Читать книгу Isale - Jaan Kaplinski - Страница 5

Ma olen kaua mõelnud ja kahelnud, kas ja kuidas sulle kirjutada. Kirjutada ühele kõige lähedasemale inimesele, keda ma ometi teadlikus elus pole kohanudki. Kirjutada inimesele, kes on pärit ajast ja kultuurist, mis mulle on võõras. Kirjutada surnule teise maailma, millesse ma tegelikult üldse ei usu, pole vist kunagi uskunud. Miks siis see mõte mind juba mitu aastat kiusab ja isegi segab kirjutada seda, mida olen kavatsenud, alustanud ja mida see kiusav mõte ei lase mul lõpetada? Näiteks romaani ühe Tartu tudengi jumala-, armastuse- ja õpetajaotsingutest, mis ei taha ega taha edeneda. Vist sellepärast, et mul on raske kirjeldada sündmusi, tunnen, kuidas pean end selleks sundima. Ning ikka ja jälle kirjutan midagi muud – jutte, mõtisklusi, traktaadikesi. Ja nüüd tunnen, et vaim on valmis, nüüd ei saa sinule kirjutamata jätta. Kuigi tean, et see pikk kiri ei jõua sinuni, et sind ei ole, et see kirjutamine on puhas konventsioon. Aga nii on kõik kirjandus. Kirjandus ongi ju kirjad, haruharva konkreetsele, enamasti kujuteldavale adressaadile. Ka sina oled minu kujuteldav adressaat, inimene, kellest ma tegelikult suurt midagi ei tea, keda ma üldse ei tunne. Nagu kirjanikule enamasti ikka tema lugejad. Kirjanik ei tea, kellele ta täpselt kirjutab. Vähemalt luuletaja kirjutab lootuses, et see aitab tal leida omasuguseid inimesi, kes on kuskil ilmalaanes laiali, kuid ometi olemas või tulemas.

Aga kirjutan osalt just sellepärast, et sind ei ole, et ma ei ole saanud sinuga kunagi rääkida. Kirjutan sinule ka sellepärast, et ei oska kellelegi teisele niimoodi kirjutada kui sinule. Kirjutada sellest, mis on jäänud rääkimata, kuna mul ei ole olnud isa, kellega, kellele rääkida. Et olen nagu paljud teised, paljud isata kasvanud kahekümnenda sajandi kurja keskpaiga lapsed. Lapsed, kellel kõigil on jäänud midagi rääkimata, tundmata. Olemata.

Mul on Puškiniga üht-teist ühist, näiteks see, et suudan kõige paremini kirjatööd teha sügisel, hilissügisel, kui loodus suikuma jääb, endasse tõmbub ja mind enam nii enda liikumiste, lõhnade ja rütmidega kaasa ei meelita. Kuigi ka suvel olen kirjutanud, eriti suveõhtutel, lõppenud päevatoimetuste ja saabuva öörahu vahel, kui tuul vakatab, pilved vajuvad läänetaevasse, värvid tuhmuvad ja lindude ning putukate hääled selgemini kostma hakkavad. Aga sügis ongi omamoodi looduse õhtu, rahunemise, vaikimise aeg, kus vaimul-mõttel on rohkem ruumi. Nüüd sügisel see mõte tuligi – kirjutada sinule, kirjutada raamat – ja tunne, et ma suudan selle ka lõpule viia.

Et mul on saatusekaaslasi, sain ma vist esimest korda aru ühel jõulupuul. See jõulupuu oli lastele, kelle isad olid ära, langenud sõjas, vangis, maapaos või kadunud, ja selle oli korraldanud Tartu arst Klavdija Bežanitskaja. Jõulupuu oli suures ruumis, arvan praegugi, et see oli Tartu tervishoiutöötajate maja saal, kuigi pr. Bežanitskaja tütar Tamara Miljutina arvab, et seal nii kahtlast pidu pidada poleks saanud. Aga ometi on mul selge mälupilt just saalist, kus seisis suur jõulukuusk, istus palju lapsi emade-vanaemadega. Mälus on ka jõuluvana, kellelt igaüks ka kingipaki sai. Mis seal oli, seda ma ei mäleta, vaevalt mäletan ka, mida jõuluvana minult küsis ja mida talle vastasin. Vist oli seegi isa kohta. Vahest, et kus isa on. Küsimus, millele ei osanud vastata siis ja millele teatava kõhklusega vastan ka nüüd. Viimati siiski? Viimati on seal kuskil midagi, keegi, viimati ei ole surm päris lõpp. Aga millegipärast ei ole see elu pärast surma mind kunagi tõsiselt huvitanud. Miks arvame, et igavene elu on midagi head? See võimalus pigem kohutaks mind, kui temasse tõsiselt usuksin. Elada igavesti iseendana, Jaanina, sinu pojana ja siis ehk ka koos sinuga, emaga, vanaemaga ja kogu otsatu suguvõsaga, kellest tean vaid mõnd üksikut inimest ...

Kui uskuda elu pärast surma, kõikide kokkusaamist sealpool, siis peaks meid seal olema kole palju. Kiuslik küsimus on aga, kes on esimene, kes on esivanem, s.o. inimene number üks. Kust alustada? Kust alustaks Taevaisa, kui ta jaotaks kõik inimesed sikkudeks ja lammasteks, nisuks ja umbrohuks? Kas Homo sapiens sapiensisest? Homo erectusest? Homo habilisest? Kus tekkis meil homodel vaba tahe, süüdivus, patt, mille eest jumalik õiglus lubab karistada? Kas Homo erectused olid juba patused või veel teispool, eelpool pattu nagu vist loomad, kes ei ole ära teeninud põrgut ega paradiisi? Olgu, alustame Homo sapiensist. Aga kes oli esimene sapiens? Kas ta tekkis Homo erectusest äkki või pikkamööda? Siis pidid ka patt ja süüdivus tulema inimesse pikkamööda, koos tema päris-inimeseks saamisega?

Kas meie kaugeid esivanemaid võiks siis karistada nende pattude eest kergemini, poole, veerandi, kümnendiku osaga sellest mis meid? Kui meie muidugi oleme päris inimesed. Vahest oleme meiegi alles midagi inimese ja eelinimese vahepealset, oleme alles poolel teel ja ei tea õieti, kes me oleme ja mida teeme. Siis tuleks inimesele, inimkonnale andeks anda, sest me ei tea, mis me teeme, nagu ütles üks imetegija ja prohvet Galileamaalt, Jehoshua ehk Jeesus nimi.

Mõeldes sinust ei saa ka mina jätta mõtlemata andeksandmisest. Kuigi see mõiste on mulle jäänud parasjagu abstraktseks. Mis on andeksandmise vastand? Vihapidamine? Pahakspanemine? Ons andeksandmine midagi emotsionaalset, midagi, mis juhtub siis, kui viha, vihkamine otsa saab? Või midagi rohkem juriidilist, endale avalikult võetud kohustus suhtuda hästi inimesse, kellesse varem suhtuti halvasti? Kuidas saab muuta oma emotsionaalset suhtumist teise inimesse? Aga kas emotsionaalne suhtumine on midagi, mida saab selgelt sõnastada, mille saab sõnastades „sisse lülitada“ ja millest saab sõnade kaudu ka loobuda? Ma ei tea. Küsimuse andeksandmisest peaks asendama mõne lihtsama ja konkreetsema küsimusega. Näiteks: „Mida te teeksite inimesega, kes... ?“ või: „mida te ütleksite inimesele, kes ... ?“

Mida ma teeksin inimesega, kes sind Kirovi laagris üle kuulas, kes sind veriseks peksta lasi, et sinult välja pressida tunnistust, et oled Saksa spioon? Nii rääkis mulle üks sinu vangikaaslane sealtsamast. Ülekuulatav oli riputatud käsipidi üles ja siis pekstud. See, kes mulle seda jutustas, oli sellal olnud noor sportlik mees, ta oli peksjale jalaga virutanud. Selle eest oli ta alasti jääkülma veetünni pistetud. Ta oli aidanud sinu vermeid puhastada, vahest said ka sina teda kuidagi aidata.

