Читать книгу Peremehed - Jaan Tangsoo - Страница 2

Tuul ulub betoonbarakkide vahel nagu Magadanis. Pinnatuisu ühtlane vihin, sarnane puhmastikus varitseva mao sisinaga hetk enne ta sööstu pahaaimamatu möödamineja suunas. Lumehanged – igal pool põlvini. Kohati kõrgemalgi. Mõnes kohas on tuul asfaldi paljaks lakkunud, teisal on lund terve mägi. Iseäranis majanurkade taga ja betoonbarakkide otsaseinte najal. Lumeluited kõikjal – nagu liivahanged kusagil kõrbes. Tuul on ajanud külmunud vee suurtesse, kõikmõeldavaid geomeetrilisi kujundeid moodustavatesse kuhjadesse. Pikad külmunud vee vaalud ja vallid jooksevad majadega siin-seal paralleelselt, mõnes kohas ka risti. Luiterägastik. Ning seal, garaaži otsaseina juures – mitmemeetrine hang nagu albiino härg, ähvardav oma raskes turjakuses. Kuskil seal sügaval lume pealispinna all peavad prügikastid olema, aga kus? Eks mine ja võta kinni, kus. Võib-olla siin, aga võib-olla ka seal. Talv on need inimeste käest endale võtnud. Jõuga.

Veider värk, kui mõtlema hakata. Vesi, ja kõrgetes kuhjades. Mõnesse lumevaalu võib munadeni sisse vajuda, mõni näib ulatuvat lausa nabani. Lumi on pehme ja kohev – eks katsu sealt pärast minema saada. Nööri otsas ei tiri ka välja. Majade ees seisvad autod on nagu valged mütsakud. Poolenisti lume all. Mõni ei paista õieti väljagi. Näha pole miskit peale katuse. Täielik põrgu. Boreas ulub. Vingub majade vahel nagu nähtamatu metsaline. Vilistab traatides ja kolistab kusagil kaugemal lahtist aknaplekki. Närib kõike kättesaadavat otsekui hammastega. Tänavavalgustuslampide sinkjas valgus, ebamaiselt külm ja kahvatu.

Ilus oled, isamaa!

Hommik. Kell võib viie või isegi poole kuue ringis olla. Öine lumesadu on lakanud, aga selle kohevad jäljed on jäänud. Majade vahel pole inimhingegi. Veel pole. Varsti on siin rahvast küllaga. Kes pissitab oma koera, kes püüab sumades rajada teed lumme uppunud autoni. Vandudes ja Eestimaa talve kirudes. Peagi on kõik ametis, püüdes autosid lumest välja kaevata. Kümme-kakskümmend minutit, võib-olla isegi pool tundi läheb sellega täna hommikul kindlasti. Kaevatakse endamisi urisedes, et siis neljasaja meetri kaugusele tööle sõita. Aga sinna on aega. Vähemalt tund. Praegu valitseb majade vahel tühjus. Pole näha isegi hulkuvaid penisid, kes sel ajal harilikult oma hommikusi ringe teevad. Lumevaalude vahel hüpeldes ja aeg-ajalt niuksatades, kui kõvana näivast lumest ehmatusega läbi vajuvad. Rahvas pole ärganud. Aknad on pimedad. Vähemalt enamjaolt. Magatakse. Liigutatakse soojas voodis teki all varbaid ja püütakse võtta unerammestusest viimast. Nautides veel minutit-paari. Võetakse päevaks alles hoogu.

Siis koliseb ühe trepikoja uks. Kääksudes, otsekui karjudes. Keegi majasse maetu püüab välja pääseda. Aga ei saa – lund on sadanud ka välisukse ette trepimademele. Seal on seda paks kiht. Oma paarkümmend sentimeetrit. Eks püüa ust läbi niisuguse lume esimese korraga lahti lükata. Uks on kinni otsekui kleebitult. Tuleb nügida. Võtta hoogu ja lükata nagu buldooseriga.

Varsti jõutakse omadega siiski niikaugele, et trepikoja uks avaneb pisut. Mitte küll täiesti, vaid umbes kolmandiku ulatuses. Aga rohkem pole vajagi. Sealt annab, külg ees, läbi pugeda küll. Tuleb ennast ainult natuke pressida ja ennäe: tere, tänav.

Tulijaks on vana naine. Paksu, peaaegu maani ulatuvasse mantlisse mähitud, rätik on ka peas. Ning lisaks rätikule on peanupu otsa torgatud veel karvamütski. Kõigepealt pistetakse trepikoja ukse vahelt välja pea ja uuritakse jupike aega ümbrust. Nii vasakult kui paremalt. Just nagu veenduda soovides, et õuelt miskit vaenulikku silma ei hakka. Inimesi. Ei ole. No nii, nüüd võib siis tänavale astuda. Hakata paksus lumes sumpama. Üks samm, siis teine ja kolmaski. Selja taha jäävad sügavad jalajäljed nagu mustavad hauad.

Majanurk. Sinnani jõudes naine seisatab ja piilub nurga taha. Ons seal kedagi või ei? Äkki on keegi garaažide juures? Või seal, kus peaksid olema prügikastid. Ei ole. Aeg on liialt varajane selleks, et keegi oma nina tänavale tahaks pista. Veel enamgi – inimesed näivad alles magavat, sest kõik aknad on pimedad. Mustavad aknaavad hallides hooneseintes, nagu tühjaksjooksnud silmakoopad.

Vana naine teeb aegapidi rutjas lumes sumades ning vasakule-paremale vaarudes tiiru ümber maja. Paksus lumes sumpamine näib teda tublisti väsitavat. Tiiruga oma trepikoja juurde tagasi jõudes on ta lõõtsutama hakanud. Ahmib kähinal õhku.

Seejärel kaob ta pimedasse trepikotta ning tõuseb kahe käega raskelt trepi käsipuule toetudes neljandale korrusele. Tuld ta millegipärast põlema ei pane. Läheb pimeduses. See näib talle armsamana. Nii näib ta end turvalisemalt tundvat. Umbes selsamal hetkel kui ta oma korterisse on sisenenud, hakkavad ümberkaudsete majade akendes süttima üksikud tuled. Siin ja seal. Majade tühjaksjooksnud silmakoobastesse tekib elu.

Ärkamise aeg.

■

Kesklinnas, mis jääb magalarajoonist kilomeetri-pooleteise kaugusele, on sama lugu. Määratud lumevallid kõikjal. Sõidetavad on vaid põhimagistraalid. Linna põhjast lõunasse ja idast läände kulgevad peatänavad, kus hommikupoole ööd on sõitnud mõned võimsad palgiveoautod linnalähedastest puidu kokkuostufirmadest, lastiks krooni kattevara, mis jala pealt maha võetud.

