Читать книгу Pikse tütar - Jaan Tangsoo - Страница 5

Alma ärkas ehmatusega ega saanud pärast enam õieti isegi aru, mis asi tal nii varajasel hommikutunnil une peletas. Ju oli süüdlaseks rott, kes laual kuivanud leivakoorukese kallal askeldades kogu elamise niisuguse krõbinaga täitis, nagu polekski tegemist roti, vaid hoopis suurema elukaga.

Väimees ütleks oma jõhkamiaruga tema kohta muidugi hiir, aga niipalju kui Alma mäletab, on siinmail neid elukaid alati rottideks nimetatud ja see, mille kohta mujal maailmas rott öeldakse, on tegelikult võhr. Sedasi on see olnud alati ja saab olema ka edaspidi, nii et ärgu väimees nii selgete asjade juures üldse vaidlema ja vanainimest tolaks tegema hakaku.

Krabin laual muutus järjest tugevamaks ja lõppes kolksatusega, millele järgnes vaikus. Nüüd olid asjalood siis niikaugele jõudnud, et leivatükk üle lauaääre maha aetud ja rott vähemalt mõningaks ajaks oma ninaesisest ilma. Alma pugistas endamisi teki all naeru, kui ta kujutas ette roti jahmunud nägu , kelle nina alt maitsev toidupala ühtäkki teadmatusse haihtus. Aga noh, küllap ta selle varsti üles leiab, sest rotil on ju kuratlikult hea nina ja eks siis jätkub krabin endise hooga.

Ega Almal rottide vastu midagi polegi ja kui nad paganad öösiti kasvõi natukenegi vaikust peaksid, võiksid nad ju majas olla. Ikka elavad hinged ja omamoodi seltsilised, aga nad põrgulised ei lase magada. Krabistavad ja krõbistavad nii meeletult, et käib luust ja lihast läbi. Vahepääl jooksevad maja seinapalkide sisse õõsitud käikudes müdinal ringi nagu hobused ja kohe ei saa teisiti, kui neid lihtsalt peab vahepeal vähendama, sest muidu söövad nad inimesel närvid seest.

Mõne üksiku rotiga oleks teine lugu. Mõne rotipojaga majas lepiks Alma täiesti, aga kui neid sigineb siia niisugusel hulgal nagu sel aastal, siis tuleb neid püüdma hakata. Mürki võiks ju ka nagu panna, aga mürgiga on siiski niisugune asi, et seda ei taha Alma kasutada. Mine tea, jääb veel mõni kärvanud rott kusagile vedelema ja kassikesed hakkavad teda nätsutama ja siis võivad nemadki hukka saada. Nii tulebki neid siis igaks juhuks lõksuga püüda.

Kahe nädalakesega on püütud kinni juba neliteist rotti ja see pole sugugi väike arv. Seda enam, et teist samapalju näib neid öiste mürgeldamiste järgi otsustades veel alles olevat.

Enamjaolt on nad langenud muidugi lõksu, aga osa – imelik küll – on püütud kohe palja käega. Aga noh, see veidrus sünnib nädalalõppudel, siis, kui tütar siin, sest eks tema nende peoga püüdja olegi.

Asjalugu on nimelt niisugune, et rotid on köögis külmkapi peal olevasse saiapätsi tühemiku uuristanud ja kui inimene kööki läheb, siis peavad rotid seda oma arutus meeles kindlaks peidupaigaks, kuhu hea varju pugeda. Nad arvavad, et on peidus, aga ei. Sabaots jääb saiapätsi seest välja ja roti kinninabimiseks pole vaja muud, kui sellele näpp peale panna, rott saia seest välja tirida ja ongi kogu lugu.

Alguses, kui Liivi rääkis, et niisugune asi on võimalik, pidas Alma seda loraks, aga kui ta siis ükskord õhtul omaenese ihusilmaga nägi, kuidas see käib, ei jäänud tal üle muud, kui asja uskuma hakata.

Kummaline küll, aga rott ei hakanudki enam krabistama ja tares valitses nüüd täielik vaikus. Ta oli leivatüki kolksatusest kas ehmunud ja Jumal teab kuhu jooksnud või siis tänaseks ööks oma kõhu nii täis muginud, et ei hakanud end kaotsiläinud leivakooriku otsimisega üldse vaevamagi.

Täielik vaikus ja ei ühtki häält. Mitte ainsamatki ega kusagilt. Niisugune asi paistis Almale imelikuna, sest vähemalt kikkad oleksid pidanud laudas kirema, aga ei. Kas kellaaeg on siis tõesti alles nii varane? Alma torkas käe padja alla, kus ta tavaliselt hoidis taskulampi puhuks, kui vool ära juhtub minema, ja suunas valgusvihu laual olevale kellale.

Pool viis.

Imelik küll, pomises ta endamisi, tea, kas laudas on midagi juhtunud, aga siis langes valgusvihk laua alt paistvatele kohvritele ja neid nähes tuli Almale meelde, et tal ei olegi ju enam kikkaid. Ei kikkaid ega kanu, lambaid, jäneseid, lehma ega siga, vaid tühi laut ja ei midagi enamat.

Uskumatu jah, aga ärgates polnud Almal nagu meeleski, mis täna pidi sündima – nimelt see, et täna keskhommiku paiku tulevad väimees ja tütar ja küüditavad tema, see tähendab Alma, kodust ära enda juurde, linna hea elu peale. Ja et laut on juba nädalapäevad tühi, et sääl pole elajahingegi ja loomakesed on kes kuskil – kes konserviks tehtuna purgis, kes müüdud. Oi ja ai – pidi see nüüd meelde tulema, sest kohe, kui tühi laut Almale silme ette kerkis, käis südame alt valus judin läbi nagu mõne hirmsa ehmatuse peale.

Nüüd on temaga siis juhtumas see õudus, mille võimalikku juhtumist ta on oma hinges juba ammu peljanud, aga millele mõtlemist mingi lapseliku enesepettuse sunnil endast kogu aja peletanud. Aga midagi pole teha ka, sest saatus on selline ja tema vastu juba ei saa. Kui saaks, oleks Alma ei tea mis ära teinud, et siia oma kodusse jääda. Olemine või õigemini selle viletsus on pääle eelmissuvist kukkumist teinud loomadega jandamisele lõpu ja ilma nendeta pole see enam elu ega miskit.

