Читать книгу Kuupaiste ja roosid - Jackie Braun - Страница 7

Jaye seisis ülemise korruse rõdul, majas, mille isa oli temale jätnud, ja vaatas, kuidas hõbedane kabriolett kimas mööda sillutatud teed, mis viis Medallioni veinimaja, degusteerimisruumi ja kontorite juurde. Ta nägi vilksamisi liivakarva juukseid, punetavaid põski ja ennast täis naeratust. Autokatus oli tagasi keeratud, hoolimata sellest, et välistemperatuur oli kõigest kümme kraadi.

Olnuks kellaaeg hilisem, oleks ta arvanud, et tobukesest sõitja oli ennast muretult tankinud ühes paljudest piirkonna veinikeldritest. Aga et oli alles natuke üle kella kaheksa hommikul, kahtles ta, et asi selles on. Pealegi arvas ta, et teab täpselt, kes tolles uhkes võõra numbriga autos sõidab.

Zackary Holland.

Isegi mõte sellele nimele pani ta kulmu kortsutama. Mees oli võtnud välja osakud oma perekonna sajandivanusest Napa Valley viinapuuistandusest ja ostnud Maregaretilt Medallioni, enne kui Jaye üldse teadis, et tehing käimas on.

Jaye polnud Zackiga veel kohtunud, kuigi paistis, et täna saab talle see au osaks. Ta ei oodanud seda kohtumist, kuigi tahtis, et see oleks juba möödas ja ta teaks, kuidas asjalood on. Kuidas temaga on. Tema tahtis Medallioni tagasi ja küll ta viimaks saab ka. Meest, kes loobub oma sünniõigusest, saab kindlasti mõjutada lahkuma sellest istandusest. Seni aga tahtis Jaye hoida alles oma töö veinikauplejana.

Tavaliselt ei olnud Jaye kärme otsusi langetama, aga ta kahtles, et Zack talle väga meeldida võiks, ja mitte ainult sellepärast, et mehe käes on see, mis peaks kuuluma temale. Kuna ta oli veiniringkondades liikunud, arvas ta, et tunneb temasuguseid. Ta oli kohanud päris mitut ennast täis, kuulsa sugupuuga viinapuuistanduse pärijat, kes pidasid standarditele mittevastavaks igat Ameerika veini, mida toodeti Läänerannikust ida pool, välja arvatud vahest paar New Englandi aastakäiku.

Lapsena oli Jaye elanud mugavat elu tänu oma isa hea vaistuga tehtud investeeringutele, aga pärast kolledžit oli ta ise endale elatist teeninud, pannes istandusse igal nädalal viiskümmend tundi või rohkem, et oma palka välja teenida. Maailma Zack Hollandid ei teeninud ise endale elatist. Mõned nendest ei vaevunudki veinivalmistamisest teada saama rohkem kui seda, kuidas kallites kõrge jalaga klaasides oma perekonna lõpp-produktile hinnangut anda.

Ta silmitses terrassidel kasvavaid viinamarjapõõsaid, mis laiusid mäekülgedel omapärase lapiteki mustrina. Cabernet, chardonney ja pinot olid nende liikide hulgas, mida ta oli aidanud isal pookida ja istutada. Taamal hakkasid vahtrad ja tammed juba värvi muutma, puistates silmapiirile punast ja kulda, mis kuulutasid sügist niisama kindlalt nagu karge õhk, mis tema hingeõhu valgeks auruks muutis.

Oli peaaegu saagikoristuse aeg ja see aasta tõotas parimat saaki, mis Medallionis kunagi olnud. Jaye ja tema isa olid viimased üheksa aastat rüganud ja higistanud, alguses, et istandust rajada, ja siis, et teenida oma veinidele tunnustust. Viimaks olid nad edu saavutanud. Jaye’le tõusis klomp kurku ja ta neelatas. Kogu see raske töö, ja isa ei elanud nii kaua, et näha oma töö vilju.