Ta oli noor ja uhke. Kuid kauaks seda seal vangis ... Uhkus on esimene, mis inimestest välja pekstakse. Ja ega see ei olegi vist asi, mida väga taga kahetseda. On olulisemaid asju. See jutustaja helistas mulle, ta tahtis minuga kokku saada. Käisin tema juures haiglas, tal oli olnud insult või midagi seesugust. Sellest oli tal kerge kõnedefekt. Rääkides sellest, kuidas teid peksti ja piinati, hakkas ta nutma. Ta kutsus mind enda poole Pärnusse – seal saaks ta veel sinust ja oma vangipõlvest rääkida. Võtsin ta aadressi, aga Pärnusse ei läinud. Nüüd olen aadressi kaotanud ja vaevalt see vanamees, kes sinuga koos GULAGi kõige süngemad aastad läbi tegi ja ometi ellu jäi, nüüd enam elus on. Vaevalt on üldse elus keegi neist, kellega sa seal koos olid, oma vermeid tohterdasid, palke saagisid ja vangileiba sõid.

Leiba. See tuletab mulle meelde üht teist lugu sinust. Seda rääkis üks teine inimene, kes samamoodi kangesti tahtis minuga kokku saada ja sinust rääkida. Tema oli terve, aga kippus jooma ja muutus siis samuti sentimentaalseks. Või küüniliseks, mis on naljakal kombel päris lähedased asjad. Tema rääkis, et kord olid sina näinud teda leivakannikaga, ei olnud saand silmi leivalt ja öelnud „leib ...“. Tema oli sulle öelnud „Mine persse“. Seal traataia taga ei jagatud leiba; see, kes jäi teise leivatükki liiga ainiti vaatama, oli vaenlane.

Leib oli ju olulisem kui inimene, kui ligimene. Leiba võis süüa, inimest mitte. Kuigi kaugemal Siberis oli vahel söödud ka inimesi. Seal, kus sina olid, vist mitte. See oli Vjatka kant Põhja-Venemaal. Ikkagi Euroopa.

Jah, mida ma teeksin selle ülekuulajaga – ta olla olnud eestlane, sinu kõnedefektiga kaaskannataja ütles mulle isegi tema nime, mille ma olen unustand nagu suure osa nimedest –, kes sind seal peksta lasi? Ma ei tea. Ma tõesti ei tea. Võibolla sina teaksid, võibolla sina oleksid teadnud, võibolla sina mõtlesid välja, mida temaga teed, kui ta kätte saad. Kui sinu käes on võim, kui sina oled ülekuulaja ja tema ... Kas kujutlesid teda seal rippumas ja sind teda küsitlemas? Mida oleksid temalt küsinud? Ma usun, et mina tean, mida küsiksin mina. Laseksin tal rääkida oma eluloo. Ei, ma ei mõtle, et ma tahaksin teda, sinu ja vist sadade kui mitte tuhandete teiste piinajat, käsipidi lakke riputada ja veriseks peksta lasta. Ma usun, et ma tahaksin lihtsalt teada, kust selline inimene on tulnud, mida ta mõtleb, mida usub, mida tahab. Ja võibolla – aga see on arvatavasti illusioon – püüaksin teda viia selleni, et ta saaks aru, mis ta on teinud, et midagi temas muutuks. Aga jah, see oleks vaevalt võimalik. Kuigi mõned näited vastupidisest on.

Gitta Sereny kirjutas raamatud Hitleri lähikondsest Albert Speerist ja ühe kõige võikama surmalaagri, Treblinka komandandist, kelle nime ma siin ei taha nimetada. Sellepärast, et ma peaaegu usun, et nimel on vägi. Ja arvan, et on väga ebaõiglane, et me aina nimetame mõrtsukate ja lurjuste nimesid ja unustame nende ohvrite nimed. Kui palju raamatuid on kirjutatud natside liidritest ja väiksematest timukatest ning tapatöö korraldajatest. Hoopis vähem on raamatuid neist, kes läksid ja kadusid Auschwitzi, Treblinkasse, Sobibóri, Kolõmale ja Magadani. Kui palju andekaid, häid, ilusaid ja tarku inimesi puhkab ühishaudades Venemaal, kui paljude tuhk on puistatud laiali Auschwitzis, Majdanekis, Sobibóris ja mujal. Aga Speer sai aru, mis ta oli teinud, millega oli kaasa läinud. Ja viimaks võibolla natuke isegi see teine, kelle nime ma ei taha nimetada ... Nad mõlemad olid päris tavalised inimesed. Me arvame, et on mingi oluline vahe inimesel, kes saatis surma kümme omasugust, ja teisel, kes saatis surma miljoni. Ei ole. Pole isegi mingit olulist vahet nende ja meie, minu ja sinu vahel.

Olen paar korda käinud vangilaagris kirjandushuviliste vangidega kohtumas. Viimane kord jäi mul kõige parem mulje kahest noormehest, kes olid kenad, intelligentsed ja tõesti ka kirjandusest huvitatud. Mõlemad olid tapnud mitu inimest...

Seda, kuhu oled maetud sina, ma ei tea. Ja ei tahagi väga teada. Nagu emagi. On inimesi, kes tahavad, kes ei saa enne hingerahu, kui nad ei ole teada saanud, kus puhkab nende kalli kadunukese põrm. Tihti toovad nad selle siis kodumaale, kodukalmistule. Minul ei ole seda vaja. Mul oleks nooruses vaja olnud isa. Emal oleks vaja olnud meest. Põrm ei asenda isa ega meest. Põrmu koht on maamullas. Pärast surma ei ole sul enam palju tegemist nende kontidega seal kuskil Venemaa mullas. Kui ka peaksid olema kuskil, millesse ma ei usu, siis seal igatahes mitte.

Mingi osa sinust on aga minus, minu lastes ja lastelastes ja nende lastes ja nii edasi. See osa elab veel kaua, ka siis, kui on kadunud viimased meie hulgast, kes sind veel mäletavad. Neid ei ole nüüdki enam palju. Ja suur osa neist vähestest, kes veel elus on, ei räägi sinust midagi huvitavat. Enamasti vaid seda, et sa olid galantne džentelmen, suurepärane inimene, õpetaja, lugupeetud inimene. Mis on mul peale hakata nende posthuumsete komplimentidega? Kui rääkijad on vanad daamid, võin kujutleda, kuidas nad kord noortena sinust veidi sisse olid võetud, käisid sinu loengutel rohkem huvist sinu kui poola keele ja kirjanduse vastu, mida sa lugesid. Tudengineiusid oli sinu loengutel olnud silmatorkavalt palju. Kujutlen, kuidas nad enne sinu tulekut heitsid kiirpilgu taskupeeglisse ja kuidas nad sinust isekeskis rääkisid. Sa olid neile kindlasti huvitav mees, kütkestav mees ja pealegi – esialgu – ka vallaline. Küllap oli neid, kes sinuga ka flirtida püüdsid. Küllap oli võistlust ja armukadedustki. Midagi sellest kõigest oli nende vanade daamide hääles, kes mulle sinust rääkisid.