Äkitselt tuli Almale lehm meelde. Kas see naaberküla jõhkam, kes Puniku ära ostis ja üleeile minema viis, ikka mäletab Alma õpetussõnu, missugust joogivett talle anda? Ei liialt külma ega ka liialt kuuma, vaid just parajat, aga kas ta ikka sai Alma jutust õigesti aru, et kui leige peab olema see paras joogivesi?

Ja kas tal ikka on kõrva kuulmiseks, kui Punik suvel väljas niisuguse iseäralikult kutsuva häälega „muu!” ütleb? Siis tuleb teda karjamaal edasi panna. Ja ka seda, et kui ta lüpsmise ajal piima kätte ei taha anda, tuleb temaga vaikselt rääkida, just nimelt rääkida, aga mitte kurjustada, sest see temale meeldib ja ta saab kõigest aru.

Alma tundis ennast korraga Puniku ees süüdlasena, kohe lausa kurjategijana, et ta elajalooma oli usaldanud või õigemini heitnud niisuguse inimese kätesse, kes Punikust mitte kui midagi ei tea ja kes võib-olla polegi õige inimene. Kes ei tea tema iseloomu ega maitset ega üldse miskit ja isegi mitte seda, mis Punikule meeldida võib ja mis mitte.

Kas ta ikka saab aru, et Punik on üks ütlemata hea lehm, vaatamata sellele, et ta naeruväärselt vähe piima annab... ja et ta üldse nagu ei olegi tavaline lehm, vaid midagi enamat, midagi seltsilise ja pereliikme taolist või sedasi. Lehm tegelikult ongi pereliige, kusjuures veel kõige tähtsam pereliige, sest tema peal ju terve majapidamine seisabki.

Jumal tänatud, et tütar oma pildiplõkatsiga Punikust vähemalt mitu ülesvõtet on teinud, sest neid silmitsedes saab ju tema, see tähendab Alma, edaspidi oma lehmakesega mõtteis juttu ajada ja mine tea, võib-olla jõuab niisugune jutuajamine läbi mingi imelise väe kaugest linnast ka siia ja Punikuni. Igatahes praegusel hetkel näib temaga veel kõik korras olevat, sest vastasel juhul oleks süda ju Almale tema lehma tabanud õnnetusest kohe teada andnud ja valutama hakanud.

Niisamuti nagu tolgi korral, kui ta kord öösel end ühtäkki virgeks ehmatas teadmisega, et nüüd on lehmaga midagi halba juhtunud. Ja oligi – Punik oli pea nii iseäralikul moel sõimelaudade vahele pistnud, et ei saanud seda enam omal jõul kätte. No ja küllap antakse Almale nüüdki teada, kui lehmakesega tema uues kodus midagi halba on sündimas, sest ega Alma ja Puniku vaheline imeline side siis nende lahkumineku järel kao. Ja kuigi Alma niisugusel juhul midagi ette võtta ei saa, on üks abinõu siiski olemas ja see on Jumala palumine. Kui seda ikka ilusti ja kogu südamest teha, küllap siis Punikut tema hädas ka aidatakse.

Oh issand! Kuidas see aeg küll nii märkamatult läheb? Alles oli tare nii pime, et ei näinud näppugi suhu pista, aga nüüd näeb juba kõike.

Parem muidugi, kui päris kõike ei näeks ja esmajoones muidugi neid kohvreid sääl laua all. Neist tuleb pilk nii ruttu eemale viia kui vähegi võimalik. Alma suunab pilgu lakke, selle pisut kumerusse vajunud keskkohta ja kipsplaatide ühenduskohtadesse, kust pahtel paiguti alla oli pudenenud, ja arutleb endamisi, et ei tea millal ta seda lage pääle tänast hommikut jälle näeb? Ja seda tuttavat tapeeti seintel ja üldse kõike siin tares, kus kõik on omane ja teada ja kus iga asi – kasvõi lahtine tapeediäärgi – võib jutustada lõputuid lugusid möödunust.

Näiteks lilleriiulit vaadates kerkib Alma vaimusilma ette pilt, kuis vanamees, kadunuke, seda kokku klopsis. Nii võib siin toas kõigega otsekui juttu puhuda. Heida pilk pääle ja kohe meenub miski, aga linnas kaob asjadega vestlemise võimalus ära.

Jumal küll! Mida ta sääl võõraste asjade keskel tegema peab hakkama, millest mõtlema või kuis olema?

Muri tuleb teisest toast Alma sängi juurde ja hakkab sabaga vastu jalutsit peksma. Mis imelise väega tema alati aru saab, kui Alma on juba ärganud ja enam ei maga, vaid lesib? Kohe platsis: sabaga vastu voodit tümpsutamas, häälekalt haigutamas või end veel häälekamalt kratsimas, otsekui märku andes, et mina olen ka olemas ja sinul on nüüd aeg mind hommikustele jooksmistele lasta.

Almale tuli mõte, et õigupoolest ei peakski ta täna oma pini välja laskma, sest äkitselt jääb ta kauemaks ära, mine tea, võib-olla isegi terveks päevaks, sest ega tema siis ei aima, et neid mõlemat, nii Almat kui tema pini, täna linna tahetakse küüditada. Aga siis sugenes Alma pähe niisugune veider mõte, et tegelikult oleks Muri kaotsisolek ju hääks ettekäändeks, mis teda ehk mõneks päevaks veel kodusse aitaks jätta. Kui Muri on kadunud, siis ei saa ta ju kodust lahkuda, sest ilma pinita ei lähe ta siit kuhugi.

Umbes nii, et tulgu need raiped mõne aja pärast oma küüditamisplaanidega uuesti – eks siis näib, mis saab, aga vahepäälse aja saaks ta kodus olla. Ning kaalunud hetkeks seda võimalust, ütles Alma iseendale, et nii tulebki teha.

