Читать книгу Otsija metsas - Jaan Oks - Страница 45

Matla külas oli suur uudiste aeg kätte jõudnud, see aastalüli, kus kõige rohkem ihaldusi, lootusi ja ootusi noorte keskel täide läks — kolmekuningapüha ja küünlapäeva vaheaeg.

Siin külas oli palju noori ja parajaealisi meeste ja naiste sugupooli, sest talusid oli palju ja igas talus oli jälle mitmepealine perekond mõnesuguste liikmetega. See oli mõisarentnike küla, laenatud ulualuste metsik kogu, kus peremehed kõikuvas kodus nii rohkearvulisi elutöötusi läbi pidid elama.

Tali on küla noorsoo vastastikune unistuste aeg. Sügisel lahkuvad külapoisid ja -tüdrukud suvistest kaasadest — vikatist, rehast, sirbist ja labidast, ja linatalgud hakkavad peale. Siin on ka küllalt tööd, aga lõpul on ka juba lõbu, palju käratsevat lõbu, mis laialiaetud ihaldused kokku korjab, lagunenud õhulossid uuesti üles ehitab. Ja nii järgnevad jõulud, rõõmsad lumised pühad. Talve hakatusel arvavad neiud ja poisid, rohkem aga esimesed, kui palju parajaid paare veel küla ringis leida on. Mõned, kes endistel aastatel veel esimestes ridades olid, arvatakse juba kirjast maha, neid nimetatakse vanapoisteks ja vanatüdrukuteks. Teised noored, kes leerist läbi on tulnud ja juba inimesesuurused on, võetakse jälle seltsi vastu. Teadagi, et sedaviisi Matla küla parajate poiste ja tüdrukute arv alati muutub, nagu kõik asi ilmas. Peab ka seda silmas pidama, kes need arvustiku kokkuseadjad on, noorukesed, parajad või vanapoolsed. Poisike on ju enese arvates ammu mees, plikakene neiu, olgugi et teised neid veel selleks tunnistada ei taha. Ka kõige aastarikkamad piigad ei taha veel, et neid loo alt maha jäetakse, nad ootavad ikkagi veel juhtuvuse peale.

“Kaarel, millal sa selle asja siis ette võtad?” küsis Matsi eit neljapäeva õhtul oma poja käest. Ta hääles oli juba väikest kärsitust ootamise järele märgata, kui ta voki enda eest eemale tõukas, et selle asja üle rohkem rääkida. “Ise näed küll, et meie ei saa enam kuidagi läbi, pole ju kerge nii vähega talu tööd ära teha. Isa vana ja köhib kangesti, ma jään ka iga päevaga võimetumaks; sellel aastal on palju linu ja takku, kes see kõik üksi jõuab ära kedrata. Siis talita vaheajal loomi veel — tööd jäävad igal pool niimoodi teistest taha.”

Kaarel oli vist täna õhtul niisuguse jutu vastuse peale ette valmistamata, ta raius toolijala puid kuivamapanemise jaoks ja ei suutnud ema küsimise peale otsekoheselt vastata. Ta ei tahtnudki veel sellest asjast nii palju juttu teha.

“Ise tõid ju pandid ammugi ära, need suitsevad nüüd ära,” jätkas eit, kui ta nägi, et esimeste lausete peale Kaarlil nii raske vastata oli. “Viin kahaneb ka niiviisi kodu natukehaaval võttes ära. Siin sai saagijatele antud, isa niisugune, ta maitsetab ikka igaühele, kes aga juhtub tulema — hakka seda nüüd jälle monopolist tooma, siis läheb kalliks. Ma sain sedaviisi sugulaste läbi meretagust odavamalt.”

Nüüd võis juba ka poeg vastata, jutt oli juba kergemate asjade peale pööratud.