Sinu vahekorrast daamidega, muidugi noorte daamidega, ei tea ma peaaegu midagi. Sellest ema ei rääkinud ja ei rääkind ka keegi teine. Võibolla teadmatusest, võibolla viisakusest. Ainult Indro Montanelli rääkis, kui me Tiiaga seal käisime. Tema teadis ja tema ei olnud nii viisakas. Itaallane, kes nii vähe vastas itaallase stereotüübile. Napi ja terava sõnaga, ilukõnet ja tseremooniaid põlgav vanahärra. Siis, kui teie Tartus sõbraks saite, oli ta veel vaid algaja ajakirjanik, kes sõjareportaažide pärast Mussoliniga tülli läks ja Corriere della Seras koha kaotas. Dante seltsi kaudu leidis ta uue töökoha – sai lektoriks kuskil peaaegu Ultima Thules, õpetas eesti tudengitele itaalia keelt ja kirjandust. Hiljem sai ta Itaalias kuulsaks ja kardetud meheks, üheks kõige mõjukamaks ajakirjanikuks seal. Milline õnn, et me temaga kokku saime, enne kui ta suri. Ta kutsus meid külla, maksis kinni isegi meie lennupiletid ja hotelli.

Indro ei naernud vist kordagi nende kolme päeva jooksul, mil temaga kokku puutusime, naeratas vahel küll mõrudalt. Oli tunda, et ta on oma mõtetega kuskil mujal, võibolla minevikus, mida tal oli ikka raskem kellegagi jagada, oli ta ju üks viimaseid oma paljunäinud ja paljukannatanud sugupõlvest. Tema ütleski sinu kohta oma mõruda naeratusega, et „ta oli ju polügaamne“. Ma küsisin, kas sa rääkisid talle sellest. „Polnud vaja rääkida, see oli ju silmaga näha,“ ütles Indro. Võibolla oleks ta rohkemgi öelnud, aga ma ei osand või tihand küsida. Aga selle vähesegi eest olen ma talle tänulik. Te olite Indroga vist tõesti väga lähedased tookord Tartus.

See on midagi, mida minul oleks ehk hea olnud sinuga rääkida. Naised, abielu, seks. Mehe roll, nagu nüüd öeldakse, ja mehe probleemid. Kummaline on sellest kirjutada. Sa oled surnud juba ligemale kuuskümmend aastat, mina olen elanud üle kuuekümne ühe aasta. Kui sa surid, olid pealt neljakümne, niisiis praegusest minust kakskümmend aastat noorem. Noor inimene ja mina peaaegu vana. Aga ometi ei saa ma sind kujutleda endast nooremana. Saan sulle ikka kirjutada nagu poeg isale, noorem vanemale.

Ma ei saa öelda, et kasvasin isata. Sa olid olemas, kuigi ära. Sinuga ei saanud rääkida, sinust aga räägiti ja sinuga arvestati. Sa olid see, kellest ema vahel – õnneks harva – ütles minule: „isa küll sellest headmeelt ei oleks tunnud, et sa ...“ Ta vist tahtis, et oleksin sinu moodi, ja ma ise tahtsin ka olla. Mäletan, et ma püüdsin kirjutada nagu sina ja olin uhke, kui ema ja teised ütlesid, et Jannul on isa moodi käekiri. Tegelikult muidugi ei ole; kui ma selle matkimise jätsin, kujunes minu käekiri hoopis teistsuguseks. Oleme ilmselt väga erinevad inimesed. Aga võibolla ei ole ka. Ma ei tea ju, kes sa tegelikult olid. Mul ei ole sinust pilti, imagot. Lapsena ehk oli, aga nüüd enam ei ole. Ja ometi nüüd ma tahaksin sinust rohkem teada. Nüüd, kui on hilja, kui peaaegu kedagi sinu tuttavatest ja lähematest sugulastest ei ole enam elus.

Lapsena ma kummardasin sind, sa olid minu ja ema Deus otiosus, äraolev Jumal. Ma oleksin sind rohkemaski matkind, aga ei osanud, ainuke, mida ma sinust teadsin, oli käekiri. Suured, jõulised, püstised, väga selged-loetavad tähed. Inimese käekiri, kellele on oluline, et teised temast aru saaksid, kes võiks olla hea suhtleja ja õpetaja. Sinust räägitaksegi, et olid olnud hea õpetaja. Igatahes äratasid sa paljudes huvi poola keele ja kultuuri vastu. Kõik su kuulajad ei olnud noored kenad näitsikud, oli ka teisi.

Ühe su õpilasega olen kokku puutunud, aga väga põgusalt. See oli Aleksander Raid. Ema rääkis, et Raidist olla sa tahtnud kasvatada head slavisti, Poola asjatundjat. Raidi endaga ma sinust ei rääkind, tema suhtles rohkem emaga. Ta oli haige inimene, nägi väga kehvasti ja elas väga vaeselt. Ma ei tea, mis takistas teda tegelemast slavistikaga, vahest sattus temagi Saksa sõjaväkke või osutus uute võimude silmis muidu kahtlaseks. Aga siis, kui mina temaga kokku puutusin, kui ta meie pool käis ja emaga tõlkimise asju ajas, oli ta lihtsalt vaene literaat, kes end tõlkimisest elatas. Raidiga oli mul sama probleem, mis paljudega nooremast peast – ma ei teadnud, kas pean teda teretama, kas ta mind näeb ja ära tunneb või ei. Vist isegi mõtlesin, et küsiksin temalt midagi sinu kohta, aga see jäi tegemata: üks tuttav rääkis maale tulles muude Tartu uudiste hulgas, et Raid oli surnud ja maha maetud ... Hiljem kuulsin Ain Kaalepilt, et Raid oli mind nimetand juudipoisiks. Oleksin ma sellest varem teada saanud, oleksin ehk asja uurinud. Kas ta teadis midagi sinust ja sinu esivanematest või oli tema kõrvu ka jõudnud see, mis sinust räägiti. Nii ütles ju ka Indro: sa ise ei olevat kunagi rääkinud, et oled juudi päritolu, aga teised olla rääkinud. On disait – nii ta ütles. Rohkem ta ei mäletand, mis pole ju ka ime. Kui meie Tiiaga Milanos käisime, oli teie Tartu-ajast möödas üle kuuekümne aasta. Umbes terve minu eluiga. Teisiti öeldes aeg, mil me ei ole üksteist näinud.

Indro ütles, et tema oli mind siiski kord varem näinud. Siis, kui ta töötas Itaalia sõjakorrespondendina Soomes ja sai sakslastelt loa paariks päevaks Eestisse tulla. Ta oli otsind andmeid sinu kohta, aga keegi ei teadnud midagi. Mina olin olnud veel oma voodikeses. Ta ei mäletanud, millal see täpselt oli, aga sai olla kas 1941 lõpus või 1942 alguses. Olin umbes aastane, kujutan ette, et võisin ka juba kahel jalal kõndida. Meie kõik lapsed ja lapselapsed on hakanud kõndima enne aastaseks saamist. Laurise tütar Minea tegi esimesed sammud oma aastasel sünnipäeval.

Kirjutasin Mineast ja taipasin, et peaksin ju sulle kirjutama oma elust, abielust, lastest, lastelastest. Suurematest ja väiksematest Kaplińskitest ja Toometitest, kelles sina edasi elad, kes elavad mingil moel edasi sinu elu, mis enneaegu katkes. Aga selleni ma vahest veel jõuan. Sinu seni viimane lapselapselaps, Marge ja Lemmitu tütar Nora, ameerika moodi kirjutatult Nora II Kaplinski, on alles pisike. Jälle midagi imelikku: mina, sinu poeg, olen vanaisa, aga sina ei saandki selleks.

Lapsed ja lapselapsed. Kuidas oskaksin sulle neist rääkida, kui tõesti kohtuksime. Kuuest lapsest ja seitsmest lapselapsest, kes on mulle ühtaegu väga lähedased ja ometi kauged, elavad teises ajas, teises maailmas. Maarja, minu ja Külli tütar mu esimesest üürikesest abielust, mis kestis peaaegu kümme korda vähem aega kui abielu Tiiaga. Meie ühised lapsed Tiiaga – Ott, Lauris, Lemmit ja Elo-Mall. Minu ja Anne poeg Märt.