Ta pühkis ära pisarad, mis mööda põski nirisesid, olles pahane oma nutmise pärast. Jälle. Ta polnud vesistaja, kuigi viimastel kuudel oli ta palju nutnud. Lõppude lõpuks, mis mõte oli nutta? Mida oli saatuse vastu mässamine kunagi tema jaoks muutnud? Ema ei tulnud tagasi. Isa ei saanud tulla. Viinapuuistandus? Aeg näitab.

Ta läks tuppa, palmitses oma rasked juuksed tavaliseks asjalikuks patsiks ja riietus tööleminekuks. Kui – või seni kui – uus omanik ei käsi tal lauda vabastada ja lahkuda, on tal töö teha.

Zack parkis auto ja astus välja. Ta seisis, jalad õlgade laiuselt, ja naeratas nii laialt, kui tema külmast tuim nägu lubas. Tema eelmine külaskäik istandusse ei olnud teda ette valmistanud niisuguseks iluks. Hilissuvel oli siin küll kõikide nende sinise ja rohelise varjunditega kena olnud, aga julged sügisvärvid olid lihtsalt pimestavad.

Ta jõudis Michigani eelmisel õhtul hilja ja võttis sviidi lähedal asuvas Traverse Citys. Kuni ta leiab püsiva kodu, elab ta seal. Kui ta täna hommikul ärkas, oli tal tunne nagu lapsel jõululaupäeval, ta oli liiga elevil, et kugistada alla paar ampsu röstsaia, enne kui hüppas autosse ja sõitis kiirteele, mis kulges piki rohekassinise veega Traverse’i lahe rannajoont. Poolel teel istandusse tegi ta peatuse ja keeras Mercedese katuse alla, et takistamatult ümbrust vaadata.

Ta hõõrus kangeid sõrmi ja pistis käed teksade taskutesse. Nüüd maksis ta oma impulsiivsuse eest, aga tal oli ükspuha. Ta tundis end elavamana, kui oli aastaid tundnud. Tema sees võbeles ootuselevus, kui ta Medallioni degusteerimisruumi astus. See veinimaja oli tema ja ainult tema oma. Tema määrab selle kursi, otsustab selle tuleviku üle ja kasutab kõiki võimalusi. Ta ei pea kelleltki ootama heakskiitu oma ideedele, mis seni olid lõpuks ikkagi tagasi lükatud. Ei. Ohjad olid tema käes.

Pool tundi hiljem, kui degusteerimisruumi peauksest astus sisse üks naine, muutis ta oma arvamust. Zack oletas, et naine on umbes kolmkümmend ja kui tema jäikade õlgade ja sünge suujoone järgi otsustada, siis pidi ta olema ülimalt ärritunud.

Naine oli pikk, kõigest mõni sentimeeter lühem kui Zack oma meeter kaheksakümnega, ja sihvakas. Seda, mida Zack võis näha naise figuurist kohmaka villase sviitri ja lohmakate teksade varjust, võis parimal juhul nimetada sõnaga vilajas. Ent kahtlemata nõudis ta tähelepanu. Töötajad katkestasid oma tegemised ja vaatasid närviliselt ringi. Saabus ebaloomulik vaikus ja kuigi keegi ei liigutanud, oli Zackile selge, et pooled on valitud.

Naise omi oli rohkem.

„Te olete kindlasti Juliet Monroe.” Tutvustamine polnud vajalik, kuid Zack tegi seda siiski. Ta uskus, et ebamugavaid olukordi tuleb kindlasti lahendada. Ja seepärast sirutas ta käe, kui sammus naise poole. „Ma olen teist palju kuulnud. Mina olen Zack Holland.”

Lähedal olles märkas mees, et naise silmad on rohelised ja juuksed, mis olid kraabitud kuklasse ilmetusse patsi, olid värskelt jahvatatud kaneeli värvi. Zacki sees käis mingi nõks, kuigi ta ei saanud aru, miks. Naine ei olnud ilus, vähemalt mitte klassikalises mõttes, ega isegi mitte šikk, nagu tema endine mõrsja Mira, kes oli pannud kõiki endale järele vaatama, ükskõik kuhu nad läksid.

