Читать книгу Giovanni tuba - James Baldwin - Страница 6

Seisan siin Lõuna-Prantsusmaal suure maja akna juures, öö hakul, mis kannab mind lähemale minu elu kõige hirmsamale hommikule. Mul on klaas käes, pudel seisab haardeulatuses. Silmitsen oma peegeldust aknaruudu tumenevas kumas. Peegelpilt on pikk, kuidagi nooljas, heledad juuksed helgivad. Nägu on mul sama, mida olete näinud palju kordi. Mu esivanemad vallutasid mandri, rühkides üle eluohtlike lagendike, kuni nad jõudsid ookeani äärde, mis ärapööratuna Euroopast vaatas tumedasse minevikku.

Küllap olen hommikuks purjus, kuid sellest pole mingit abi. Niikuinii lähen Pariisi rongile. Rong on sama, inimesed, kes rabelevad kolmanda klassi vaguni puupinkidel mugavuse ja isegi väärikuse nimel, on samad, ja minagi olen sama. Sõidame läbi sellesama vahelduva maastiku põhja poole udusesse ja vihmasesse Pariisi, jättes maha oliivipuud ja mere ja tormise lõunataeva kogu toreduse. Küllap jagab keegi minuga oma võileiba, keegi pakub lonksu veini, keegi küsib sigaretile tuld. Inimesed uitavad mööda vagunikoridore, vaadates aknast välja või silmitsedes seesistujaid. Igas peatuses avavad pruunide kottis mundrite ja värvikate mütsidega sõdurid kupeeukse, et küsida: vabu kohti pole? Me kõik noogutame vastu nagu vandenõulased, üksteisele pisut naeratades, sõdurid aga jätkavad oma teekonda mööda rongi. Arvatavasti kogunevad kaks või kolm lõpuks meie kupee ukse ette, karjudes omavahel kähedalt ja rõvedalt ning tõmmates oma õudseid soldatisigarette. Ja küllap istub mu vastas mõni tüdruk, kes paneb imeks, et ma temaga ei flirdi, ja keda kangesti häirib sõdurite kohalolek. Kõik on samasugune, ainult mina olen tavalisest vaiksem.

Maastik, too maastik, mis paistab läbi minu peegelduse aknaruudul, on täna õhtul vaikne. Maja asub pisut eemal suvituslinnakesest, mis on alles tühi — hooaeg pole veel alanud. Ta seisab väikesel kõrgendikul, siit on näha alt paistvad linnatuled ja siia kuuldub mere kuminat. Koos Hellaga üürisime selle maja mõne kuu eest Pariisis fotode järgi. Nädal tagasi läks mu tüdruk ära. Praegu kannavad teda ookeanilained, ta on tagasiteel Ameerikasse.

Näen Hellat, väga elegantset, pinevil ja säravat, teda ümbritseb valgus, mis täidab ookeanilaeva salongi, ta joob veidi liiga kiiresti, ta naerab ja tema pilk jälgib mehi. Säärasena kohtasin ma teda ühes Saint-Germain-des-Pres^[1] baaris, ta jõi ning laskis pilgul ringi käia, ja sellepärast ta mulle meeldiski, arvasin, et oleks lõbus temaga koos nalja teha. Nii see algas, niipaljukest see mulle tähendas; praegu pole ma kõigest hoolimata kindel, et asi mulle kunagi tõepoolest rohkem tähendab kui seda. Ja ma ei usu, et lugu temalegi rohkem oleks tähendanud kui seda, vähemalt mitte sinnamaani, kuni ta sõitis Hispaaniasse ning, leides end seal üksinda, hakkas kahtlema, kas ta tõesti tahab kogu eluaja klaasist rüübata ja mehi vaadata. Kuid selleks ajaks oli juba hilja. Olin juba kohtunud Giovanniga. Enne kui Hella Hispaaniasse sõitis, olin palunud teda minuga abielluda; tema naeris ja mina naersin, kuid kuidagiviisi muutis see asja minu jaoks ometi tõsisemaks ja ma käisin peale; mispeale tema ütles, et ta peab ära minema ja järele mõtlema. Aga viimasel ööl, mis ta siin veetis, siis kui ma teda viimast korda nägin, kui ta kohvrit pakkis, ütlesin ma talle, et olen teda armastanud ja ma sundisin end seda uskuma. Kuid ma pole kindel, kas see oli nii. Kahtlemata mõtlesin ma meie öödest, erilisest süütusest ja usaldusest, mis ei teki enam kunagi, kuid mis tegi need ööd nii võrratuks, nii sõltumatuks minevikust, olevikust või millest tahes, mis võiks juhtuda tulevikus, ja mis tegi need lõpuks ka nii sõltumatuks minu elust, sest mul polnud vaja võtta enda kanda mingit vastutust peale pelgalt tehnilise. Need ööd möödusid võõra taeva all, keegi ei jälginud meid, ei olnud mingeid ohte ega karistusi — see viimane asjaolu saigi meile saatuslikuks, sest mitte miski, kui ta sul käes on, pole talumatum kui vabadus. Sellepärast ilmselt palusingi teda minuga abielluda: et oleks midagi, mille küljes ankrus olla. Võib-olla ta sellepärast Hispaanias otsustaski, et tahab minuga abielluda. Kuid õnnetuseks ei saa inimesed valida endale ankrupaika, armsamaid ega sõpru, niisama nagu nad ei saa valida endale vanemaid. Need annab elu ja võtab nad käest ning ülimalt ränk on öelda elule jah.