Neid jälgides olen aru saanud sellest, kui rumalad on teooriad sellest, et lapse iseloom ja isiksus kujunevad alles kasvades, et sündides on inimene valge leht. Ei, laps on isiksus juba sündides ja kujuneb iseendaks juba enam-vähem kaheaastaselt. Kaks meie last – Ott ja Lemmit – on olnud aktiivsed titapõlvest peale ja on seda nüüdki. Lauris ja Elo-Mall on rohkem mõtlejad ja vaatlejad, nad olid seda juba pisikestena, enne käima õppimist, ja on selleks ka jäänud. Selline vaatleja olin lapsepõlvest peale minagi. Ja Märt, kes on viibinud meie peres vaid külalisena, kuid on mõnes asjas ometi väga minu moodi. Tema ja Maarja on peres ainsad muusikainimesed. Maarja tahtis muusikakoolis laulu õppida, aga see ei õnnestunud. Märt õppis konservatooriumis ja on teinud heliloojana ja muusikateadlasena esimesed tähelepanu ja positiivset kriitikat pälvinud sammud.

Paistab, et minu lapselaste hulgas on samuti mõned selged teoinimesed nagu Elo-Malle tütar Helo või Märdi poeg Oliver ja mõned vaatlejad-mõtlejad nagu Lemmitu tütar Nora ja Märdi poeg Markos. Ja vist ka Laurise poeg Jerzy-Edvard. Sinu nime pärija, kellel paistab olevat keeleannet. Laurise lapsed peavad kõik kenasti viisi, mis mind rõõmustab. Nii nagu mind ikka on kurvastanud mu enda vähene musikaalsus.

Tean, et on suur viga, kui vanemad püüavad end laste kaudu teostada. Loodan, et ei ole oma lastele mingeid valikuid peale surunud. Seda enam teeb rõõmu see, kui nemad teevad midagi, mida ma ise pole suutnud – on tugevad muusikas nagu Märt või täppisteadustes nagu Ott, Lauris ja Lemmit. Ning praktiliseltki on vahel väga hea oma lastelt millegi kohta nõu küsida. Pojad on mulle palju õpetanud – eriti kompuutrite kohta, millest Ott, Lauris ja Lemmit õige palju teavad. Aga üleüldse olen lastelt õppinud vähemalt samapalju, usutavasti aga rohkemgi kui nemad minult. Eksitus on arvata, et vanemad kasvatavad lapsi. Tegelikult on enamasti vastupidi – lapsed kasvatavad vanemaid. Alles laps õpetab meile, mida tähendab kohustus ja vastutus teise elusolevuse ees, või suuremate sõnadega öeldult – vastutus elu enda ees, mille eest hoolitsema, mida edasi andma loodus meid on seadnud.

Kui me Indro juures käisime, võtsin kaasa mõned sinu fotod, ka selle viimase, Vjatlagis tehtu, mille servale on millegipärast kirjutatud Каплинский, Эрнст. Profiilis pilt on selge, otsevaates hägune, ilmselt liigutasid või liikus fotograafi kaamera. Mis kaamera see oli? Vahest vana Fotokor või midagi seesugust, plaadiga, nii nagu nad Venemaal enne sõda olid. Seda vangilaagri-pilti Indro aga ei tahtnud, ei tahtnud isegi vaadata. Temagi teadis, mis on vangistus: ta oli olnud korra surmagi mõistetud, kui ta keeldus Salò vabariigile truudust vandumast. Hiljem sai ta küll armu ja siis põgenes vangist, pääses Šveitsi. Sina ei pääsnud. Neist laagritest seal Venemaa põhjas ei põgenetudki, see oli peaaegu võimatu. Üks mu Vorkutas istunud tuttav rääkis, kuidas laagri surnukuuris lõigati koolnutel kõrid läbi või löödi pealuu vasaraga puruks. Igaks juhuks – äkki mõni muidu teeskleb surnut ja laseb end niiviisi vangist vabadusse vedada. Nagu rabi Johanan ben Sakkai, kelle ta õpilased koolnu pähe piiratud Jeruusalemmast välja viisid.

Joanna Zach-Blońska, kirjandusprofessor Krakówis, enne seda Helsingis, andis mulle lugeda ühe oma Lõuna-Aafrika tuttava kirjatüki, mis mulle sügava mulje jättis. Kirjutaja oli juut, kes oma laste poole pöördudes seletas, kuiväga temal on elus vedanud: teda pole vangi pandud, ta pole sõjas olnud, ta ei ole pidanud põgenema jne. Sina enda kohta niimoodi poleks öelda saanud. Oma elu jooksul, mis jäi minu omast aastat kakskümmend lühemaks, jõudsid sa olla sõjas, sõjapaos ja vangis, lahus omastest, teadmata midagi naisest ja lapsest, kes olid kaugel teispool rindejoont. Mida sa mõtlesid seal laagris? Leivast – seda ma tean, aga millest veel? Oma naisest, teistest naistest? Minust? Kindlasti. Oma emast, isast, õest Halinast (või Helenast), kes suri kaheksa-aastaselt? Seda ma sain täpsemalt teada alles nüüd, paari kuu eest, ja jälle tänu Joannale, kes oli Krakówi surnuaialt leidnud hauaplatsi, kus puhkavad sinu vanaema, minu vanavanaema Ludwika, sinu tädi Leonia ja Halusia, Halinakene või Helenakene, kes elas kaheksa aastat. Nii on sinna kirjutatud. Lihtsalt „elas kaheksa aastat“ ja ei ühtegi aastaarvu.

Sellest varakult lahkunud Halinast-Helenast rääkis mulle ema. Et tal oli olnud absoluutne kuulmine ja ta oli juba ilusti klaverit mänginud. Temast oli loodetud pianisti. Teil oli muusikaannet – vanaema Janinal, sinul ja Halusial. Ema jutustas mitu korda sellest, kuidas sa olid minu sülle võtnud ja mulle vilistanud Mozarti viiulikontserti.

Ja vist lootnud ka minust musikaalset inimest. Selles sa oled eksinud. Nagu nimetasin, ei ole mul muusikaandi. Aga mõnel lapsel ja lapselapsel on.

Sina ju mängisid klaverit, sinu eluloost leidsin märke, et oled isegi aasta konservatooriumis õppinud ja vanaema oli sellesama eluloo järgi, mis sa Kirovi vanglas kirja panid, ikka sellesama suure, selge ja kindla käekirjaga, „lauljanna ja näitleja“. Sellest ei jutustand ema midagi, võibolla ta ei teadnud seda. Sinust rääkis ta veel seda, et sa olid kavatsend veel vanemas põlves flööti õppida. Võibolla õppisidki? Äkki oli sul isegi flööt juba ostetud? Ma oleks ehk siis isegi seda proovind puhuda. Plokkflööti ma natuke õppisin, isegi mingi sõrmetunde sain, nii et sõrmed teavad ja mäletavad paremini, kuidas viisi mängida. Lihtsaid viisikesi ma vahel mängin, vahel improviseerin nende ainetel. Enamasti on need soome uuemad laulud nagu „Yksi ruusu“ või see, mille eestikeelsed sõnad on „Tule meile kevade, meil on igav ootes“. Ma ei tea, kas sinule need laulud midagi ütleksid, ma ei tea midagi sellest, kas sul oli mingit huvi Soome vastu. Minu emal igatahes ei olnud. Kui ma keskkoolis soome keelt õppima hakkasin – Eduard Vääri õpetas seda huvilistele –, leidis ema, et sellel pole mõtet: kõik, mis soome kirjanduses väärtuslikku on, on nagunii olemas ka eestikeelses tõlkes. Rootsi keelest ja kirjandusest ta ka palju ei pidanud – oli nii selgelt prantsuse orientatsiooniga. Saksa, inglise ja vene kirjandust ta tunnistas, aga Põhjamaad teda ei huvitand. Tema Johan Bojerit ei lugend, nagu vanaisa.

