Читать книгу Kull või kiri - James Blake Bailey - Страница 6

Kes ikka ütleks „ei“ saja kolmekümne viie meetri kõrgusel Londoni kohal, taustaks üks maailma kõige võimsamaid vaateid?

Mina tean, kes seda teeks.

Jade Toogood.

Tüdruk, keda olen neli aastat oma kallimaks nimetanud. Naine, kellega ma veel mõne hetke eest kavatsesin koos veeta kogu ülejäänud elu. Inimene, kellega koos ma nüüd saja kolmekümne viie meetri kõrgusel klaaskapslis lõksus istun.

Tema ütleks „ei“.

Või õigemini juba ütles.

Vana-aastaõhtu. London Eye vaateratas. Minu unistuste tüdruk. Sõrmus. Ühine tulevik.

Mis võinuks üldse viltu minna?

Mul oli kõik ülima hoolega läbi mõeldud. Kõik pidi olema täiuslik. Täiuslik lõpp vanale, täiuslik algus uuele aastale. Veetsin salamisi veebilehtedel, ajakirjades ja poodides tuhnides kuid, vaatasin sõrmuseid, sõnastasin abieluettepanekut, ootasin õiget hetke. Alles siis, kui Jade mainis, kui väga ta tahaks vaaterattale minna, valisin selle koha välja. Ideaalne tegevuspaik loole, mida saame ikka ja jälle sõpradele, perekonnale ja tulevastele lapselastele jutustada.

„Abieluettepaneku paketi“ läikiv brošüür teenis kahtle­mata oma eesmärki – kui silm üle mõistuse kõrge hinna osas kinni pigistada, siis mis saaks olla veel romantilisem kui eragondli rentimine? Leheküljed olid täis pilte õnne­uimas naeratavaist, naervaist, suudlevaist paarikestest. Neil eksponeeriti kauni välimusega, õnnepisaraid poetavaid inimesi. Ülikvaliteetsed fotod illustreerisid hunnitut vaadet. Omadussõna „nõiduslik“ oli selle rõhutamiseks trükitud rasvases kirjas. „Eriline“, teatas brošüür. „Ideaalne romantiline keskkond“. Polnud ainsatki märget selle kohta, et alati ei pruugi asjad täiuslikult kulgeda. Kuskil ei hakanud silma väikeses kirjas hoiatust, et vastus võib tulla eitav. Lisaks puudus garantii, et sel juhul raha tagastatakse. Sest lõppude lõpuks, nagu kuulutas reklaamlause, kes ikka eitavalt vastaks?

Asjad hakkasid viltu kiskuma juba siis, kui me lubatud kuulsa horisondi nägemiseks veel piisavalt kõrgele polnud tõusnud. Jõudsime end vaid gondlisse istuma sättida. Eragondlisse, mis oli koos karbi luksuslike šokolaaditrühvlite ja pudeli šampanjaga järgmiseks kolmekümneks minutiks reserveeritud vaid meile kahele. Šampanja isegi ei maitse mulle. Aga arvestades pabistamist ja olukorraga kaasnevat pinget jõuan klaasikese kurku kummutada veel enne, kui oleme jõudnud kerkima hakata.

Nii pudeli avamine kui ka küsimus tulevad liiga vara.

Kui kuskil oleks juhis abieluettepanekute tegemiseks London Eye’l, siis kujutan ette, et ühele põlvele soovitaks see laskuda hetkel, mil gondel jõuab ratta kõrgeimasse punkti ja lubab maksimaalselt ära kasutada mõju, mida avaldab 360-kraadine vaade. Mitte enne ülespoole liikumise alustamist.

Aga mina ei oodanud.

Ehk oleks ta jaatavalt vastanud, nautides imelisi vaateid Big Benile, Wreni baroksele arhitektuurile ja moodsa maailma­linna Cityle. Selle asemel toon mina need saatuslikud sõnad kuuldavale hetkel, mil me vahime London Dungeoni. Mu küsimus kohutab teda rohkemgi kui verega kaetud reklaamtahvlid.

„Ei, Josh, ei.“ Jade vaatab mulle otse silma sisse. Kohutavalt tühi pilk. Ta vaatab mind nii, nagu poleks ma mees, kellega ta koos elab, vaid võõras, kellega ta pole iialgi kohtunud. Mitte mees, keda ta armastama peaks.

