugendab, on kaunis tuntud asi. Kes ei teaks, kuidas harjunu muutub olematuks: otsime prille, mis on meil ninal, pliiatsit, mis on meil peos, naist, kes on meil olemas, kes aga tänu harjumusele ei ole enam see ainus ja õige.

Nähtavasti ei saa seda entroopialikku, radeerivat harjumust võita mingil harjunud moel. Oleksid meil reeglid, kuidas harjumusega võidelda, saaksid need reeglid ise harjumuse osaks ja ei aitaks meid kuigi palju. Nii on igasuguste eeskirjade ja õpetustega, kuidas luuletada või jutte kirjutada, nii on igasuguse inimliku püüdega iseendast üle saada, oma entroopiat ületada. Seda saame, aga ainult väljaspoolsuse, tõeluse abil, sest me ei ole midagi ilma keskkonnata. Ainult keskkond ise saab meid tõesemaks teha. Võibolla on see sama tõdemus, mida tihti väljendavad kunstnikud ja luuletajad, kõneldes inspiratsioonist otsekui ilmutusest, väljaspoolt antust. Tõde astub ikka ise meisse ja kõige enam, mis saame teha, on olla valmis teda vastu võtma. Omal ajal on seda mõistnud müstikud, kes samuti rõhutasid ilmutuse väljaspoolsust, seda, et inimlik ponnistus ei saa meid viia tõetunnetusele ligemale. Võib tõmmata paralleeli kirik – müstikud (kui piirdume Euroopa ja kristlusega) – kirjandus (kõik kirjutatav) – luuletajad. Mõlemad on toonud suletud harjumussüsteemidesse uuendust, mõlemate kaudu on meieni ulatunud ehedat tunnetust. Muidugi on igal asjal oma aeg, kuid rumal on tarvitada müstikat sõimunimena kõigele segasele või sünonüümina kiriklikule. Kuna tõeluse puudutus on inimesele kuidagi kahtlusvabalt puhas ja selge, vabastab see inimese tihti seniste uskumuste ja autoriteetide alt, nagu müstikutega juhtuski. See on müstika sisemise kindluse ja vabamõtlemise allikas ja seetõttu on müstikud osalenud kõigis endisaja suurtes murrangutes ja mõtteavardumistes. Müstikud on uuendanud nii matemaatikat kui luulet ja huvitav on, et müstika on osutunud elujõulisemaks kirikust ja kristlusest endast. Võibolla saame kord selgelt ja rangelt kirjeldada, mis tähendab vaimne entroopia kasv. Siis mõistame ka, mis tähendab järsk ja tõhus ühendus negentroopiaga, mis saab olla ainult meist väljaspool asuv ja meist sõltumatult eksisteeriv tõelus. Siis ehk mõistame ka, mis on õieti mõistmine, arusaamine, seni psühholoogias nii napilt käsitletud, ent müstika ja inspiratsiooni mõistmiseks vältimatu asi.

Räägime loomisest, loomingust, loomingupsühholoogiast. Märkan, et mulle on need terminid muutunud vanatestamentlikult arhailisteks ja kahtlasteks. Kas me siis ikka tõesti loome? Kas me ikka tõesti oleme loojad? Kas me oleme autonoomsed uute väärtuste, negentroopia allikad? Viimast igatahes mitte. Vaevalt siis ka esimest. Kui luule ei tule tuulest, siis meist endist igatahes ka mitte. Luule tuleb meisse ja dikteerib end. Ülejäänu oleneb meie usinusest ja võimalustest. Ja kui nii võib – sellest, kui hästi oleme aru saanud sellest, mida õieti oleme aru saanud.

Luule lähtub siis kogemusest, suhtest meie ja keskkonna vahel, kus uus pärineb keskkonnast, mitte meist endast. See ei ole tavaline argikogemus, vaid midagi muud. Sestap ei saa seda kogemust ka argikeeles väljendada, vaid selleks on kujunenud omaette luulekeel. Kuid nagu erineva kogemuse ainus tabatav tunnus on tema erilisus, on ka luulekeele eristustunnuseid vaevalt võimalik mingis süsteemis väljendada. Nii nagu harjumuskategooriates ei saa väljendada harjumuse ületamist.