Bojer oli üks vanaisa lemmikkirjanik, tema kõrvalt lugesin teda minagi. Aga ega ma poisipõlvesid suur romaanide lugeja ei olnud, tundusid igavad, tegid meele kurvaks. Romaanid olid nagu päris elu ja päris elu tundus kurb, igav ja hall. Ma ei tea, kas see oli aja hingus, aja vaim, mis kõik ümberringi halliks ja kurvaks muutis. Ka kirjanduse, täiskasvanute kirjanduse. Muidu olin ma lapsena suur lugeja. Huvitav, kas sina ka olid?

Vanaisa õpetas mind nelja-aastaselt lugema. Vahest sellepärast, et ma olin kõiki ära tüüdanud oma mangumisega – loe mulle, loe mulle. Vanaisa oli ju endine kooliõpetaja, tsaariaegse Tartu õpetajate seminari kasvandik ja lapsi lugema õpetada ta oskas. Vanal tsaariaegsel kombel, mis oli karm ja kiire. Ta andis mulle vist korra isegi joonlauaga (tema ütles „liineal“) mööda näppe, kui ma hajameelne olin või enam veerida ei viitsind. Aga nädala-paariga lugesin juba päris soravalt ja jätsin suured tükiks ajaks rahule. Mitte väga kauaks, sest ega kodus eriti palju lugeda ei olnud. Lasteraamatuid oli hoopis vähe ja need, mis trükist ilmusid, olid vahel niisama hallid ja igavad kui suurte inimeste raamatud ja elu ise.

Ema töötas pärast sõda algul Kirjandusmuuseumis, muuseumi raamatukogus, ja sai sealt mulle koju tuua „Looduse“ kuldraamatuid. Nendest on mul tänini jäänud ilus mälestus. Mõned kuldraamatud olid meil ka kodus nagu Karl May Winnetou surm. Aga enamuse sain ema kaudu raamatukogust või siis Starkopfite poolt. Nende suur tuba ja seal lääneseina ääres seisnud riiul on mul praegugi silmade ees. Ja mõned raamatud, mis ma sealt laenasin, nagu Rahvavanema lapsed. Kuldraamatutest on mul väga meeles Karin Michaelise Bibi-sari ja needsamad Winnetou-lood. Ja doktor Doolittle’i lood. Üks nendest, Loftingi esimene Doolittle’i raamat anti ka veel ENSV-s välja ja see oli üks esimesi, mida mina ise lugesin. Päris esimene oli vist vene tsirkusetegelase Vladimir Durovi Minu loomad. Durovit ei ole ma lugenud vist enam tubli viiskümmend aastat, aga doktor Doolittle’i lugusid on loetud ikka ja jälle, nüüd siis lastele ja lastelastele. Jah, ea poolest oleksid küll võinud mõnda aega vanaisa olla. Maarja sündides oleksid olnud umbes nii vana kui mina praegu ja Oti ja Laurise ajal seitsmekümnene. Paras vanaisa vanus. Kas oleksid olnud hall, nagu olen nüüd mina? Ühel su viimastest piltidest võib su peas aimata halle juukseid. Ja sind vist kuu enne surma laagri laatsaretis näinud Ratsevitš kirjutab sinu hallist peast.

Küllap ma olen Kaplińskitelt pärind selle, et pea varakult halliks läks. Juba kolmekümneselt oli mul peas palju halli.

Aga ma tahtsin veel kirjutada raamatutest. Ma ei ole selline raamatukoi nagu mõned. Olen lugend vähe ilukirjandust. Juba lapsena hakkasid mind huvitama populaarteaduslikud raamatud, neid lugesin palju parema meelega kui romaane. Minu lemmikraamatud olid elu ajaloost Maal kirjutav Jäljed kivil, astronoomiast kirjutav Päikese perekond, Perelmani Huvitav füüsika.

Perekonnalegendiks on saanud see, kuidas ma viieaastase poisina istusin sohval ja lugesin Eesti entsüklopeediat. Küll tahaksin teada, mida lugesid lapsepõlves sina. Kas lasteraamatuid ja head kirjandust? Kes hoolitses sinu lektüüri eest? Mis keeltes oskasid lapsepõlves lugeda? Millal sulle õpetati prantsuse ja vene keelt? Millal saksa keelt? Ma ei saa seda vist enam kunagi teada. Tean ainult, et olid tõeline kirjandusinimene, tundsid poola ja vene ja prantsuse kirjandust. Ratsevitši mälestustes oli vist juttu sellest, et sa teadsid peast kogu Bloki luulet. Jean Cathala kirjutas, et teadsid peast tervet Rimbaud’d. Mina pole Blokki suurt lugendki, ainult mõned tema luuletused. Blok mind eriti ei huvita. Hodassevitš huvitab rohkem, mõned tema luuletused on mul peaaegu et peas ja olen paar tükki ka eesti keelde tõlkinud. Kas kirjutaksid Hodassevitš või Chodasiewicz? Kas sinule Hodassevitš-Chodasiewicz meeldis? Ma tean ju nii vähe sinu maitsest ja meeldimustest. Ainult teistelt kuuldud pudemeid. Ema jutu järgi pidasid palju Heiti Talvikust, mõne eesti luuletaja vastu olid aga päris karm. Kas see ikka oli Sütiste, kelle kohta tegid epigrammi:

Dem Verfasser dieser Verse

sag’ ich einfach „Minge perse“?

Sellest epigrammist tuletas tädi Mara oma väljendi dem Verfasser, mis tema suus tähendas kahe esimese sõna asemel kaht viimast. Seda, et eesti sõna perse sulle meeldis, tean küll. Ema ja tädi Mara rääkisid vist mitu korda sellest, kuidas sa ema sõbrannale Marie-Louise’ile, kes teil Eestis külas oli, õpetasid, et eesti keeles on perse sama mis saksa mein Schatz, või Liebe. Nii oli Marie-Louise pöördunudki tädi Eva poole „Eva perzeekene“. Mullegi meeldivad eesti vandesõnad, vahepeal kasutasin neid ohtrasti. Karu perse oli mul peaaegu nagu mantra. Eesti keelelt läksin osalt üle vene omadele, neidki tunnen päris hästi, olen Venemaal ju natuke ringi liikund, kõige parema kooli mattide ja blättide alal sain aga 1959. aastal Narvas, kui seal teiste tudengitega koos elektrijaama ehitasin. Meie töö oli armatuurivitste sirgeksvenitamine elektrivintsiga ja meie ülemus oli tatarlane Hasjan, kelle vene keel põhiliselt koosneski kolmest tüvest – xyй, пиздa, eб. Eriti leidlik ta ei olnud, kordas aina üht ja sama. Hiljem aga, kui süvenesin judaismi ja lugesin Martin Buberi hassiidi jutte, leidsin, et ropendamine tuleb lõpetada, ja seda ka tegin. Nüüd ütlen vahel ainult „kurat“ „karu“ ja „saadana uss“.

See viimane on Võrumaa ütlemine. Kas sina said aru võru keelest? Ema oskas seda ju hästi ja vanaema, sinu ämm, väga hästi. Mina oskan ka, aga kehvasti, pean tõsiselt pingutama, kui tahan korralikult rääkida. Kirjutada on võru keeli lihtsam, nagu vene keeligi: saab järele mõelda ja sõnaraamatut lapata.

Poolas käies ei puutund ma muidugi kokku inimestega, kes oleksid neid poola moodi matte ja blätte kasutand. Alles hoopis hiljem sain teada, et suur osa sõnavarast on seal vene omaga ühine. Visbys vaatasin poola obstsöönsuste sõnaraamatut, seal need tuttavad slaavi sõnad olidki. Siis hakkasin neid ka Poolas seintel ja plankudel nägema. Huvitav, millal sina esmalt kuulsid chujd või pizdat. Kas läksid ka emalt või tädi Adalt küsima, mis need sõnad tähendavad? Sa ju ei käinud algkoolis, õppisid kodus. Nii jäid vist puutumata sellest poiste maailmast, millega minul oli palju kokkupuutumist. Sellest olen ma kirjutanud ühe loo pealkirjaga Lapsepõlve sügis.

