Читать книгу Südamerahust – otsida ja hoida rahu - Jacques Philippe - Страница 6

1. Ilma minuta ei suuda te midagi teha

Et mõista, kui tähtis on kristliku elu arenguks püüe omandada ja säilitada südamerahu, peame esimese asjana olema veendunud, et kõik hea, mida me suudame teha, tuleb Jumalast ja ainult Temast – minust lahus ei suuda te midagi teha (Jh 15:5). Jeesus ei öelnud, et te ei suuda palju teha, vaid et te ei suuda midagi teha. On väga tähtis, et me oleksime veendunud selles tões. Tihti peame kogema läbikukkumisi, katsumusi ja alandusi, mida Jumal saadab, enne kui see tõde meis kinnistub. Ja kinnistub mitte ainult intellektuaalsel tasemel, vaid kogu meie olemuses. Jumal säästaks meid, kui Ta saaks, kõigist neist katsumustest, kuid need on vajalikud, et meid veenda meie suutmatuses teha head vaid omal käel. Kõigi pühakute tunnistusele tuginedes on meie jaoks hädavajalik omandada see teadmine. Tegelikult on see vajalik sissejuhatus kõigile nendele suurtele asjadele, mida Jumal teeb meis oma armu läbi. See on põhjus, miks väike Lisieux’ Thérèse ütleb, et kõige suurem asi, mida Jumal oleks võinud oma armu jõul tema hinges teha, on „talle näidata tema väiksust, tema suutmatust“.

Kui me võtaksime tõsiselt eespool tsiteeritud sõnu Johannese evangeeliumist, siis me mõistaksime, et meie vaimuelu peaprobleem lähtub sellest fraasist. Kuidas siis lasta Jeesusel minus tegutseda? Kuidas lasta Jumala armul vabalt minu elus toimetada?

Millegi poole püüeldes ärme koorma end ülemäära. Ükskõik kui head need asjad võivad ka meile meie mõistuse, plaanide või võimete järgi tunduda. Peame hoopis uurima välja, mille poole meie hing kaldub, milline on meie südame sügavam hoiak ja vaimuseisund, mis laseb Jumalal meis tegutseda. Vaid nii saame vilja kanda, et see vili jääks (Jh 15:16).

Küsimusele, kuidas lasta Jumala armul meie elus vabalt tegutseda, pole ühest vastust ega universaalset lahendust. Sellele küsimusele ammendavalt vastatamiseks tuleks kirjutada terve traktaat kristlikust elust, kus räägitakse palvest (peamiselt mõtiskluspalvest, mis on siinjuures kõige tähtsam), sakramentidest, südame puhastamisest, kuuletumisest Pühale Vaimule ja kõigest muust, mille kaudu Jumala arm võib meisse siseneda.

Siinses väikeses teoses ei taha me käsitleda kõiki neid teemasid, vaid soovime keskenduda ainult ühele osale, et vastata eespool esitatud küsimusele. Oleme otsustanud rääkida sellest, mis on fundamentaalse tähtsusega, lisaks vähetuntud ja enamiku kristlaste igapäevaelus harva kasutusel, isegi nende poolt, kelle usk on väga tugev.

Niisiis põhitõde, mida soovime esitada ja edasi arendada, on järgmine: et lubada Jumala armul meis tegutseda ja luua (loomulikult ühes meie tahtmise, andekuse ja võimetega) – sest me kõik oleme loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda (Ef 2:10) –, on ülitähtis, et me pingutaksime sisemise rahu, meie südamerahu, saamise ja hoidmise nimel.

Et seda paremini mõista, võime kasutada järgnevat võrdluspilti, midagi, mis võiks olla valgustav (mitte seda liialt peale surudes nagu kõigi võrdluste puhul). Võtkem järvepind, mille kohal paistab päike. Kui järvepind on vaikne ja tasane, peegeldub päike sellelt peaaegu täiuslikult tagasi, seda täiuslikumalt, mida siledam on pind. Kui aga veepind on rahutu ja lainetav, siis ei saa päike sellelt tagasi peegelduda.