Nüüdseks on hakanud lumme mattuma nendegi jäljed. Kõikjal lumi, lumi ja veel kord lumi. Kõrged lumeluited linnavalitsuse ees parklas. Niisamuti koolimajade ümber. Haigla juures – täpset seesama. Kõik mattunud lumme. Kaetud otsekui valge surnulinikuga. Linn nagu väljasurnud koht. Mahajäetud lahinguväli. Tühjuses pole näha ega kuulda inimhingegi. Vaid tuul vihiseb siin seal ja ulub hambaid krigistades majade vahel. Otsides, kellele oma nõelteravad hambad näkku lüüa.

Kuidas linnavalitsuse ametnikud oma tööpostidele pääsevad? Või lapsed kooli elik kiirabi hädalisteni? Võib-olla on keegi kusagil suremas? Kuidas pääseb reanimobiil läbi paksu lume? Kes oskaks vastata?

Suured kõrged lumevallid igal pool. Teede ääres ja majade najal – vähemalt poolteist meetrit. Täpselt niisamuti parkides ja platsidel. Kõnniteid pole kusagil enam ollagi. Kes selle kõik siit koristada jõuab? Ja millal? Mida kõike siit kevadel välja ei hakka sulama? Pika talve jooksul koguneb säravpuhtana näivasse lumesse kõike. Vaatad pealtpoolt: ilus ja sile teine, aga mis hangesügavikes peidus võib olla – tule taevas appi! Rämpsu, mustust, prahti. Seda ei lükka vist buldooseriga ka kokku.

Siis hakkab linna idaservast kostma madalat mootorimüra. Varsti tormab suur kollane lumesahk läbi kesklinna lääne suunas. Tulise rutuga, sest teed on ometigi vaja valla ajada. Ning kõigepealt muidugi see tee, mis siinkandis kõige tähtsam.

■

Peremehe hääl telefonis on käskiv. Ning jutt lakooniline, ilma igasuguste emotsioonideta. Sõnad justkui üksiklasud automaatrelvast. Nagu alati.

„Rein?”

„Jah.”

„Mul sõitis just lumesahk mööda. Lükkas lume värava ette valli. Tule viska ära. Ja tee väravast garaažiukseni tuleb ka lahti ajada.”

„Ma ei tea, kas ma autoga välja pääsen. Sahk pole veel siia jõudnud.”

„Sahk on juba teel sinu juurde, et sa liikuma pääseksid.”

„Millal ta veel siia jõuab?”

„Varsti. Sest niisugune korraldus sai talle antud.”

„Ma pean vist enne vanamehe poolt läbi minema.”

„Lähed pärast. Siis, kui töö tehtud.”

Peremehe jutus pole midagi üleliigset. Sõnad langevad nagu suured raheterad plekk-katusele, ehmatavalt raskelt ja väikeste vahedega. Toon on ülemuslik ja vastuvaidlemist mittesalliv. Mitte küsiv, vaid nentiv – jah, nii see on. Sedasi kõnelevad need, kes harjunud käsutama ning kes on samas ka kindlad oma tões. Või veelgi õigemini öeldes – kes on kindlad oma võimus, vägevuses ja väes.

Sellest kõneleb ka tema silmavaade. Kui keegi hakkab Peremehele midagi vastu ütlema või pole temaga nõus, ilmub ta silmadesse üllatunud pilk, just nagu oleks talle külma vett näkku visatud. Kuidas siis nii? Kes sa säherdune oled, et sa minuga ei nõustu? Kuidas see võimalik on? Segi oled peast, või mis? Seejärel tõmbuvad silmad pisut vidukile ja hambad paljastuvad iroonilises muiges. Nii vaatavad inimesed harilikult oma vaateväljale ilmunud veidrat mardikat. Täid või kapsaussi. Enne laiaks litsuvat lömastamist. Niisugune pilk ilmub inimese näkku hetk enne seda, kui ta pahaaimamatule elukale rusikahoobi või näpuga näitab, kes on siin planeedil looduse kuningas ja elu peremees.

Harva kostab tema suust pikemat juttu kui mõnesõnalised lihtlaused. Vahel seda siiski juhtub. Iseäranis siis, kui Peremees on väheke napsi võtnud – siis hakkab teine filosofeerima. Lausa pikalt ja mõnuga. Kuid iial ei tee ta seda kusagil suuremas seltskonnas, kus inimesi ümberringi palju. Seal on ta harilikult vait ja sõnaaher. Hulkade kuuldes ei ava ta oma seesmist maailma iial. Vaid Reinul on vahel avanenud võimalus heita pilk selle mehe mõttemaailma ja sedagi harva, kui nad on autoga kusagil teel. Rein sohvrina roolis ja Peremees tema kõrval.

Rein kuulab Peremehe varahommikusi sõnu vaikides, teades, et vastu pole mõtet vaielda. Peremees ei talu seda. Temaga tuleb alati ja kõiges nõus olla. Niisugune asi võib küll väheke vastukarva olla, aga midagi pole teha. Tantsida tuleb selle pilli järgi, kes sulle palka maksab. Oma tööandjale pole mõtet hambaid näidata. Efekt võib olla suur, aga tulemus sandistav. See on üks elu põhilisemaid raudreegleid.

Kõik. Kõne lõpp. Rein paneb mobiiltelefoni käest ja heidab pilgu kellale. Tuba on pime, aga elektronkella numbrid säravad pimeduses nagu hundi hambad.

Kolm viit reas nagu kihvad.

Viis viiskümmend viis.

■

Elamine on Peremehel vägev, seda ei saa salata. Kakskümmend aastat tagasi oleksid matemaatikahuvilised noormehed SORVVO-st säherduse villa peale vaimustusest uludes kohale lennanud. Ameerika teksades, Itaalia kingades ja suminal nagu läikivad kärbsed sõnnikuhunnikule. Poleks neil olnud kuriteokohale tormates aega ninagi pühkida. Peaasi ainult, et õigel ajal jaole saada. Siit tuleb kõva nuts. Omaniku kõrvad pihku ja eks siis vaatame, palju ta välja köhib, et mitte saada kümnekat ühes kogu vara konfiskeerimisega. Vaat et veel kõrgem määr ei kuku. Kõik oleneb ju lõppude lõpuks sellest, mäherdust paragrahvi kasutada. Aga konksu, mille otsa kelm riputada, valime meie. Nii et hõlmad vöö vahele ja pajeehali. Eest ära. Kes jalgu jääb, tallatakse surnuks.