Meie kasvuajad on erinevad, otse vastandlikud. Sina sündisid nelikümmend aastat minust varem, 1901, kui kõik Euroopas ja terves maailmas tundus veel nii kindel, kui puhvetid, kummutid ja kapid olid tehtud selleks, et nad inimea seisaksid samas korteris samas kohas, kui Vanas Maailmas oli palju rohkem kuningriike kui vabariike ja noored vaimuinimesed olid mõnel pool vaimustuses tehnikast ja revolutsioonist ning uskusid, et kõik vana tuleb unustada ja kõrvale heita. Sa kasvasid Peterburis jõukas peres, kes võis maksta koduõpetajatele. Mul pole aimugi, kes need õpetajad olla võisid ja mida nad sulle ja su varalahkunud õele õpetasid. Keeli, ajalugu, geograafiat, matemaatikat ... Ja muidugi klaverimängu, musikaalsed olite mõlemad. Kas sul oli ka huvi ja annet matemaatika jaoks? Muusika ja matemaatika käivad tihti kokku. Aga ma ei ole sinu järelejäänud paberitest ja raamatutest leidnud midagi, mis vihjaks matemaatikahuvile. Kahekümnenda sajandi alguspoolel elas ja töötas Poolas uskumatult palju tippmatemaatikuid, küllap olid sinagi mõnega nendest kohtunud. Võibolla näiteks filosoofialoengutel. Keegi ütles mulle Poolas, et filosoofiat olevat sa õppinud Tadeusz Kotarbiński juures, kes tegeles ka formaalse loogikaga ja kellel olid kahtlemata tihedad sidemed matemaatikutega.

Mina sündisin keset suur sõda, kasvasin Stalini ajal ja nii olen näinud, kuidas elu on vähehaaval, aga kindlalt, läinud vabamaks ja minul ja mu perel ka lahedamaks.

Sina said kasvada rahus ja jõukuses teismeeani. Ega esimene ilmasõdagi sind kõige valusamini puudutand. Olite vist küll sõjapaos, su eluloost on lugeda, et 1915–1918 käisid koolis Moskvas ja Kiievis.

Aga selles vanuses, kui mina siin jalad alla sain, juba pereisa ja tunnustatud kirjanik olin, sai sinust sunnitööline, üks miljonitest tööorjadest GULAGis. Sajandi teine pool on siiski olnud meile idaeurooplastele lahkem kui esimene pool.

Suurem osa sinu raamatuid ja märkmeid sai sõjatules hukka, ainult paarkümmend raamatut ja paar kaustikut jäi alles. Kui sakslased meid Kallaste majast Magasini tänava korterisse kolisid, ei mahtund kõik sinna ära, mõned mööblitükid, maalid, pianiino ja natuke muud kila-kola jäi naabrite poole. Need juhuslikud asjad saime pärast kätte, kõik parem ja olulisem sai aga hukka, kui Magasini tänava maja Tartu pommitamise ajal pihta sai. Ainult roosidega serviis, mis oli keldrisse varjule viidud, jäi alles, kuigi paar tassi olid tulekahju kuumuses veidi sulama hakanud. Sellest olen ma tegelikult juba korra kirjutand. Sellest ka, kuidas me tihtipeale sealsamas keldris pommivarjus olime, kuidas mind suure pesukorviga sinna tassiti, kui sireenid hüüdma hakkasid ja linna kohal „jõulupuud“ särama lõid.

Need sinu allesjäänud raamatud on enamasti filosoofilised ja filoloogilised. Näiteks vanaslaavi grammatika, Antoine Meillet’ monograafia slaavi aluskeelest, Józef Kallenbachi monograafia Mickiewiczist, Windelbandi sissejuhatus filosoofiasse, Richard Herbertzi ülevaade filosoofiakirjandusest Die philosophische Literatur, mõeldud põhiliselt filosoofia õppijatele ja huvilistele. Raamat on välja antud Stuttgardis 1912 ja selles oled sa mitmeid teoseid linnukese või allakriipsutusega ära märkinud.

Ma ei tea, millal see raamat sinu kätte sattus. Tiitellehele oled kirjutand oma nime hästi suurelt põiki üle pealkirja, aastaarvu aga pole. 1912 olid vist Šveitsis, kuid vaevalt sa üheteistaastase poisina filosoofiaga tõsiselt tegelesid. Usun, et raamatut kasutasid üliõpilasena, võibolla ka hiljem end filosoofia ja psühholoogia alal täiendades. Uurides, mida oled ära märkinud, saan mingi ettekujutuse sinu huvidest.

Vanem ja orientaalne filosoofia ei ole sind huvitanud – selle juures ei ole ühtki märgikest, neid on aga uuema filosoofia juures. Paistab, et sind huvitas renessanss (linnukese oled teinud Jakob Burchardti Renessansi kultuur Itaalias juurde) ja uuem aeg. Mina olen siis teistmoodi inimene kui sina, mulle ei ole renessanss enam nii huvitav kui keskaeg. Pealegi on see, mis tuleb idamailt, eriti Hiinast, mulle läänemaisest lähedasem. Loogikaraamatutest oled ära märkinud vaid Jevonsi sissejuhatuse, Husserl ja fenomenoloogia ei ole sulle vist oluline olnud. Nagu ka kõik matemaatikaga seotu. Metafüüsika peatükis ei ole ühtki märget, neid on rohkem tunnetusteooria juures, hoopis tõsisemalt oled aga ilmselt tegelnud psühholoogia ja esteetikaga. Siin on mõnede raamatute pealkirjade alla veetud jämedad sinised jooned. Natuurfilosoofia, kõik mis puudutab lähemalt loodusteaduste filosoofilisi probleeme, on jätnud sind ilmselt ükskõikseks, niisama ka religioonifilosoofia. Eetika peatükist leian vaid kaks väikest linnukest – üks märgib Friedrich Paulseni sissejuhatust eetikasse, teine Westermarcki kaheköitelist monograafiat moraalimõistete tekkimisest ja arenemisest.

Mind on lapsest peale võlund rohkem loodusteadused kui eetika, esteetika ja psühholoogia. Ning muidugi religioon, kuigi vanemas põlves on mulle igasugune usklikkus aina vastumeelsemaks muutunud. Eriti pärast 11. septembri terroritegu ... Aga religioon jääb minule ikka oluliseks ja huvitavaks. Aga muidugi minu omas tõlgenduses, mis on vist üsna isesugune – kiriku ja usu vastane. Minu lastest on Maarja, Elo-Mall ja Märt puhtad humanistid, kellel pole mingeid loodusteaduslikke kalduvusi, Ott, Lauris ja Lemmit on rohkem huvitatud teadusest ja isegi tehnikast kui kompuutrid selleks liigitada. Aga filosoofilisi kalduvusi on kõigil minu lastel, lähtugu nad loodusest, keeltest või luulest.

Ma ei tea midagi sinu suhtumisest ususse, kirikusse, Jumalasse. Tean ainult, et pidasid end siiski sedavõrd katoliiklaseks, et abiellusite emaga kiriklikult, lasite end Tartu katoliku kirikus laulatada. Indro oli tunnistaja. Sellest on säilind piltki, mis on ilmund ka kuskil ajalehes. Seisate seal kahekesi kirikuväravas, ema hoiab sul kõvasti käe alt kinni, näod mõlemal tõsised. See oli märts 1938, poolteist aastat oli jäänud septembrini 1939. Midagi oli juba õhus, küllap sina teadsid sellest rohkem kui paljud inimesed Eestis.

