Читать книгу Turuvõlurite taskuraamat. Väärt õppetunnid suurimatelt kauplejatelt - Jack D. Schwager - Страница 8

Äpardumine ei ennusta midagi

Bob Gibsoni lugu

15. aprillil 1959. aastal mängis Bob Gibson esimese mängu pesapalli kõrgliigas. Ta vahetas Cardinalsi söötja välja, kui meeskond oli Dodgersi vastu 0:3 kaotusseisus. Gibson andis kodujooksu ära juba esimesele lööjale – mängu kogu ajaloo jooksul on selline häbi osaks saanud üksnes 65 sööt­jale.1 Järgmises voorus andis Gibson ära veel ühe kodujooksu. Järgmisel õhtul avanes Gibsonil võimalus end vahetus­söötjana lunastada, kuid Dodgers tegi talle jälle säru. Kahe päeva pärast vahetati Gibson sisse Giantsi vastu, kui kaheksandas voorus oli platsil kaks out’i ja kaks jooksjat, ning Gibson andis otsekohe double’i ära. Pärast seda mängu istus Gibson kaks nädalat varumeeste pingil ning saadeti siis madalamasse liigasse tagasi. Veel demoraliseerivamat algust on raske ette kujutada.

Hoolimata mannetust algusest sai Gibsonist lõpuks üks pesapalli ajaloo paremaid söötjaid. Teda peetakse üheks ­20 paremast söötjast läbi aegade. Gibson mängis kõrgliigas 17 hooaega, võitis 251 mängu, tal oli 3117 strike out’i ja tema ERA oli 2,91. Aastal 1968 oli tema ERA uskumatult madal, nimelt 1,12, mis on madalaim näitaja pärast 1914. aastat. Ta võitis kaks Cy Youngi auhinda, kaks korda nimetati ta finaalseeria väärtuslikemaks mängijaks, ta mängis üheksas tähtede meeskonnas ning ta valiti pesapalli kuulsuste kotta juba esimesel aastal, kui reeglid seda võimaldasid.

Mis sitasti, see uuesti

Üks asi, mis mind „Turuvõlurite“ raamatuid kirjutades üllatas, oli see, kui paljud neist erakordselt edukatest kauplejatest alguses pika ninaga jäid. Läbipõrumised ja isegi mitmed läbipõrumised olid tavaline asi. Michael Marcus on klassikaline näide.

Michael Marcust hakkas futuuridega kauplemine tõmbama ülikooli esimesel aastal. Seal tutvus ta ühe sõbra sõbra Johniga, kes ajas talle mesijuttu sellest, kuidas ta võib alus­varaga kaubeldes oma raha kahekordistada. Marcus läks õnge, palkas Johni endale 30 dollari eest nädalas kauplemisnõustajaks ning avas kõhu kõrvalt säästetud rahaga futuuride konto.

Maaklerfirma kliendiruumis seistes ning seina­suurusel tahvlil klõpsuvaid toormehindu vaadates (see toimus ­1960. aastail) sai Marcus peagi aru, et tema „nõustaja“ John ei mõistnud kauplemisest mõhkugi. Marcus kaotas raha iga tehinguga. Siis tuli John lagedale „päästva“ ideega. Idee oli osta augustikuiseid seakülgi ning müüa järgmise aasta veebruari­kuiseid seakülgi, kuna kahe eri tähtajaga futuur­lepingu hinnavahe oli suurem kui hoidmiskulu (lähima tähtajaga lepingu aluseks oleva vara tarnimise, ladustamise ning selle tulevikulepingu alusel müümise kogumaksumus). See tundus olevat poltkindel tehing. Kaup tehtud, läksid Marcus ja John lõunale. Naastes avastas Marcus jahmatusega, et tema konto on peaaegu täielikult tühjaks tõmmatud. (Pärastpoole sai Marcus teada, et augustikuiseid seakülgi pole võimalik veebruari lepinguga tarnida.) Siis ütles Marcus Johnile, et tema arvates teab John asjast niisama palju kui tema ise – ehk siis mitte mõhkugi – ning lasi oma nõuandja lahti.