Hoonel, mida Peremees ise ajaleheintervjuudes tagasihoidlikult – nagu tema staatusega mehele kohane – oma vanaduspõlve pensionärionniks nimetab, on kolm ja pool korrust. Kokku kuus ja poolsada ruutu. Seda mõistagi meetrites, mitte jardides. Nii paljude jardidega mõõdetavaid pensionärionne ehitavad omale ainult näljarottidest ameeriklasenärud, mitte meie pensionärid. Üks korrus on maa all ja sellele toetuvad kaks maapealset. Nende kukil veel neljaski. Niinimetatud ärklikorrus, mille katuseakendest Peremees öiti sillerdavat tähistaevast imetleb ja imetledes selle imekauni maailma asjade üle juurdleb.

Küll see universum on ikka määratu!

Mäherdune laotus!

Ja kui mikroskoopiline on selle kõrval inimussike!

Vaid korra lajatada. Õigupoolest pole tarvis lajatadagi, lömastub teine juba sõrmeküüne survest.

Vaat seal ta ongi. Punane planeet. Marss. Mitte keegi pole tema peale veel oma jalga tõstnud, aga kõik teavad, et seal on mingid näod reas. Hiiglaslikud. Kakskümmend kilti niipidi ja naapidi. Ning kõrgustesse – jumal teab, kui palju? Sfinksid, kes päikesesüsteemi isandatena maiste inimusside üle irvitavad. Ajalehes kirjutati ja telekas näidati. Vennad kosmosest, kes jälgivad igat meie sammu. Vanemad vennad.

Kõik maapealsed korrused on täis kõikmõeldavat träni ja mööblit, aga kelder on tühi. Ainult rotirajakad lippavad seal krabinal ringi. Niisugust keldrit pole tänapäeval õigupoolest vajagi. Mida või keda sinna ikka panna, sest need ajad, kus purjus kolhoosisohvrite käest sügiseti pudeli-paari eest igasugu juurikaid varuti, on möödas. Aga näe. Ei taha Peremees ilma keldrita elada. Midagi oleks nagu puudu. Peremehe jalg peab müdistama laudpõrandal, mis varjab betooni ja hinges peab olema teadmine, et seal all valitseb tühjus. Eimiski, mille peal hea trampida või pehmetes sussides liugu lasta.

Ja las ta siis olla, see tühjus seal all, sest mine tea, mille jaoks või millal seda hädasti tarvis võib minna? Oma isiklik kelder maja all, mõõtmetega viisteist korda kakskümmend viis meetrit, on suur asi. Tänapäevased majaehitajad, kes niisugust väärt asja oma papp- või vineermajakeste alla projekteerida pole lasknud, ei tule võib-olla selle pealegi, kui väärt asi on kelder omaenese kodukese all, armatuurrauda täis tuubitud poolemeetriste betoonseinte, kitsukeste akendega, kust isegi anorektik välja ei mahuks, ja tulekindlate metallustega.

Võid seal kanalisatsioonitorude kõrval, kus solinal voolab vedel pask, kisada ja appi karjuda nii palju kui tahad, välja ei kosta midagi. Ei kuule sind sealt keegi. Ei tasu üldse lootagi. Või kui kuuldaksegi, siis ainult midagi hiire piiksumise sarnast.

■

Oleks lumi sõmerjana tuhkjas, poleks selle kühveldamisega häda miskit. Naljamäng. Rohkem nagu poisikese ajaviide, aga mitte täismehe töö. Suru labidas sisse ja muudkui pillu. Kaalu pole ollagi. Ei võta selle kühveldamine higigi välja. Aga seda õnne pole täna hommikul antud. Kuni keskööni oli olnud sula, aga pärast seda jõudis pärale külm front ühes kiunuva tuule ja tormiga. Boreas ise. Mõne tunniga kümmekond kraadi temperatuurilangust, ja ennäe – tekkiski vettinud lumele tugev koorik. Säherdusel kõnni peal. Löö kas või tantsu. Näiteks kaerajaani vene moodi. Või ei, mitte vene, vaid hoopis saksa või inglise kombel. Pole läbikukkumise ohtu ega miskit. Muudkui kargle ja kuula pealtvaatajate vaimustatud ovatsioone.

Ning pärastpoole kattus seegi kahkja lumega. Kooriku peal on lund vähemalt pool meetrit. Mõnesse kohta, kuhu hanged kogunenud, veel enamgi – terve mägi. Ning nüüd tuleb siis ennast nendest mägedest läbi murda. Kuidagi tuleb lumest Peremehe värava ees ometi lahti saada. Ning mitte ainult värava tänavapoolsest küljest. Õuest ka. Tuleb visata sisse tee hooviväravast garaažini. Just nii lai, et sealt autoga välja pääseks. Ja et seal ka jalgsi oleks mõnus käia.

Kõigepealt tuleb külmunud kooriku pealt lahtine lumi ära kühveldada. Ning siis allpool olevat jäidet raiuma hakata. Hapra lumelabidaga seda ei tee. Läheb teine küll külmunud sodisse, aga tõsta ei saa – labidavars võib murduda. Ei vasta see pöidlajämedune haavapuust pilpake põhjamaistele vajadustele. Niisiis tuleb jäätunud lumi kõigepealt hariliku metall-labidaga lahti lõhkuda ja tükkideks raiuda ning alles seejärel tõstma hakata.

Tööd on vähemalt paariks tunniks. Tõenäoliselt veel rohkemakski. Lumi tuleb lahti raiuda ja ära kühveldada vähemalt kuuekümnelt ruutmeetrilt. Ning kühveldada nii, et see Peremehe akende alla vallidesse ei satuks. Kuidas ta muidu oma aknaist avanevat vaadet saaks imetleda? Järelikult tuleb lumi kaugemale visata. Silma alt ära ja nii, et see ühtlaselt laiali laotuks. Ning seejärel puhtakskühveldatud plats luuaga üle lasta. Et mulje oleks kena. Korralik ja niisugune, mida silmitsedes silm puhkab. Lõppude lõpuks on Peremehel mõne päeva pärast sünnipäev tulemas. Seega on oodata suuremat hulka külalisi. Jumal seda teab, mis tähtsad isikud teda õnnitlema tulevad. Ning kari ajakirjanikke muidugi ka. Iseenesestki mõista. Pluss nii mõnigi tähtis riigiisa. Seadustetreija.

Aga pole viga, kell näitab alles kaheksandat hommikutundi. Päev on alles kutsikas. Küll jõuab.

Mobiiltelefon Reinu jopetaskus hakkab piiksuma. Mees surub labida lumme ja pühib higi. Pistab käe juba taskusse, ent ei. Jumal seda teab, kes nii varasel hommikutunnil olla võib? Äkki vanamees. Äkki on kellegagi midagi juhtunud? Keegi surnud, hädas või teab mis? Kõike võib olla. Siin planeedil pole kindlat miskit. Peale selle, et kindlat pole siin miskit.