Võttes arvesse Jaye kõrgeid põsesarnu, pisut laiu ninasõõrmeid ja suurt silmadevahet, võis teda parimal juhul pidada silmatorkavaks.

Tema suu oli suurevõitu ja huuled arvatavasti lopsakad, kuigi momendil oli seda raske öelda, sest need olid kriipsuks pigistatud. Huuled lõtvusid pisut, aga ainult nii palju, et öelda: „Mulle ei meeldi, kui mind Julie’ks kutsutakse.”

Naise hammustavast toonist hoolimata õnnestus Zackil naeratus näol hoida. See kohtumine pidi naisele raske olema ja Zackil polnud midagi selle vastu, et aidata tal töötajate ees prestiiži säilitada – niikaua kui see ei toimunud tema arvel. Kõik pidid aru saama ja aktsepteerima seda, Juliet Monroe vahest kõigepealt, et nüüd on tema juht.

„Ja kuidas siis teile meeldiks?”

„Jaye. Mind kutsutakse Jaye’ks.” Kui ta viimaks mehele käe andis, oli ta käepigistus nii tugev, et tegi lausa haiget. Zack peaaegu kartis, et naine kutsub ta käesurumisvõistlusele.

„Jaye.” Ta noogutas korra. Lühike poisilik nimi sobis naisele, kuna vähe oli tema juures seda, mis paistnuks pehme või liiga naiselik, välja arvatud ehk pikad juuksed. Kuidas need välja näeksid...? Mees surus oma uudishimu alla. „Kena teiega tutvuda.”

Naine noogutas, kuid ei vastanud samaga. Selle asemel asus ta kohe asja juurde. „Ma tahaksin teada, mis plaanid teil Medallioniga on.” Ta viipas käega üle toa ja suuri silmi vaatavate töötajate suunas. „Ja muidugi selle töötajatega.”

Inimesed nende ümber pomisesid ja nihelesid. Zack köhatas. Ta polnud oodanud, et ta kohe paika pannakse. Ka polnud ta harjunud, et alluv talle väljakutse esitab.

„Kui olen siin korralikult ringi vaadanud, teen nädala lõpus personalile koosoleku ja räägin kõigest üksikasjalikult... Mul on mõned muudatused mõttes,” ütles ta meelega ebamääraselt.

„Näiteks?”

Naine oli visa, pidi mees tõdema. Teistes tingimustes oleks ta võinud niisugust omadust isegi imetleda. Ent hetkel leidis ta selle olevat häbematu ja see pahandas.

„Sellega pole kiiret. Aga kui teil on minut aega, tahaksin ma rääkida.”

Zack teadis väga hästi, et kõik jälgivad neid ja panevad kõrva taha iga nende sõna, pilgu ja liigutuse.

„Olen teie käsutuses,” venitas naine.

Just, mõtles mees. Kui naine ei teinud katsetki liikuda, lisas ta: „Ehk läheksime minu kabinetti?”

Jaye laskis Zackil ees minna, kuigi ta teadis iga sammu peast. Kabinetid asusid degusteerimisruumist trepijärgu võrra kõrgemal. Kõige suurem oli koridori lõpus. Muidugi kuulutas Zack selle enda omaks. Ometi, kui uks nende taga sulgus, tundis Jaye südames pitsitust. See kabinet oma suurejoonelise panoraamse vaatega viinapuuistandusele oli olnud tema isa oma.