“Kui see otsa saab, võib ju uuesti jälle tuua,” arvas Kaarel. Ja muud ei teadnud ta ütelda. Oli näha, et need kõned küllalt mõjuvad ei olnud. Ema aga tahtis, et poeg tõesti peab sel aastal kosja minema. Selleks oli palju põhjusi. Ta tahtis neid kõiki Kaarlile selgeks teha.

“Nõnda asi ikka kaua edasi ei lähe. Sul omal ka parem: muidu iga aasta ikka jälle tühjade juttude all. Ei taha kõiki kuulatagi, mis külarahvas ühest ja teisest räägib. Mis sinugagi parem lugu. Käid niisama jõulude ajal teiste seltsis ka, ühest uksest sisse, teisest välja, pole rahu kusagil.”

Kaarel tegi oma tööd edasi. Need jutud olid selleks juba väga kulunud ja igapäevased, et nad teda huvitanud oleksid.

“Kes ilma suud kinni paneb. Las nad räägivad, kui see aga tõsi ei ole. Ega ma siis koju vangi ei jää, kui naise olen võtnud, tahan ikka veel sõprade seltsis käia.”

“Mis sa siis enam oma sõpradest hoolid,” rääkis ema poja viimasele lausele vastu, “siis juba kodus lõbu küll. Ega ta nüüd üksi kodu jää, kui sa külasse lähed. Ikka seltsis ka.”

Ema, kelle arvates tööjõu puudus poja naisevõtmiseks kõige suuremat põhjust pidi andma, kuna selle külahulkumise ja tühjad jutud ikkagi veel ära kannatada oleks võinud, pööras oma kõne jälle teise külge.

“Ise näed küll, kui hädas meie suvel oma töödega oleme: ei saa kuidagi teistele järele. Ma katsun ka küll veel igal pool ees ja taga olla, aga mis see kõik aitab, abi ikka vähe. Kolm vaimu suure koha peal. Ja oleksid need kõik tugevad töötegijad olevat. Mis vanad inimesed enam nüüd noorte vastu teevad. Võtaks küll suilise, aga see tahab jälle palka saada. Koht ei anna ju nii palju välja, et võõrast peret pidada võiks. Mineval aastal ometi oli Liisagi abiks. See aasta ei saa ta ka enam pisikese lapse pärast tulla. Me ikka sui hädasse jääme.”

See kordav emalik soov, teatav tööjõupuudus pani poja mõtlema. Ta vist peab tõesti siis tänavu viimaks naise võtma! Siitsaadik on ikka veel aasta-aastalt edasi läinud — pulmade poole, nagu noored inimesed ütlema peavad, nüüd aga peab see küsimus otsustatud saama. Raske küsimus, tundmata teed ülesande täitmiseks. Endine vastupidavus nagu oli juba nõrkenud, kui ta emale nagu trööstiks ütles: “Ega sellega nii rutt ole. Ju saab ka, kui ma järele mõelnud olen. Talv ees alles. Jõuab enne kevadet kõik veel teha.”

“Muidugi teada!” ütles ema, kes oma tahtmise liginemist aimas. Täna õhtul ei olnud ta muidu rääkinud. Veel enne polnud ju Kaarel niiviisi lubanud.

“Selle aasta saaks head pulmad ka teha. Odrad kasusid — ka humalaid on oma käest. Loomi sai ka sügisel nii palju ära tapetud, et lihast puudus ei tule. Ülepea võime Jumalat tänada, et tänavu ikka toitu käes on pidude pidamiseks. Ja mis need siis nõndagi kulu võtavad. Iga pulmaline toob ju ise ka ikka midagi kaasa... ”

Pereema vadistas veel mõndagi, mis pojale pidi näitama, kui sünnis aeg nüüd naisevõtmiseks on. Endine halb meeleolu hakkas kaduma, ta võttis lõngaotsa vokipulga ümbert ära, ketras ja jäi siis kohast miniat külatüdrukute seast välja valima.

Aga ehk on temal enne kedagi juba teada? Aga Kaarlil ei olnud kedagi.