Parem telefoni mitte puutuda. Las piiksub, küll ta varsti vakka jääb. Tähtsamad asjad kõigepealt. Enne kui see lumi pole siit kühveldatud, ei ole välistel asjaoludel mõtet end üldse segada lasta. Töö pole narrimiseks.

■

Tavaliselt on niisuguste linnalähedaste pensionärionnikeste ümber vägevad aiad. Rõhutamaks aias elava inimese tahet olla ümbritsevast isoleeritud. Kes armastab rauda, laseb aia teha rauast, kes aga raudbetooni, laseb aia teha raudbetoonist. Ning harilikult on need tõkendid täis igasugu imevigureid. Astud liiga lähedale, hakkab miski kusagil vinguma ja selle kila peale tormavad kohale tursked vennikesed. Kused vastu aeda – sama lugu.

Kui aga visata niisuguse aia või müürikese vastu kivike, ütleme killustikuhunnikust välja nopitud, läbimõõduga null koma kaheksa sentimeetrit, mis teeb väikese kopsu – ennäe, ei lähe kahtekümmet sekunditki, kui juba vilkurite sähvides ja issand mäherduse undamise saatel kappavad, gaas põhjas, kohale need, kes teavad täpselt, keda nad peavad neile riigi poolt jalga ostetud pükste eest kaitsma. Ah, milleks seda kõike kirjeldada? Tühi kõik. Peremees pole niisuguste killast. Tema on teistsuguse inimtüübi esindaja.

Peremees niisugust aeda ei vaja. Ei ole tal selle ehitamist mõttessegi tulnud. Milleks? Kelle vastu või milleks ta säherduse monstrumi peaks rajama? Keda ta peaks kartma või kelle eest ennast varjama? Miks peaks ta ennast nii inimeste kui ka maailma eest mingisugusesse puuri peitma?

Ei! Niisuguste raudsete ja betoonist tõkendite taha varjavad ennast need, kes on määrinud oma nime inimkonna silmis. Aga mida on peljata Peremehel või miks peaks ta end möödaminejate eest varjama? Idioodi fantaasia. Peljaku need, kellel on midagi peljata. Peremees niisuguste hulka ei kuulu,

Maja sees on kõike, mida vaja, niigi küllaga. On kaamerad, on heliandurid, on niisugused elektroonilised süsteemid, mis näiteks Riigikogu saali või peaministri residentsi jõuavad alles viiesaja aasta pärast. Kui üldse jõuavad. Peremehe üksildases pensionärionnikeses on kõik olemas. Kui kaevabki näiteks mingi kodutunäru Peremehe maja ees kasvava vahtrapuu alt välja majaomaniku lemmikpeni kunagi sinna maetud kängurukoivakondi, et seda endale jumal teab kuhu pista, hakkavad seal, kus vaja, kohe piiksuma vastavad aparaadid, löövad tabloodel vilkuma nupukesed ja nii edasi. Karotše – trevooga!

Ning ei lähe minutitki, kui juba tormavad kohale uhketes mundrites politseinikud. Tormavad kohale ka tursked tõmmukad poisid eraturvafirmadest ja veel kurat teab kes ja kust. Vaat et ka NATO rahutuvid Šiauliaist õhku ei tõuse ja abivalmidusest uludes kohale ei kihuta, et välja uurida, misasi seal Peremehe majas piiksuma hakkas? Ja eelkõige, miks? Mis toimub? Äkki on abi vaja.

Niisiis, Peremehel pole peljata miskit. Ja mida peakski olema peljata ühel vaba maa Peremehel veel vabamas riigis? Ei midagi! Hirm kõikvõimalike ootamatuste ees ei vaeva mitte elu peremehi, vaid neid, kes on peremeheks olekust miljardeid kordi kaugemal kui jääkülm Magalhãesi pilv meie imekaunist ja soojast planeedist.

Aedade ja kõikvõimalike müüritiste taha varjavad end need, kel südametunnistus must. Korralikud inimesed säherdusi eraldavaid piirdeid ei vaja.

■

Vahepeal tõmbab Rein lund kühveldades hinge. Paneb labida seina najale, istub majaesisele pingile ning puhkab seal väheke. Miski on hakanud endast rinnus tunda andma. Nii sagedasti, et see hakkab juba murelikuks tegema. Mitte küll kogu aeg, vaid ajuti. Paari-kolmepäevaste intervallidega. Aga vahel ka nii, et annab tunda paar päeva järjest ja siis tekib mitmepäevane vahe. Kuis kunagi. Mis teha – ikkagi viiskümmend kuus aastat turjal ka juba. Viiskümmend kuus aastat kahekümnenda sajandi laborirotina, kelle peal on katsetatud peaaegu kõiki ühiskondlikke formatsioone, see pole naljaasi.

Kõigepealt tekib kõrist natuke allapoole rindkere keskosasse kõva tükk. Valus see pole, aga tuntav. Tunne on umbes taoline, nagu oleks toidutükk söögitorusse kinni jäänud. Seejärel hakkavad lihased tombu ümbruses surisema. Need oleksid nagu elektrit täis. Sama aisting nagu vahel käte „suremise” ajal. Edasi hakkab ebameeldiv tunne laienema. Tõuseb kõrisse ja õlalihastesse. Lõppkokkuvõttes on kogu ülakeha nagu kellegi nähtamatu raudses pitsituses. Olek on niivõrd veider, et Rein pole seda enese jaoks õieti sõnastadagi osanud. Ning see paine kestab mõnikord paar tundi. Ebameeldiv aisting rikub tuju ja pärsib teovõime. Mida sa teedki, kui keres on vahetpidamata tunne, et tahaks nagu õhku ahmida, kuigi õhupuudust samal ajal pole. Pigem näib olevat tegu mingi laiaulatusliku spasmiga. Hingetorus või bronhides näiks miski just nagu krampi kiskuvat. Pigistab raudse kämblaga. Ja see kämmal on palav, lausa kõrvetav. Paneb õhku ahmima ja kähisema.

Rein on selle hädaga päris mitmel korral tohtrilegi mõelnud minna, aga mida sa sinna lähed, kui õieti seletadagi ei oska, mis täpsemalt lahti? Mida sa arstile ütled? Ainult niipalju, et vahepeal on rinnus paha. Aga täpsemalt? Ei leia selle kõige defineerimiseks sõnu. Ja teine asi muidugi ka – tal pole haigekassakaarti. Vaat kui saadetakse kusagile mitmeid tuhandeid maksvale uuringule! Raha niisuguse asja jaoks oleks muidugi olemas, aga kas on ikka mõtet seda sirgu lüüa. Iseäranis veel niisuguse häda uurimiseks, mis vahest möödub iseenesestki.

