Читать книгу Nägemised = Divis manibus - Jaan Lõo - Страница 3

„Paterna rura.”

Eelkewade.

All loodeserwas sureb päikene,

kui purpurisse pandud kuningas.

Ta kustund kulmudele kerkib öö

ja tõmbab taewas oma tähte rüü.

Täis mulla lõhna, karget kahutust

ja imeõrna hõbeõhetust

on märtsi öö, kus uinub kodutalu ;

kui surnud saar ta ümber metsasalu.

Sääl raagus rühmad tõusewad kui wall

ja paistwad tumelillad öise helgi all.

Ei kohise weel lehte haljus sääl,

ei kosta tiiwuliste laulikute hääl,

mis süttiks südant sala wärinal.

Kuid juba tuikab, tuksub tüwedes;

mahl mullapõuest sinna ülenes

ja käib ja käärib sääl kui wärske wiin.

Ja äkki lõikab läbi waikusest

üks kurguheli, kasesaludest:

„Kuturr-rutuu !” weel üks ja teine nüüd,

see — kudreskuke kirglik ihahüüd.

Ta laulu, tantsu rütmus tormine

käib õhtu õhul läbi laanede,

et süttinewad ihas südamed

ja pudenewad talwe pidemed.

Kodumaa metsad.

Kodumaa metsades kewade algus,

kodumaa metsades — häwitaw talgus:

heliseb kirwes ja wihiseb saag,

nende ees murdub wiimne kui raag.

Ohkawal hoigel langewad kased,

kui surmani haawatud kangelased,

maapinnale,

emarinnale.

Mahl ülesse keeb kändudest,

kui weri wärskeist haawadest.

Kuninglik kuusk, täis waiku ja lõhna,

punakas mänd, kes nõmmemaa, kõhna,

püsiwam poeg —

nemadki waowad,

kohades kaowad.

Kõrgele tõuswad süllad ja riidad,

lõpmata woorid neid kaugele wiiwad.

Ja linnud, kes tulnud lõuna teelt,

ei leia metsa enam eest.

Nad lendawad kaebades minema,

et kõrbeks muutub mu kodumaa.

Lagled.

Ju näen aknal punast lilleõit,

kui kõuemürin kõlab rattasõit

jääst, lumest wabal linna uulitsal.

Nii hell on kõrw, kes talwel, lume a'al

on harjund kuulma toone, tasaseid,

kui sõitsid saanid mööda walgeid teid

ja kewadest ei teatud ütelda,

kas, kunas, millal jõuab, tuleb ta.

Mu üle, lõunast, lendab lagleparw.

Neid loen: seitse — wana, püha arw.

Kael — õieli, üks teise järel nad

sääl õiges joones kaugel kaowad.

Kas kodukoht neil „Tuhatjärwe” mail,

wõi Eesti soodel, wetel madalail,

ei seda tea; mu wennad siin kui sääl;

neid terwitage; kõiki ilma pääl,

kes unustand weel pole isamaad,

kel armas sünnipaik ja koduraad,

kui teil, kes jätsite te lõuna weed,

et tuules, tormis otsi koduteed.

Kewade tulek.

Talw põgeneb; ta löödud wäe riismed all,

kallakutel — lumehanged wiimsed

weel meeleheitel wastu panewad

ja surewad sääl päikse noolte all,

kui lõo laulud kõrgelt kostawad

ja kured terwitawad kodumaad :

„gru, gru! gru, gru!”

Siis walgus suudleb wärskeid wagusid,

arm täidab maid ja metsa padusid;