Kõik tüdrukud olid tema ees ühesugused olnud. Ta vaatas naisterahvaste kui kaaselanike peale. Ühel siledam nägu, rohkem ümarikum, punasemate näokülgedega — teisel pikergusem, kahvatanud põsed, lihtsalt — rohkem kuivetanud inimene. Silmad, juuksed, suu või suukene olid ühe juures sarnased, teisel jälle niisugused. Missugune ilusam või hullem on, seda ei ütle keegi. Niisama ka naisterahva kehamood, see on ju ka nagu kõik looduse vormid: kahte täiesti ühesugust ei leita. Mõned on paar millimeetrit pikemad, teised kaks-kolm tolli jämedamad — kõik läbisegamini. Kaua mõtles Kaarel nii, kes küll kõige kenam peaks olema.

Aga kas siis tõesti naine kena peab olema? Kas see temal ilusa pildi asemel peab siis olema, kas inimesel enam muud väärtust ei olegi siis? — — —

“Ju sa ikka mõnda vaadanud oled ka, ega sul ikka enam teadmata ei ole, keda sa võtta tahad,” avateles eit, kui temale keegi meelde oli tulnud, kes tema arvates kõige parem abiline pidi olema. Ja ilma vastust ootamata hakkas ta poega soovitud kostusele ette valmistama.

“Nüüd need noored inimesed ühesugused kõik. Käivad pidudel, tantsivad ja möllavad peale — õiget tõsist tüdrukut, nagu meie ajal oli, pole palju leidagi. Kulutavad palju uhkuseasjade ostmiseks ära, olgu see pühapäeval või argipäeval — ikka uues riides! Siin ja seal ikka poistega trallavad peale, nad teagi, kuidas nad tütarlapse moodi ka kasinalt peavad ennast üles pidama... ”

Et siin ema küll jutu katkestanud oli, ei arvanud Kaarel niisuguste üleüldiste, ammukuuldud süüdistuste peale midagi vastata tarvis olevat. Ta kaalus isegi, mõeldes taluhaaval järele, kuhu ta selle asja pärast sisse pidi astuma. Ta oli oma rohkete eluaastate peale vaatamata külatüdrukutest ikka eemale hoidnud, iseäranis viimastel aastatel. Need magedad naljad ja läbisõtkutud kõned, mida noored inimesed vastastikku meelitamiseks tarvitasid, olid tema meelest kõhnad, ilma vähemagi huvituseta. Pühade ajal istus ta oma seltsilistega õllekruuside ümbruses ja kuulas meeste juttu pealt. Nendes kõnedes leidus ikka vahestki midagi mehelikku ja tüsedat naljagi, kuna neidudega ümber lipitseda, neid tantsitada, ringitada, sõnadega paitada ainult noorte poisikeste kohase arvas olevat. Lihtsalt — ta oli omaealistest naisterahvastest ära võõrdunud.

“Ju need ühed kõik on,” sõnas Kaarel natukese vaikimise järel. “Mis nüüd üks tüdruk teisest nii palju parem või halvem, kui seda ikka arvatakse.”

“Eks see asi nõnda ka ole,” tõendas ema. “Need, kes ikka nii palju valivad ja otsivad, saavad viimaks veel kõige viletsamad kätte. Näe, siin oli Kaimra Eduard, oli ikka suur üle kihelkonna kuulus, otsis peale, sai viimaks niisuguse, kes suuda töödki teha. Või mis see kenadus aitab — keda see enne toitnud on? Kui inimene ikka tööd mõistab ja tahab teha, siis saab ikka läbi. Toob oma lehma ja paar lammast ka seltsi ja hakkab ise jälle iga päev teenima.”

“Keda sa kõige paremaks siis arvad?” küsis Kaarel, sest tema ei tahtnud ise oma pead tüütava valimisega vaevata, kui sest ikkagi midagi välja ei tule. Soovitud asi jääb vähema vaeva järel viimaks ka omaks.