Las Muri läheb oma hommikustele jooksmistele ja vaatab oma valdused üle. Las räägib teiste pinidega juttu ja kui Jumal nii otsustab, siis las jääb kohe terveks päevaks kadunuks. Siis oleks see saatus, aga selle vastu ju ei saa. Kui Jumala tahe on säherdune, et Alma omaenda kodus veel mõned päevakesed veedaks, siis ajab ta pini hulkuma, aga kui ei, siis ei. Siis tuleb sõna kuulata ja teha nii, nagu kõrgemalt poolt ette määratud, sest ega saatusega pole mõtet maid jagada. See ei vii kuhugi.

Nii et ei jää üle midagi muud kui tuleb teki alt välja kobida ja pini õue lasta. Otsustagu siis ise, mida tema teeb või mida mitte. Seni on Alma hommikuti Murit välja lastes alati soovinud, et koer oma käigud kähku ära teeks ja võimalikult pea tagasi tuleks ja oma tagasitulekust haugatusega ukse taga märku annaks, nagu tal kombeks, aga täna on Almas väikene soov, et ta ei ilmuks välja niipeagi, mitte enne, kui noored tühjade kätega linna tagasi on sõitnud. Olgu nad siis pettunud, tigedad või missugused tahes, aga saatuse vastu ei saa nemadki.

Ega voodist välja ronimine nii lihtne töö polegi, nagu see esmapilgul paista võib.

Selg on kangeks magatud nagu puuhobusel ja jalad nii valusad, et ega seda asjatoimetust ülepeakaela ja kiirustades teha saagi. Tuleb ennast kõigepealt küünarnukkidele ajada ja siis jalad ettevaatlikult põrandale tõsta, ja peamine: ei tohi teha äkilisi liigutusi, sest see võib tõustes meele peast viia.

Aga noh, seekord läks vist kõik hästi ja õnnelikult, sest juba istubki Alma voodiserval ja kisub dressipükse jalga. Muri liputab saba ja tonksib ninaga, aga mitte kaua, sest juba on ta ahju kõrvalt lilla ninasarviku hambusse rabanud ja marsib sellega uhkelt, pea kuklas, ühest toast teise. Sedasi on ta harjunud Alma tõusmise puhul oma häämeelt väljendama.

Sooh! Pükstega on kõik kombes. Nüüd tuleb kampsun ka selga tõmmata või õigemini sellesse ronida, siis villased sokid jala otsa kiskuda, kõige otsa kalossid ja ongi vist kõik. Nüüd on ta valmis püstitõusmiseks ja Muri väljalaskmiseks. Nojah, muidugi – Muril on kiire nagu alati. Juba on laul lahti ja ollakse esikäppadega ukse najal, justnagu Almal endal polekski enam aru peas ja ta ei teaks, kustkaudu välja pääseb. Ja kui uks avaneb, siis minnakse niisuguse valuga, nagu oleks viimnepäev käes. Kõigepealt kööki ja võimaluse saabudes ka välja. Ja läinud ta ongi: ümber nurga ja Jumal teab kuhu.

Kraadiklaas välisukse kõrval näitab nelja külmapügalat, see on päris paras temperatuur. Rohkemat ega vähemat pole tarviski, sest külmemaga on liialt külm, aga soojemaga muutuvad majaesised teed nii paganama libedaks, et ei oska neil enam õieti kõndidagi. Aga neli kraadi on just paras. Ja kindel on ka see, et ilmajaama sõnu ei või uskuda. Kus on nüüd see tugev tuul, mida eile õhtul suure suuga naeratades lubati? Kuskohas, tont võtaks, kui väljas pole tuuleõhkugi?

Kõigest muust saaks Alma veel aru, aga et maailmas on kohti, kus inimestele valetamise eest palka makstakse, see käib küll üle mõistuse. Täppi ei lähe nad oma ennustustega iial. Või kui, siis nii harva, et lõppkokkuvõttes pole neist mingisugust kasu. Kuuse-vana teab neist asjust palju rohkem kui kõik teab mis kõrgetes koolides haritud ilmatargad kokku.

Eelmisel suvel oli Alma lolli peaga jäänud uskuma juttu, et tuleb ilus päikesepaisteline ilm, oli oma kõige paremat sorti lambaheina kuhja lahti lõhkunud, et see ilusa päeva käes tuulduks, aga niipea kui ta tööga valmis sai, oli taevas paugupealt umbes ja vihma kallas nagu ämbriga. Usu siis veel neid tohmaneid ja saa aru, mille eest neile palka makstakse? Üks maainimeste armutu petmine ja ei midagi muud. Kaigast oleks neile kõikidele sääl ilmajaamas vaja, et nad nii palju ei valetaks.

Alma on juba poolel teel lauda juurde, kui talle meenub, et sinna pole tal ju õigupoolest enam mingisugust asja. Aga näe – jalad hakkasid nagu iseendast minema, ja enne kui ta oma mineku mõttetusest aru sai, oli pool teed juba käidud.

Vähemalt kuuskümmend aastat on lautaminek olnud Alma esimeseks käiguks pääle ärkamist, ja see on veres. Aga nüüd polegi enam tarvidust. Kui see naisele meenub, pöörab ta otsa ringi ja hakkab maja poole tagasi tulema. Või läheks ja vaataks lauda siiski üle... Aga mida tast vaadata, seda enam, et tühi laut on ju nagu luukamber. Parem juba kööki minna ja pliidile tuli alla teha, vesi kuumaks ajada ja...

Oh issand küll! No mille jaoks? Kuhu see vesi pannakse või kellele seda soojendada, kui ühtki loomakest enam pole?

Ja üldse, mida peab tegema niisugune inimene, kes eluaeg on loomi pidanud, aga nüüd enam ei pea? Kas ta enam üldse ongi inimene, sest inimeseks saab ennast ainult niisugune inimene nimetada, kelle elul on mõte, aga mis mõte on siin ilmas elada, kui sul enam loomakesi ei ole, kelle eest hoolitseda? Ei. Alma ei taha edasi mõelda, sest säherdustele asjadele mõtlemine on nagu sool värskel haaval. Iseenda osatamine, mis ei vii kuhugi. Parem juba tuppa tagasi minna ja küllap sääl siis näeb, mis edasi saab.