Siis kui rääkisin Hellale, et olin teda armastanud, pidasin silmas neid päevi, kui minuga veel mitte midagi hirmsat, heastamatult saatuslikku polnud juhtunud, kui armulugu oli lihtsalt armulugu. Nüüd, alates tänasest ööst ja saabuvast hommikust, hoolimata sellest, kui mitmest voodist ma end leian tänase ja oma viimse voodi vahel, ei ole ma kunagi võimeline taas laskuma mõnesse neist poisilikest pikantselt särtsakatest armulugudest, mis kujutavad endast, ausalt öeldes, teatud kõrgemat sorti või vähemalt pretensioonikat masturbatsiooni. Inimesed on liiga eripalgelised, et neid nii kergelt kohelda. Olen liiga heitlik, et olla usaldatav. Kui asi oleks teisiti, ei viibiks ma täna öösel üksinda siin majas. Hella ei seilaks mereavarustel. Mingil tunnil selle õhtu ja hommiku vahel aga ei ootaks Giovannit lõpp giljotiinil.

Olgugi see täiesti kasutu, kahetsen ma praegu just ühte valet kõigi teiste valede seas, mida olen kõnelnud, millega olen elanud ja mida olen uskunud. Nimelt valetasin Giovannile, kuigi mul ei läinud korda teda veenda, et ma polnud varem veel ühegi poisiga maganud. Olin seda teinud. Olin otsustanud, et ei tee seda enam iialgi. Midagi irreaalset on kujutluspildis, mida ma praegu enesele maalin, olles jooksnud nii kaugele ja kõigest väest, koguni üle ookeani, ning kõik vaid selleks, et järjekordselt elada oma ängide ähvardavas haardes, kusjuures eluruum on vahepeal järjest ahenenud, ängid aga suurenenud.

Aastaid pole ma enam mõelnud tollele poisile — Joeyle, kuid täna öösel näen teda üpris selgesti. See juhtus mitme aasta eest, olin alles teismeline, tema minuealine, aasta noorem või vanem. Joey oli pealegi väga kena poiss, väga elav ja tõmmu ja muudkui naeris. Mõnda aega oli ta mu parim sõber. Hiljem osutas mõte, et säärane inimene võis olla mu parim sõber, mingile minus leiduvale rüvetavale plekile. Nii ma siis unustasin Joey. Kuid täna öösel näen teda väga selgesti.

Oli suvine aeg, kooli polnud. Joey vanemad olid kuhugi sõitnud ja ma olin nädalalõpuks tema pool, Coney Islandi lähedal Brooklynis. Meiegi elasime tollal Brooklynis, kuid paremas tänavas kui Joey pere. Küllap olime lamanud rannaliival ja sekka pisut ujunud ja jälginud mööduvaid peaaegu alasti tüdrukuid, vilistanud neile ja naerda lagistanud. Olen kindel, et kui mõnigi neist tüdrukuist, kellele me tol päeval vilistasime, oleks mingil moel väljakutsele vastanud, siis poleks ookean olnud küllalt sügav, et uputada meie häbi ja hirmu. Ilmselt näisid tüdrukud seda aga kuidagimoodi teadvat, nähtavasti sellest, kuidas me vilistasime, ja nad ei pannud meie vilet mikski. Päikese loojudes hakkasime mööda laudrada Joey maja poole astuma, märjad supeltrikood pealispükste all.