Me tutvusime Bristolis koos töötades, selles linnas möödus mu lapsepõlv ja me elame seal. Võtsin pärast Londonis King’s College’is ajaloo õppimist vastu töökoha hotellis. See pidi olema ajutine, lihtsalt üks viis enda vee peal hoidmiseks ajal, mil otsustan, mida eluga peale kavatsen hakata. Jade alustas paar aastat hiljem, kui ta omanikust isa talle administraatori koha andis. See polnud küll armastus esimesest pilgust, me pigem leppisime mõlemad oma karjääriga ja suhe oli selle jätkuks. Kas nüüd, olles kolm aastat käinud ja kaks koos elanud, arvas ta tõepoolest, et ettepanek tuli liiga vara?

„Abielluda, Josh? No tõesti? Mida sa ometi mõtlesid? Ma ütlesin, et tahan vaaterattaga sõitma minna, aga mitte seda, et sinult selle ajal abieluettepanekut ootan.“

See ei saanud ju erilise üllatusena tulla. Arvab ta tõesti, et tavalise 24-naelase pileti hinna sees on šampanja, trühvlid ja eragondel?

„Hea küll, anna andeks. Ilmselgelt oli mu ajastus vale. Aga miks sa seda isegi kaaluda ei taha? Miks sa nii kindlalt leiad, et me pole selleks valmis? Sa tead, kui väga ma sind armastan, on ju? Me soovime elu koos veeta. Kas see siis polegi järgmine samm?“

„Sa võid nüüd püsti tõusta,“ ütleb ta järsult ja mu küsimust eirates ja ma taipan, et olen endiselt ühe põlve peal, sõrmus käes. Tema, kes ta harilikult pidevalt kontakti otsib, nihkub nüüd minust nii kaugele, kui vähegi annab.

Ajan end taas püsti ja vaatan millestki aru saamata gondlis ringi. Koos hävitatud täiusliku hetkega haihtuvad olematusse ka selles kandis veedetud õnnelikud ajad. Need on minu jaoks igaveseks rikutud. Lapsepõlvemälestused perereisidest pealinna, kus kõik tundus suurema ja säravama ja kuidagi üleüldiselt muljet avaldavamana; tudengipäevad ja -ööd, mis möödusid katsetes BFI ajal mõnd väärtfilmi vaatama pääseda, Waterloo silla all tähtsalt raamatumüüjate lette uurides või viimasel minutil allahindlusega soetatud piletiga National Theatre’is mõnd etendust vaadates, millest ma küll midagi aru ei saanud, kuid mille nautimist teesklesin.

South Bank on alati Londonis mu lemmikpaik olnud. Plaaditud tänav lookleb jõega kaasa, liikudes ühe vaatamis­väärsuse juurest teise juurde; see on täis kohvreid järele vedavaid turiste ja käru lükkavaid emasid, koolilaste karjade vahel manööverdavaid jooksjaid, tuvide vahel sõeluvaid rulluisutajaid, fotoaparaate ja kohvitopse hoidvaid käest kinni jalutavaid paarikesi. Ma tunnen seda kanti hästi. Nii hästi, et võin eile rääkida, kuidas National Theatre’i katus on umbes 60 000 mesilase kodu või kuidas selle vastas asuva Shell Mex House’i fassaadi ehib Ühendkuningriigi suurima sihverplaadiga kell. Võiksin teile kõiki neid asju öelda, kuid ometi poleks ma osanud aimata, et mu kallim ei armasta mind samamoodi nagu mina teda. Poleks osanud aimata, et ta vastab eitavalt. Ja see on kõik, millele ma praegu mõelda suudan. Ma ei taha seda kohta enam kunagi näha. Ennekõike ei taha ma praegu siin olla. Tahan olla kuskil mujal.

Ainult et see pole võimalik. Ma ei saa kuskil mujal olla, vähemalt mitte järgneva kahekümne kaheksa minuti ­jooksul.

Astun üle gondlipõranda. Kuigi läbipaistev klaaskabiin mahutab tavaliselt üle kahekümne inimese, tundub see korraga meie kahe jaoks väga väiksena. Tunnen klaustrofoobiat. Jade’i Diori lõhnaõli, õnnelikumate päevadega seotud lõhn, täidab tervet gondlit ja hakkab mind lämmatama. Kas nad ei saaks meid lihtsalt siit välja lasta? Või ratast tagurpidi käima panna? Ehk on kuskil paanikanupp? Peab ju olema mingi võimalus siit hädaolukorras välja saada. Ja praegu on tõepoolest hädaolukord.