Jõudnud tuppa tagasi, istub Alma akna alla ja jääb Murit ootama. Temaga saab vähemalt juttu ajada, sest ega kellegi teisega tal nagunii rääkida ei ole. Ega väimehe ja tütrega millestki mõistlikust kõnelda ei saa. Neid ei huvita ju miski: ei loomakesed ega maaharimine, isegi televiisorist ei vaata nad midagi mõistlikku, mida nendega pärast hää arutada oleks.

Nüüd tunneb ta enda vastu juba väikest tigedustki, et ta ennist pini võimalikult kauast äraolekut oli soovinud. Mis narrus talle ometi pähe oli karanud? Äkki võetakse tema soovi kuulda ja siis võib ju nii juhtuda, et ta peab tõepoolest veel mõneks päevaks maale jääma ja olema siin ihuüksi nagu tukunui, kuulama laudast kostvat vaikuse häält ja seedima endas teadmist, et tal polegi enam kedagi, kelle eest hoolt kanda ja kelle pärast südant valutada. Kuhu pagana kohta see Muri nüüd ometi nii kauaks jääb? Mispärast see koeraraibe vanainimest küll sedasi kiusama peab?

Aga võib-olla on asi hoopis selles, et Muri teab, missugune kuri plaan inimestel on tekkinud ja et nüüd on ta parasjagu oma sõpradega hüvasti jätmas – või siis hoopis kelkimas, et tema polegi enam maamats, vaid linnasaks, kes viiakse nüüd linna head elu elama?

Muri pole sugugi loll koer ja saab maailma asjadest mingi imelise väe läbi hoopis rohkem aru, kui inimene seda oma arutus uhkuses arvatagi oskab. Ainult et inimene ei saa aru, et ka loom millestki aru võib saada.

Näedsa! Ütle nüüd veel, et loomal ei ole aru peas. Muri tulebki, nagu oleks ta mõistnud, kui väga Alma teda ootab. Niisuguse hooga ümber laudanurga, nagu kardaks kuhugi hiljaks jääda. Aga võib-olla ta kardabki hiljaks jääda? Võib-olla ta teab, et noored on tulemas, ja niisuguse asjaga ei lepiks juba ükski endast vähegi lugu pidav pini, et teda külaliste saabudes kodus ei ole. Ja kui Muri pole endast lugu pidav koer, siis ei tea, kes seda veel peaks olema?

Veel enne, kui Muri akna all õieti haukumagi jõuab hakata, on Alma köögis ja avab ukse.

„Oh sa mu kullakallikene, sa mu väikene koerakene,” ei jõua Alma ülevoolavat rõõmu talitseda ja juba on ta vaatamata oma haigele keskkohale koera kohale kummardunud ja kallistab teda, nii nagu vähegi jaksab. Ta surub näo hundikoera õrnalt niisketesse turjakarvadesse ja tunneb ühtäkki, et ta polegi enam üksi.

Nüüd, kui Muri koju on tulnud, tuleb teda sööta ja joota, tuleb tema eest hoolitseda ja see kõik annab tegevust ja tänu sellele saab Alma ennast jällegi inimesena tunda, sest ei tea, mille muu jaoks inimene siis veel maailma on loodud, kui mitte loomade eest hoolitsemiseks? Mingit muud otstarvet pole Jumal inimesele teda siia põrgusse saates kaasa andnud.

„Näe, vaata nüüd... vesi on siin,” näitab ta koerale kaussi, mis seisab seal, kus see on seisnud terve Muri eluaja, ja kui Muri juua ei taha, siis püüab Alma teda veenda. Mis see siis olgu! Koer on Jumal teab kui pika maa maha jooksnud ja ähib nüüd, nii et tare kajab, aga ometi ei joo.

„Näe... vesi on siin... joo nüüd... või muidu ei jää midagi muud üle, kui tuleb kaigas võtta... Mis see siis olgu, et loom inimese sõna ei kuula ja seda ei tee, mis õige, vaid hoopis omatahtsi talitab.”

Edasi tuleb Murile võileib teha, sest tema on nimelt säherdune koer, kelle päev algab ja lõpeb võileivaga. Midagi muud anda on mõttetu. Midagi muud võib anda päevasel ajal, aga hommik peab algama ja õhtu lõppema võileivaga. See on kindel nagu aamen kirikus ja mine tea, võib-olla veel kindlamgi.

„Tea, kas sulle linnas enam võileiba antaksegi,” räägib Alma leivale võid määrides, ilma et ta õieti isegi teaks, mida ta sellega öelda on tahtnud. Ju mitte midagi, aga midagi peab ju ometi kõnelema, sest Muri istub siinsamas köögilaua kõrval ja näib lausa ootavat, et Alma temaga mõne sõnakese juttu puhuks.

Viimaks saab Muri oma võileiva kätte ja hakkab sellelt võid lakkuma.

Alma vaatab teda heldinud pilgul ja mõtleb endamisi, et suuremat rõõmu kui looma eest hoolitsemine pole olemas terves ilmas, olgu see loomake siis kes tahes: koer või lehm, lammas või jänes. Kahju ainult, et linnarahvas sellest aru ei taha saada. Alma on täiesti kindel, et kui linlasel oleks kasvõi õrnukenegi aim, milline mõnu on loomade eest hoolitseda, siis jätaksid nad oma hirmsad linnad kus seda ja teist ja tuleksid ka maale õige inimese elu elama. Aga nemad on sääl hea elu pääl nii laisaks muutunud, et neist pole proovijatki. Keeva veega peaks neid kõrvetatama, et nad aru hakkaksid saama, mis on õige inimese elu. Tööst ei tea nad midagi ega tahagi teada. Eks seepärast kõik maalt ära pagevadki, seepärast neid nii koledal kombel tõmbabki linn, kus elu hea ja miskit tööd tegema ei pea.

Ja nüüd peab siis temagi minema sinna, kus ümberringi on niisugused võõrad, kes pole õiged inimesed ega miskit ja kus sa kedagi ei tunne ega tea, kus pole ei õhku hingamiseks ega ruumi astumiseks ja kus sa ei tea isegi seda, mida teha või kuidas olla? Aga midagi pole teha, sest saatus on niisugune ja selle vastu juba ei saa.