Ja mulle näib, et kõik algas duši all. Tean, et kui väikeses auruses ruumis ringi kargasime, tagudes teineteist märgade käterättidega, tundsin ma midagi, mida ma varem polnud tundnud, mis kummalisel kombel, samas aga kuidagi sihitult haaras ka Joey. Mäletan, et minus oli midagi, mis otsustavalt tõrkus riietumast: arvasin, et palavuse pärast. Kuid siiski panime end kuidagimoodi riidesse ja sõime midagi külmkapist ja jõime hulga õlut. Küllap läksime kinno. Mul ei tule pähe ühtki teist põhjust, miks mevälja läksime, ja mul on meeles, kuidas me kõndisime, minu käsi ümber Joey õla, mööda pimedaid, troopiliselt palavaid Brooklyni tänavaid, kus kuumus tõusis sillutiselt ja põrkas majaseintelt niisuguse hooga, et oleks võinud tappa inimese, kus kogu maailma täiskasvanud istusid majaesistel verandadel, kilades ja sassispäi, ja kogu maailma lapsed olid kogunenud kõnniteedele ja rentslitesse või rippusid tuletõrjeredelitel. Küllap olin uhke, sest Joey pea ulatus mulle parajasti kõrvani. Astusime edasi ja Joey teravmeelitses ning me naersime. Kummaline on meenutada esmakordselt pärast nii pikka aega, kui mõnus mul sel õhtul oli, ja kui kiindunud ma olin Joeysse.

Kui me mööda samu tänavaid tagasi tulime, oli vaikne, meiegi olime vaiksed. Korteriski olime väga tasa, Joey magamistoas rõivastusime uniselt lahti ja läksime magama. Uinusin ja ilmselt tükiks ajaks. Kuid ma ärkasin, leidsin lambi põlemas ja nägin, et Joey uuris oma patja raevuka hoolega.

“Mis sul viga on?”

“Lutikas nähtavasti hammustas mind.”

“Sa vana tõhk, kas teil on lutikaid?”

“Üks vist hammustas mind.”

“Kas sind on lutikas kunagi varem hammustanud?”

“Ei.”

“Jää magama. Sa näed und.”

Ta silmitses mind, suu lahti ja suured silmad pärani.Näis, nagu oleks ta just praegu avastanud, et olen lutikate asjus eriteadlane. Ma naersin ja haarasin tal peast kinni, nagu olin teinud jumal teab kui mitu korda varem, kui olime mänguhoos või kui ta mind ära oli tüüdanud. Kuid seekordsel puudutusel juhtus midagi nii temas kui ka minus, mis muutis selle erinevaks mis tahes puudutusest, mida kumbki meist varem oli kogenud. Ja ta ei hakanud vastu nagu tavaliselt, vaid jäi lamama sinna, kuhu olin ta tõmmanud — minu rinna najale. Ja ma märkasin, et mu süda kloppis kohutaval kombel ja et Joey värises mu rinna najal ja et valgus toas oli väga hele ja kuum. Hakkasin liigutama ja üritasin nalja teha, kuid Joey sosistas midagi ja ma kallutasin pea alla, et kuulda. Joey tõstis oma pea mulle vastu ja nii sündis juhuslik suudlus.

Tookord teadvustusid mulle esmakordselt elus teise inimese keha ja teise inimese lõhn. Meie käsivarred põimusid teineteise ümber. Mui oli tunne, nagu hoiaksin peos haruldast, piinatud, peaaegu surmale määratud lindu, kelle olin imekombel leidnud. Olin väga hirmul, olen kindel, et temagi oli hirmu täis, ja me sulgesime silmad. Mäletades täna õhtul kõike nii selgesti, nii valuliselt, mõistan, et ma ei ole seda mitte kunagi mitte hetkekski unustanud. Tunnen endas nüüd rangelt ja ähvardavalt liikumas seda, mis nii vastupandamatult vallutas mu tookord, suurt ja rusuvat kuumust ja värinat ja õrnust, mis oli nii valus, et arvasin oma südame lõhkevat. Kuid sellest hämmastavast talumatust valust sündis rõõm, sel ööl kinkisime me teineteisele rõõmu. Tol korral näis, et kogu eluajast ei piisa minu armuvahekorraks Joeyga.