Analoogiaid leiame matemaatilistest süsteemidest. Näiteks Eukleidese geomeetria – mõni üldisem geomeetria (Lobatševski, Riemann). Luulekeel on väga võimas ja väga üldine süsteem, mille reegleid ei saa väljendada argikeeles, nagu kitsama matemaatika reeglites laiema matemaatika omi.

Luulekeele võimalusterikkus on midagi eriskummalist. Kui adud seda, hakkad tahes-tahtmata uskuma kokkukõla tõelise maailma, kogemuste maailma ja luulekeele vahel, nagu kord ilmsiks sai matemaatika ja füüsika kokkukõla. Luuletaja avastab korraga nii tõeluse kui keele pindu ja võimalusi.

Maailm, meie keskkond on meie tõelus ja tõde, keelel on temaga väga oluline seos. Võib öelda, et keel on vanem ja targem kui meie. Kuid keelel on mitu taset, keeles mitu keelt. Üks on see, mille seame iga päev ise kokku, meie laused, mõtted, jutud. Teine, teised on sügavamad, minevikust päritud võimalused ja suunad, mida me pole ise teinud, mille oleme saanud esivanematelt ja nende maailmalt. Luulekeel on keel kõigis keelevõimalustes, kõigi võimalike keelte summa. Lingvistina on kiusatus lisada, et luulekeel on argikeele metakeel. Võib isegi öelda miks. Sellepärast, et argikeel allub samuti harjumuse erodeerivale mõjule, argikeele, argikõne entroopia kaldub samuti kasvama nagu igal tavapärasel tegevusel. Luulekeel suudab mahutada rohkem uusi kogemusi, ulatudes nendest, tõeluskogemustest argikeelde. Luulekeel uuendab ja parandab argikeelt. Selgemini kui mujal avaldub see ehk keele loometegevuses, kasvõi uute sõnade tuletumises-tekkimises, mis on ühtaegu luule ja keeletegevus.

Kui luulekeel on argikeele metakeelena temast avaram ja unikaalsem, on luule ümberjutustamine argikeeles võimatu. Kui luuletust saab vaevata proosasse viia, on kas luuletus vilets või on proosa argikeelest enam. Meie tavapärane proosa-luule vahe ei lähe hoopiski ühte luulekeele ja argikeele vahega, nagu mõistame seda siin.

Proosa ja luule ongi üpris pindmised mõisted. Õigem oleks ehk rääkida argikeelest ja luulekeelest, kuid siingi tuleb meeles pidada, et luulekeel ei ilmuta end kunagi korraga, vaid tema võimalused teostuvad vähehaaval. Ning ka vahet argikeele ja luulekeele vahel ei saa teha esimesest lähtudes, sest argikeel ei saa olla luulekeele metakeel, luulekeelt kirjeldada ega nende kahe vahet määratleda.

Hiljuti oli ja on suuresti praegu veel üldine arvamine, et proosa – mis tavaliselt on argikeel, sest luulelist proosat me enamasti rääkida ei suuda – on üldisem ja universaalsem keel kui luule. Sellest arvamisest siginesid luuletuste ümberjutustamine ja analüüsimine ideeks, sisuks ja vormiks ja kuidas kunagi. Selle kõige süü on (väga laias mõttes) klassitsistlik luule ahendamine mingiks omaette ja selgelt piiritletud luuleilmaks. See on tegelikult vana nähtus ja Rooma kirjanduses selgesti olemas. Võiks öelda, et nii on hukutav harjumus osanud tungida ka luulesse ja luulekeeles samuti viinud võidule entroopia nagu argi­ keeles. Säärast luule iseendasse-suletust tuleb kindlasti siduda arusaamisega, et luule on proosa + mõned poeetilise arsenali nõksud, et luule on erilistele kitsendustele (kõlalised, leksikaalsed, temaatilised) allutatud proosa. Nii muutus luulekeel muidugi suletud süsteemiks, kaotas seose tõelusega ja erodeerus aegamööda pelgaks sõnamulinaks, konventsionaalseks tunnete kõditamise kunstiks ja etiketi täitmiseks. Nii sündis Rooma luulega, mis viimaks on vaid tühi kombinatoorika, nii sündis klassitsistliku luulega Euroopas, aga ka näiteks saksa rahva­ laululise romantilise luulega ja meie ärkamisaja poeetikaga.