Jade’i sõnad üha kajavad mu peas, võnguvad gondlis ringi ja muutuvad akendelt tagasi põrkudes ühe valjemaks ja valjemaks.

Ei. Ei. Ei.

Mida see „ei“ üldse tähendab? On see hetke-ei? Või „ei“ igaveseks?

Vaatan kella. Jäänud on veel kakskümmend seitse minutit. Mis sel vaaterattal viga on? On see katki või?

Jade on vait. Ta libistab lakitud küüntega läbi blondeeritud juuste. Ta on blond olnud kogu selle aja, mil mina teda tundnud olen, kuid tumedad silmad reedavad juuste tegelikku värvitooni. Kuklasse jõudes käed peatuvad. Ta silmitseb mind häiritud ilmega. Näen, et ta tahab mulle midagi öelda. Olen seda ilmet varemgi näinud, näiteks siis, kui ta mulle teada andis, et tegi kogemata katki mu Bristol City kirjadega lemmikkruusi.

„Ma ei tahtnud sellest sulle rääkida. Mitte praegu. Mitte jõulude ajal. Mul on kahju, Josh. Olen tegelikult kavatsenud sulle öelda … ühesõnaga … ma lihtsalt ütlen selle välja, tegelikult peaksime me minu meelest … lahku minema.“

Mida?

„Ma tutvusin, või see tähendab … ma kohtun kellegi teisega.“

Vaat see on küll nagu nuga selga. Suudan vaevu hingata.

Selline asi ei saa ju juhtuda. Kas see on mingi nali? Hoolega läbi mõeldud trikk? Küllap mingi telesaade, näiteks „Varjatud kaamera“.

Vaatan ringi ja üritan kaamerate asukohti leida.

Neid pole.

„Mis mõttes kohtud kellegi teisega?“ Võtan närviliselt klaasist lonksu.

Mu suu on hoolimata šampanjast kuivaks tõmbunud.

„Minu meelest on ilmselge, et asjad pole viimasel ajal meie vahel kõige paremini sujunud. See muidugi ei vabanda mu kohtumisi kellegi teisega, aga ...“

„Kes see …?“ üritan rääkida

„Ta nimi on … George,“ vastab Jade kõhklevalt.

Kes kurat see George veel on? George Bush? George Clooney? Need on ainsad George’id, kelle nimi mulle midagi ütleb, ja niipalju kui mina tean, pole ta kummagagi neist kohtunud ja veel vähem salasuhtes. Kuidas on võimalik, et Jade tunneb minust rohkem George’i-nimelisi? Me töötame koos. Elame koos. Käime läbi sama seltskonnaga. Millisest George’ist ta räägib?

„Kes ta on?“ kordan, soovides mitte piirduda üksnes nimega ja saada lisainformatsiooni. Juba küsimust ­esitades taipan, et pole päris kindel, kas ma ikka tahan vastust kuulda. „Tunnen ma teda?“

Olen isegi üllatunud, et mu hääl seda küsimust esitades ei murdu.

„Mm …“ Ta vaikib enne surmahoobi andmist hetkeks. „Jah, sa oled temaga kohtunud, kuigi tegelikult ei tunne teda. Ta on hotellis peatunud … härra Henley.“

Oh issand. George Henley. Ta on üks meie püsikundedest. Üks iga nädal meie juures peatuvatest ärimeestest. Samad harjumused, sama tuba. Peen, alati ülikonnas ja ma olen üsna kindel, et ka abielus. Käis ta tõepoolest vaid ärireisidel? Ime siis, et Jade on TripAdvisorist nii head tagasisidet saanud. Läbi mu pea vuhisevad viimasel ajal avaldatud sõnad „sõbralik“, „abivalmis“ ja „tähelepanelik“ ning need omandavad korraga hoopistükkis teistsuguse tähenduse.

„Kuule, Josh, mul on päriselt väga kahju. Mõistagi ei tahtnud ma sulle haiget teha.“ Ta surub käed vastu nägu, hoiab neid suu ees, et hakata seejärel näperdama kaelakeed, mille ma talle möödunud aastal ostsin.

Huvitav, kas ta võtab selle George’iga kohtudes kaelast ära? Huvitav, kas see mees on talle samuti kaelakee ostnud?

Üritan neid mõtteid peast välja raputada.