Enese lohutuseks on ta selle häda pannud kodus valitseva liigse soojuse ning sellega kaasneva kuivuse arvele. Paneelmaja, kus ta elab, on talvel liiga kuiv – mõned elanikud on selle vastu isegi õhuniisuteid või radiaatoritele asetatavaid märgi käterätikuid kasutanud, et õhku oma elamises kas või natukenegi niiskemaks muuta.

Niisiis püüab ta oma häda kuivuseallergiaga seostada. Küsimärgiks jääb niisuguse seletuse juures ainult see, et miks niisugune häda teda varasematel talvedel pole iial vaevanud. Ent ehk annab seda seletada vanusega?

Ning võib-olla on asi hoopis lihtne – äkitselt on tegu mingi lihase äratõmbamisega. Palju selleks siis vaja on – väheke ebaõige liigutus midagi tõstes, ja ongi lihas paigast ära. Või siis õigemini ära tõmmatud. Kohe ei pane tähelegi, aga järgmiseks hommikuks võib asi nii hull olla, et ei saa õieti kättki liigutada. Iseasi ainult, et miks sihukene häda sedasi hooti peal peab käima? Tont neid asju teab. Vahepeal mõtleb Rein nii ja naa, otsa ei saa kätte kusagilt.

Aga pole viga. Peremehe juurest lahkudes saab apteegist läbi hüpata. Ehk on seal mingit salvi, mis taolise häda puhul aitab. Apteekrid ka lõppude lõpuks meditsiinitöötajad ja peaksid neist asjust üht-teist teadma. Äkki saab neilt abi. Aga enne tuleb siin Peremehe juures töö ära teha. Enne selle lõppu ei ole millestki muust juttugi.

■

Kõigest paar aastakest tagasi juhtus kord nii: mingid jumal teab kust kohale sõitnud poolearulised nadikaelad – võib-olla Tartust, aga võib-olla ka Tallinnast, sest lollikestest nadikaelu, kes ei tea, mida nad teevad, on lõppude lõpuks kõikjal – olid oma pummelungiks pannud laagri püsti Peremehe aeda. Selle tagumisse nurka, kuhu valvekaamerate valvas silm ei ulatu.

Oleks need tattninad siis Peremehe äraoleku ajal veel joonud ja niisama trallinud, nagu noortele kohane, poleks keegi neile miskit pahaks pannud, aga ei. Rõvetsetud ja sigatsetud oli nii, et vähe polnud. Väikese tralli vastu tema aias poleks Peremehel midagi kobiseda olnud. On ju temagi kunagi noorena ringi kepselnud. Aga nii ka ei saa, et tehakse su suitsuahju tuld, varastatakse selle tegemiseks puuriidast halge ning kõige tagatipuks situtakse kõik ümbrus nii täis, et seda on lausa võimatu kirjeldada. Mida sa sellest kaalikapõllust kirjeldadki. Kes on niisugust asja näinud, teab isegi. Ilma kirjeldamatagi. Kõige lõpuks saadeti veel ajaviiteks puuhalgki aknasse.

Niisiis oli kõigest näha, et need kaabakad olid kusagilt kaugemalt tulnud. Imbetsillid, kes ei osanud aimatagi, kellega neil Peremehe näol tegu.

Arusaam tekkis mõni kuu hiljem kohtusaalis, kus ühele neist väänati poolteist aastat ja teisele neli kuud. Just nii, nagu seadus seda taoliste kuritegude eest nõuab ja sätestab.

Vaat siis oli küll poisikestel pill lahti, aga oli juba hilja. Mehed peavad oma tegude eest vastutama. Kui oled mees lollusi tegema, siis ole ka mees vastutama. Ja vastutasidki. Kuu aega hiljem löödi laagris ühele nuga neeru, aga teisest tehti petuhh. Vägistati karjaga ära. Jumbul ei jäänud pärast midagi muud üle, kui omale nöör kaela panna. Ja õigesti tegi, sest see pole ühe meesterahva jaoks enam elu ega miskit, kui pead edaspidi mähkmetega ringi käima. Muidu on pasarada vahetpidamata järel.

Paras! Minge veel kaitsetu vanainimese aeda mürgeldama ja sigadusi tegema.

Õigusriigis peab võidutsema õigus.

Ja võidutsebki.

■

Peremees on sel ajal, kui Rein õuel lund kühveldab, oma kabinetis arvuti taga ja teeb pangaülekannet. Tõstab raha ühelt arvelt teisele. Oma kontolt sotsiaalministeeriumi kontole, kus on avatud arve mõne nädala eest maha põlenud lastekodu taastamise toetuseks. See pole eriti suur summa, mida ta üle kannab, aga natuke ikka. Kolm tuhat krooni on ka lõppude lõpuks raha. Kui palju neid eraisikuid on, kes sääraseks üllameelseks teoks valmis? Suhteliselt vähe. Neid muidugi on, aga kui suure protsendi on nad moodustavad rahvastikust?

Midagi ei ole teha. Vahetevahel tuleb niisuguseid asju ette võtta. Nende eest ei pääse kuhugi. Tuleb lihtsalt visata. Tonnike või paar-kolm siia ja sinna. Juba iseenese südamerahu huvides. Vaat kui hea on pärast peeglisse vaadates mõnuleda: sa vahi, kus on ikka osavõtlik inimene! Paneb õla alla igal pool, kus vähegi võimalik. Inimene suure algustähega. See iseenese headuse tunnetamine tekitab positiivseid emotsioone. Positiivne emotsioon on aga mõnu. See on nauding. Peremees püüab oma heategevusest kaifi nagu mõni teine alkoholist, kolmas narkootikumidest või neljas jõusaalis rassimisest. Nii nagu kõik teisedki heategijad siin ilmas. Ühesõnaga – egoistid.

Heategevus ja samariitlus ei ole oma olemuselt mitte midagi muud kui äärmusliku egoismi ilmingud. Pööblil on lihtsalt kombeks seda tõde kõikvõimalike eufemismidega varjata. Ennastohverdav omakasupüüdmatus, kõik hädaliste heaks ja nii edasi. Sõnakõlksud. Teiste heaks ei tee siin ilmas mitte üks kurat mitte midagi. Head tehakse vaid selleks, et siis pärast omaenese headusest mõnu tunda. Mida tundis ema Theresa miljoneid hädalisi aidates? Kas vastikust, jälkust, vastumeelsust? Hoopiski mitte. Ta tundis oma tegevusest mõnu. Seega oli ka tema läbinisti individualist ja tema tegevuse tõukejõuks äärmuslik egoism.

Vaat nii filosofeerib Peremees siin laua taga istudes.

Tema! Inimene suure algustähega.