Niisugune suletud luule on määratud tühjumisele ja temas endas ei ole kunagi võimalusi sellest pääseda, sissepoole keerduvast spiraalist välja saada. Luulet saab lunas­ tada ja elustada vaid tõelus ise, millest eespool juba juttu oli. Kõik oleneb sellest, kas on olemas inimene, kes tajub tõeluse puudutust, ja kas selle inimese sõnad aktsepteeritakse kehtivasse luulesse, mis seeläbi suletusest pääseks. Kui seda ei sünni, liigub konventsionaalne luule ahenevas spiraalis täielikku ummikusse ja võib sellesse tõmmata terve keele. Tavaliselt aga säilib konventsionaalse tunnustatud luule kõrval ikka mingi tänava-, turu- või isegi kloostriluule, mis on püsinud tõelusega paremas ühenduses, säilitanud elava keele ja suudab kord teostada luuleuuenduse. Saksamaal näiteks reformis luulet senisest kirjandusest välja arvatuna eksisteerinud rahvalaulu ja rahvakeele introdutseerimisega Herder. Meie suurim luuleuuendaja on ikkagi Juhan Liiv ja siis Gustav Suits, eriti “Tuulemaast” peale. Kristjan Jaak aga jäi tolle aja Eesti luulesse vastu võtmata, mis muidugi tekkiva luule ringi algusest saadik ülimalt ahendas.

Igal juhul aga ei sisalda süsteem ise uuenemisalgmeid, omaette jäetuna mandub igal juhul. Uuendus ja elavnemine tuleb väljaspoolt. See ei tähenda, et luuletajad ei üritaks oma laadi sees uuendusi, ei püüaks vältida luule ahtumist ja igavdumist. On mitmeid teid, mida saab seda püüeldes minna. Üks on luule tüsistumine, mida teame kasvõi hellenistlikust luulest, aga ka Kaug-Idast, Indiast. Luule saab juurde uusi kitsendusi, uusi reegleid, nii et nende täitmine läheb küllalt raskeks ja tundub suure, professionaalse saavutusena. Tekib professionaalne luule, nagu oli bardide ja skaldide luule Euroopas või araabia vanade laulikute oma.

On teinegi, vist eriti uuemal ajal kasutatud viis luulelaadi ammendumisele vastu panna. See on seniste kitsenduste kaotamine või isegi püüd neid pahupidi pöörata – kirjutada ülevate klassitsistlike tragöödiate asemel tragöödiaid röövlitest, narridest, segada tragöödia komöödiaga, värsid proosaga, nagu tegid prantsuse romantikutest draamakirjanikud. Kui aga sellele mässamisele ei kaasne mingi oluline tõeimpulss, muutub kirjandus, mille peataotlusi oli vanale kirjandusele vastanduda, ise kähku sama konventsionaalseks, erinedes eelmistest vaid mõnede plusside miinusteks transponeerimisega. Romantilise draama reeglistik kujunes välja üllatavalt kähku ja polnud klassitsistlikust kuigivõrd viljastavam.