Alma tervis on viimastel aegadel nii paganama viletsaks muutunud, et sellega pole enam midagi peale hakata. Või kui asja teisest küljest vaadata, siis ega keegi ju ei sundinud teda sinna laudapealsele ronima, kust kukkudes kõik kuri alguse oli saanud. Aga ta lihtsalt ei saanud teisiti, kui pidi ronima, sest kassipojad, narrikesed, olid nii väetikesed, et ei jõudnud alla piima lakkuma tulla.

Alma oli neid küll meelitada püüdnud, oli kausi värskelt lüpstud piimaga sellisel kombel laudaotsa juurde maha pannud, et seda ülevalt luugist näha oleks, aga kasu polnud sellest midagi, sest need jooramid ei pannud tema piima nagu tähelegi. Nii ei jäänudki Almal midagi muud üle, kui ise üles ronida, sest tal oli tekkinud plaan kassipojad ülevalt alla tuua ja nende ninad piima sisse sorgata, et nad teada saaksid, kui üliväga hea asi on värskelt lüpstud piim.

Aga need lorud oli tema eest plehku pannud, laka sügavusse taandunud, ja Alma oli neile järgnenud, et vaadata, kas nende pesa on ikka niisugune, nagu olema peab, või on sääl midagi säädida tarvis või kohendada, ja siis see raksatus jalge all käiski. Meel lendas peast ja kui Alma selle maailma asjadest jällegi midagi jagama hakkas, siis leidis ta enese juba haiglast.

Mis temaga juhtus, seda ei tea ta õigupoolest seniajani, sest teadupärast on tohtrite käest võimatu tõde kätte saada, sest palka saavad nad ainult valetamise eest. Üks valges kitlis arstijõhkam oli küll kõnelenud midagi seesmistest põrutustest ja verejooksudest, aga kui Alma asja kohta ligemalt teada tahtis, siis oli too valges kitlis raibe vanainimest tolaks tehes nii keerulisi sõnu kõnelema hakanud, et Alma ei saanud tema jutust mõhkugi aru.

Selge on vaid see, et nii roosiline see asi tema tervisega nüüd ka polnud, nagu tütar, väimees ja tohtrid kõnelesid, sest muidu oleks teda ravima hakatud, aga seda ei tehtud ja nii saadetigi Alma hoopis koju surema. Kuna teda ravima ei hakatud, siis on ju täiesti selge, et arstitohmanitel polnud mingisugust lootust, et ta veel kunagi paraneda võiks. Kaitsetut naisterahvast koju vaevlema saata oli palju lihtsam.

No ja alates säältmaalt polnud enam miski endine. Kõik tööd, millega ta senini kenasti hakkama oli saanud, hakkasid üle jõu käima. Ei jõudnud ta enam kaevult kahe ämbri kaupa vettki tuua ega kartulivakka tõsta – millest muust siis veel kõnelda.

Siit valutas ja säält valutas ja elul polnud enam mingisugust mekki. Igatahes pole Alma ennast alates kukkumisest enam õige inimesena tundnud, sest mis inimene see on, kellele loomakestegi eest hoolekandmine üle jõu hakkab käima? Kõige muuga võiks veel leppida, aga sellega mitte iial, sest mille muu jaoks inimene siia ilma siis veel loodud on, kui mitte loomade eest hoolitsemiseks? Kes seda ei suuda, on sama hästi kui surnud ja kui mitte surnud, siis õigeks inimeseks ei pea säherdust küll ükski. Nii on see olnud ja saab alati olema ja täiesti arusaadav, et Alma ei tahtnud säherduste hulka kuuluda, keda õigeks ei peeta.

Seepärast oligi ta alguses saatusele kõvasti vastu punninud. Juba kasvõi kiusu pärast, et vaadata, kelle vägi kelle väest üle käib, ja teinud oma igapäevaseid talitusi, hambad ristis, sest nii toimides oli elul vähemalt mõte sees. Alma ei loobunud loomapidamisest, sest loobumine oleks tähendanud sülitamist kõikidele nendele asjadele, mida ta kogu elu suurteks ja tähtsateks on pidanud. Ei, tema ise ei tee seda iial, pigem juba surm – iseasi oleks muidugi see, kui saatus kuidagiviisi sekkuks ja asjad niisugusel kombel paika paneks, et Alma nii teiste kui eelkõige iseenese silmis ikka õigeks saaks jääda.

Ent niikaua kuni seda ei juhtu, peab tema nurisemata kandma seda koormat, mis tema õlgadele pandud, sest ega saatuse vastu ei saa.

Tütar ja väimees olid teda küll püüdnud keelitada loomapidamisest loobuma, aga ega nende tõbraste juttu siis tõsiselt ei saa võtta. Nemad on lõppude lõpuks linna untsantsakad ja ei tea õige inimese elust midagi. Veel enamgi – Alma oli juba ammu tähele pannud, et neis näis olevat loomade vastu nagu mingi viha, mingi sõge tigedus, sest nad kõnelesid alalõpmata loomapidamise mõttetusest.

Almal olevat aeg nendega jandamisele lõpp teha!

Niisama hästi oleksid nad võinud ju öelda, et tee iseendale lõpp peale, sest õige inimene on loomadega nii tihedalt seotud, et neil on niisama hästi kui üks elu ja kui pole loomakest laudas, siis pole ka inimest. Vähemalt säärast inimest mitte, kelle elul oleks mingi sügavam otstarve ja keda õigeks peetakse. Öelda, et loomapidamisele tuleks lõpp teha, on ju sama hea, mis öelda, et nüüd mine ja tapa ennast ära

Aga nemad ei saa sellest aru ja ega vist ei tahagi saada. Linna untsantsaklus on nende üle võimust saanud ja eks seepärast nad loomade vastu nii tigedad olegi. Millegipärast teeb linn inimesed julmaks ja südametuks, sest teisiti kui südametusega ei saa ju seletada näiteks niisugustki asja, et tütrel ja väimehel ei olnud Puniku jaoks ühtegi lahket sõna. Kõndisid temast mööda nii ükskõikselt, et Almal oli seda lausa valus vaadata. Ja ega seal ükski õpetussõna ka ei aidanud – räägi, kuidas tahad, aga seda, et nad Punikul ümber kaela võtaksid või temaga mõne sõna head juttu ajaksid – ära üldse loodagi!