■

Kella poole kümneks saab Rein tööga ühele poole. Lumi on maja eest ära kühveldatud ning plats luuagagi üle lastud. Täitsa teine pilt kohe. Siia platsile mahub nüüd viis-kuus autot lahedasti seisma. Kui hoolikalt ja kokkuhoidlikult parkida, siis ehk veel enam. Ning jääb veel ruumi jalgteegi jaoks.

Pitsitav tunne Reinu rinnus on taandunud. On veel vaid kerge surin õlgades ning rangluude piirkonnas, aga selle võib ka lumekühveldamise arvele panna. Ikkagi hulk füüsilist tööd tehtud ja selle piirkonna lihased on korralikult vatti saanud. Vahest olekski sellist igapäevast füüsilist treeningut vaja? Kas või võimlemistki. Tont seda teab.

■

Apteek on kinni. Rein vaatab kella – avamiseni on veel tervelt kaheksa minutit aega. Selleks ajaks pole mõtet koju minna. Parem juba siinsamas oodata. Rein teebki nii. Laseb külgakna alla ning otsib taskust välja suitsupaki ja tikutopsi. Suitsud on kalliks läinud, aga midagi pole teha. Enam kui kolmekümne aasta pikkusest harjumusest niisama lihtsalt lahti ei saa. Teoreetiliselt on asi muidugi lihtne – mõelda umbes nii, et homsest on lõpp. Homsest olen uus inimene, homo novus, kes ei tee enam ühtki suitsu, sest kaua võib. Ükskord peab selle nalja ära lõpetama.

Aga kui see homme kätte jõuab, siis paistab kõik pisut teistsugusena. Imelik värk – tead küll, et tegu pole kõige õigema asjaga, aga teed siiski. Puhtast harjumusest, võiks isegi ehk öelda, et automatismist. Ning mõtled – homme ka päev.

Aastakümnete pikkust mentaliteeti niisama lihtsalt ei muuda. Ei indiviidid ega ka laiemalt võttes ühiskond. Organism on stiimuliga harjunud ja muudkui nõuab – olgu aga olla. Muidu jooksevad mingid seesmised hammasrattakesed kokku ja tekib sisemine kaos. Ja kogu masinavärk võib vastu taevast lennata. Ükskõik kuidas seda siis nimetada – inimorganismiks, majanduseks või ühiskonnaks.

■

Hulk autosid seisab täna hommikul selle hoone ees, mille ühes otsas paikneb apteek. Kaks pikka rida, kummaski vähemalt kümmekond masinat. Enamik neist on vanemad romud. Mõned viie ja mõned kümne, mõned ehk isegi viieteistkümne aasta vanused. Aga mis neil viga – peaasi, et liiguvad. Ja liiguvadki, sest muidu neid siin poleks.

Ent siin seisab ka uusi masinaid. Mitte küll päris tutikaid, mis alles eelmisel nädalal soetatud, aga siiski. Näedsa – seal näiteks seisavadki kaks tükki kõrvuti: pool aastat vana Volvo ja kohe tema kõrval hõbedane Toyota, mille vanuseks vaid kolm kuukest. Volvo akendest paistab vägev jahipüss. Kaheraudne, optilise sihikuga. Sihukesega tõmbab iga kell karu kolmesaja meetri pealt siruli. Tuleb ainult karulaskmisluba välja osta ja läheb lahti.

Masinate kõrval valitseb tühjus. Rahvast siin platsi peal pole. Näha pole ainsatki seisvat või juttu puhuvat indiviidi. Kes aga siia maja ette sõidab – padavai sisse. Osa väljujaist istuvad kohe masinasse ja kihutavad minema, aga teised marsivad üle tee. Poodi. Head ja paremat ostma. Mõni väljub sealt õllepurkide lasti, mõni paari viskipudeliga. Ühel näljarotil – ohhoo! – on aga pudel lauaviina näpu vahel. Mingi koonerinäru nähtavasti. Ei raatsi säherdune korralikku jookigi osta. Tüüpiline teise Eesti molu.

Aga meie oleme härrasmehed, väljume poest viski- ja rummipudelitega. Kõnnime auto juurde, istume sisse ja pajeehali! Ruttu koju – näedsa, sealtsamast see paistabki teiste majade tagant see tornikeste ja kuue katuseaknaga kivihoone. Just toosama, kivikatuse ja tuulelipukesega. Ruttu! Täna paneme pidu.

Alt kesklinna poolt tulevad kaks vanamoori. Üks kooberdab oma jalgadel, hästi lühikeste sammudega ja õhku ahmides, teine on invaliidikäru aiste vahel.

„Kas lähme ka siia sisse, Maali?”

„Ei tea, siin on praegu nii palju rahvast. Kes siin sabas seista jõuab? Ma tulen vist õhtul, kui jalad lubavad. Aga kui ei luba, siis jätan selle käigu homseks.”

Varsti jõuavad moorid ristmikuni. Hakkavad üle tee minema, kui äkki tuleb nende tagant kummide vilinal tuttuus maastur ja kihutab kurvi võttes vanamutikestest mööda. Otse nina alt. Vhiüüüt! Kummid suitsevad.

Auto põrutab hooga majaesisele platsile ning sealt kargab välja nooremapoolne meesterahvas. Nahkjopes ja kauboisaabastes. Säärane jope maksab vähemalt viis, aga saapad kaks tonni. Mehel paistab olevat hirmus kiire. Ta tormab jooksujalu hoone välisukseni, rebib selle lahti ja sööstab majasse. Ruttu, ruttu, sest aeg on raha.

Kus see õige kabinet nüüd ongi? Toosama, kus täna kõiksugu hädalistele sotsiaaltoetust jagatakse. Neile, kes küsida oskavad. Ahhaa! Seesama uks, mille taha kõik teisedki sotsiaalabi vajajad on kogunenud. Mis siis ikka, asume sappa.

■

Rein istub autos ja mõtleb oma tervisele. Ikka sellele kummalisele lihastevalule, mis teda aeg-ajalt piinab ja mille leevendamiseks ta on siia apteeki üldse tulnud. Teatavas vanuses on nii, et iga väiksemgi tervisehäda paneb mõtlema oma organismile üldisemalt. Nii-öelda tulevikuperspektiivis, ja need mõtted on ilmtingimata negatiivset laadi. Nii ka nüüd.