Katsed vana laadi niisuguste mutatsioonidega ergastada luhtuvad omajagu ka selletõttu, et uuendustest haaravad kärmelt igasugu tegelased, keda meil nimetatakse haltuurameesteks, ja just nende käes sünnivad reeglite lõhkumisest uued reeglistikud. Võtted, millega loodetakse kirjandust hulgi teha. See viib inflatsioonile ja taas tekib vajadus revolutsiooniks. Kuni viimaks kirjandusrevolutsioonid ise saavad konventsiooniks, koolkond tuleb koolkonna järel, rünnates eelmist moodi raevuka manifestiga ja kuulutades pääsemist oma noorte ja vihaste lippude all. Nii võib see jätkuda kaua, kuni tekib ja süveneb arusaam, et kirjandust ei saa uuendada, kuid võtame ette seda teha. Uuendus ei saa olla ainusihiks, ta saab tulla vaid kaasa siis, kui kogeme midagi ja taotleme seda kirjanduses väljendada. Nagu kuskil kirjutab Pio Baroja, ei avastanud Ameerikat mees, kes tahtis just nimelt Ameerikat avastada; Kolumbuse siht oli leida uus meretee lndiasse. Sest avastada saab vaid tundmatut, tundmatu aga ei saa olla siht. Selles on oluline ja sügav paradoks, mis vist sisaldub igas avastuses, leidmises ja tunnetuses, igas inimese värskes-vastses kontaktis tõega. Uues tunnetuses, uues kogemuses juhtub meiega midagi, mida vana kogemuse ja tunnetusega kuidagi lõpuni seletada ei saa. Saame vana süsteemi uue tõega vaid kohandada, aga nähtavasti saab see uuele tõele saatuslikuks. Ta kaotab midagi, mis oli temas kõige olulisem. Uut vanasse mahutada püüdes teeme, nagu tahaksime püüda valgust kotti või allikat pesukaussi. Küllap on luule ja igasuguse tunnetuse hääbumise ja virgumise paradoksi taga üldisem liikumise paradoks, arusaam, et paigalolek ei saa sisaldada liikumist. Ja ometi on ainus viis liikumist seletada ikkagi paigaloleku abil, ainus viis allikat säilitada pesukauss ja ainus viis uut tunnetust päriselt tunnetada – mahutada ta vanasse süsteemi.

Võibolla on siin kohane sentents ars longa vita brevis– kunst on pikk, elu lühike. Sest see, mis indiviidi vaateulatuses võib olla paradoks, võib saada selgemaks liigi, inimpõlvede järgnevuse vaatekõrgusest. Saame veel ühe mudeli keskkonnas keskkonnast tuleva informatsiooni mõjul evolutsioneeruvast süsteemist, mis sisaldab küllalt jäika päritud ainest, aga ka muutlikkust, mille stohhastilisuses leidub ka mõni õige kohanemisvastus tingimuste muutumisele.

Oleks naiivselt ülbe loota, et me saame evolutsioneerudagi ise, oma intelligentsuse abil. Evolutsioon on paindlik jada reageeringuid muutlikule tõelusele ja ta näib alati toimuvat katse-eksituse meetodil. Lõppsiht ei ole alguses selge ja seetõttu me ei tea, kuhu täpselt liikuda, peame pidevalt jälgima maailmalt meile tulevaid signaale, mis meie liikumist järjekindlalt korrigeerivad. Siit järeldub, et luulelugu nagu terve kultuurilugu ei saa olla sirgjooneline, me ei saa arvatavasti kunagi küllalt targaks (see nõuaks inimtarkuse tõusmist mingile hoopis teisele tasemele, nimetagem seda vanast harjumusest kasvõi jumalikuks), et oma ajalugu või selle mõnd kitsast lõikugi sirgelt tulevikku projekteerida. Ilmselt oleks igasuguste selgete-sirgete programmtaotluste täielik teostumine hukatuslik, sest me ei saa oma tulevikku paremini ette näha, kui teeb maailm, tuleviku ajalugu ise.

Nii on ka kirjanduslike manifestide ja programmidega, mis on taotlenud tulevikuluulet või tulevikukunstigi mingisse laadi, mingisse aksiomaatikasse fikseerida. Võime vaid õnnelikud olla, et need aksiomaatikad ei ole täit eluõigust saanud, et ei sürrealistid, ei RAPP, ei Kultuurkapital ega mingi muu sihtmõte ole saanud diktaatorlikke volitusi.

Kõik taandub inimese ja keskkonna vahekorrale. Oleme kasvanud suure idealismi järellainetuses, mis luges inimest maailmast-keskkonnast kõrgemaks, olgu siis tänu tema otseseosele Jumalaga või muule vahetule osasaamisele millestki absoluutsest. Vaadelda inimest pelga keskkonna teisiti-olemisena, kõndiva-kõneleva peeglina, on liig paljudele neilegi, kes usuvad, et nad on materialistid. Tõsi aga on, et inimene on piiratud ja väga ajutine peeglikild, millesse langeb ja millelt peegeldub tagasi osake maailmas olevast informatsioonist. Kõik, mis meis on, kõik mis meil on, on pärit mujalt, väljastpoolt. Kuna keskkond on lõpmatu, mateeria oma sügavuses ammendamatu, meie aga oleme lõplikud, on inimese ja keskkonna, vaimu ja mateeria vahe ületamatult suur.

