Читать книгу Mets - Jakob Mändmets - Страница 2

Väsimatu hoolitsejana ja truu armastajana hoiab mets kogu küla oma kaisus, teda suviste kuivade tuulte ja talviste tormide eest varjates. Lagedal nõmmel märatsevalt tantsiv põhjatuul loobib taeva ja maa vahe tihedalt kuiva lund täis ja kihutab metsikul sõidul küla poole, aga metsa kohinas raugeb ta jõud ruttu. Kangunud liikmetega teeline näeb tuheras lumes sammudes eemalt mustjassinist metsaparrast, see annab ta raugevale jõule uut ärksust ja kõike unustades seabki ta metsa enesele ainsaks eesmärgiks. Viimaks paksu metsa all loogeldi jooksvale teele jõudes asub mõnus rahu hinge ja aeglase hoolega otsib ta taskust piibu ja tubakakoti, milles peeneks hõõrunud kuiv tubakapuru.

Metsateel on mõnus ja kodune.

Küla põldude piirilt algab mets, see haldjate asupaik. Vanad männid, mille tüvedesse löödud haavadest kärelõhed on tekkinud, seisavad vahimeestena üksikult põllu ja metsavahelisel lagendikul. Millal need puud noored olid, seda ei tea külas keegi, kuid igale möödasõitjale on nende kaugelekostev kohin ammugi tuttav. Aegamisi lähenevad neile noored taimed, visalt lagendikku eneste kätte võites.

Inimest oma iseäraldustega alaliselt üllatamast ei väsi mets iialgi. Talvisel hommikul unest ärgates ja läbi ruutude, mis kergete jäälilledega kaetud, välja vaadates lööb su süda metsa uhkust nähes jahmatama.

Kui suurepäraselt on ta ennast osanud selle öö jooksul ehtida.

Ta on enesele üleni valge loori ümber tõmmanud, millest miljonid hõbedased pärlid ja kalliskivid päikese käes sätendavad. Toonisid teisendades laseb ta mitmelt poolt oma rohelise pärja ääri paista. Tukkujad rongad on ärganud ja tõmbavad sametmusti jooni hõbedasele kangale.