„Ma üksnes püüan aus olla.“

„Selleks on vist praegu juba natuke hiljavõitu.“

Kuidas ma ometi ei taibanud? Miks ta ei öelnud seda mulle enne, kui me esimese jõulupüha koos kuuse all teine­teise kaisus veetsime, puuvõõriku all suudlesime, kinke vahetasime?

Oh kurat.

Jeremy.

Ma kinkisin talle jõuludeks kuradima küüliku.

Sellest pidi saama meie uue moodsa perekonna algus. Lemmikloom, kihlus, abielu, lapsed. Selline oli plaan.

„Aga mis saab Jeremyst? Kuidas sa võid talle midagi sellist korraldada?“ küsin nördinult, rääkides nädal aega meiega elanud küülikust nii, nagu oleks tegemist meie seitsme­aastase pojaga.

„Küllap me peame tema jaoks mingi lahenduse leidma. Ja korteri osas ka.“ Ta vahib põrandale, soovimata mulle otsa vaadata.

„Mis minu tööst saab? Ma ei suuda nüüd sinuga koos töötada. Eriti veel siis, kui tema iga nädal hotellis peatub.“

„Ma räägin isaga ja vaatame, mida teha annab,“ vastab ta vabandavalt. „Ma olen kindel, et ta saab sulle etteteatamis­perioodi eest kompensatsiooni maksta,“ lisab ta, jättes mulje, nagu oleks tal kõik juba läbi mõeldud.

Pruudi isale kuuluvas korteris elamine ja tema hotellis töötamine on lust ja lillepidu seni, kuni su pruut tahab hakata lustima kellegi teisega.

Ma tahan vihane olla. Tahan nutta. Aga ma ei suuda kumbagi teha. Olen lihtsalt šokis. Vappun füüsiliselt. Ma ei suuda Jade’i kaunist nägu vaadata. Selle asemel vaatan alla, nüüdseks maketti meenutava Londoni poole. Miniatuursed paadid hõljuvad mööda jõge, nagu kontrolliks keegi neid kaugjuhtimispuldiga. Mudelitena mõjuvad rongid vuhisevad üle Hungerfordi silla. Mustad taksod ja punased bussid mängiks tänavatel justkui arvutimängu. Armunud paarikesed longivad Saksa jõuluturul, jagades naerdes hõõgveini. Noored armastajad kallistavad ja suudlevad. Terryd ja Julied Waterloo sillal. Miks ei võiks need olla meie?

London vaikib hetkeks, otsekui meie läbikukkunud suhet mälestades. Kuulen õige õrnalt all maapinnal asuvatest kõlaritest kostvat muusikat. Kuna hotelli fuajees on septembrist alates käiatud üksnes plaati „Now That’s What I Call Christmas!“, olen viimastel kuudel kuulnud ainult jõululaule. Kuigi läbi klaasi tungivad vaid üksikud noodid, tunnen meloodia silmapilk ära.

„Lonely This Christmas“.

Nii ma seal siis seisan trühvleid süües, püüdes vapralt oma kulutatud raha tasa teha, ega suuda naeru tagasi hoida. Tekib tunne, nagu oleks DJ valinud minu elule sobiva helitausta. Jade’i jaoks ei paista selles midagi naljakat olevat. Tema võtab enda gondlipooles istet ja puhkeb nutma.

Miks ta nutab? Mina peaksin nutma. Temal pole selleks mingit õigust.

„Valmistuge poseerima oma ametliku London Eye vaaterattal tehtud foto jaoks!“ kuulutab valjuhääldi lausa kuratliku ajastusega. „Naeratage!“

Minu arvates on äärmiselt ebatõenäoline, et London Eye meeskond kasutab oma turundusbrošüüri värskendades „Abieluettepaneku paketi“ illustratsioonina fotot meist kahest gondli eri otstes seismas, Jade pisaraid valamas, mina hullumeelselt naermas ja šokolaadi suhu toppimas.

Erinevalt teistes gondlites viibivatest õnnelikest paaridest ja perekondadest, keda ma näen naermas ja naljatamas, ühist kogemust nautimas, ei räägi meie ülejäänud sõidu ajal sõnagi. Sel pole nagu erilist mõtet. Mõistagi on veel küsimusi, mida võiksin esitada, vastuseid, mida sooviksin kuulda, kuid mida see muudaks? Ma tean, et kõik on läbi.

„Näed, võta see,“ ütlen Jade’ile, kui taas kindlale pinnale astume, ja surun talle pihku plastkaardi.