Rääkisin oma usust sellesse, et see, mis teeb luulest luule, on mingi argikogemusest erinev kogemus ja selle kogemuse lähtekoht ei ole luules ega luuletajas, vaid väljaspool, tõeluses. See kehtib luule, igasuguse muu kunsti ja terve inimtunnetuse ja ajaloo kohta, mille kõige lähted on neist väljaspool, tõeluse liikumistes, mis toovad vanasse uut ja suunavad kõiki liikumisi, milles osaleb meie vaim.

Mu skepsis loomismõiste vastu on selle kõigega muidugi seoses. Loojakultus, mis meie kunstimõtlemises veel üsna kõigutamata püsib, on taas relikt tollest suurest idealismist, kus inimene oli looja oma Looja näo järgi või absoluutsest vaimust. Selles kõiges on suured individualismivõimalused, mis viimaste sajandite Euroopas suuresti ka teostusid, ulatudes ühelt poolt romantilise geeniuse leiutamiseni, teiselt poolt isiksuse lahtirebimiseni ühiskonnast ja keskkonnast, mingi absoluutse subjekti konstrueerimiseni, mis valitses Euroopa mõtlemises umbes Berkeley ajast Russelli ajani. Olgu siis ideaalina või kummitusena, mida filosoofidel kuidagi ei õnnestunud tõrjuda.

Individualism on üks kodanliku uusaja telgi, mille ümber tiirleb õige palju nähtusi ja uskumusi. Üks asi, millel on kindel seos individualismiga, olgu see kitsam, isiku-individualism, või laiem, inimkonna-individualism, on inimese ja keskkonna tasakaalu rikkumine. Mis on teoks saanud mitmes suhtes ja mitmes mõttes. Looduskaitseliselt seisukohalt on seda viimasel ajal analüüsitud ja taunitud üsna teravapilkselt, usun aga, et meie arusaamu luulest ja luuletamisest on väärutanud seesama keskkonna alahindamine loova isiksuse arvel.

Peame kõigi väärtuste loojaks inimest, seega siis on väärtuste lähtekoht inimisiksus. Ammendamatult rikka keskkonna asemel usume ammendamatut isiksust. See on inimese salapärastamine. Siit jõuame lihtsasti originaal, suse mõisteni, mis on suunanud kogu uuemat kultuurilugu eriti romantismist peale. Kui inimisiksus on amendamatult sügav ja rikas, on kõik inimesed väga erinevad, erinevus on põhiline, olemuslik, ja sarnasus väline, pinnaline. Nii arutlebki Alfred de Musset’ “Fantasio” peategelane, et inimeste kõige olulisemad ja sügavamad omadused jäävad teiste eest suletuks, kuna väljendusse, teisteni jõuab vaid see, mis ei ole omapärane, siis oluline ja sügav. Sellest kontseptsioonist on kerge jõuda isiksuse, eriti veel loova isiksuse traagilise üksinduseni, mis ongi romantikute meelisteemasid.

Kuid luuletajale ja igale kunstnikule sigib siit veel traagilisem imperatiiv: olla originaalne, olla teistsugune kui on teised. Isegi teoreetilisel tasemel on originaalsus tehtud tõelise loomingu (juba termin “looming” määrab tegelikult ülejäänu) conditio sine qua non’iks. Nii on originaalsusest, teisititegemisest saanud luuletaja siht – vahel ainus siht, teisi polegi. See tähendab luulekeele võimaluste määratut raiskamist, sest neid ei läbe enam keegi tagasihoidlikult, vähehaaval ja lõpuni kasutada, vaid igaüks tõttab haarama kõige silmapaistvamat. Luulevõimalused põletatakse kiiruga läbi nagu mõlemast otsast süüdatud küünal.