Kuid eluaeg oli lühike, see kestis tolle ainukese öö — hommikul tuli lõpp. Ärkasin, kui Joey alles kerratõmbunult magas, nägu minu poole. Ta oli nagu imik, suu poollahti, põsk õhetas, lokkis juuksed langesid tumedalt padjale ning varjasid osa ümarast laubast ning pikki ripsmeid, mis kergelt sädelesid suvepäikese kiirtes. Olime mõlemad alasti ja meid katnud lina oli sasipuntras meie ja meie jalgade ümber. Joey keha oli pruun, higine, kõige kaunim looming, mida olin seni näinud. Tahtsin teda puudutada, et ta ärkaks, kuid miski hoidis mind tagasi. Mui oli äkki hirm. Võib-olla sellepärast, et ta näis seal lamades nii süütu, täis usaldust, võib-olla seetõttu, et ta oli minust nii palju väiksem, äkki tundus mu oma keha jäme ja jõhker ning iha, mis minus tõusis, oli õudne. Aga kõige olulisem oli hirm. Ma taipasin: kuid Joey on ju poiss, panin äkki tähele tema jõulisi reisi, käsivarsi ja kergelt rusikasse tõmbunud käsi. Selle keha vägi ja tõotus ja salapära tekitasid minus hirmusööstu. Äkki näis see keha koopa musta avausena, kus mind piinatakse hullumiseni, kus minetan oma mehelikkuse. Kui olla täpne, siis tahtsin avastada toda salapära ja tunda seda väge ning olla tõotuse täideviija. Mul tõusis külm higi otsaette. Mul oli häbi. Parajalt segamini pööratud voodi oli küllaltki ilmekas. Mõtlesin, mida küll ütleb Joey ema, kui näeb linu. Siis mõtlesin oma isale, kel polnud kogu maailmas kedagi peale minu, sest ema suri, kui olin väike. Mu peas avanes must koobas, täis kuuldusi, sisendusi poolkuuldud, poolunustatud, poolarusaamatutest lugudest, täis räpaseid sõnu. Arvasin, et selles koopas avaneb mu tulevik. Mui oli hirm. Oleksin tahtnud nutta häbi ja õuduse pärast, sellepärast, et ma ei saanud aru, kuidas see minuga juhtuda võis, kuidas see minu sees sai juhtuda. Ja ma otsustasin. Hüppasin voodist välja, käisin duši all, panin riidesse ja kui Joey ärkas, oli mul hommikusöök valmis.

Ma ei rääkinud oma otsusest. See oleks murdnud mu tahtejõu. Ma ei jäänud ootama, et einetada koos Joeyga, jõin ainult natuke kohvi ja leidsin vabanduse kojuminekuks. Teadsin, et Joey vabandust tõsiselt ei võta, aga ta ei teadnud, kuidas vastu vaielda või nõuda, et ma jääksin, ta ei teadnud, et just seda olekski ta pidanud tegema. Enam ma teda vaatama ei läinud, kuigi olime varem peaaegu iga päev koos olnud. Ja temagi ei tulnud minu poole. Kui ta oleks tulnud, oleksin teda nähes väga rõõmus olnud, kuid minu lahkumise viis oli sünnitanud umbsõlme, mille tekkimist kumbki meist ei osanud takistada. Kui ma teda suve lõpu poole enam-vähem juhuslikult kohtasin, rääkisin talle pika ja täiesti väljamõeldud loo ühest tüdrukust, kellega suhtlesin, ja kui kool taas algas, hakkasin kampa vanemate ja jõhkramate poistega ning käitusin Joeyga väga vastikult. Ja mida kurvemaks ta sellest muutus, seda vastikumaks ma läksin. Lõpuks kolis ta meie naabrusest ära ja läks teise kooli ning ma pole teda enam kunagi näinud.