Nii on pisut ka meie hinge ja Jumala vahelise suhte puhul: mida rahulikum ja tasasem on meie hing, seda enam peegeldub sellelt Jumal, seda enam talletub meis Jumala kujutis, seda enam tegutseb Tema arm meie kaudu. Ja vastupidi, kui meie hing on rahutu ja vaevatud, siis on Jumala armul palju raskem seal tegutseda. Kõik hea, mida me teeme, on peegeldus Algheadusest, kelleks on Jumal. Mida rahulikum, tasakaalukam ja allutatum on meie hing, seda enam räägib Hea meiega ja meie kaudu teistega. Issand annab tugevuse oma rahvale; Issand õnnistab oma rahvast rahuga. (Ps 29:11)

Jumal on rahu Jumal. Ta ei tegutse ega räägi muudmoodi kui rahus, mitte häirituses ega rahutuses. Tuletagem meelde prohvet Eelija kogemust Hoorebi mäel: Issand ei olnud ei marutuules, tules ega maavärisemises, vaid vaikses, tasases sahinas (Vrd 1Kn 19)!

Tihti me ärritume ja muutume rahutuks, soovides kõike omal käel lahendada. Kuigi palju tõhusam oleks jääda Jumala pilgu all rahulikuks ja lasta Temal oma võimu ja tarkusega meis tegutseda, tarkusega, mis on meie omast määramatult üle. Sest nõnda ütleb Issand Jumal, Iisraeli Püha: Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud, kuid te pole seda tahtnud (Js 30:15).

Meie jutt pole, mõistagi, üleskutse laiskusele ja tegevusetusele. See on just kutse hakata tegutsema, vahel märksa enam tegutsema, aga Püha Vaimu – hella ja rahuliku vaimu – ajendusel. Ja mitte rahutuse, ärrituse ja liigse kiirustamise vaimus, nagu see tihti kipub olema inimese puhul. Meie püüdlikkus ei paista alati välja, isegi Jumalale. Püha Vincent de Paul, kes on viimane inimene, keda võiks laisaks pidada, tavatses öelda: „See hea, mida Jumal teeb, seda teeb Ta ise, meile peaaegu märkamatult. Ka meie peaksime tegutsema rohkem tasa ja targu.“

2. Sisemine rahu ja apostellikud viljad

Sisemise rahu otsimine võib mõnele inimesele tunduda üsnagi egoistlik: kui maailmas on nii palju viletsust ja kannatust, kuidas saame siis rahu välja pakkuda meie pingutuste põhieesmärgina?

Esimene vastus sellele küsimusele on, et rahu, millest me räägime, on evangeeliumi rahu; see pole kuidagi seotud mingit liiki apaatsuse, tundlikkuse kadumise, jaheda ükskõiksuse või enesesse sulgumisega, nagu võivad anda ettekujutuse Buddha õpetused või mõningad joogapraktikad. Vastupidi, nagu me varsti näeme, on tegu loomuliku armastusega, tõelise tundlikkusega ligimese kannatuste suhtes ja ehtsa kaastundega. Sest ainult niisugune südamerahu vabastab meid meist endist, kasvatab tundlikkust teiste vastu ja lubab meil teiste jaoks olemas olla.

Tuleb lisada, et vaid see inimene, kel on sisemine rahu, suudab ligimest tõhusalt aidata. Aga kuidas anda sisemist rahu edasi teistele, kui mul endal seda pole? Kuidas saab olla rahu perekonnas, ühiskonnas, üksikisikute vahel, kui kõigepealt pole rahu inimeste südames?

„Saavuta sisemine rahu ja paljud leiavad pääste sinu läbi,“ ütles püha Sarovi Serafim. Et oma sisemist rahu saavutada, elas ta aastaid südame pöördumises ja lakkamatus palves. Kuusteist aastat mungana, kuusteist aastat eremiidina ja veel kuusteist aastat kongi suletuna, ei muutunud ta nähtavalt enne, kui alles pärast neljakümne kaheksa aasta möödumist enda Issandale andmisest. Aga milliseid vilju see kandis! Tuhanded palverändurid, kes tulid tema juurde, lahkusid lohutatuina, vabana kahtlustest ja ärevusest. Nad said valgustatud oma kutsumustes ning paranesid nii hingeliselt kui ka kehaliselt.

