Читать книгу Mõistus miinus tunded - Jacqueline Bedford - Страница 4

Caroline Donnell oli juba ammu aru saanud, et ta ei armasta pühi. Ja polnudki tähtis, milliseid nimelt, kas jõulupühi, uue aasta vastuvõtmist või iseseisvuspäeva, tema eelistas tegutseda, mitte raisata aega õnnitlustele, kingitustele ja muudele mõttetustele. Sest tema pidas end ärinaiseks selle sõna kõige otsesemas mõttes. Isegi omaenda sünnipäeva polnud ta juba mitu aastat tähistanud, kuna ei uskunud, et kellelegi võiks huvi pakkuda, et veel üks aasta tema elust on mööda saanud.

Niisiis, täna sain ma kolmekümneaastaseks, mõtiskles Caroline, istudes Mercedese tagaistmel, samal ajal kui Andy, tema isiklik autojuht, juhtis auto ta vanemate maja juurde. Kolmkümmend! Ümmargune tähtpäev. Ja mis siis sellest? Kas see on mingi põhjus lõbutsemiseks? Ja mis mõtet on üldse igasugustel pidutsemistel? Kingitustel? Kui ma midagi vajan, ostan selle endale ise. Kohtumisel sõpradega? Aga ma võin ju nendega kokku saada ükskõik millal, igal ajal, kui mul selleks vaid soov tekib. Lihtsalt tõstan telefonitoru ja helistan.

Siin hakkasid Caroline’i mõtted kulgema teises suunas. Aga kellele ta tegelikult võiks helistada? Ja kas tal üldse ongi sõpru? Sugulased, töökaaslased, tuttavad, jah, need on kahtlemata olemas. Kuid sõber on siiski midagi rohkemat kui lihtsalt sekretär, kellega arutada viimaseid uudiseid...

Miss Donnell kavatses veeta päeva nagu tavaliselt. Sõita pärast tööd koju, käia duši all, televiisorit vaadates end lõdvaks lasta. Kuid ema tegi sellesse plaani olulisi muutusi.

“Kallis, me ootame sind õhtul tagasihoidlikule perekondlikule õhtusöögile,” teatas ta mõni tund tagasi büroosse helistades. “Sa teed liiga palju tööd, luba siis vähemalt oma sünnipäeval endale veidi hingetõmbeaega.”

“Aga, ema... Ma pole planeerinud mingeid õhtusööke,” püüdis Caroline vastu vaielda.

“Ja ongi hea, et pole planeerinud,” kostis telefonist. “Seega on see üllatus.”

Üllatus... Ka üllatused ei meeldinud Caroline’ile. On palju parem, kui kõik on ette arvestatud ja kavandatud. Igasugused ootamatused seostusid tema jaoks kindlalt järjekordsete probleemidega. Sellel kõigel oli muidugi olemas ka oma seletus, mis ulatus juurtega minevikku, kuid praegu ei tahtnud ta seda meenutada.

Andy köhatas, äratades ta mõtisklustest.

“Sa näed kahvatu välja,” märkis ta, silmitsedes autojuhi nägu tahavaatepeeglist.

“Jah, ma ei tunne end just eriti hästi,” tunnistas too. “Aga loodan, et õhtu jooksul toibun ja olen homme hommikul jälle vormis.”

“Kas sa ikka tõesti ei vaja vaba päeva?” küsis Caroline igaks juhuks.

Andy raputas pead, keskendudes teele. Kuid paari minuti pärast siiski ütles:

“Aga kui lubate mul teid mitte ootama jääda, lähen otse koju ja heidan voodisse.”

“Jah, muidugi,” oli Caroline lahkesti nõus. “Lihtsalt pargi auto ära, ma istun pärast õhtusööki ise rooli taha.”

Mercedes oli jõudnud juba kõrgete raudväravate juurde, mille tagant paistis Caroline’i vanemate rohelusse uppuv villa.

“Oo ei, parem võtke takso,” tegi autojuht ettepaneku. “Täna millegipärast süüde jukerdab, seepärast tahan jätta auto büroo parkimisplatsile, aga homme hommikul viin ta töökotta.”

