Читать книгу Surfi Buddha - Jaimal Yogis - Страница 3

Ookean voogab lõputus muutumises, ja kui selles pikalt aega veedad, muutud justkui triivivaks pudeliks, mille sees on kirjake. Sa tead, et oled kuhugi teel, tunned, et sul on eesmärk, kuid samas tead ka, et oled üleni tuulte ja hoovuste meelevallas ning su ainukene hea valik saab olla alistumine.

Olen viimasel ajal väga palju surfanud. Mereelu on kuidagi omalaadne. Merevees muutud paindlikult laperdavaks nagu vetikad, samas vilkaks nagu angerjas. Muutud ise vee sarnaseks.

Tao Te Ching on öelnud: „Taeva all ei ole õrnemat ja nõrgemat kui vesi. Karm ja kange ometi ei suuda teda võita. Teda ei saa muuta.”¹

See raamat on ülistus veele. Pinnakihis on see lugude seeria minu seiklustest merel ja zenipraktikatest. Sügavamal on see ood veele – elu alalhoidjale. Ma pole zeni ekspert ja kindlasti mitte surfi ekspert. Aga mul on jätkuvalt käimas armuafäär ookeaniga, mida tänu aastatepikkusele meditatsioonile olen hakanud nägema läbi zen-toonides prillide. Kui mul üldse on mingi sõnum selles tühjas anumas – muidugi kui see pole sisselekkinud merevees täielikult lahustunud –, siis see ongi mu raamat. Kandku tuuled teda randadesse, kus temast kasu on.