Küllap muutusin ma üksildaseks tollel suvel ja alustasin pagu, mis on toonud mind siia selle tumeneva akna juurde. Kui aga hakata otsima otsustavat, täpset hetke, seda hetke, mis muutis kõik ülejäänud, leian end suure vaevaga tungimas läbi valede märguannete ja äkitselt sulguvate uste labürindi. Mu pagemine võis tõepoolest alata tol suvel, ometi ei ütle see mulle, kust leida selle tol suvel põgenemisega lahendatud dilemma algeid. Küllap on see kuskil minu ees, lukustatuna peegelpilti, mida näen aknaklaasil, kui väljas saabub öö. Ta on siin toas koos minuga lõksu püütud, on seda alati olnud ja jääb nõnda ka tulevikus ning on mulle siiski võõram kui need võõrad mäed akna taga.

Nagu ütlesin, elasime tollal Brooklynis, olime elanud ka San Franciscos, kus ma sündisin ja kuhu mu ema on maetud, mõnda aega elasime Seattle’is ja siis New Yorgis — minu jaoks kehastab New Yorki Manhattan. Hiljem kolisime Brooklynist tagasi New Yorki ja seks ajaks, kui ma Prantsusmaale tulin, olid mu isa ja tema uus naine jõudnud Connecticutti. Tollal olin muidugi ammugi juba olnud iseseisev — elasin omaette korteris linna idaosa kuuekümnendail tänavail.

Minu kasvuaastail koosnes meie pere isast, tema vallalisest õest ja minust. Mu ema kanti kalmistule, kui olin viiene. Ma vaevalt mäletan teda, kuid ta esines mu luupainajalikes unenägudes — pimedais silmis vaglad, juuksed metalselt kuivad ja rabedad kui raod, püüdis ta mind suruda vastu oma keha, mis oli nii mäda, nii iiveldama ajavalt pehme, et kui ma nutsin ja temast kinni hoidsin, siis avanes see tohutult suureks lõheks, mis mu elusalt neelas. Kui aga kas isa või tädi minu tuppa jooksis, et selgitada, mis mind hirmutanud oli, ei julgenud ma toda unenägu kirjeldada, sest see näis ema reetmisena. Ütlesin, et nägin unes surnuaeda. Nad jõudsid otsusele, et mu ema surm on mu kujutlusvõime heitlikuks muutnud ja võib-olla nad arvasid, et ma tema pärast kurvastasin. Võib-olla ehk tõesti kurvastasin, kuid kui see nii on, siis kurvastan ma veel praegugi.

Isa ja tädi said omavahel väga halvasti läbi ja ma tundsin seda, teadmata siiski, kuidas või miks, ning mulle näis, et nende kauakestev sõda on väga tugevasti seotud mu surnud emaga. Mäletan, et kui olin alles väga väike, seisis ema foto meie majas San Franciscos keset suurt elutuba kaminasimsil ja justkui valitses sealt kogu ruumi. Foto näis tõendavat, et domineerib tema vaim ja juhib meid kõiki. Mäletan kaugematesse nurkadesse kogunevaid varje tolles toas, kus ma end kunagi koduselt ei tundnud, ja oma isa, kellele langes ohtrasti kuldset valgust kõrgest jalaga lambist, mis seisis tema tugitooli kõrval. Tavaliselt luges isa ajalehte, mis varjas teda minu eest, nii et ma meeleheitli kult lugeja tähelepanu äratada püüdes tüütasin ta mõnikord ära ning meie kahevõitlus lõppes sellega, et mind suure nutuga toast välja kanti. Vaimusilmas näen teda istumas ettepoole kummargil, küünarnukid põlvedel, pilk kiindunud suurde aknasse, mille taga oli pilkane pimedus. Arutlesin endamisi, mida ta küll võiks mõelda. Sellel mälupildi isal on iga kord seljas hall käisteta sviiter, lips on lõdvale lastud ja tema liivakarva juuksed langevad ettepoole kandilise punaka näo kohale. Isa oli üks neid, kes meelsasti naeravad, kuid on aeglased vihastama, nii et kui neis viha tõuseb, on see seda mõjuvam, sest tundub, nagu kargaks see kuskilt salalõhest välja tulena, mis põletab maha kogu maja.