Caroline ei vaielnud vastu. Ta noogutas Andyle hüvastijätuks, lükkas autoukse valla ja astus asfaldile. Kallite mustade kingade kontsad kõpsusid maja juurde viiva kõnnitee plaatidel.

Tavaliselt hämmastas villa esmakordselt siia saabunud külalisi oma ekstravagantse, luksusliku välimusega – taevasinist värvi fassaad, tohutu suured aknad, kaks korrust, lisaks mansardkorrus, kõrge marmorastmetega välistrepp... Ka aed ei jäänud alla oma suursugususega; aednikele maksti piisavalt selleks, et iga lillepeenar seisaks eeskujulikus korras. Kuid Caroline sammus korralikult pügatud põõsastest mööda, pööramata mingit tähelepanu ümberringi valitsevale silmailule. Ta oli siin üles kasvanud, tema jaoks oli kõik tuttav ja harjumuspärane.

Ta astus trepile, imestades nagu muuseas, et kedagi polnud teda vastu võtmas. Küllap nad ei kuulnud automürinat, mõtles ta ja haaras kinni raske tammepuust ukse käepidemest. Uks paiskus valla ja Caroline tardus lävel. Täielik pimedus...

Mis see siis nüüd on? Miks koridoris valgust ei ole? Ja mingi kahtlane vaikus...

Ta liikus käsikaudu edasi, püüdes mõistatada, mida see kõik võiks tähendada. Ta kompas käega seina, et leida lülitit, kuid just sel hetkel lahvatasid pea kohal põlema eredad lambid. Ikka veel kimbatuses olles pööras Caroline võõrastetoa poole, lootes, et seal vähemalt annavad valgust suured aknad, kuid tundus, et keegi oli neile tihedasti kardinad ette tõmmanud.

Nagu õudusfilmis, mõtles Caroline tahtmatult.

“Hei, on siin keegi?” hüüdis ta vaikselt, esitades endale mõttes küsimuse: ehk oleks siiski kõige õigem kutsuda politsei?

Ja äkki... kõlas kusagil läheduses käteplagin, miski pudenes ülevalt alla, kostsid vaimustatud hüüded ja lõpuks lahvatas põlema kristallist lühter, valgustades suurt saali ja paarikümmet inimest. Ja-jaa, Caroline ei olnud võõrastetoas sugugi üksi – hetke pärast taipas jahmunud ja segaduses sünnipäevalaps, et seisab sugulaste ja tuttavate keskel, kes tormiliselt plaksutavad ja hüüavad õnnitlussõnu.

“Oo, jumal!” suutis ta vaid öelda, mõistes lõpuks, et ema ei piirdunud tagasihoidliku perekondliku õhtusöögiga, vaid oli organiseerinud tütrele ta kolmekümnenda sünnipäeva puhul peo, muidugi vastavalt sellele, kuidas tema sellise tähtpäeva tähistamist ette kujutas.

“Ema, milleks sa ometi selle kõik korraldasid?” küsis peosüüdlane kaeblikult kusagilt välja ilmunud Judy Donnellilt – graatsiliselt heledate juustega naiselt, kellele keegi poleks andnud üle neljakümne viie, ehkki tegelikult oli ta muidugi tunduvalt vanem.

“Kallis, eks ole ju, vahvasti kukkus välja?” küsis ta rõõmsalt, suudles tütart põsele ega teinud väljagi tolle hääles kõlanud nördimusest.

Caroline’il ei jäänud muud üle, kui venitada suu naeratuseks ja noogutada, aga pärast juba võtta sama naeratusega vastu kõikjalt pudenevaid õnnitlusi.

“Palju õnne sünnipäevaks! Sa näed suurepärane välja! Kõike head sulle!”

Isa, õde koos oma mehega, tädid ja onupojad, isegi töökaaslased – kõik tunglesid ümber tema, puistates ta üle konfettidega ja vehkides bengaali tuledega. Aga tema naeratas kohmetult, oli täielikus segaduses ja tundis end äärmiselt tobedalt.