Muidugi on kõige suurem oht luulevõimaluste kulutamisest originaalsust taotlevale luulele endale. Sest varem või hiljem jääb originaalseid luulevõimalusi napiks. See tõestab tegelikult viimaks ikkagi seda, et isiksus ei ole ammendamatult rikas ja sügav ning luule iseendas on samuti suletud süsteem. Rikkus ja uuenemine lähtuvad väljastpoolt isiksust, keskkonnast, tõelusest.

Loova ja lõpmatu isiksuse asemele astub avatud inimene, kes võtab keskkonnast midagi, mis on seal sügav või sõlmselt oluline. Looja on filter, mille läbi teisteni jõuab selitatud tõelus. Originaalsus on siiruse, avatuse kaasnähe, mis mõnel puhul võib kahjuta ka olemata olla.

Usun, et arusaam keskkonna primaadist inimese ees, mida võib ju ka nimetada mateeria primaadiks vaimu ees, aitab luuletajat mõnestki ummikust välja, annab talle tagasi kübekese kadunud hingerahu ja võimaluse rahulikult püüda oma luulevõimalustesse suure ja imeliku maailma kajasid, värve, virveid ja lõhnu.

See, et inimene kunagi ei saa luua midagi, mis ligilähedaltki küüniks võistlema tõelusega, on vältimatu maailmaseadus, mille vastu vaidlemine oleks mõttetu. Peaksime harjuma oma peeglikillu-rolliga ja leidma suure lohutuse selles peegeldamises, mis avab meile osakese maailma imelikkusest.

Kui väidame, et ehk raalide abiga jõuame luua midagi praegusest keskkonnast täiuslikumat ja keerulisemat, võib sellele vastata vaid seda, et raalid ei ole enam meie. Pealegi ei ole raalid ka mitte meie looming. Raalid on materialiseerunud matemaatika, kui nii tohib väljenduda, ning ei aine, millest nad koosnevad, ega matemaatika, mis on nad vorminud, ei ole meie looming, ei pärine meist. Meie oleme vaid vahend keskkonna käes, kes on raalid loonud.

Aga inimese teadvus? Olgu me pealegi maailmasuuruses vähem kui pilliroovars, oleme ikka mõtlev pilliroovars. Oleme ainsad mateeria tükid, kes saavad aru, et nad on, ja ehk sedagi, kes nad on, ainsad asjad, kes oskavad luuletada endast ja teistest. Ja nii edasi. Aja Jumala näo järgi loodud Aadam uksest välja, tuleb ta aknast sisse ja leiab ikka mõne olulise differentia specifica, millel ülendada end paremaks kõigest muust. Teadvus on üks niisuguseid eristus- ja väärtustustunnuseid, mida tavatseme asetada lünka lauses “Oleme teistest elusolenditest ja eluta asjadest üle sellega, et meil on...”.

Kui selle üle veidi mõelda, ei saa märkamata jätta, et juba eelduses on viga. Mida üldse tähendab niisugune pingerida terve eluslooduse tasemel? Mis on “parem”, mis “halvem”. Neid mõisteid saame ehk kasutada laste kohta perekonnas või lehmade kohta laudas, ikka siis, kui keegi on olemas kellegi jaoks, keegi hindab kellegi olemistkäitumist selle järgi, kas see on temale hea või halb, tülikas või kasulik. Nii on muidugi mõni laps vanematele hea, mõni lehm parem piimaandja kui teine ja lammas igal juhul etem kui hunt.

Aga kelle jaoks oleme siis meie? Kelle lapsed või lambad oleme meie? Saame end teiste olenditega võrrelda vaid senikaua, kui usume, et kuskil on mingi Hall Vanamees, kes kõiki oma looduid või oma karialuseid jälgib ja hindab. Tõsi on, et Halli Vanamehe asemele on tulnud Tühi Koht, aga nii antsakas kui see pole, suhtume Tühja Kohta ikka nagu Halli Vanamehesse ja endasse nagu tema lemmikusse.

Kuigi sellest, et Halli Vanamehe asemel on nüüd Tühi Koht, saab järelduda ainult see, et terve eluslooduse kohta kehtivaid väärtushinnanguid, paremusjärjestust ei ole. Katse fülogeneesi niisuguse väärtusastmikuna kasutada pole ka suuremat väärt, sest Halli Vanamehe puududes ei sisalda ka evolutsioon mingeid väärtusi, mida absoluudina kellelegi külge kleepida saaks.