Ja tema õde Ellen, isast pisut vanem, pisut tõmmum, alati liiga hoolikalt riides ja liiga hoolsasti jumestatud, kelle nägu ja figuur olid juba jäigastumas, kes kandis liiga ohtralt ehteid, mis kilisesid ja kõlisesid valguse käes; Ellen istus sohval ja luges raamatut; ta luges palju, luges kõike, mis parajasti ilmus, ja tal oli kombeks sageli kinos käia. Mõnikord ta kudus. Mulle näib, et ta käis ühtelugu ringi kotitäie ohtliku olemisega kudumisvarrastega või siis oli tal kaenlas mõni raamat või mõlemad. Ja ma ei tea, mida ta kudus, kuigi eeldan, et ta pidi vähemalt juhuslikultki kuduma midagi kas isa või minu jaoks. Aga ma ei mäleta sellest midagi, niisama nagu sellestki, missuguseid raamatuid ta luges. Minu poolest võis see kõigi nende aastate jooksul, mil teda tundsin, olla kogu aeg sama raamat või sama sall või sviiter või jumal teab mis muu ese. Mõnikord mängisid isa ja tädi kaarte — seda juhtus harva; vahel rääkisid nad omavahel sõbralikul, nöökaval moel, kuid see oli ohtlik. Nende nöökimised lõppesid peaaegu alati lahinguga. Mõnikord käis meil külalisi ja tihti lubati mul toas olla, kui nad oma kokteile jõid. Neil puhkudel oli mu isa parimas vormis, poisilik ja lahke, ta astus läbi külalisi tulvil ruumi, klaas käes, valades neile juua, üha naerdes, käitudes kõigi meestega, nagu oleksid nad tema vennad, ja flirtides naistega. Või ei, mitte flirtides, vaid uhkeldades nende ees nagu kukk. Ellen näis teda kogu aeg jälgivat, justkui kartes, et isa võiks hakkama saada millegi kohutavaga, ta jälgis mu isa ja jälgis naisi ning, jah, ta ise flirtis meestega mingil kummalisel, närvidele käival moel. Ta seisis seal viimase peaal, nagu öeldakse, suu punasem kui punane, seljas midagi, mis oli kas vale värvi või liiga kitsas või liiga nooruslik, käes kokteiliklaas, mida iga hetk ähvardas kildudeks pigistamine, ja lakkamatult kõlas tema hääl, nagu kriibiks žiletitera klaasi. Kui ma olin väike poiss ja nägin Ellenit seltskonnas, kartsin teda.

Kõike aga, mis selles ruumis toimus, jälgis mu ema. Raamitud fotolt vaatas kahvatu, heledapäine, hapra kuju ning sirgete kulmude ja pehme, närvilise suuga naine. Ent avameelse vaatega silmade asend ja suu kibepilkav ning veidi-veidi teadlik hoiak osutasid ometi, et kusagil tolle pineva hapruse all asus jõud, mis oli iselaadne ja ühtlasi järeleandmatu ja — nagu mu isa raevgi — täieliku ootamatuse tõttu — ohtlik. Isa rääkis emast harva, ja kui ta seda tegi, varjas ta mingil kummalisel moel oma ilmet; ta meenutas teda üksnes kui minu ema, ja kui ta temast rääkiski, võisid sõnad niisama hästi käia ta oma ema kohta. Ellen mainis sageli mu ema, rõhutades, kui silmapaistev naine ta oli olnud, kuid tema jutt tekitas minus ebamugavustunde. Mulle näis, et mul polnud õigust olla niisuguse ema poeg.

Aastaid hiljem, kui olin jõudnud meheikka, püüdsin panna isa emast rääkima. Ent Ellen oli surnud, isa kavatses uuesti abielluda. Isa rääkis emast nõnda, nagu temast oli rääkinud Ellen, ja niisama hästi oleks ta võinud nõnda kõnelda Ellenistki. Kui olin umbes kolmeteistkümnene, oli tädil ja isal ühel hilisõhtul äge riid. Neil oli muidugi palju seda laadi kaklusi olnud; seda ühte aga mäletan nii selgesti seetõttu, et jutt käis ilmselt minust.Olin ülakorrusel voodis ja magasin. Aeg oli üsna hiline. Äkki ärkasin isa sammude peale, mis kostsid minu akna alt kõnniteelt. Kõla ja astumise järgi sain aru, et ta oli pisut purjus ja mulle meenub, et sel hetkel tekkis minus mingi pettumus, ennetundmatu kurbus. Olin oma isa tihti purjus näinud ega polnud kunagi kogenud seda tunnet, vastupidi, mõnikord oli mu isa purjuspäi väga sarmikas — kuid tol ööl ma äkitselt tundsin, et temas ja ka selles seisundis oli midagi põlastusväärset.

Kuulsin, kuidas isa sisse tuli. Ja otsekohe kuulsin ka Elleni häält.

“Kas sa polegi veel voodis?” küsis isa.

Ta üritas olla heatahtlik ja vältida stseeni, kuid tema hääles polnud lahkust, olid vaid pinge ja ärritus.

“Ma arvasin,” ütles Ellen külmalt, “et keegi peaks sulle ütlema, mida sa oma pojaga teed.”

“Mida ma teen oma pojaga?” Ja isal oli keelel veel midagi, midagi hirmsat. Kuid ta sai sõnasabast kinni ja ütles ainult saatusele alistunud purjus ja meeleheitliku rahuga: “Mis jutt see on, Ellen?”

“Kas sa tõesti arvad,” küsis Ellen — olin kindel, et ta seisis väga sirgelt ja rahulikult keset tuba, käed risti, “et sina oled niisugune mees, kelle moodi ta täiskasvanuks saades peaks olema?” Ja kui isa vaikis, jätkas Ellen: “Ta hakkab täiskasvanuks saama, usu mind.” Ja siis lisas ta kiuslikult: “Mida ma sinu kohta öelda ei saa.”

“Mine magama, Ellen,” ütles mu isa väga tüdinud häälel.

Et jutt käis minust, oli mul tunne, nagu peaksin alla minema ja ütlema Ellenile, et olgu lahkhelid isa ja minu vahel millised tahes, oleme siiski suutelised neid selgitama omavahel, ilma tema abita. Ja võib-olla — mis näib imelik — tundsin, et Ellen on lugupidamatu minu suhtes.

Sest kindlasti ei olnud ma mitte kunagi öelnud talle sõnagi oma isa kohta.

Kuulsin isa raskeid ebaühtlasi samme üle toa trepi poole minevat.

“Ära arva,” ütles Ellen, “et ma ei tea, kus sa olid.”

“Käisin väljas — restoranis,” ütles isa, “ja nüüd ma tahaksin natuke magada. On sul midagi selle vastu?”

“Sa olid selle tüdrukuga, Beatriceaga,” ütles Ellen. “Seal sa ühtelugu käid ja sinna kogu su raha kaob ja kogu su mehisus ja väärikus samuti.”

Ellenil oli läinud korda isa vihale ajada. Isa hakkas kogelema.

“Kui sa arvad — kui sa arvad — et ma jään siia seisma — seisma — siia seisma ja vaidlen sinuga oma eraelu — minu eraelu üle! Kui sa arvad, et ma hakkan vaidlema sinuga selle üle, noh, siis oled sa küll peast põrunud.”

“Mui on tõepoolest ükskõik,” ütles Ellen, “mida sa iseendaga teed. Mitte sinu pärast pole ma mures. Asi on ainult selles, et sina oled ainuke inimene, kellel on Davidi suhtes autoriteeti. Minul seda pole. Ja tal pole ema. Ta kuulab minu sõna ainult siis, kui arvab, et see meeldib sinule. Kas sa tõesti arvad, et Davidile mõjub hästi, kui ta näeb sind ühtepuhku joobnult koju taarumas? Ja ära ole narr,” lisas ta hetke pärast erutusest kähiseva häälega, “ära peta ennast sellega, et su poiss ei tea, kust sa tuled, ära arva, et ta ei tea sinu naistest.”

Ellen eksis. Ma ei teadnud naistest midagi, või vähemalt polnud ma kunagi neile mõelnud. Kuid sellest õhtust alates mõtlesin neile kogu aeg. Vaevalt suutsin otsa vaadata ühelegi naisele, ilma et poleks kaalunud, kas mu isa oli “õiendanud” temaga, nagu väitis Ellen.

“Vaevalt küll, et Davidi mõtted oleksid puhtamad kui sinul,” ütles mu isa.

Vaikus, mille ajal ta trepist üles tuli, oli üks kõige hullemaid vaikusi mu senises elus. Küsisin endalt, mida nad mõtlesid — nii üks kui ka teine. Püüdsin ära arvata, kuidas nad välja nägid. Ma ei teadnud, mida näen, kui kohtan neid hommikul.