Alles paarikümne minuti pärast pöörasid külalised lõpuks Caroline’ilt tähelepanu kõrvale, suundudes söögituppa ja võimaldades tal vabamalt hingata. Juhust kasutades lipsas ta märkamatult koridori, tõusis seejärel mööda treppi teisele korrusele ja astus oma tuppa. Õigemini – tuppa, kus oli möödunud ta lapsepõlv ja noorus. Ta vaatas ringi, rõõmustades, et siia peaaegu ei kostnud altpoolt tulevad hääled, ja istus voodile.

Ta polnud siin elanud juba kümmekond aastat. Kuid ema oli jätnud kõik nii nagu oli ja seega oli toast saanud midagi muuseumi taolist. Võib-olla Judy Donnell arvas, et tütrel on meeldiv aeg-ajalt minevikku tagasi pöörduda? Caroline heitis pilgu peeglisse. Sealt vaatas vastu siledalt tahapoole kammitud ja sõlme seotud tumedate juustega naine. Rangelõikeline kostüüm, mugavad madala kontsaga kingad. Minimaalselt kosmeetikat. Talle ei olnud pähegi tulnud riietuda kuidagi pidulikumalt...

Pilk libises peegli kõrval seisvale fotole, kus Caroline oli jäädvustatud koos õega. Tol suvel sai ta üheksaseks, Alice seega kuueseks. Pildistas isa, aias, õitsva kibuvitsapõõsa juures. Kui praegu oleks sellelt rangelõikelises sinises kostüümis naiselt küsitud, millal ta on tundnud end absoluutselt õnnelikuna, oleks ta hetkegi mõtlemata vastanud – siis, nädal aega enne seda, kui ta sai üheksa-aastaseks. Nädal aega enne seda, kui vajusid põrmuks illusioonid, et kõigil inimestel on võrdsed võimalused saada õnnelikuks...

Tol suvel tahtis see väike, kõvasti patsi punutud juustega tüdruk kangesti saada endale sünnipäevakingiks nukumaja. Ta isegi joonistas selle akvarellidega paberile ja riputas oma voodi kohale üles, et vanemad taipaksid, milline on nende tütre salasoov. Kuid tol hommikul, mil oleks pidanud täituma lapse kõige suurem unistus, andsid ema ja isa talle pidulikult üle karbi nuputamismängudega. Ja lubasid ta kinno viia ja talle jäätist osta. Kuid kas võis siis jäätis korvata pettumust?

See-eest aga nukumaja, millel oli kolm korrust ja mööbelgi sees, sai Alice oma kuuendaks sünnipäevaks. Ja see oli Caroline’ile teine ebameeldiv üllatus. Ei, pärast seda lugu ei hakanud ta õesse sugugi halvemini suhtuma, lihtsalt sulgus mõneks ajaks endasse, olles vanemate peale solvunud. Aga paari kuu pärast siiski tunnistas emale, et polnud sugugi unistanud mingitest loogilist mõtlemist arendavatest mängudest.

“Aga sa oled ju juba suur tüdruk!” laiutas Judy Donnell seda kuuldes käsi. “Meie isaga arvasime, et nukud sind enam ei huvita. Õpetaja rääkis, kui võimekas sa koolis oled ja me arvasime, et sa peaksid kindlasti arendama oma loogilist mõtlemist. On see siis halb?”

Tema aga vaid ohkas ja vaikis. Muidugi polnud see halb. Kuid ikkagi oli kurb, et täiskasvanud arvavad, nagu teaksid nemad paremini, mida sul vaja on. Nukumaja saades oleks ta olnud kõige õnnelikum tüdruk kogu maailmas!

Solvumistunne läks muidugi peagi üle, kuid Caroline hakkas ootamatult tunnetama, et nii ema, isa kui ka kõik ülejäänud suhtuvad neisse Alice’iga erinevalt. Tihti silitati noorema tütre blondi peakest ja kiideti, et nii armsat inglikest pole nad veel kunagi näinud. Aga vanemat... üksnes tunnustati heade hinnete pärast koolis.

