Читать книгу Pöialpoiss - Jakob Grimm - Страница 4
ОглавлениеIstus kord vaene talumees õhtul kolde ääres ja kohendas tuld, naine ketras. „Küll on kurb,” sõnas mees, „et meil lapsi pole!
Meil on nii vaikne, teistes majades aga kärarikas ja lõbus.”
„Jah,” vastas naine ja ohkas, „oleks meil üksainuski laps, ükskõik kui väike, kas või pöidlapikkune, ma oleksin siis ka rahul. Armastaksime teda kõigest südamest.”
Juhtus nii, et naine haiglaseks jäi ja seitsme kuu pärast poja sünnitas. Laps oli kõikide ihuliikmete poolest täiuslik, ainult mitte pikem kui pöial. Vanemad ütlesid: „Ta on just niisugune, nagu me soovisime. Ta on meie armas laps.” Kasvu järgi panid nad talle nimeks Pöialpoiss.