Praegu on küll kõik enam-vähem kõik korras, aga mis saab edasi, väheke kaugemas tulevikus? Mis saab siis, kui tervis jupsima hakkab, seda enam, et haigekassakaarti ju ei ole. Peremees maksab küll palka, suhteliselt lahedalt viskab, aga ega ma tema juures siis ametlikult tööl ei ole. Ning sellest tulenevalt pole ka haigekassakaarti. Mis saab, kui Peremees peaks surema või mul endal tervis streikima hakkama? Viiskümmend kuus aastat on täiesti soliidne iga. Võib-olla venitan pensionini kuidagi enam-vähem tervena välja, aga vahest ka mitte. Säherduses vanuses võib päevapealt mingi tervisehäda tulla. See rinnavalu teeb vahetevahel ikka päris tõsiselt muret.

Üks variant oleks muidugi ennast kuhugi tööle möllida, aga kuhu, kurat võtaks? Selles vanuses pole tööotsimine lihtne. Vaevalt et siit linnast midagi leiaks. Seda enam, et ega peale roolikeeramise ei mõista miskit tehagi. Pole elu sees midagi muud teinud. Elupõline sohver. Aga kellele on siin väikelinnas tarvis pensionieelikust sohvrit? Minust poole nooremadki mehed, kel autojuhiload taskus, kõnnivad ringi ja otsivad tööd. Või siis hakkavad ehitustöölisteks või võtavad midagi muud ette. Aga minu aeg hakkab tasapisi ümber saama. Viiekümne kuueselt ei võta sind mitte üks kurat kuskile ehitusele õpipoisiks. Või kui, siis ainult labidameheks, n-ö abitööliseks. Aga selle jaoks ei jätku enam võhma. Juba paaritunniline lumekühveldaminegi Peremehe juures võttis keele ripakile. Varem oleks see töö naljaasjana tundunud, aga nüüd väsitab ära. Ega tänapäeval siis ehitustel enam endised ajad pole, kus molutamise eest palka maksti. Nüüd on vendadel seal sihuke tamp taga, et nooredki mehed on õhtuks väsimusest ümber kukkumas.

Nii et jah – vaatamata sellele, et praegu näib kõik sujuvat, on see sujuvus noatera peal. Mida ma peale hakkan, kui Peremees otsad peaks andma või mu enda tervis nii üles ütleb, et enam rooli keerata ei saa? Või kui on mingit pikemaajalist ravi tarvis? Mingit rasva pole ka kogutud. Ei ole suuri pangaarveid ega miskit. Peaaegu kõik, mis tuleb, läheb elamise peale ja alles ei jää midagi. See kolmnelikümmend tuhat, mis pangas on, ei ole tänaste elutingimuste juures mingi raha. Ühe aasta kommunaalmaksed ja toit. Nii et ainuke lootus on kuidagi pensionieani välja venitada. Mingit muud võimalust lihtsalt pole. Pensionär on haigekassakaardiga kindlustatud, temal on ka häda korral võimalik igasugu toetusi saada, aga mida peab tegema minutaoline pensionieelik? Seda muidugi juhul, kui Peremehe käest saadav ühtäkki ära peaks kukkuma.

Ning see viimane võib juhtuda ükskõik mis jumala päeval. Peremees on veel kõbus, näeb oma aastatest mitme kümnendi võrra noorem välja, aga mine teda kuradit tea. Jumal seda teab, missuguses seisus tema tervis võib olla? Täna on elus, aga homme ehk juba surnud. Peaaegu kaheksakümne eluaasta vanuses võib kell iga hetk lööma hakata. Palju neid mehi siin linnas on, kes temavanuselt nii kõbusad välja näeksid? Neid õieti polegi.

Üks variant oleks muidugi see, et kui kõik persse läheb, siis oma korter maha müüa ja hoopis ära isa poole minna. Aga seda ka ei tahaks. Kuigi jah – kui asja üle mõtlema hakata, siis see oleks vist häda korral ainuke võimalus. Vanamehel muidugi raha natuke on, aga kauaks sedagi jätkuks. Ja kas ta mulle üldse annakski.

Nii et Peremehel on vahest isegi õigus, kui ta ütleb et minuealisel mehel on ainuke võimalus näljasurma ja oma kodust väljatõstmise vältimiseks kirves võtta ja omal sellega sõrm maha lüüa.

Kuidas see jutuajamine mõni aeg tagasi nüüd temaga oligi?

„Mida sa, Rein, tegema hakkad, kui mind enam ei ole. Või kui ma sulle enam leivapalukest ei anna?”

„Kurat seda teab.”

„Kustkohast leiab sinuvanune mees tänapäeval tööd? Või kust saab haigekassakaardi?”

„Peab midagi välja mõtlema.”

„Sul ei ole midagi välja mõelda. Parteisse sa omal ajal ei roninud. KGB-s pole ka olnud. Tutvusi seal, kus vaja, pole, ja ka ärimehevaistu ei paista olevat – kellele sind vaja? Ainuke variant – raba kirves ja löö omal näpp maha. Siis oled invaliid ja siis antakse sulle vähemalt haigekassakaart. Visatakse kui sandile väheke nutsugi. Aga terve viiekümne kuuesena ei ole sind kellelegi tarvis. Vähemalt sellisel ajal mitte, kus paljud sinust poole nooremadki tööd otsivad. Palehigis, aga asjata. Ja veel, pea meeles – mitte kedagi meist pole siin ilmas mitte kellelegi vaja. Ainult iseenestele. Kui sa selle mõtte enesele omaseks teed, tõused alati pinnale. Aga kui kellelegi või millelegi lootma jääd, lähed põhja. Ära looda mitte kellelegi ega mitte millelegi. Ainus, kes sind siin ilmas aidata saab, oled sa ise.”

Nii oli rääkinud Peremees ja kui nüüd asja üle väheke mõelda, siis oli tal õigus. Robustselt väljendatuna küll, aga siiski. Tõde oma alastuses tihtipeale ongi robustne. Eks seepärast teda pahatihti eirata püütaksegi. Harilik enesekaitserefleks.

Ei mõista midagi simuleerida ka, et omale invaliidsusgrupp ja ühes sellega haigekassakaart välja mängida. Kuigi seda teevad paljud – kui vaatad linna peal vedelevaid vennikesi, siis paljudel neist on grupitõend taskus. Väliselt küll sellised tervisest pakatavad mehemürakad, et hirm tuleb neile peale vaadates naha vahele, aga paberite järgi on nad kõik viimseni sandid. Invaliidid. Kellel üks ja kellel teine häda. Ja keegi neist ei ütle, et nad on haiged või kuidagipidi hädised – oma invaliidsusgrupi saamise kohta ei kasutata isegi niisugust väljendit, et „olen haige”, vaid hoopis, et „mängisin välja”. Niisugune pealtnäha süütuna näiv kõnepruuk ütleb nii mõndagi.

