Читать книгу Pelgur - Jakob Mändmets - Страница 2

See iselaadi sõdur nimega Peeter Hansing oli juba üle poole aasta viibinud meie väeosas. Selle aja jooksul jõuab ülemus küllalt oma all teenivaid sõjaväelasi tundma õppida. On juhtumeid, kus sõdurite iseloomujooned tulevad hästi nähtavale, kus neile pääsed iseäraliselt ligidale, nende usaldust kas suudad võita ehk hoopis kaotada. Inimesed muutuvad omadeks, ühise perekonna liikmeteks ja iga kord, kui üks juhtub sellest perekonnast lahkuma, tunned tema järele kahju.

Kuid hoopis teistsugune oli lugu Peeter Hansingiga.

Ta täitis käske, oli korralik sõdur, aga mitte midagi ka rohkem. Hansing ei võtnud osa sõdurite jämedapoolsetest naljadest, ei leitud teda kaardimängijate hulgast, ühe sõnaga: Hansing oli alati üksipäini.

Kuid ometi hakkasin ma viimasel ajal märkama, et Hansing läheneb paarile-kolmele isikule. Nad olid tihti koos, aga silmates mind, tegid näo, nagu oleks nende kokkusaamine ainult juhuslik.