Villem Ernits ütles, et keegi vasakpoolne poolakas (vist poola juut) oli öelnud talle, et sa olid ka Poola luure teenistuses. Ma ei usu seda eriti, aga loomulikult suhtlesid sa saatkonna inimestega päris tihedalt ja eks siis andsid neile ka ülevaate sellest, mida olid kuulnud ja näinud. Sa liikusid ju eesti haritlaste seltskonnas, sul oli palju tuttavaid ja mõnikord võis see, mida kuulsid, saatkonna inimestele suurt huvi pakkuda. Näiteks see, kuidas suhtutakse Saksamaasse, Saksa poliitikasse, kas sakslasi kardetakse, kas on eestlaste hulgas ka neid, kes hoiavad natside poole. Sa olid Poola patrioot, reservohvitser, sul ei olnud mingit põhjust sellist infot edasi andmata jätta. Aga vaevalt sa info hankimisega otse tegelesid – seda ma küll ei usu.

Midagi sinu käest saadud infost jõudis arvatavasti ka Poola saadiku kirjutatud aruannetesse. Oleks huvitav teada, kas neist on midagi säilinud. Kui neid näeksin, saaksin ehk aru, mis neis aruannetes on sinult pärit. Aga mul pole aimugi, mis sai Poola välisministeeriumi arhiivist, mis üldse sai valitsuse dokumentidest, kui sakslased Varssavi vallutasid. Kas midagi on alles? Mulle tundub, et peaksin käima Poolas, istuma arhiivides ja raamatukogudes, et seda kirja kirjutada. Aga ma ei tea, millal, kui üldse niikaugele jõuan.

Paari asja tahaksin küll kontrollida, näiteks lugu kuulsa allveelaeva Orzeł kaptenist. Tal on ju peale muu saatuslik osa Eesti ajaloos. Ema rääkis temast: kapten N.-l oli olnud äge pimesoolepõletik, nii et oli vaja teda kiiresti opereerida. Sellepärast laev Tallinnasse tuligi ja seal interneeriti. Laeva saatus on üldiselt teada ja on teada ka, et tema põgenemine on suuresti kindral Laidoneri teene. Laidoner oli selgelt poolameelne, mis ei aidanud tookord Eesti valitsusel kindlasti mitte pidada häid suhteid Saksamaaga. Nõukogude Venemaaga oli see nagunii peaaegu võimatu: Stalinil ei saand olla sõpru, ainult alluvad ja vaenlased. Aga kapteni saatusest teadis ema võibolla üht-teist, mida Poolas ei teatud. Tema jäi üksi Eestisse, teda ei interneeritud, ta oli elanud teie pool vist isegi venelaste sissetulekuni. Kui õieti mäletan, ütles ema, et siis oli ta püüdnud põgeneda ja ta ei teadnud, mis temast hiljem sai.

Nagu aru sain, püüdsite emaga pärast seda, kui olite 1940. aasta jaanuaris okupeeritud Poolast tagasi Eestisse tulnud, siia jäänd-sattund poolakaid, olgu siis allveelaeva kaptenit või põllutöölisi aidata. Saatkonda Poolal enam Tallinnas ei olnud, sina olid üks väheseid inimesi, kelle poole nad oskasid pöörduda. Kas said kedagi tõesti aidata? Vaevalt eriti. Ennast sa aidata ei suutnud, ei osanud. Jällegi rääkis Karin Saarsen, et tema luureülemast isa oli sulle öelnud, et peaksid Eestist lahkuma. Sa ei kuulanud teda. Miks? Kas sul oleks olnd kuskile minna? Rootsi? Ameerikasse? Mõlemad olid tollal neutraalsed maad ja Ameerikas oli sul isegi sugulasi. Nendest sa olid kirjutand kirjas tädi Anielale, kellega sa nooruses vist natuke flirtisid.

Arutled seal kirjas, et vahest lähedki ära Ameerikasse, Detroiti, kus su sugulastel on autoparandustöökoda.

Võibolla oleksid tõesti võind ära minna, vahest isegi Poola passiga, mida kuskil vist veel tunnistati. Miks sa ei läinud? Kas naise ja naise sugulaste pärast? Kas ema ei tahtnud minna? Sellest ei ole kunagi juttu olnud. Tean, et 1944 jäi ema siia. Ta ei rääkind sellest suurt midagi, ütles ainult, et ootas sind ja arvas, et ei tohi vanemaid siia maha jätta. Aga mulle tundub, et ta siiski kõhkles viimase hetkeni, kas minna või jääda. Miks muidu sõitis ta minu ja Maraga lähenevate Vene vägede eest Tallinna? Pürkopid sõitsid ka ja Tuglased. Tädi Aino rääkis, kuidas nad Haapsalu kandis rannas ootasid Tuglast, kes pidi tulema, aga jäi tulemata. Ema ju teadis, et sakslased on sõja kaotanud, mis mõtet oli tal siis nendega koos venelaste eest ära minna? Või tundus talle Tartu kandis, kus käisid lahingud, liiga ohtlik? Ta ei seletand seda mulle kunagi ja nüüd ei ole mul seda enam kelleltki küsida. Arvo Mägi arvas ka, et Tallinna poole mindi ikka vaid selleks, et katsuda sealt üle mere pääseda, olgu siis Saksa laevadel või rannarahva paatidel.

Miks ema küll sest kõigest nii vähe rääkis? Kas tegi mineviku meenutamine talle haiget?

Küllap vist. Aga ega ma tema käest paljut ei küsinudki. Nüüd küsiks küll, aga nüüd pole enam teda ja pole ka kedagi teist, kellelt küsida, mida nüüd küsida tahaksin ja oskaksin. Seda, kuidas te emaga tegelikult elasite, mida tundsite, mõtlesite, rääkisite, kas olite õnnelikud või oli teil ka pahandusi ja tülisid. Väiksemaid kindlasti. Sellest ema korra või paar rääkis. Kuidas sa olid vihastand ja ust kinni prõmmides minema tormanud. Ema mõelnud, et sooh, nüüd on see abielu lõhki. Aga paari tunni pärast olid sa tagasi tulnud. Lillekimbuga. Põlvitanud tema ette ja palunud andeks. Sellest jäi talle muidugi sügav mulje. Ja ilus mälestus. Nii ta sai aru, et on abielus inimesega, kellel on teine temperament ja teised kombed. Neid pahandusi ja andekspalumisi oli vist olnud rohkem kui üks kord. Aga mul pole aimugi, millest teil pahandusi tõusis. Ega ometi teiste naiste pärast, selle pärast, mida Indro sinu polügaamsuseks nimetas?

Nii ma helistasingi Arvole ja palusin, et ta midagi sinust meelde tuletaks. Ta lubas tuletada ja kirjutada. Üht detailikest ta mäletas: kord mingi olengu lõpul olid sa ladund veiniklaasidest püramiidi, vist oma kaheksa klaasi üksteise otsa, daamide hirmuks. Aga see püramiid jäi püsti ja klaasid terveks. Tädi Aino rääkis kord, kuidas sa olid neile külla tulles ikka tal kätt suudelnud, temal olnud väga piinlik, sest ta tegi köögis salatit ja kätel oli hapukurgi lõhn.

Ma olen kirjanik, mind ei huvita üldised sõnad, komplimendid, kiitus ja laitus, mind huvitavad detailid, tähendusega pisiasjad. Nagu toosama veiniklaaside püramiidi ladumine või naise lepitamine lillekimbuga. Selliseid detaile on mul sinu kohta aga nii vähe. Need mõned juhuslikud asjad, mis ema, vanaema ja teised omaksed rääkisid. Sinu raamatud. Paar armastuskirja emale. Flirdikiri Anielale. Kaks kaustikut märkmeid loetud raamatutest. Paar poolakeelset luuletust. Ma ei tea, kui tihti sa luuletusi kirjutasid, kas mõtlesid nooruses kirjanikuks saada või luuletasid ainult juhuslikult.

