Читать книгу Kevadised veed - Jakob Mändmets - Страница 2

1

Läbi rabade, üle soode ja seljandikkude jõudsime hilissügiseks uue raudtee ehitusega Palupere laande. Tulid varased külmad, tõmbus maapind kivikõvaks; sadas maha meetripaksune lumekord, töö jäi seisku.

Märtsi keskel sõitsin uuesti kohale. Algasid metsatööd. Palupere laanes raiuti liipripakke ja hobusemehed vedasid ehitusmaterjale teesihile.

Niipea kui ilmad lubavad, kavatsesin alata ehitustöid.

Asusin korteri vana metsavahi Hinti hütti.

Hinti oli vanapoiss, lappis ise endale riided, tõmbas ära lehmamullika udarast piimatilga, istutas kevadel peenraile kapsa- ning kaalitaimed ja pidas aianurgas osmikus seapõrsast. Väärtuslikumaks seltsimeheks Hintile oli koeraklutt nimega Trihvan, kes aega olles istus lumehangel, vahtis vesiste silmega kuu poole ja ulus laisalt, venivalt.

Ühetaolised olid Hinti ja Trihvan: mõlemad üleni karvased, mõlemad pidasid oma ülesandeks alaliselt uriseda, aga tõepoolest halva südamega polnud selle juures kumbki.

Vaadates Trihvanit, kes magas päeval toas sooja pliidimüüri kõrval ja niuksus vahel unes, kõneles vana Hinti:

“Mis ta tühi nüüd enam on, aga eks ole nii muidu hääleks. Jookseb ta sul kannul, on ikka hoopis julgem. Kus sa nüüd pimedas metsas tead, kes sulle äigab kaikaga pähe. Loomal ikka looma silmad. Aga omal ajal oli teine koer küll. Sai kord metslooma jäljed kätte, siis olid selle elupäevad loetud.”

Sageli võttis Hinti seinalt pigise kandme otsas rippuva kaheraudse püssiloksu, nühkis roostetanud raudu vana kapuka säärega ja sõnas endamisi:

“Läheb teine, risu, käest päris hukka. Aga see oli mul hea riist. Näete, kirjad raua sees, aga ega neid ole igal püssil. Ma ei kiida. Hästi võttis, kuradi hästi. Puutus üksainus haavli-iva kõrvalesta, mine võta maast ja topi kotti! Aga ega sa temaga tänagi jää päris hätta.”

Ja vanamees silitas ning nühkis suure hoole ja armastusega oma püssiloksu.

Esimesed päevad möödusid õige hoopsasti. Teatavat huvi pakkus juba ümbruse tundmaõppimine. Lõuna pool oli Paadermaa küla kõrgheinamaa võhmastega ja harvade krobelise korba ja pikkade okstega leinakaskedega.

“Oodake, härra,” ütles Hinti, “las tuleb kevad. Küllap siis kuulete, kuidas tedred löövad seal koha. Ega saa siis minugi vana veri rahu. Aga mis teed, silm, saadan, ei võta enam. Vahi, vahi ainiti, äkitselt lööb silme ette kaks kukke, kummale sa siis kupatad. Aga aastat kümmekond tagasi, ai – aga mis sellest nüüd kõnelda!”

Vanamees lõi kurvalt käega ja vaikis.

Nägin hästigi, et vanadus ja sellest arusaamine seda meest nii mitmeti rõhus.

Põhja poolt sööstis Palupere laas Viieristi sohu. Aga peagi lõppes laane jõud, puud jäid kiduraks, kuused näsuks ja kollaseks, jalgas edasi veel mõni süld vaevakask ja siis oligi soo. Eemalt paistsid kätikud saartena soost.

Oligi külm kestnud nädalate ja isegi kuude kaupa, aga naljalt ei julgetud talveteed ajada üle Viieristi soo. Tule taevas appi, kes see õige tahab minna enesele sinna otsa tegema! See on ju täis laukaid, mis auravad isegi siis, kui talveteel kiunub reejalas ja tähtselgel ööl praksub aiateivas. Kas pole kuuldud aastate vältel Viieristi soost appihüüdeid? Saadi mõnd hädalist päästa, aga oli ka neid, keda neelasid laukad. Vahel leiti suvel huntide näritud ja ilma mõjul ärapleekunud luid. Aga olid neidki, kes jäid hoopis kadunuks.

“Kevadel muutub soo lahvemereks,” kõneles Hinti. “Olen näinud aegu, et sealt jookseb vesi nagu jõgi, kust läbi käib raudteetamm. Minu arvates oleks küll parem olnud, kui oleks läbi soo tõmmatud sügav kraav. Aga te ehitasite ette tubli valli. Noh, võib seegi olla hea küll – mis mina, rumal inimene, nüüd tean!”

Paadermaa küla oli eemal paar versta ja vaiksel õhtul kuuldus sealt koerte haukumist ja kaevuvinna käginat.

Aega olles hulkusin mööda metsa, seljas Hinti püssiloks. Selle võtsin niisama moe pärast, sest kogu elus ei jatkunud mul kütilõbust arusaamiseks iialgi mõistust. Hoopis enam: see oli minu hingele alati vastik.

Aga mööda metsi hulkumine pakkus teatavat lõbu. Laanes oli vaikne, ainult pikad kuused kõigutasid oma latvu. Ümbrus täitus iselaadilisest tumedast kohinast. Siin ja seal oli lumekoorem painutanud noore nõrga puu maani. Üks tugev tõuge, ja ta pääsis valla oma koormast ja lööbus nagu hõisates sirgu.

Läbi lume pahmates tundsin, kuidas meeldiv kuumus lagunes laiali luis-liikmeis. Õhetama lõid kõrvalehedki. Jõudes võhmale, tõmbasin tugeva sõõmu talvetuult.

Nüüd ei olnud see tuul sugugi kõle, nõeltena torkiv, vaid mahe, jahutav.

Tulles õhtul heinavedajate poolt lumesalve sõidetud kitsast teed mööda liipriraiujate juurde, nägin siin ja seal maas teravalt kanditud valgeid liipripakke. Osavalt olid nende küljed hööveldatud siledaks laiateraliste kirvestega ja eestöömees oli tõmmanud igaühele otsa punase kriidiga kriipsu, mis tähendas, et liipripakk on sünnis vastuvõtmiseks.

Eemalt paistis puude latvu ulatuv leek. See pillas ümber tule seisvatele meestele mõnusat soojust.

“Tere õhtust! Tänaseks tööl lõpp?”

“Nii küll,” vastas kümnik Enn. “Päevast juba saab kah.”

“Kuidas töö läheb? Sügav lumi teeb vist takistusi?”

“Eks see ole niisuguse lumega see viimne leib,” lausus tugevate jalgadega lühikese kehaga mehejäss. “Rabele kogu päeva püksivärvlist saati lumes, mis sa seal veel elad või oled! Õhtuks oled märg nagu loiku kastetud kass.”

“Tuleks ometi kord tubli sula, rõhuks teise pisut madalamaks. Praegu on töö küll vaevaline.”

“Madis, põrguline, hoia eemale! Näed, su püksid tolmavad!”

Ruttu lõi Madis kätega püksitagumikule.

“Kae raiska, eks kütnud teine üsna kuumaks.”

“Ega ole midagi, tõmbab kohe hapraks. Mine viimaks veel paljaste säärtega koju!”