Seejärel õnnestus Marcusel kokku ajada veel 500 dollarit, millest ta samuti ilma jäi. Marcus ei soostunud alla andma ega äpardumist tunnistama ning otsustas rahaks teha 3000 dollari suuruse elukindlustuse, mille talle oli jätnud isa, kes suri, kui Marcus oli 15-aastane. Siis hakkas ta uurima teravilja kohta ning tegema kasumlikke tehinguid. 1970. aastal ostis ta maisi, kuna luges selle kohta infolehest, mille oli endale tellinud. Tal vedas uskumatult, kuna 1970. aastal tabas maisi lehe­mädanik. Suve lõpuks oli Marcus 3000 dollarist teinud 30 000.

Sügisel läks Marcus magistriõppesse, kuid oli kauplemi­sega nii hõivatud, et jättis õpingud pooleli. Ta kolis New Yorki ning kui talt küsiti, mis tööd ta teeb, vastas ta kaunis pompoosselt, et on „spekulant“.

1971. aasta kevadel levis teooria, et lehemädanik oli talve üle elanud ning nakatab saagi taas. Ka Marcus uskus seda teooriat ning kavatses selle pealt teenida. Ta laenas emalt 20 000 dollarit, mille lisas 30 000 dollarile oma kontol. Siis ostis ta kõige 50 000 eest nii palju maisi- ja nisulepinguid, kui ta võimendusega sai. Mõnd aega püsis turg mädaniku­hirmus paigal, kuid ei tõusnud. Siis aga ilmus ühel hommikul finantsartikkel pealkirjaga „Chicago börsisaalis on rohkem lehemädanikku kui Kesk-Lääne maisipõldudel“. Maisiturg avanes järsult madalamal ning langes kiiresti põhja ja jäi sinna pidama.2 Marcus jäi kui halvatult seisma, lootes, et turg taas tõuseb ning nähes, kuidas see põhjas püsib. Kuna tema positsioon oli tohutult võimendatud, ei jäänud tal üle muud, kui kõik järgmiseks hommikuks likvideerida. Positsioonist väljumise ajaks oli ta jäänud ilma kõigest oma 30 000 dollarist, pluss 12 000 dollarist emalt laenatud 20 000-st.

Vaatasin üles ja sõnasin: „Kas ma olen siis tõesti nii loll?“ Ning ma arvasin kuulvat selget vastust: „Ei, sa ei ole loll. Sa pead lihtsalt jätkama.“ Nii ma siis tegingi.

Michael Marcus

Küsisin Marcuselt, kas ta kõigi nende põrumiste peale kordagi mõtles, et viskab selle kõik kus see ja teine. Marcus vastas: „Vahel mõtlesin, et võib-olla peaks kauplemise lõpetama, kuna kaotada oli väga valus. Muusikalis „Viiuldaja katusel“ on stseen, kus peategelane vaatab üles ja räägib Jumalaga. Mina vaatasin üles ja sõnasin: „Kas ma olen siis tõesti nii loll?“ Ning ma arvasin kuulvat selget vastust: „Ei, sa ei ole loll. Sa pead lihtsalt jätkama.“ Nii ma siis tegingi.“

Ja ta tegigi. Lõpuks klappis Marcusel kõik. Tal oli kauplemise peale tohutu suur loomulik anne. Kui ta kombineeris seda oskust kogemuse ja riskihaldusega, oli ta uskumatult edukas. Ta läks kauplejana tööle Commodities Corpora­tionisse. Firma pani tema kontole esialgu 30 000 dollarit ning mõne aasta pärast lisas sellele veel 100 000. Kümnekonna aastaga tegi Marcus sellest tagasihoidlikust eraldisest 80 000 000 dollarit! Ning seda olukorras, kus firma oma aina kasvavate kulude katteks aastaid tema kasumist kuni 30 protsenti endale võttis.