Võimalus simuleerimiseks muidugi oleks, aga see on väga ohtlik. Võib isegi kasti viia või siis jobuks teha. Maksab ka – kuuldavasti tervelt kolm tonni. Guru, kes taoliste asjadega tegeleb, on siin linnas olemas. Mingisugune kuradi omaaegne budist või tont sellest aru saab, mida ta endast kujutab. Aga kindel on igatahes see, et sell teab küllaltki palju joogast. Mõnikord keerab ennast suvisel ajal järve ääres nii sõlme, et vaata ja imesta. Vaat et omale veel topeltlehvi peale ei tee. Ja seesama vend õpetavat meestele siis raha eest mingeid hingamisharjutusi. Säherdusi, mille abil saab ükskõik kus paari minutiga krampe esile kutsuda. Mäng käib ühesõnaga selle peale, et hästi sügavate sisse- ja väljahingamiste ning nende vahel täpselt doseerituid hingamispauside abil tekitatakse omale aju verevarustuse häireid. Nii et aju saab igavese lahmaka hapnikurikast verd ja siis äkitselt jällegi ei saa. Ja seda niikaua, kuni inimene kokku kukub ja krambitama hakkab.

Ja kui sihukene asi on juba selge ja oled seda viiel-kuuel korral mõnes avalikus kohas kasutanud, nii et kiirabigi välja kutsutud, siis pole tee invaliidsusgrupi saamiseni enam pikk. Epileptik ja kogu moos.

Ainult et selle asjaga võib kehvasti lõpetada. Nende meelega esile kutsutud krampide ajal võivat inimene koomasse kukkuda ja sealt enam mitte välja tulla. Nii et sisuliselt Vene rulett – kas läheb õnneks või ei lähe? Kas saad invaliidsusgrupi ja ühes sellega haigekassakaardi või lähed hoopis kasti. Ning paari mehega olla siin linnas juba niimoodi juhtunud. Aga kui palju selles kõiges muidugi tõtt on, teab ainult jumal taevas.

Kindel on vaid see, et langetõbiseid invaliide on viimasel ajal palju tekkinud. Kusjuures need vennad on kõik sihukesed, kel pole tervisega varemalt elu sees mingeid probleeme olnud. Ja kes kasutavadki oma invaliidsusgrupi kohta seda kummalist ütlemist: „Mängisin välja.”

■

„Tere, koolivend.”

Rein on mõtteid mõlgutades jälginud kauboisaabastes meest, kes äsja sisenes linnakese sotsiaalabikontori uksest ning võpatab neist sõnadest. Tuttava kuju ja näoga mees on ilmunud tema vaateväljale ootamatult. Otsekui kummitus. Kusagilt tagantpoolt. Rein lükkab autoukse lahti.

„Näedsa, keda ka üle hulga aja näha.”

„Ma vaatasin, et tuttav auto. Tulin uurima, et kas oled ikka sina?”

Rein hakkab autost välja ronima. Koolivend Peetrit pole juba tükk aega nähtud. Kohe mitu kuud. Olevat teine Soomes tööl, ehitavat seal uut tuumaelektrijama. Loviisasse või kuhu pagana kohta see tulema pidigi. Kuuldavasti olevat seal tegemist tohutu ehitusega, lausa linnaga, kus jätkub tööd aastateks. Seda muidugi juhul, kui ise mingit käkki ei keera. Pärast palgapäeva ära ei kao või töö juures õlut ei hakka lürpima. Seesuguseid põtrademaal ei armastata. Pekstakse halastamatult minema.

Aga Peetrist pole niisugust asja oodata. Kärakat ta vahepeal küll võtab, aga mõistab piiri pidada. Seda enam, et on säärasel imeheal tööl sabast kinni saanud. Temavanuse kohta lausa ime. Aga noh, vahest polegi siin midagi imestada. Eluaeg kõvasti sporti teinud mees, suurepärases füüsilises vormis, välimuse poolest oma tegelikust vanusest paarkümmend aastat nooremgi. Ja üldse – ega mujal maailmas vanust nii palju ei vaadatagi kui meil, kus neist töömeestest, kes üle neljakümne viie, ei taha ükski tööandja kuulda. On ka kohti, kus rehkendatakse sellega, et ühes vanusega tulevad praktilised töökogemused, mida siledatel poisudel enamasti pole. Teistes riikides on inimese väärtusest lihtsalt väheke teistsugused arvamused kui meil. Nüüd on Peeter siis nähtavasti puhkusele saanud.

Mehed annavad teineteisele kätt ja muhelevad vandeseltslaslikult. Kohtumisel mõne vana sõbraga, kellega olnud ühine kooliaeg ja noorus, on vahel sedasi – kohtudes tekib nägudele muhelus. Just nagu alltekst: mäletad ikka, mida kõike pole noorest peast koos ära tehtud. Sõnu pole vajagi. Ning samas on tunne, nagu oleks selle viivukese muhelusega pikk jutt räägitud.

Mehed panevad suitsud uuesti ette ja ajavad siis väheke juttu. Niisamuti ühest ja teisest, vanadest sõpradest ja hilisematest tuttavatest. Kuis läheb sellel või tollel?

„Kurat, ma pean nüüd ajama panema. Naine saatis poodi ja ei taha teist ootama panna. Muidu hakkab veel vaatama, et ma ei püsi enam üldse kodus. Küll kaon ära Soome, küll linnavõrku. Ah jaa, ma tahtsin su käest veel ühte asja küsida.”

„Mida siis? Küsi aga.”

„Kas su vanamees oli kunagi ment?”

„Oli küll jah, aga see oli hulk aastaid tagasi. Kuskil seitsmekümnendate keskpaigani. Seitsmekümne viiendal või kuuendal sai ta ühe kaagi käest noaga kõhtu, vaakus mitu kuud elu ja surma vahel. Pärast seda pidi mendist ka ära tulema. Mis sa seal poolenisti sandina teedki? Aga mis siis?”

„Ei noh. Mõni aeg tagasi olin ma ühe vennaga koos, kes paistis su vanamehe peale jäle verine olevat.”

„Misjaoks?”

„Su vana olevat ta omal ajal kinni pannud.”

„Iga miilits on oma elu jooksul mõne päti kinni nabinud. Nagu politseinikki. See on ju nende töö, mille eest neile palka makstakse. Kes too mees oli?”

„Peeter Murvel, aga ta on juba vanem mees. Pilte täis nagu tapeet. Nähtavasti pikemat aega istunud. Aga ma olen teda linna peal varemgi näinud. Ju ta on kusagilt siia elama kolinud.”

„Tont neid kõiki teab. Ja vaevalt et mu vanagi enam kõiki mäletab, kellega tal omal ajal pistmist on olnud. Nii palju aega on ju mööda läinud.”

„Aga sa küsi oma vana käest. Äkki mäletab.”

„Nojah, ma võin ju küsida.”