“Ma ikka nende seas rohkem olnud ja naistega sagedasti läbi käinud — eks siis ikka näeb ka, missugune keegi on. Oma sugulaste seas ikka kõige tuttavamad ongi. Näituseks Ansu Miina. Ta pole enam ka väga noor, mõistab juba majatalitusi ja tuline kange väljatöö inimene, nagu isa ikka räägib. Me vana Andresega sõsarat-venna lapsed, te siis nõnda kolmas põli. Joomade aegu nõnda hea, kui ikka oma teatud inimestega koos oled, sugu seisab koos, pole nii palju kuluta.”

Ema jutustas kaunis elavalt, ette kujutades, nagu oleks kõik juba sündinud, mööda läinud.

“Nüüd maksa enam oodata ühtegi, kõik juba ette valmistatud ka. Täna õhtu paras pimedus, tee hea, võiks korra selle reisi ära käia — siis südame pealt ära. Millal see parem aeg on?”

Kaarel mõtles nüüd Ansu Miina peale ja ei kuulanud enam, mis ema edasi rääkis.

Ansu Miina... paraja suurusega inimene... keskmiselt paks, kolmekümneaastane tüdruk... teeb rätsepatööd... olla vähese kuulmisega...

Niisuguseid ja veel palju teisi katkestatud mõtteid liikus Kaarli peas inimese vastu, keda ta juba täna õhtul enesele naiseks pidi võtma.

Miina oli Kaarlile niisama vähe tuttav nagu teised külatüdrukudki. Tal käisid vähe külmad judinad üle keha selle mõtte peale — niisugust võõrast inimest omaks võtta. Ümmardaja oleks teine asi — ta on nagu terve perekonna palgaline, aga naine — see peab tema oma olema, ühtlasi aga ka niisamasugune tööline nagu ümmardajagi. Miks ei või siis töö tarvis üht võõrast tüdrukut võtta, kes jälle ära läheb, kui teda enam tarvis ei ole?!

Aga tema kohus on ju vanematele abi muretseda. Need vanad ei suuda nii palju, ta ise ei jõua ka, koht ei pea palgalist üleval. Inimene harjub kõigega ära. Ehk läheb edaspidi üsna hästi. Ehk läheb Miina viimaks armsakski — nagu räägitakse.

Kaarel oli juba nõus veel täna õhtul kosja mõttes Ansule minema, et niiviisi enne murest pääseda.

Ema julgustab veel järele, annab nõu, juhatust, avateleb pealehakkamisele.

Kaarel panebki toolijalad, veel poolikul raiumisega, parsile, ja jääb veel ainult mõtlema, ettevõtet järele kaaluma.

“Hea küll!” otsustab ta viimaks. “Ma võin ju täna õhtul sinna minna: ju siis näeb, kuidas asi läheb.”

“Küll ta sulle tuleb,” julgustab eit. Meie enne ju ka sellest omavahel rääkinud. Mis meil siis viga on? Miina saab igaühega hästi läbi, ta niisugune vaikne inimene, nagu tütarlapsed peavad olema.”

Nad hakkasid Ansule-mineku vastu ette valmistama. Ema tõi uued täisvillased riided aidast tuppa. Kaarel otsis kapist paberkraed välja, puhastas saapad ja võidis rasvaga üle. Pani uue taskurätiku põuetasku ja oli peagi kosjaminemiseks valmis.

Vaheajal oli ka isa naabri juurest koju tulnud. Ta ei teadnud muud ütelda, kui kiitis asja heaks. Nad olid perenaisega ju ennegi neid mõtteid liigutanud.

Teeleminemiseks oli aga aeg veel väga varane. Kell ei olnud veel kümmegi. Niisugused külaskäigud pidid aga salajas, öösel pimedas sündima — ei tea, mis põhjusel. Asi pidi niikaua teistele teadmata olema, kuni viimaks kirikus sellest teada anti. Seda sündmust peeti vist pühaks, mida kurja ilma suu ja silmade eest vähemalt esialgu varjata tarvis on.