Ometi, see pole ju üks ja seesama – näha välja nagu inglike ja hästi õppida, eks ole? Eriti hästi mõistad sa seda siis, kui tahad poistele meeldida. Poistele, kes, olles kord tutvunud noorema õega, eelistasid suhelda temaga, ehkki enne seda olid nad üsnagi rahul ka vanema õe seltskonnaga...

Caroline silmitses ainiti fotot, püüdes mõista, miks nad on Alice’iga nii erinevad. Kuigi tegelikult oli kõik ju lihtne ja selge – tema sarnanes isale, õde aga emale. Tal oli isa mõistus, õel ema välimus. Kuid kas see oli siis õiglane?

Sellegipoolest õnnestus Steve ja Judy Donnelli tütardel säilitada omavahel haruldaselt head suhted. Võib-olla seepärast, et blond kaunitar Alice püüdis alati säästa Caroline’i tundeid ega sõlminud suhteid noormeestega, hiljem ka meestega, kes meeldisid ta õele. Kuni ükskord saabus sellesse taevasinist värvi fassaadiga villasse keegi nägus südametemurdja James Burton...

Caroline kuulis poole kõrvaga, et keegi kõnnib mööda teise korruse koridori ja hüüab teda nimepidi. Arvatavasti oli see ema. Kuid Caroline ei vastanud. Mälestustetulv oli ta kaasa haaranud ja viinud taas minevikuradadele.

See juhtus kuus aastat tagasi, vahetult enne jõule. Tol imelisel õhtupoolikul valitses väljas tõeline talveilm. Võõrastetoas oli kaetud laud perekondlikuks õhtusöögiks. Külla oodati vanema tütre peigmeest.

Caroline tutvus James Burtoniga mõni kuu enne seda maiustustevabrikus Vanilje ja Šokolaad, mis tookord kuulus veel ta isale. Ta oli süvenenud tootmise saladustesse, kuna just vanemale tütrele kavatses Steve Donnell anda teatud aja möödudes perefirma valitsemisohjad. Ükskord, sattunud hätta mingite dokumentidega, võttis kahekümne nelja aastane miss Caroline vastu ühe mänedžeri abipakkumise. Mehe hallikasroheliste silmade pilk libises üle noore naise sihvaka figuuri ning meeldiv hääl lausus vaikselt, kuid selgelt:

“Minu nimi on James Burton. Loodan, et lubate mul saada teie ustavaks sõbraks.”

Oo jaa, loomulikult ei suutnud ta vastu panna.

See oli armastus esimesest pilgust, selline, millest kirjutatakse raamatutes. Caroline lubas tal saada rohkem kui ustavaks sõbraks. Ta avas end tema ees täielikult, pühendades ta oma kõige salajasemate tunnete, mõtete ja emotsioonide maailma. Kõik oli nii kerge ja romantiline. Suhe arenes oma rada ja näis liikuvat kihluse poole. Sellest kavatses James teatada just tol perekondlikul õhtusöögil Donnellite majas jõulude eel. Nähtavasti olekski kõik niiviisi läinud, kui mister Burton, istunud kaetud laua taha, poleks kohanud oma ülemuse noorema tütre pilku.

Caroline viibis sel hetkel sealsamas, seljas oma parim kleit, peas kaunis soeng, värisedes rõõmust ning nautides juba ette kihlust ja unistades peatsetest pulmadest. Millal siis James ometi teatab oma otsusest? Lõpuks ometi võttis ta armsam end kokku, tõusis... ja tänas pererahvast ohtrasõnaliselt niivõrd suurepärase õhtu eest.

Noor naine ootas tõotatud sõnu, selle asemel aga kuulis banaalseid armastusväärsusi, mida küllakutsututel on tavaliselt ikka kombeks taolistel puhkudel öelda. Pärast õhtusööki viis ta Jamesi raamatukokku, et temalt küsida, mis toimub.