„Üks-kogus“ jääb endale kindlaks

Ehkki paljud turuvõlurid alustasid suuremal või väiksemal määral äpardustega, ei vajunud vast keegi oma kaotuste tõttu sügavamasse masendusse kui Tony Saliba. Karjääri hakul, kui ta oli saalis müüja, andis üks kaupleja talle 50 000 dollarit. Saliba läks volatiilsuses pikaks (optsioonipositsioon, mis paraneb turu volatiilsuse kasvades). Esimese kahe nädalaga ajas Saliba kontoseisu 75 000 peale. Ta pidas end juba geeniuseks. Ta ei mõistnud aga seda, et ta ostis neid optsioone väga kõrge preemiaga, kuna neile ostudele eelnes väga volatiilne periood. Siis kukkus turg käpuli ning turu volatiilsus ja optsioonide preemiad vajusid kokku. Kuue nädalaga oli Salibal kontole jäänud vaid 15 000 dollarit.

Seda lugu rääkides ütles Saliba: „Ma tahtsin endale otsa peale teha. Mäletad seda suurt DC-10 lennuõnnetust O’Hare’is 1979. aasta mais, kui hästi palju inimesi surma sai? Siis ma jõudsingi omadega põhja.“

„Kas see on nüüd metafoor su meeleolu kohta?“ küsisin.

„Jah,“ vastas Saliba. „Tol päeval oleksin ma hea meelega olnud seal lennukis kellegi asemel. Mul oli niivõrd halb olla. Ma mõtlesin: „Nüüd on kõik läbi. Mu elu on pekkis.“ Ma tundsin end täieliku hädapätakana.“

Masendavast algusest hoolimata oli Salibal üks oluline tugev külg: püsivus. Pärast seda katastroofilist algust oleks ta peaaegu kauplemisest loobunud, kuid otsustas lõpuks siiski edasi pusida. Ta küsis kogenumatelt maakleritelt nõu. Nendelt õppis Saliba seda, et oluline on olla distsiplineeritud, teha ära kodutöö ning keskenduda püsivale keskmisele kasumlikkusele, mitte püüda kiiresti rikastuda. Saliba pani need õppetunnid kõrva taha ning läks erakordselt volatiilse Teledyne’i optsioonidega kauplemiselt kitsa vahemikuga Boeingu optsioonidega kauplemisele. Kui ta lõpuks siiski taas Teledyne’iga kauplema hakkas, hakkasid teised maaklerid teda ta tavapärase konservatiivse tellimusmahu pärast narrima ning talle pandi hüüdnimeks „Üks-kogus“. Saliba jäi taas endale kindlaks, kannatas narrimise ära ega lasknud end kehutada ettevaatlikkusest loobuma. Lõppude lõpuks tasus püsivus ning hoolikas riskihaldus end ära. Ühel hetkel oli Salibal ette näidata 70 järjestikust kuud, mil ta kasum ületas 100 000 dollarit.

Kaks peamist õppetundi

Sellest peatükist on võimalik tuletada kaks olulist õppetundi.

Esiteks: äpardumine ei ennusta midagi. Ka suurtel kauplejatel tuleb karjääri hakul sageli ebaõnnestumisi ette – ja isegi korduvalt. Ebaõnnestumine täitsa alguses on norm, isegi nende puhul, kellest viimaks turuvõlurid saavad. Sellega seoses: tõsiasjast, et enamikul kauplemisega kätt proovivatel inimestel see alguses nässu läheb, võib järeldada, et algajad kauplejad peaksid alustama vähese rahaga, kuna turuteadmiste eest võib sama hästi ka vähem välja käia.

Teiseks: püsivusest on edu saavutamisel palju abi. Enamik inimesi oleks püssi põõsasse visanud ja midagi muud te­gema hakanud, kui neid oleks tabanud sedasorti ebaõnn, nagu selles peatükis käsitletud kauplejatega juhtus. Selle peatüki kauplejatel oleks olnud lihtne nõndasamuti toimida. Vankumatu püsivuseta poleks paljud turuvõlurid eales teada saanud, milleks nad võimelised on.