Ja ka laut ei pakkunud neile mingisugust huvi. Neid sinna saada oli peaaegu võimatu, aga mis sellest rääkida. Kuri linn oli noored omale saanud, neis kõik ilusa ära hävitanud ja seepärast on ka loomulik, et Alma nende soovitusi millekski ei pidanud. Mida teab untsantsakas maaelust?

Ei midagi, ja seega oleks nende soovituste kuuldavõtmine sama hea kui vasikaga võidu jooksmine. Ärgu üldse tulgugi talle niisugust juttu kõnelema! Pangu oma suu kinni või mingu siit minema, või kui nad seda ei tee, siis läheb ta ise kodust minema, läheb metsa ja poob enese sääl üles, et nad siis pärast nuttes kogu südamest kahetseksid, et nad vanainimesele nii palju kurja on teinud. Või ta läheb hoopis lauta tönnima, sest oma südamepõhja vaadates sai Alma ise ka aru, et ega temast vist enam loomapidajat ei ole.

Aga see ei tähendanud veel, et Alma seda välja oleks suutnud öelda. Mitte mingil juhul! Tema kannab oma risti edasi, sest saatus on selle tema õlgadele asetanud ja ta kannab seda niikaua, kuni jaksab.

Jah, ta pigem sureb, kui end loomapidamisest loobumisega niisuguste inimeste kilda asetaks, keda õigeks ei peeta.

Iseasi oleks muidugi see, kui ta näeks, et talle on loomadest loobumine tõesti määratud. Aga et ta ise, mingi tühipalja jõuetuse pärast ja ilma igasuguse välise sunnita sellest elust loobuks – seda nad ärgu üldse oodaku. Ja ometi oli juhtunud nii, et juba õige pea muutuski loomapidamine Alma jaoks võimatuks, ja seda mitte temast enesest, vaid välistest asjaoludest, see tähendab, saatusest tingitult. Läinudsuvised lõputud vihmasajud ja tormid rikkusid ära nii kartuli kui viljasaagi, rääkimata sellest, et heinategemine osutus hoopis võimatuks. Midagi muidugi sai, aga selle miski naeruväärne vähesus seadis Alma tahes-tahtmata valiku ette, et kumma kasuks ta otsustab? Kas lehma või lammaste, sest kõikidele poleks ka kõige parema tahtmise juures talvist sööta jätkunud.

Saatus käskis Almal valida ja tema valis muidugi Puniku, sest lehm on midagi enamat kui mis tahes muu loom. Võiks isegi öelda, et lehm on midagi veelgi enamat kui kõik ülejäänud loomad kokku, sest tema on peaaegu seesama, mis inimenegi. Võib-olla veel enamgi.

Tütar ja väimees olid püüdnud talle küll auku pähe rääkida, et loobugu parem lehmast ja jätku lambad, aga kus sa sellega! Nende jutt võis ju õige olla, et lammastega on palju vähem tööd kui lehmaga, aga lehm... lehm... see on ju midagi niivõrd tähtsat, et temast loobumiseks peab küll viimane häda käes olema. Selle tegemine oleks sama hää... sama hää kui... nii hullu asja kohta ei leidnud Alma isegi sõnu.

„See lehm on sul ju nagu kits,” oli väimees öelnud. „Piima ei anna ja kui annabki, siis nii naeruväärselt vähe, et sellest ei jätku kassilegi. Ja pealegi: sisse söödad sa talle palju rohkem raha, kui temast tulu saad. Rehkenda kokku, kui palju sul tema pidamine maksma läheb, kõik loomaarstid, põllutegemised ja heinateod lähevad lõppkokkuvõttes palju kallimaks, kui see piimatilk väärt.”

Alma oli niisuguse jutu pääle päris ära heitunud, sest nüüd nägi ta omaenese ihusilmaga, et tema tütar on sattunud naiseks tolale ja veel pealekauba kurjust täis tolale. Niisugune tapab tütre veel ära ka!

Ega Punik selles siis süüdi polnud, et teda nii vähese piimaanniga on õnnistatud. Varem andis ta piima päris kenasti, aga pääle ülemöödundsuvist haigust jäi lihtsalt põdema, aga küll ta kosub. Alma oli seda väimehele ka selgeks püüdnud teha, aga kus sa sellega. Too jõhkam oli seepeale küsinud, et kaua sa seda sarvilist sitta pilpa peal hoida mõtled?

Siis ei saanud enam Almagi pidama ja ta tuletas väimehele meelde, kelle pärast Punik üldse haigeks jäi?

Lugu oli olnud sedasi: ülemöödunud suvel oli väimees Alma oma autoloksiga maakonnalinna arsti juurde viinud ja siis tagasi tulles oli see tola ühel joodikukaltsul endale otsa lasknud sõita. Masinal polnud õigupoolest viga suuremat midagi, aga sehkendustega politseis läks nii palju aega, et kui ükskord koju tagasi jõuti, oligi õnnetus käes.

Vahepääl oli nimelt vihma sadanud, vaene Punik läbimärjaks saanud, ja kuna ta niisuguse asjaga üldse harjunud polnud, siis ka haigestunud. Oleksid nad õigel ajal koju jõudnud, oleks kõik korras olnud, Alma oleks jõudnud kohe vihmasaju alates lehma lauta ajada, aga väimehejõhkam keeras kõik untsu. Oleks ta maakonnalinnast tulles natukene kiiremini või siis natukene aeglasemalt sõitnud, poleks nad tollele joodikukaltsule ristteel jalgu jäänud, aga kuna tema sõitis oma arutus meeles just nii, nagu ta sõitis, aga mitte nii, nagu ta oleks pidanud sõitma, siis oligi õnnetus käes.