Püha Serafimi öeldu annab tunnistust tema enda läbielatust, mis sarnaneb paljude teiste pühakute kogemustele. Sisemise rahu saavutamine ja hoidmine, mis on võimatu ilma palveeluta, peaks seega olema esmatähtis kõigile, eriti nendele, kes soovivad teha ligimesele head. Vastasel juhul edastaksid nad teistele vaid iseenda rahutust ja muret.

3. Rahu ja vaimne võitlus

Samas peame kinnitama veel ühte tõde, mis pole vähem tähtis kui eespool mainitud – usuelu on võitlus, halastamatu võitlus. Kirjas efeslastele kutsub püha Paulus meid rõivastuma Jumala sõjavarustusega, et võidelda mitte inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega (Ef 6:10–17) ning ta toob üksikasjalikult ära kõik selle, millesse meil tuleb end rüütada.

Iga kristlane peab olema veendunud, et tema vaimuelu ei saa vaadata kui rahulikku ja probleemidest vaba maailma, vaid see peab olema pidev võitlustanner, mis vahel võib põhjustada ka kannatusi, ja mis ei lõpe enne kui alles meie surmaga – see on võitlus kurjaga, kiusatustega ja patuga, mis inimeses on. See võitlus on paratamatu, aga seda tuleb võtta kui üdini positiivset reaalsust. Sest nagu ütleb Siena püha Katariina: „Ilma sõjata pole rahu“, ilma võitluseta pole võitu. Ja just võitlus on see, kus me puhastume, kasvame vaimselt, õpime tundma end oma puudustes ning Jumalat Tema lõputus halastuses; see võitlus on meie muutumise ja kirgastumise paik.

Kuid kristlase vaimne lahing – isegi kui see on vahel raske – pole kunagi lootusetu võitlus, mida peetakse pimedana üksinduses, ilma kindluseta võitluse tulemuse suhtes. See on niisuguse inimese lahing, kes võitleb täie kindlusega, et võit on juba saavutatud, sest Issand on üles tõusnud. Ära nuta! Ennäe, lõvi Juuda suguharust, Taaveti juur, tema on võitnud (Ilm 5:5). Ta ei võitle mitte oma jõuga, vaid Issanda jõuga, kes ütleb talle: Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks (2Kr 12:9) ja tema peamiseks relvaks pole mitte loomupärane isiksuse tugevus või inimlik osavus, vaid usk, täielik liitumine Kristusega, mis laseb ka kõige raskematel hetkedel anda end usaldava kindlusega sellele Ainsale, kes ei saa teda hüljata.

Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks. (Fl 4:13)

Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma? (Ps 27:1)

Seega võitleb kristlane vahel vägivallaga patu vastu, kutsutuna vereni vastu panema (vrd Hb 12:4), kuid ta võitleb rahuliku südamega ja tema võitlus on seda edukam, mida rahulikum on süda. Sest nagu me ütlesime, on just sisemine rahu see, mis laseb tal võidelda mitte omade jõududega – mis saaksid varsti otsa –, vaid Jumala omadega.

4. Rahu on võitluses tihti see, mille peale mäng käib

Me peame siiski täpsustama üht asja. Usklik peaks kõigis lahinguis, olenemata kui vägivaldsed need on, püüdma säilitada oma südamerahu, et lasta Vägede Issandal enda eest võidelda. Aga ta peaks ka teadma, et sisemine rahu pole pelgalt vajalik tingimus vaimseks lahinguks, vaid on nii mõnigi kord see, mille peale mäng käib. Sageli on vaimse lahingu eesmärk just nimelt kaitsta südamerahu vastase eest, kes püüab meilt seda röövida.

Õigupoolest on üks saatana tavapäraseimaid strateegiaid, millega ta üritab eemaldada hinge Jumalast ja meie vaimset arengut aeglustada, püüe panna meid oma sisemist rahu kaotama. Lorenzo Scupoli, üks XVI sajandi suurtest vaimulikest õpetajatest, keda püha François de Sales väga hindas, ütleb siinkohal järgmist: