Читать книгу Katkiraiutud kaljas - Jakob Mändmets - Страница 3

1

Erutava uudisena kõneldi külas kaljase ehitamisest, aga kadedust ei äratanud see kelleski. Miks mitte, tehku Nasva Laas kaljas, tal on ju jõudu, ja eks see ole siis kogu rannale uhkuseks ja auks. Siin ei ole mitme versta peal kellelgi kaljast, kuna Panga rannas on mitu uisku ja paaril mehel laevadki.

Varsti toodi ka Pikaneemelt laialt tuntud paadimeister Nasvale ja kaljase ehitus algas.

Ainult üks mees oli, kelle südamesse see sõnum valusasti lõi nagu terava västrikuga. Selle mehe nimi oli Laine Andres, külast väljas Neeme otsal oleva koha peremees.

Kaljase ehitamise sõnum kiusas teda alaliselt taga.

“Kaljast ei ole Laasil sugugi vaja, vaid ta tahab just minule näidata, mis ta võib,” ütles Andres enesele. “See juhtub ühel heal päeval, kus ta sulle näkku irvitab ja hüüab: sina ei või seda!”

Ta katsus esmalt mõne ees seda kaljase ehitamist alla tõmmata tühiseks ettevõtteks, aga peagi sai ta aru: küla on Laasi poolt. Sestsaadik hoidis Andres kõrvale, võimalikult mitte kellegagi tehes sellest juttu.

Sellest on viisteistkümmend aastat tagasi, kui Laas kord Andrese kui oma sõbra käest kinni võttis:

“Ma räägin sulle.”

“Räägi ometi!”

“Ma armastan teda.”

“Keda?”

“Pühadekaare Inglit.”

“Mis sellest.”

“Aga mul ei ole ju paadiosagi. Mis ta isa ütleb?”

“Seda ma ei tea,” vastas Andres.

Aga mis võib Pühadekaare peremees selle kohta ütelda. Muidugi ei taha ta sellest teadagi, sest Laasil ei ole tõepoolest paadiosagi. Ta ei suuda seda enesele muretseda. Aga Pühadekaare peremehel on mitu paati, head püünised ja läbi aasta ripub tal aidas hulgana kuivatatud kalu.

Andres mõtles.

Aga miks mina sellele mõttele ei ole tulnud? Andres vaatas oma maja poole, mille lubjatud korsten valendas päikesepaistel. Kellelgi külas ei olnud niisugust maja. Kui paari aasta eest isa suri, üteldi õigusega talle suus sisse:

“Mis sinul viga elada, isa jättis sind heale järjele.”

Ingli kosimisel võiks ta varandus veel tublisti suureneda.

Andres tundis langevat oma silmadelt kae. Ta sai sellest nüüd aru, mida ta siiamaale ei olnud mõistnud.

Andrese lähenemist nähti Pühadekaarel heameelega.

See oli ühel pühapäevaõhtul, kui poisid ostsid kõrtsis tüdrukutele õlut ja viina.

Andres istus laua ääres ja käskis kõrtsimeest anda pudelitäie punast viina. Päikesekiired paistsid pudelist läbi ja nende valgustusel säras vedelik heleda leegina.

Mitmelt poolt kuuldi seda nähes korduvaid imestushüüdeid. Mis sellel mehel viga osta, kellel püünised head, kellele isa jättis uued paadid ja kellel kaks sulast käivad merel. Eks kuule teie maamehe hobuse hirnumist alati Andrese värava tagant.

Naerul näol valas Andres uhke käeliigutusega punast viina klaasidesse. Nüüd oli küll kõige parem silmapilk Inglile näidata, missuguses lugupidamises tema kogu küla silmis seisab ja mis sellest arvatakse, keda ta – võib-olla – ehk praegugi armastab.

“Kuule, Laas, tule ometi veidi siiapoole!”

Laas tuli laua juurde, mille ääres Ingelgi istus teiste tüdrukute hulgas.