Aga ega väimehele niisugune meeldetuletus ei lugenud. Nagu alati, püüdis tema asja oma kasuks ümber pöörata ja tegi süüdlaseks hoopis Alma, et too on lehma juba väikesest pääle nii ära hellitanud, et iga väiksemgi vihm talle nüüd kabelimatsu võib panna.

„Sa hoiad teda ju nagu sitta pilpa pääl – kui päike paistab, siis veetakse lehm lauta, sest muidu saab äkki päikesepiste; kui vihma sadama hakkab, siis jälle. Kes selles süüdi on, et sa lehmast toakoera oled teinud?”

Alma ei osanud niisuguse hullu jutu peale midagi öelda, aga väimees jätkas: „Sa vaata, kuidas teised oma lehmi peavad. Hoitakse väljas pea pimedast pimedani, tulgu taevast või pussnuge. Aga sina oled teda vasikast peale nagu vati sees hoidnud...”

„Aga see on ju loomapiinamine,” oli ainus, mis Almale keelele tuli.

„Kui loom väljasolemisega harjunud, pole see mingi piinamine, või kui on, siis mitte looma, vaid iseenda piinamine. Sa vaata ennast kasvõi natukenegi kõrvalt. Mõnikord vead seda lehma seitse-kaheksa korda päevas lauda ja karjamaa vahet. Mis kuradi mõttega?”

Alma ei saanud aru, et kuidas saab pidada mõttetuseks seda, kui ta lehmakesele head tahab teha, aga ta ei hakanud sel teemal rohkem kõnelema. See näis mõttetuna. Inimene selleks ongi, et looma eest hoolt kanda ja vaadata, et tal ikka hää oleks ja see on ju selgemast selgem, et vihma või kuuma päikese eest tuleb lehm varjule viia, sest täpselt niisama paha, kui on lõõsa või vihma käes olla inimesel, on paha ju ka lehmakesel.

Ja mis teistesse lehmapidajatesse puutub, siis muidugi. Eks nende seas ole igasuguseid ja ega siis Alma lõppude lõpuks selles süüdi ei ole, et talle on naabriteks kõik niisugused jõhkamid sattunud, kes pole õiged inimesed ja kes loomadest sugugi ei hooli.

Kui nad neist vähegi hooliksid, siis nad nendega nii äraarvamatul moel julmalt ei talitaks, vaid võtaksid temalt, see tähendab, Almalt, õppust, kuidas üks õige inimene oma loomadega ümber peab käima, aga mitte ei piinaks neid nii, nagu nad seda kõik teevad, kusjuures kõik viimseni, sest ühesugused jõõramid on nemad ju kõik. Vargad, joodikud ja loomapiinajad. Täitsa ime, et maa sihukesi tõpraid veel kannab.

Väimehega ja viimasel ajal ka tütrega on aga niisugustest asjadest kõnelemine täiesti mõttetu. Neil pole loomade suhtes üldsegi südant sees ja seepärast pole nad võimelised aru saama neist inimestest, kel seda on.

See tuli välja juba kasvõi seeläbi, et nad Almale pääle hakkasid käima, et too Puniku tapamajja saadaks. Kuidas saab inimene üldse säherduse asja peale tulla, et nii iseäralikult armas lehm, nagu on seda Punik, tapamajja tuleb saata? See on ju hullem kui inimese tapmine. Enne ärgu juba olgu neid raipeid eneseid, aga lehm tapamajja – see peab ikka üks hull inimeseloom olema, kes niisuguse mõttega välja võib tulla.

„Sul pole temast ju mingisugust tulu. Rehkenda kokku, kui palju ta annab ja kui palju võtab? Ja lisaks veel oma töö ja vaev.”

Ei. Niisuguse rehkendamisega pole Alma iial tegelenud ja ta ei oskakski seda teha. Ja pealegi, ega kõike siis rahasse ei saa ümber panna. Niimoodi tuleks välja, et ta peaks võib-olla Muri ka kroonideks ümber rehkendama, ja kuidas rehkendada kroonidesse oma tööd, vaeva ja aega?

Kuidas saab keegi niisuguse lolluse peale üldse tulla, et hakata oma tööd ja aega rahasse rehkendama ?

Nii et loobumine Punikust ei tulnud kõne allagi. Mingisugust kasu andis ta piimatilgakese näol ikka ja see sissetulek näitas ju, et saatus on andnud lehma Almale seltsiliseks ja et ära võib seda temalt võtta ainult saatus, aga mitte miski muu.

Ise ei tohi ta seda iial teha, sest siis saab ta selle eest kohe ka karistada.

Aga nüüd on asjad siis ikka kõigele vaatamata niikaugel, et laudas pole enam üldse kedagi ja varsti peavad tulema noored, et teda, kaitsetut naisterahvast, linna eneste juurde küüditada.

Muri, kes pääle võileiva ärasöömist on väikese uinaku teinud, ajab end istukile ja hakkab kõrvatagust kratsima, ise nii hea näoga, et Alma süda muutub teda vaadates härdaks. Jumal küll! Kuidas see koerakene linnas hakkama peab saama? Linna pole ta oma elus õieti näinudki, vaid kutsikapõlves, paar kuukest enne seda, kui Liivi ta pääle eelmise koera Pontu surma maale tõi. Sündinud on ta, jah, linnas, aga elanud terve oma elu – ja seda on juba varsti kuus aastat – maal ja linnaelust ei mäleta ta enam midagi.

Ei tea ta sääl, kuidas astuda või kuidas olla, kuidas ennast autode eest hoida ega miskit. Ja mida ta sääl tegema hakkab? Siin on koeral olemine lausa lust ja lillepidu: kõik kohad on igasuguseid lõhnasid täis, on avarust ja ruumi ringijooksmiseks, vahel saab isegi mõnd rebast või jänest taga ajada, aga linnas pole õieti midagi. Vaid asfalt ja betoon, üks maja teise selgas ja igasugused masinad sõidavad muudkui ringi – mida ta sääl mõrtsukate keskel tegema hakkab?

Koer oleks nagu Alma mõttekäikudest aru saanud. Kui mitte täiesti ja kõigest, siis vähemalt seda ta paistab taipavat, mida Alma temast mõtleb, sest lõpetanud kratsimise, vaatab ta naisele küsivalt otsa, tuleb siis tema juurde ja pistab talle saba liputades oma külma nina pihku, otsekui öelda tahtes: „Minu pärast pole mõtet muretseda, mõtle parem sellele, kuidas sa sääl ise hakkama saad.”