“Tead, ma hakkasin äkki mõtlema, et miks me õieti peaksime selle kihlusega nii väga kiirustama?” lausus mees Caroline’i emmates. “Ehk ootame veel mõne nädala. Paneme oma tunded proovile.”

“Kas sina siis pole neis veel kindel?” küsis Caroline, kuid ta sisemuses rebenes miski.

“Mitte et...” lausus mees ja takerdus. “Lihtsalt, anna mulle veel õige pisut aega, eks?”

Noor naine tõmbus tusaseks. Siin oli ilmselgelt midagi valesti. Veel eelmisel päeval oli James kindlalt väitnud, et neil tuleks oma suhted vormistada, aga täna muutis ta järsku oma meelt. Miks? Ta oli tõsine inimene, harjunud kõike hoolikalt läbi mõtlema ega kaldunud tegema impulsiivseid otsuseid...

Niiviisi arutledes oli Caroline’il absoluutselt õigus, kui ta mister Burtonile hinnangut andis. Sest olles kõike hoolega kaalunud ja arvestanud, tegigi mees nii, nagu oli lubanud, kuulutades kahe kuu pärast välja kihluse. Kuid mitte tema, vaid Alice’iga.

Caroline aga suhtus juhtunusse kui kahekordsesse reetmisse, seda nii oma armsama kui ka – ja mis veelgi hirmsam – oma õe poolt.

Kuid vanemad kiitsid, tõsi küll, veidi kõheldes, noorema tütre valiku heaks. Seda enam, et vanem tütar näis olevat kiiresti toibunud pärast kõike, mis oli juhtunud ega näidanud millegagi välja, et on nördinud ja kannatab. Kui vaid keegi oleks teadnud, kui raske oli Caroline’il jääda väliselt rahulikuks, nähes oma õde minemas altari ette valges laulatuskleidis ja Jamesi teda seal ootamas...

Pole vist mõtet mainidagi, et suhted õdede vahel muutusid täielikult. Enam nad ei suhelnud omavahel, ei helistanud, vältisid igati teineteist. Jahe viisakus valitses nende vestlustes, kui nad vanemate majas paratamatult kokku puutusid. Viimaseid tegi see muidugi murelikuks, kuid teadmata, kuidas tütreid lepitada, otsustasid nad seda probleemi mitte märgata, lootes, et küll aeg kõik paika paneb. Kuid möödus mitu aastat, aga Alice ja Caroline püüdsid endiselt kohtuda nii harva kui võimalik. Nüüd polnud see enam kuigi raske, sest noorem õde elas koos mehega eraldi, vanem aga oli juba ammu kolinud oma korterisse.

Muide, see sügav südamedraama peegeldus küllaltki õnnestunult viimase karjääris. Meestes pettunud ja otsustanud, et talle pole antud tunda lihtsat naiselikku õnne, sukeldus ta ülepeakaela töösse. Kaks aastat omandas ta hoolega isa teadmisi kõiges, mis puudutas pereäri ning suutis isegi harjutada oma südant mitte võpatama, kui James juhtus kõrval seisma. Ka viimane ei raisanud asjatult aega, tõustes peagi soliidsele ametikohale ja saades lõpuks koguni mister Donnelli paremaks käeks. Ehkki, kui äi otsustas äritegevusest tagasi tõmbuda, jäi ta siiski selle juurde, et perefirmat Vanilje ja Šokolaad juhiks just nimelt vanem tütar, mitte väimees.

Nüüd oli Caroline täieõiguslik kompvekkide ja präänikute perenaine, nagu vanemad sageli naljatades ütlesid. Ta armastas oma tööd ega kiirustanud kunagi õhtuti koju. Tänu sellele õnnestus Caroline’il viimaste aastate jooksul firma sissetulekuid oluliselt suurendada. Ja nüüd, silmitsedes raamitud fotot, mõtles ta sellest, kuidas isa tunneb uhkust tema edusammude üle. See kõditas meeldivalt ta eneseuhkust. Ometi kadestas ta oma õde, seda heledapäist Alice’it, kellele tema ingelliku välimuse tõttu kõik kergelt kätte tuli.