Veel väike formaalloogiline põige. Olen emotsionaalselt laetud asjus kaasa väideldes mõnel puhul kogenud, et teine pool ei mõista õigesti väiteid nagu “inimene ei ole teistest elusolenditest ülem”, “kirjandus ei ole asendamatu väärtus”. Sama oht on ülaltoodud arutlusega. Püüan siis täpsustada. Väide on “ei ole õige, et eksisteerib mingi universaalne, kõiki elusolendeid hõlmav väärtusastmik ja inimene on selles väärtusastmikus kõige kõrgemal”. Teine väide siia juurde: “kui niisugune väärtusastmik eksisteeriks, tähendaks see ka seda, et eksisteerib mingi subjekt, kes selle väärtusastmiku kehtestanud on, näiteks jumal”. Teise väite eitusest (seda olendit ei eksisteeri) järeldub esimene väide. Esimene väide ei tähenda aga hoopiski mitte “eksisteerib väärtusastmik (nagu ülal kirjeldatud) ja inimene on selles väärtusastmikus ühel madalal (vahest isegi kõige madalamal) pulgal”. Kui puudub väärtusastmik, ei ole lihtsalt kõrget ega madalat, väärtusastmiku eitamine on midagi hoopis muud kui selle ümber pööramine.

Ent asjal on veel üks palju huvitavam aspekt. Kui loobume uskumast isiksuse ja inimese ammendamatut sügavust, mis lõpmatus loomingus realiseeruda võib, tuleb küsimus: Kui inimene on vaid keskkonna peegeldaja, keskkonna sügavuse vahendaja teistele, seega siis igal juhul vaesem keskkond, kuidas on siis, et luuletab, arvutab, ehitab ja mõtleb ikkagi inimene ja mitte keskkond?

On üldisem ja analoogne küsimus: miks ei ole päike, kõiges elusas sisalduva elu, negentroopia allikas, ise elus? Sellele küsimusele ei oska ma vastata, kuid meenub Stanisław Lemi lugu, kus füüsikud tõdevad, et plasma ilmutab elumärke. Esimene küsimus tundub lihtsam. Luule ja igasugune inimlik kunstitegevus, nagu ka teadus, on spetsiifiliselt inimlik kommunikatsioon, mida eluta loodusel lihtsalt pole tarvis. Kui aga arvame, et meie looming on keerulisem ja kõrgem kui keskkond, milles elame, siis lihtsalt eksime. Seal, kus loodus ja looming omavahel võrrelda annavad, näiteks portreedes, kirjeldustes, on meil selge, et kirjeldatav-kujutatav on hoopis keerulisem ja mitmepindsem kui kirjeldus. Kujutamine on alati selektiivne. See on peale muu lihtsalt möödapääsmatu, sest kommunikatsioon muutuks võimatuks, kui selles kasutatavad kujutused (sümbolid, märgid) sisaldaksid samapalju informatsiooni, kui on kujutatud objektides. Me lihtsalt upuksime tarbetus informatsioonis.

On ilmne, et luulegi eesmärk pole tõeluse matkimine, vaid mingi värskendava kokkupuute saavutamine sellega. Mis muide tähendab sedagi, et luule ja igasugune muu kunst täidab oma funktsiooni vaid koos tõeluse endaga. Kõige lihtsamal juhul sisaldab ta meenutusi või osutamist millelegi, mida lugeja peaks tundma. Õige kunstiteos või õigemini kunstiteos, mis kuulub siin arutatud liiki (pole lihtsalt mnemooniline abivahend, emotsionaalse kõdi tekitaja või riimimäng), koosnebki kahest osast – vanast ja uuest, tuntust ja vastsest. Viimane on otsekui säde, mis esimese süütab ja nii tunnetusreaktsiooni läita ja inimeselt inimesele kanda võib. Mis muidugi ei tähenda, et luuletuses saab murrujoonega eraldada “lõhkeaine” ja “sütiku”. Mõlemad võivad olla peidetud, sulatatud tervikusse, luuletuse struktuuri, nii et neid ei saa luuletust elutuks lõhkumata sealt eraldada.

Looming 1975, nr 12