Frank Monroe asjadest polnud alles midagi. Jaye oli viinud siit viimase kui märkmekaardi ja kirjaklambri pärast seda, kui võõrasema oli teatanud istanduse müügist. Aga ta tundis ikka veel isa kohalolekut. Tundis kirbet tubakalõhna – isa oli oma piibus tubakat suitsetanud, ja ilma igasuguse pingutuseta kujutles ta tema kerekat kogu istumas pahna täis laua taga, jalas tavalised kortsus khakivärvi vormipüksid, peas kreeka kalamehemüts ja seljas mereväesinine kinninööbitud särk, mille rinnataskut pungitasid prillitoos ja muud isiklikud asjad. Jaye võis vanduda, et isa kandis oma taskutes rohkem asju kui enamik naisi oma ridikülis.

„Kõik on kombes?” küsis Zack.

Kujutluspilt hajus. Ta tõstis pilgu ja nägi enda kõrval seismas Medallioni uut omanikku. Viivuks oli Jaye tema täiesti unustanud, kui ta vaatas tühja lauda ja meenutas... leinas. Isa oli ligi kuus kuud tagasi surnud, aga valu ei olnud vähemaks jäänud. Tundus, et see läheb hoopis hullemaks, teadmine, et ta isa enam kunagi ei näe, süvenes ja vaevas nagu pahaks läinud haav.

Kuna Jaye tundis end liiga haavatavana, et Zacki küsimusele vastata, küsis ta ise: „Miks te tahtsite mind näha?”

Zack toetas ühe puusa kirjutuslaua servale. „Ma mõtlesin, et see on loomulik.”

Jaye neelatas ja tema kõhtu laskus tinane raskus. „Te lasete mu lahti.”

„Ei,” vastas mees aegamisi, kuid see ei kõlanud kuigi kindlalt.

Jaye pani käed vaheliti. „Te tahate öelda, et veel mitte.”

Mees tõmbas käega üle kukla ja naeris tasa, aga tema hääl kõlas rohkem masendunult kui lõbusalt, kui ta ütles: „Sulle ei meeldi asju just kergeks teha, mis?”

Jaye oli kaotanud isa, nende viinapuuistanduse ja nüüd oli kaalul tema elatis. „Oma kogemuse põhjal võin öelda, et miski, mis on väärt, ei tule kergelt.”

Ta mõtles Medallioni, meenutas pikki, rasket tööd täis päevi, mida nad isaga olid teinud pookides istikuid, toestades taimi võrestikuga, tõrjudes kahjureid ja palvetades, et päikest ja vihma, mis tagaks hea saagi, oleks parajalt.

Tema üllatuseks Zack noogutas, otsekui mõistes teda täielikult. Aga mida võis härra Hõbelusikal olla raske kätte saada?

„Ma hindaksin sinuga koostööd, Jaye. See üleminek on kõigile raske, sinule võib-olla kõige raskem, aga ega see muutu kergemaks, kui Medallioni töötajad tunnevad, et peavad meie vahel valima.”

„Mina ei palu neil valida.”

„Ah soo?” Mees kergitas kulme.

„Ma hoolin neist,” kinnitas Jaye. „Nad on head töötajad, head inimesed. Neil on pered toita. Ma ei taha näha, et neil nahk üle kõrvade tõmmatakse.”

„Mina ei hakka kellelgi nahka üle kõrvade tõmbama. Aga mulle ei meeldinud, kuidas mind seal paika pandi.” Ta viipas käega ukse poole.

„Palun vabandust.” Naine püüdis anda häälele siirast kõla, aga ei suutnud jätta lisamata: „Kui te tundsite, et ma seda teen.”

Zack hingas sügavalt sisse, aga ilmselt otsustas asja sinnapaika jätta, sest ta muutis teemat. „See firma avaldab mulle muljet. Seda juhitakse hästi ja toodang näitab uskumatut potentsiaali. Ma sain töötajate jutust aru, et see on suuresti sinu teene, et veinikelder on esmaklassiline.”

Jaye tundis komplimendi pärast ebamugavust. „Mina etendasin väikest osa. See oli isa tegu. Ta armastas Medallioni ja miski ei teinud talle suuremat heameelt, kui näha selle edu suuremate ja eeldatavasti paremate veinitootjate ees siin ja maailmas.”