Читать книгу Vilkuv leek - Jakob Mändmets - Страница 2

Hilisel sügiseõhtul põgenesin metsast läbiviivalt kõveralt jalgrajalt pealetuleva pimeduse eest Seljaku vabadiku juurde. Mõtlesin laanest läbi jõuda, aga puude taga varitsev pimedus piiras mind ruttu ümber, laskis mu silmade ette katte, nii et ma enda ees looklevat jalgradagi ei näinud. Edasi ma enam ei söandanud minnagi ja pöörasin tuttavasse sauna.

Sinna jõudes hakkas ka valjusti vihma sadama, nii et mul ka öömaja otsimise pärast kahetseda ei olnudki.

Vabadikumaja oli külas eemal seljandikul ja teda piiras igast küljest paks mets. Suvel võis seal ju lõbuski olla elada, aga nüüd hilisel sügisel lomutas väike maja üksikuna ja mahajäetuna metsaparda varjul, nagu oleks ta siia peitu otsides vaenlase eest põgenenud. Paksu metsa pardas oli ju sügisel ka päevalgi pime, aga nüüd öösel, kus vesised pilved pikkade puude latvadesse puutusid, ei näinud ka kõige terasem silmgi maja.