Читать книгу Alatu inimene - Jakob Mändmets - Страница 2

Vilu tuul puhus otsekohe mere poolt vastu nägu. Lained tantsisid ja peksid vastu kallast. Laine ühetasasest mühinast nagu oleks vahetevahel inetut inisemist, kiunumist või midagi muud sarnast häält kuulda olnud.

Ma istusin Kadriorus mere kaldal, tuttaval kohal, kus ma alati vabal ajal armastasin viibida. Mitu korda pidin ma üles tõusima ja ära minema, sest tänane vihane meri ei meeldinud minule mitte. Kuid ikka jäin veel siia istuma ja vaatasin meelepahaga kärsituid valgeid laineteharju.

Üleval kaldal oli vähe inimesi jalutamas. Linnarahvas kardab külma meretuult. Nad arvavad, et see neile nohu või mõnda muud haigust võib saata, sellepärast lähevad nad rannast eemale.

Ometi oli keegi usaldanud mere äärde tulla. Kui ta mööda ranna äärt minu juurde jõudis, nägin ma selle umbes 60-aastase mehe olevat. Tal oli kulunud kollane kuub seljas ja kaela ümber mitmel korral paks villane sall visatud. Ta jalavarjud olid tugevate nööridega kokku kortsitud. Mehe nägu oli kaetud paksu habemega, mis kohati hall oli. Paks segamini habe andis talle veidi metsiku väljanägemise. Ta paks ümmargune ots, paksud huuled ja veidi välkuvad silmad avaldasid minu peale vastikut mõju.

Nähtavasti käis ta mööda mereranda vaatamas, kas tugevad lained ei ole mõnda ülesvõtmiseväärilist asja välja visanud. Selleks otstarbeks oli temal määrdinud märjaks läinud kaelkott käeotsas.

Nähtavasti ei olnud kott mitte tühi.

Kui mees minu kohale jõudis, vaatas ta ringi, nagu oleks parajat kivi otsinud, kuhu peale istuda. Ta oli pika ranna-ääre läbi otsinud ja nüüd olid mehe jalad ümber veelompide käies ja ühe kivi pealt teisele astudes väsinud.

“Külamees, istuge siia pingi peale,” ütlesin ma ja nihutasin veidikese teise otsa poole. “Siin on seljatugi, mõnusam istuda.”

Ta vaatas minu poole. Umbusaldust võis sellest pilgust välja lugeda ja ka ühtlasi seda, et ta minu ettepaneku üle järele mõtles.

“Istumine kulub ära,” ütles mees ja tuli, istus minu kõrvale pingi peale. Ta sirutas jalad raskelt nagu tinapakud ettepoole. Vististi olid need tublisti paistes.

“Mis te leiate siit mere äärest?” küsisin ma pärast seda, kui ma talle olin sigari andnud, mille ta pool tõrkudes vastu võttis. “Eks valju tuulega tule ikka midagi ka kaldale välja?”

“Mis siit leida on. Nüüd on sõjalaevad üleval. Madrused käivad maal, joovad purju, kukub ühteteist sisse. Vesi uhub äärde – kõlbab üles võtta. Üles võetakse ju ikkagi.”

“Meri on imelik. Mis just tinaraske ei ole ja kindlasti põhja ei vaju, selle viskab ta ikka viimaks pikapeale kaldale välja. Teda võiks selles asjas inimese südametunnistusega võrrelda. Ka see ei suuda enesesse midagi ära peita, vaid pärastpoole tulevad asjad inimese enese käest avalikuks.”

“Ah teie tahate seda merega võrrelda?”

“Seda võiks, sest neil on teineteisega nii väga palju sarnasust. Mõlemad on sügavad, aga ka mõlemad ei suuda enese põuesse miskit asja jäädavaks mahutada. Sellest see ka tuleb, et tihtilugu ja mitme aasta pärast suured kuriteod avalikuks tõusevad. Inimene jutustab nad ise ära, südametunnistus viskas enesest välja, justkui mere vood sügavusest kõik asjad kaldale kannavad.”