„Mis see on?“

„Meie sviidi võti hotellis Sea Containers. See pidi olema osa üllatusest. Me pidime koos, kihlatud paarina hotellitoas uue aasta tulevärki vaatama. Aga ilmselgelt pole sa sellest huvitatud.“

Registreerisin enne, kui ta poodides ringi jalutas, meid salaja hotelli sisse, aga nüüd, üksi, ei taha ma seal olla.

Ta ootab, vaikib hetke ja näib, nagu ütleks ta kohe midagi olulist.

„Josh, ma ei saa. Ma ei saa seal üksi peatuda,“ on kõik, mida ma kuulen.

„Miks sa George’i endale seltsi ei kutsu?“

Ma tean suurepäraselt, et George Henley ei ela Londonis. Pärast kolme aastat on need mu lahkumissõnad naisele, kellega tahtsin abielluda.

Ta võtab kaardi ja pöörab vasakule, kõnnib tänavamuusikute ja inimskulptuuride vahelt läbi, möödub elevil lapsi sõidutavast retrostiilis karussellist, läbi jõuluturult hoovavate erinevate lõhnade, mööda ümberehitatud kahekorruselisest bussist, kus müüakse külmutatud jogurtimaiust, hotelli ja sviidi suunas, mis oli mõeldud meile kahele, kuid kus nüüd magab vaid üks inimene.

Vaatan teda, trühvlid endiselt käest, kuni ta silmist kaob ja pööran seejärel paremale.

Üle Westminsteri silla kõndides ei pööra ma tähelepanu mu külgnägemises vilksatavatele kõigi jaoks tuntud valgustatud hoonetele. Ma ei taha pilku tõsta. Mul on tunne, nagu kõik vahiksid mind, annaksid mulle hinnanguid. Otsekui teaksid nad kõik, mis hetk tagasi juhtus. Isegi ümber laterna­postide väändunud kalakujud tunduvad mind jõllitavat. Olen maailma kõige toimekamas linnas ihuüksi. Üheksa miljonit inimest, ja minul pole mitte kedagi.

Pilku kindlalt maas hoides märkan laskuvas pimeduses läikivat viiekümnepennist. Tänastest väljaminekutest toibumiseks kulub ära igasugune raha, niisiis kummardun ja võtan selle üles. Kuidas ema alati ütleski? „Kui leiad penni ja kaasa haarad, siis kogu päeva õnn sind saadab.“

Kas see tähendab, et mind ootab õnn viiekümnekordses vääringus?

Ma pole kunagi olnud ebausklik nagu mu ema, aga kui ma olen üldse kunagi vajanud saatusepööret, siis on see päev täna. Kui ma mündi tasku poetan, kõlksatab see vastu sõrmusekarpi.

Mille kuradi pärast pidin ma sõrmuse graveerida laskma? Mida ma sellega nüüd pihta hakkan?

Rühin edasi, läbi vastassuunas tunglevate peoliste summa, kes üritavad, pudelid peos, endale tänaõhtusteks üritusteks parimat vaatamiskohta leida. Sedamööda, kuidas kellaaeg südaööle ja uue aasta algusele läheneb, pöördub kogu maailma pilk London Eye vaaterattale. Pildid tulevärgist, mis algab kohas, millest ma hetk tagasi lahkusin, jõuavad kõikjale. Seal leiab aset tujuküllane tähistamine, elurõõmust pulbitsev pidu. Sajad tuhanded pillerkaaritajad löövad Thamesi jõe kallastel laulu ja tantsu. Miljonid jälgivad toimuvat mõnusasti üksteise kaisus kodus teleka ees, lugedes teistega koos sekundeid algava aastani. Hetkeni, mil oma kallimat suudelda. Kümme, üheksa, kaheksa …

Mina pidin olema üks neist. Mina pidin meie ideaalse asukohaga sviidist kogu seda etendust jälgides „Küünla­valgusvalssi“ kaasa ümisema ja oma kihlatut suudlema. Selle asemel veedan aasta viimased tunnid tagasi Bristolisse suunduvas Megabusis, Sainsbury Meal Deali mugiva absurdselt koguka mehe kõrval. Tagasi tühja korterisse, kust ma pean välja kolima. Tagasi tööle, kust mul tuleb lahkuda.

Olukord jõuab mulle pärale. Olen ühe õhtuga ilma jäänud kallimast, kodust ja tööst.

Tõepoolest, head uut aastat.