„Oh sa lollike,” pomiseb Alma koera kõrvade tagant sügades hajameelselt ja suunab pilgu uuesti aknast välja teele, kus varsti peaks ilmuma nähtavale punane auto. Tulla on lubatud küll kella üheksaks, aga palju sinna siis enam aega on – vaid poolteist tunnikest ja see pole mingi aeg, kuigi jah – teisest küljest võttes on ootaja aeg pikk. Mõnikord, kui midagi oodata, siis näib kasvõi kümme minutitki terve igavikuna, aga sellega on Alma harjunud, nagu on harjunud ootamisega vist kõik selle maailma naised.

Vaid Jumal ise teab, kui palju on Alma selsamal toolil siin akna all istunud ja muudkui oodanud? Terve see elu pole õigupoolest midagi muud olnudki kui üks lõputu ootamine: küll vanameest, kadunukest, kui too veel elas, ja Liivit, ükskõik kas siis koolidest või linnast; küll paremat ilma, koeri ja veel Jumal teab mida. Kui liita kokku kõik need tunnid, siis Jumal teab, kui palju neid kokku võib saada.

Sadu? Tuhandeid? Tont teab.

Ootamisega on veel niisugune asi ka, et sa ei või iial teada, millal see inimene tuleb, keda sa ootad, ja seepärast peab varakult valmis olema. Omainimestega on muidugi teine asi, aga võõramatega lihtsalt ei saa teisiti. Näiteks kui Alma siin üksi olles naabrimehega kella üheksaks kokku on leppinud, et tuleb alevikku poodi minek, siis tuleb valmis olla juba vähemalt kella kaheksaks, sest mine sa seda tea, mis kellaks talle järele tullakse? Võib-olla tullakse sel ajal, mil kokku lepitud, aga vahest ka mitte, nii et valmis peab olema kõigeks.

Seepärast ongi poeskäigud viimasel ajal Alma jaoks suureks asjaks kujunenud ja eks nad seda õigupoolest ole ka, sest ega kodust äraminek siis naljaasi pole. Säädima tuleb end juba varakult hakata. Vaadata, kas loomadega on kõik korras ja laudauks lukku keerata, sest mine neid sulisid tea. Ringi on liikumas igasuguseid. Ja ka uuemad rõivad tuleb selga panna, sest ega siis inimeste sekka niisugusena saa minna, nagu sa kodus oled harjunud olema. Ise võiks ju nagu minna, sest ühel õigel inimesel peab magus sõnnikulõhn ikka küljes olema, aga teised võivad pahasti vaatama hakata. Siis tuleb stepslitest kõik juhtmed välja tirida. Ja siis ei jäägi midagi muud üle, kui ootama hakata. Aega võib küll olla oma pool tunnikest või isegi enam, aga seda, millal naabrimees tulla võib, ei või ju iial teada.

Oodates on aeg aga ütlemata pikk ja nii väsib Alma mõnikord oma toolil päris ära. Õigupoolest pole väsitav mitte istumine, vaid hoopis pinges olek ja muidugi ka sellele lisanduv teadmatus, et kas ikka tuleb täna poodiminekust midagi välja või mitte? Kas saab naabrimehe pääle lootma jääda või on pikk ootamine ilmaasjata?

Ja kui naabrimeest selleks ajaks näha ei ole, mil ta Alma arust juba näha peaks olema, siis muutub naine murelikuks. Miks teda veel ei ole? Kas tõesti jääb tänane sõit ära ja teda, kaitsetut naisterahvast, on jällegi alt veetud? Ühest küljest võttes puudub kokkulepitud ajast küll mitukümmend minutit, aga kohal võiks ta sellegipoolest olla, sest ta ju ometi teab, et Alma teda siin ootab ja istub oodates nagu süte pääl ega saa hetkekski rahu.

Aeg muudkui lendab ja kui naaber lõpuks kokkulepitud ajast kümme minutit varem kohale jõuab, siis on Almal just niisugune tunne, nagu oleks ta teda terve igaviku oodanud ja lisaks jupike aega otsagi. Heameelega kärataks naabrile pääle ja sõimaks näo täis, et ta kaitsetul naisterahval ennast nii kaua oodata on lasknud, aga samas ei saa seda teha ka, sest nii ei tule ta järgmisel korral võib-olla enam üldse, sest inimeste alatus on äraarvamata suur.

Nii on Almal siin akna all istudes möödunud lõputu hulk tunde ja ta on selle kohaga nii harjunud, et ega ta ennast kusagil mujal vist ei oskakski istumas kujutleda.

Pagana pihta! Miks neid noori juba ei tule? Kokkulepitud ajani on küll veel maailm, aga kohal võiksid nad ju sellegipoolest olla, sest kaua ta neid niimoodi siin akna all ootama peab? Või on nendega midagi juhtunud, näiteks auto teel rikki läinud või... ptüi, ptüi, ptüi. Niisugusele võimalusele ei tohi mitte mõeldagi, sest nii võid endale õnnetuse välja kutsuda.

Kindel on igatahes see, et ligema pooltunni jooksul nad veel ei tule. Vastasel juhul oleks Muri juba toolile roninud ja ka aknast välja hakanud vahtima, sest tema teab mingi imelise väe läbi peaaegu alati ära, kui keegi omastest tulemas. Kuidas ta seda teab, seda Alma ei taipa, aga niimoodi see igatahes on. Muril näib olevat mingi etteaimamise või selgeltnägemise võime ja ses suhtes võib teda usaldada rohkem kui iseennast.

Mõnikord on juhtunud isegi nii, et noored on tulnud ootamatult, pole ette teatanud ja Alma ei teaks nende tulekust midagi, aga pini kõneleb talle oma käitumisega kõik ära. Pool tunnikest enne tulijaid on ta akna all neid ootamas ja niutsumas, aga kuidas on see võimalik, et koerale niisugustest asjadest teadust antakse, jääb selgusetuks.