Korralikkude värsside kirjutamine ei olnud sulle, nii palju luulet lugend inimesele kindlasti raske, aga õnneks olid ilmselt piisavalt enesekriitiline, et oma värsid sahtlisse jätta. Nagu minu teada tegi Ants Oras ja ei teinud Ivar Ivask. Tema tahtis olla kõigepealt luuletaja, minu ja paljude tuttavate meelest aga oli kõigepealt erudeeritud kirjandusloolane, kriitik, erakordselt võimekas organiseerija. Selle kõige kõrval oli ta kirjutand ka mõned ilusad luuletused. Neid pole aga palju, on vähem, kui ta ise arvas ... Olen ikka uskund, et kirjanik ei tohi elada liiga palju kirjanduses, toituda kirjandusest, vaid peaks pigem tegelema millegi muuga, näiteks loodusteadustega, kasvõi keeleteadusega. Nii kaitseb ta end selle eest, mida bioloogid nimetavad inbreeding.

Selles on ka ilmselt üks meie erinevusi. Mina olen rohkem looduse- kui kirjanduseinimene. Olen vähe lugend, tunnen halvasti isegi klassikat, mida peaks tundma. Ma tunnen kirjandusest harva tõelist rõõmu ja sellepärast on mu head lugemiskavatsused ikka liiva jooksnud. Nii seisab mul riiulitel sadu raamatuid, mida olen ostnud või saanud kingiks ja mõelnud lugeda, aga mis on senini, mõni neist juba nelikümmend aastat lugemata. Nimekiri neist lugemata jäänud teostest oleks aukartustäratav ja teinuks mulle nooremas põlves häbigi, aga nüüd olen sellele käega löönud. Sundida end kirjandust lugema oleks sama rumal kui seksida kohustuse või raha pärast. Prostitutsioon.

Pean tunnistama, et olen kirjandusliku prostitutsiooniga elus küllalt tegelnud. Olen käind omal maal ja välismaal luuletusi lugemas, käind kirjandusfestivalidel, kus on koos mitukümmend kirjanikku-poeeti mitmelt maalt ja kus igaüks siis oma loomingut saalitäiele rahvale ette loeb. Oma vabast tahtest, kirjandushuvi pärast ma ei läheks kunagi sellistesse kohtadesse. Kirjanikkude esinemine on enamasti tapvalt igav ja mulle endale on luuletuste lugemine suur vaev, raske töö, milleks peab end kõvasti kokku võtma ja mis väga väsitab. Nagu arvatavasti prostituuti tema töö ... Olen end vahel sarkastiliselt nimetand intellektuaalseks call-girliks. Et olen nagu nemad: kui kutsutakse ja makstakse, siis lähen ja teen oma töö, loen oma värsid või istun mõnes „paneelis“ koos mõne teise kirjaniku, alias call-girliga mõnelt teiselt maalt. Olen ikka mõelnud, et tahaksin mõne päris call-girliga natuke juttu ajada, küsida, kuidas on. Aga kardan, et sellise huvilise, oma elu ja tegevust mõtestava prostituudi leidmine ei oleks lihtne. Ja ma ei oska teda ka otsida.

Internetist on vahel palju kasu. Eespool ma kirjutasin Orzełi kaptenist ja tema teadmata saatusest. Mõtlesin juba kirjutada Poolasse ja järele pärida, kas temast on midagi teada, aga siis vaatasin igaks juhuks veebist järele. Ei olnudki raske leida: kapten Henryk Kloczkowski suri 1962. aastal Ameerikas. Ta oli tõepoolest 1940. aastal eland Tartus. Aga teda süüdistati selles, et ta oli argpüks, et ta ei söandand Läänemerel torpedeerida Saksa laevu ja läks Tallinna ainult selleks, et oma nahka päästa. Poola pagulasvalitsus olla ta N Liidust välja nõudnud ja ta olla reetmise eest neljaks aastaks vangi mõistetud. Näe siis. Ka haigust olla ta simuleerinud. Kas tõesti? Pimesoolepõletikku võib simuleerida, aga kas teda siis opereeriti või ei? Kas välispoolakad said selle üle objektiivselt otsustada? Seda saaks ehk välja uurida haigla dokumentidest, kus teda raviti.

Mul oleks sulle raske seletada, misasi on internet, WWW, ka seda, mis on kompuuter. Neid sinu ajal ei olnud, ei olnud ilmselt ka nii palju kõiksugu kultuurisündmusi. Kirjanikud kirjutasid, istusid kohvikutes ja reisisid, kui raha oli. Kas sinu ajal oli selliseid asju kui kultuuriministeeriumid? Vaevalt. Kena on, et meie ajal kultuurist nii palju räägitakse ja temale nii palju raha kulutatakse, aga midagi on selles kõiges, mis mulle sugugi ei meeldi. Kultuuri bürokratiseerumine ja labastumine. Ja sellega seoses suur bluff ja soolapuhumine. Kõik need paneelid, sümpoosionid, konverentsid, ümarlauad, kultuuripoliitika arutamised ... Sellel kõigel pole üldse või on väga vähe tõelist sisu.

Kõige huvitavam osa kirjandusfestivalidest on hommiku- ja õhtusöögid ja pikemad bussisõidud, kus saab inimestega juttu ajada. Mitte ametlikud luulelugemised ja paneelid, millele on pandud nii jäigad raamid. Raamid, milles kultuur, loov vaim närtsib, mis aga bürokraatidele on aruandluseks vajalikud ja milles püsimise, mille täitmise eest meile makstakse. Tegelikult makstakse meile selle eest, et laseme oma vaimu närtsitada ja oma aega raisata. Mis teha, kohvikuid, kus vaimuinimesed saaksid istuda ja rääkida, jääb järjest vähemaks. Neid pole õieti enam Tartuski, kohvikutest on saand sööma- ja joomakohad, mis peavad omanikule korralikku raha sisse tooma. Boheemlaste kohvikut, kes istuvad seal ühe tassikesega pool päeva, ei tasu pidada. Ei Tartus ega Varssavis.

Mõtlesin tihti sinu peale, kui lugesin Isaac Bashevis Singeri jutte vanast Varssavist. Singer oli peaaegu sinu eakaaslane ja varssavlane ka. On ju täitsa võimalik, et te kuskil, mõnes vana Varssavi kohvikus kunagi kokku saite, isegi ühes lauas istusite ja juttu ajasite. Tema oskas ju poola keelt, sina jidišit. Ariste ütles, et isegi väga hästi. Ja jutuainet teil kindlasti oli. Mulle tundub, et Poolas, vähemalt Varssavis ei olnud juutide ja poolakate vahel sellist seina nagu Leedus. Kirjandusse tulid Julian Tuwim, Janusz Korczak, Antoni Słonimski. Eks paljud neistki kindlasti Varssavi kohvikute kaudu. Või ülikoolide kaudu, kuhu neil oli küll raskem pääseda kui kohvikutesse. Sellest kõigest on lugeda Singeri juttudes.

Singer meeldib mulle ka sellepärast, et ta kujutab üht kadunud maailma – vana poolakate ja juutide Varssavit, mida enam ei ole. Temast jäi järele väga vähe ja nüüdne Varssavi on hoopis teistsugune linn kui see, mis ta kunagi oli. Ma ei tunne end Varssavis hästi, see on võõras kõle linn. Hoopis midagi muud kui Kraków, kus on ikka hea olla. Sinule oli Varssavi, vana Varssavi vist päris kodu, aga meie suguvõsa on eland mõlemal pool. Vanavanaisa Edward, vanaisa Zygmunt ja vanaema Janina on maetud Varssavis Powązki surnuaiale, vanavanaema Ludwika Krakówisse. Sinu fotode hulgas on üks, kus sa seisad Krakówis kuningalossi juurde viiva tee ääres. See on üks väheseid kohti, mille ma fotolt kõhklemata ära tundsin.