“Ja kuula,” ütles mu isa äkitselt, kui oli keset treppi jõudnud, häälega, mis ajas mulle hirmu peale, “kõik, mida ma Davidile soovin, on, et temast kasvaks mees. Ja kui ma ütlen mees, siis ei mõtle ma pühapäevakoolmeistrit.””Mees,” ütles Ellen järsult, “ei ole sama mis pull. Head ööd.”

“Head ööd,” ütles isa pärast hetkelist vaikust. Kuulsin, kuidas ta minu toa ukse tagant mööda taarus. Sellest ajast peale põlgasin ma oma isa ja vihkasin Ellenit verinoorte inimeste müstilise, kavala ja kohutava jõuga. On raske öelda, mispärast. Ma ei tea, mispärast. Kuid selle tagajärjel läksid täide kõik Elleni ettekuulutused minu suhtes. Ta oli öelnud, et tuleb aeg, kui miski ega keegi pole võimeline mind valitsema, isegi mitte mu isa. Ja see aeg jõudis tõepoolest kätte.

See aeg tuli pärast lugu Joeyga. Too juhtum oli mind sügavasti vapustanud ja selle tagajärjel muutusin ma kinniseks ja julmaks. Ma ei saanud arutada kellegagi seda, mis minuga juhtus, ma ei võinud seda iseeneselegi tunnistada; ja kuigi ma mitte kunagi sellele ei mõelnud, settis see ometi mu mõtete põhja niisama liikumatult ja jubedalt nagu lagunev laip. Ja kalgistas ning kibestas mu mõttemaailma. Varsti olin mina see, kes tuli öösel hilja tuikudes koju, mina leidsin Elleni end ootamas ja mina jagelesin temaga õhtust õhtusse.

Isa pidas seda ainult paratamatuks faasiks minu täiskasvanuks saamisel ja ta kaldus asja kergelt võtma. Aga oma mängulise, poisid omavahel hoiaku taga oli ta ometi kimbatuses ja kartis. Ta oli ehk arvanud, et minu täiskasvanuks saamine lähendab meid — nüüd aga, kui ta üritas minust üht-teist teada saada, põgenesin kõigest väest tema eest. Ma ei tahtnud, et isa mind tundma õpiks. Ent teiselt poolt juhtus mul isaga see, mis verinoortel paratamatult juhtub suhetes vanematega: hakkasin teda arvustama. See arvustuse karmus aga, mis murdis mu südame, näitas (kuigi ma seda tollal ei teadnud), kui sügavalt ma olin teda armastanud ja kuidas see armastus oli hääbumas koos minu süütusega.

Mu vaene isa oli hämmingus ja hirmul. Ta ei suutnud uskuda, et meie vahel võiks olla midagi tõsiselt võõriti. Ja seda mitte ainult seepärast, et ta tollal ei teadnud, mida sel puhul teha, vaid peamiselt seetõttu, et ta oleks pidanud näkku vaatama tõsiasjale: kuskil on ta midagi äärmiselt olulist tegemata jätnud. Ja et kummalgi meist polnud aimu, milles too oluline tegematajätmine võis seisneda ning et me olime sunnitud jääma vaikivasse liitu Elleni vastu, saavutasime turvatunde omavahelise südamlikkuse läbi. Me ei olnud nagu isa ja poeg, nagu mu isa vahel ütles, me olime semud. Arvatavasti isa mõnikord tõepoolest uskuski seda. Mina aga mitte kunagi. Ma ei tahtnud olla tema semu, tahtsin olla tema poeg. Mehelik siirus meie vahel kurnas ja kohutas mind. Isad peaksid vältima täielikku alastiolekut oma poegade ees. Ma ei tahtnud teada — vähemalt mitte tema enda suust —, et tema ihu oli niisama kõlvatu kui minugi oma. See teadmine ei aidanud mul ennast tunda kindlamini tema pojana — või semuna —, see ainult sundis mind tundma end vaheletikkujana, pealegi hirmunud vaheletikkujana. Isa arvas, et oleme ühesugused. Mina ei tahtnud nõnda mõelda. Ma ei tahtnud mõelda, et minu elu oleks nagu tema elu või et minu vaim võiks kunagi olla nii värvitu, nii ilma raskete kohtade ja teravate, järskude langusteta. Isa ei soovinud meie vahele distantsi, ta soovis, et peaksin teda meheks nagu iseennastki. Mina aga igatsesin isa ja poja vahelist säästvat vahemaad, mis oleks lubanud mul teda armastada.