Читать книгу Tuim rahvas - Jakob Mändmets - Страница 2

Tee ääres kasvavate harvaoksaliste remmelgate värisevad varjud venisid järjest pikemaks. Nagu kuri iha inimese südamesse poeb, raasukehaaval enesele seal ruumi võites, nii pikenevad õhtused varjud vahetpidamata, kuni nad viimaks saja sülla laiuselt tee ääres sooheinamaad katavad. Õhk on selge ja kaugelt võhmalt paistavad kõikuvad kasteheinakõrred, kuna võhma kõrval oleva muda laukal hall udukogu liikumata lamab.

Midagi mustas eemal tee peal ja lähemale jõudes nägime, et see hobune raske palgikoormaga oli, kuna mees nõutult selle kõrval seisis.