Читать книгу Talitaja - Jakob Mändmets - Страница 2

Kohe peale valimisi sündis tema juures muudatus. Nad andsid kirjutajaga teineteisele kätt (õigemini tegi seda kirjutaja), sest neil tuli nüüd ühiselt suure valla asju ajada. Üksmeeles töötamine oli kõigepealt nende eneste seisukohast väga hea.

Kui nad pärast kõrtsi juurde läksid, jäid vaesemad vallamehed temast aupaklikku kaugusesse.

“Seda peate nägema, ma teen teile õigust,” ütles ta kõrtsi leti ees ja puhus vahu õlleklaasi pealt maha (seda oli ta ennemalt näinud tehtavat, aga ise ei olnud ta seda mitte teinud). “Mina ei pea mingit vahet, õigus olgu igaühel ühesugune.”

Ta ümber tõmbus külameeste ringi koomale.

“See on sula ülekohus, meie vald maksku 400 rubla hospidali raha,” tähendas Jüri Hints, kes ise ka vallavanemaks saamisel oli sammusid astunud, kuid mitte küllalt mõjuva tagajärjega. “Ma ütlen, nii see ei lähe. Elavad kõiksugust elu ja vald aga andku siis tohterdamiseks abi.”

“See on õige, päris õige,” hüüti mitmelt poolt.

Hintsul oli hea meel, sest tal oli püüd näidata, kui suure vea vald seega tegi, et teda talitajaks ei valitud.