Читать книгу Kiir kaugusest - Jakob Mändmets - Страница 2

Dr. Villem Jansoni korteris istus vana talunaisterahvas akna all ja ootas oma poega.

See oli tugeva kehaga, paksude paletega umbes 70-aastane inimene. Ta peas oli lilleline villane rätik, üll hallikarvaline lahtine jakk ja sinisetriibuline seelik. Kingad olid tehtud paksust nahast, tugevasti õmmeldud ja madalate apsatitega. Vanakese käed olid ristis ja ainiti vaatas ta aknast uulitsale, kus praegu süüdati laternaid põlema. Esmalt viitis ta köögis tüdruku juures veidi aega, jutustades sellega, aga kui see poodi jooksis, tuli vanainimene saali. Ta istus akna alla pehmele toolile, kust vaade ulatus välja uulitsale ja pimedasse vajuva majaderäga peale.

Kõnniteel voolas inimeste jõgi, jutustades ja naerdes.

Tuba täitis hämarus. Ainult eemalt laternalt langes nõrk valgusekuma läbi suurte ruutude vastasolevale seinale.

Dr. Jansoni hästi sisseseatud korter oli käidava uulitsa ääres. Siin võis aknal kaua aega vaadata ilma igavust tundmata. Üks pilt vaheldus teisega. Päeval seisis kogu kaubaturg silme ees ja õhtul kõndisid uulitsal noored inimesed, jutustades rõõmsasti ja naerdes, või jälle ärimehed, kõneldes üksteisele midagi tungivalt.

Toas heljus puhas meeldiv õhk ja korralik sisseseade tegi siin viibimise armsaks. Uhked palmid, kuuselaadi taimed jne. tuletasid meelde triiphoonet, sest dr. Janson oli suur lillede sõber. Ta hoolitses ise nende eest, vaatles neid vahetevahel kaua aega, pidades taimi oma headeks sõpradeks. Valge portselan-ahi laotas laiali pillavalt soojust ja kunstiarmastajaid sundisid peatuma seintel ülesseatud pildid. Dr. Janson oli suur maalikunsti austaja ja iga noor kunstnik luges seda enesele tähelepanemist äratavaks auks, kui dr. Janson ostis tema töid näituselt.