Caroline ei armastanud enam ammugi seda meest, kellega ta oli kord kavatsenud abielluda. Sest kui lille ei kasta, siis see närtsib. Nii kuivatas ta armastuseõie, mille kroonlehed peitis paksu majandusõpiku lehtede vahele, tõstes raamatu kõige kõrgema riiuli peale. Ja veel otsustas ta, et leegitsevad tunded pole tema jaoks. Parem juba tegeleda äriga. See on nüüd küll midagi, mis kindlasti ei vaja blonde juuksekiharaid ega siniseid silmi.

“Ah vaat, kus sa oled,” kõlas ta selja taga ema hääl. “Kas pugesid kellegi eest peitu?”

“Tegelikult mitte...” vastas Caroline, lisades mõttes, et iseenda eest peitu pugeda on võimatu.

“Miks sa siis siin istud ega vestle oma külalistega?” küsis ema tütre kõrvale istudes ja teda emmates. “Kas oled mu peale pahane, et ma nad kõik siia kutsusin?”

“Tead ju küll, et juba lapsepõlvest peale ei armasta ma mingisuguseid üllatusi,” lausus too, mõeldes hetkeks, et siiski on mõnus istuda lihtsalt niisama ja tunda ema käte soojust. Unustatud tunnet lapsepõlvest.

Judy Donnell vaikis. Ta aimas, et tütrega on midagi imelikku lahti, kuid tundes ta iseloomu, kartis alustada avameelset jutuajamist. Too oleks võinud lihtsalt tõusta ja lahkuda, paludes ta hinges mitte sorida.

Läbi õhukeste roheliste aknakardinate tungisid sisse viimased loojuva päikese kiired. Caroline’i tuba sarnanes akvaariumile. Akvaariumile, milles ujusid mälestused... Äkki tekkis tal tunne, et ta hakkab lämbuma. Et ta ei taha enam selles toas ega üldse selles majas viibida. Siin oli kõik minevikust läbi imbunud, samal ajal kui ta püüdis seda kõigest väest unustada.

Caroline hüppas püsti ja laskis pilgul ringi käia, otsides kohta, kuhu ta käekoti oli pannud. Taibates, et oli selle nähtavasti võõrastetuppa jätnud, suundus ta ukse poole.

“Kallike, kas lähed külaliste juurde?” küsis ema ja tõusis samuti.

“Ei, ma sõidan koju,” vastas tütar koridorist.

Judy Donnell lõi ahastades käsi kokku. Ilmaasjata oli ta riskeerinud ja selle peo korraldanud! Mees ju ometi hoiatas teda, et midagi head sellest välja ei tule. Näib, et Caroline ei naljata, ta kavatseb tõepoolest lahkuda.

“Aga kuidas siis külalistega jääb? See on ju ebaviisakas!” püüdis ta tütart veenda ümber mõtlema.

Kuid too ruttas juba mööda treppi alla, heites üle õla:

“Ebaviisakas on öelda, et toimub tagasihoidlik perekondlik õhtusöök, kui samal ajal kutsutakse kokku rahvamassid. Anna andeks, ema, kuid ma tunnen end siin ebamugavalt. Ütle kõigile, et mul hakkas pea valutama ja ma olin sunnitud ära sõitma...”

Judy ei osanud enam kuidagi vastu vaielda. Caroline kasutas seda ära, heitis pilgu võõrastetuppa, haaras oma käekoti, mis lebas tugitoolis, ja suundus mööda pikka koridori välisukse poole. Söögitoast kostis hääli. Keegi, vist onutütar, jutustas valjusti ja pikalt-laialt uutest moodidest, kellegi bariton tundis huvi, kas torti ka antakse... Peo peategelast ei paistnud keegi meenutavat.

Viimaks heitis Caroline pilgu emale, kelle tuju oli ilmselgelt rikutud. Ta tahtis midagi eneseõigustuseks öelda, et pea on tõepoolest valutama hakanud või muud taolist, kuid ei öelnud siiski midagi. Lehvitas üksnes käega ja astus uksest välja.