Читать книгу Eesti novell 2019 - Jan Kaus Urmas Vadi Armin Kõomägi Maarja Kangro Jt - Страница 4

Meie trepikoja ühetoalistes elasid ülestikku korterites Kalme, Salme, Helvi ja Laine. Tegelikult oli ka viiendal korrusel ühetoaline, aga seal elas üks meremees, kes käis kodus ainult paar korda aastas. Neliku noorim oli Helvi, umbes kuuekümnene, teised olid kindlasti üle seitsmekümne. Nad kõik olid tükk aega üksinda elanud ja ainult Kalmel oli laps. Kõigil käis külalisi harva ja varem või hiljem hakkasid külalised juttu tegema sellest, kellele on korteri asukas oma ühetoalise korteri mõelnud pärandada, mainides mitut noort elamispinnata sugulast. „Aksel läheb sügisel polütehnikumi ja tal on nüüd pruut ka,“ nentisid sugulased vihjavalt, Salme ei öelnud midagi ja kõik vaatasid natuke aega vaikides oma mummulisi teetasse.

Viiekordse paneelmaja elanike jaotuses oli teatud loogika. Kolmestes elasid üldiselt lastega perekonnad ja kahestes väiksema laste arvuga või kehvemate tutvustega pered, aga teatud juhul võis selles lahenduses olla ka kõrvalekaldeid. Trepist tulija jaoks asus kolmese uks mademel vasakul, kahese oma paremal, ühetoalisse pääses keskelt. Ühetoalistes korterites elasid peaaegu alati üksikud vanainimesed. Oli kujunenud nii, et tavaliselt olid need naised, sest mehed surid varem ära, kas siis haiguste, joomise või nende kahe tõttu korraga.

1987. aasta jõulupühade ajal tuli meie majapidamisse kolm uut riistapuud, mis muutsid maailma. Ema saabus õnnest särades töölt. Seal oli neil sel päeval olnud iga-aastane loosimine, kus kõigi saja töötaja vahel loositi välja ostuload. See tähendas õigust osta teatud asju, nende seas üks sõiduauto Moskvitš ja viis tolmuimejat. Ametlikult nimetati pühi näärideks, sellest aga tegelikult keegi enam suurt ei hoolinud ja omavahel räägiti ikka jõuludest, isegi koolis õpetajal läks vahel segi.

„Ma võitsin loosiga, kujutate ette! Ma ei võida mit-te ku-na-gi mit-te mi-da-gi,“ hüüdis ema ja oli lausa arust ära. Ta oli saanud loosiga pesumasina ostuloa. Masin toodi koju mõni päev pärast jõule ja ei näinud välja päris samasugune nagu Soome reklaamidest nähtud masinad: siin oli kasti ühes ääres tsentrifuug ja teises pesutrummel, kasutatud vesi jooksis voolikust vanni. Kõigepealt tuli masinat vaatama Salme, seejärel ka Helvi ja Laine. Kalmet seekord ei kutsutud, sest tema oli hiljuti oma korteris prussakatõrjet teinud ja teiste toad täis haisutanud. Naised seisid neljakesi vannitoa uksel ja lõid üksteise võidu käsi kokku. Kõigil oli seljas kirju kittel ja jalas koledad sussid. „No nüüd läheb sinu elu ikka palju lihtsamaks,“ nentis Salme pidulikult. Helvi sõi pakist hernekomme ja pomises „Mhm, mhm“. Sellel päeval viidi pesulaud prügikastide juurde ja viieliitrist alumiiniumist potti ei kasutatud pesu keetmiseks enam kunagi. Et uue aastani oli jäänud ainult mõni päev, hakkas ema sellega hoopis süldimaterjali keetma, pärast tuli liha kääridega peeneks lõigata.

Alumiiniumnõud oli üks peamisi põhjusi, miks Kalme populaarsus oli teiste mutikeste seas võrdlemisi madalale langenud. Iga maja välisukse ees või koridoris oli suur alumiiniumnõu, kuhu majaelanikud viskasid oma toidujäägid, mis siis paar korda nädalas kokku koguti ja loomadele söödaks viidi. Ühel päeval võttis Kalme selle tünni endale, hakkas selles pesu ja sülti keetma. „Mis ta lihtsalt seisab seal,“ vastas Kalme protestidele ja tünni tagasi ei andnud. Kalmet peeti üldse natuke imelikuks, sest ta pani väga paljude toitude sisse porrulauku ja porru praadimise lõhn heljus sageli trepikojas. Kõik teadsid, et viisakas inimene porrut ei söö, süüakse ikka selliseid asju nagu sibul või roheline sibul, till, petersell, äärmisel juhul küüslauk.

Minu selle aasta jõulukink oli vineerist kasti sees, mis oli suvest saati vanemate toas kuskil kuhja all oma aega oodanud, ja ma mängisin kaasa, et ei ole sellest üldse teadlik. Kasti peale oli kirjutatud, et see kaalub kaksteist kilo, ja sees oli väike peegelteleskoop. Kaasasoleva venekeelse käsiraamatu teatel võis sellega uurida Saturni rõngaid ja elu Pluutol, mis tol ajal oli veel planeet. Tegelikkus oli mõnevõrra proosalisem, sest kahe vastasmaja seinad piirasid vaadeldavat taevalaotust nii palju, et nende vahele jäänud august sai vaadata peamiselt Kuud ja üksnes vahetevahel ka mõnd planeeti või kaugemat tähte. Kuul ei olnud tuhandet nägu, vaid pigem umbes neli, ja see muutus kiiresti igavaks. Palju huvitavam oli vaadata teleskoobiga seda, mis toimub teiste kodudes, sai ju maja kahele poole avanevatest akendest heita pilgu sadadesse korteritesse. Nii üritasin ma trepikodade ja korruste järgi välja arvutada, millised tuttavad milliste akende taga elavad, aga enamasti ei juhtunud midagi huvitavamat, kui et keegi läks trussikute väel kööki võileiba tegema.

Salme oli umbes seitsmekümne viie aastane. Et tema oli meie naaber, siis vajaduse korral kasutati teda ka lapsehoidjana ehk aeg-ajalt suunati mind Salme juurde kaarte mängima. Salme oli saare naine ja töötanud terve elu konservitehases. Tema elamine lõhnas vürtside järele, sest üks esikukapp oli paksult täis kilumaitseainet, mis ta oli töölt sisse vehkinud. Paljud meie teise ja ka mõned kaugemate mikrorajoonide naised käisid seda tema käest palumas, sest segu polnud vabalt saada. Salmel oli väike vana televiisor, mille ekraanile ta pärast aparaadi väljalülitamist liniku ette seadis. Ta käis alati ühe ja sama pruuni mantliga, aga kapis oli tal üks puhas valge särk, mis tema jutu järgi tuli talle selga panna, kui ta ära sureb. Salme oli teeninud korpuses sanitarina ja tal oli karbitäis ordeneid, aga ta ei pannud neid kunagi rinda. Kuigi ta oli tõsine saare naine, tuli miskipärast nutetud silmadega meie ukse taha nii Brežnevi kui Andropovi surma järel. Tšernenko pärast ta enam ei tulnud, ju kuskil oli siis piir.

„Salme, miks sul meest ei ole?“ küsisin ühe kaardimängu ajal. „Pole tulnu. Ruutu kuus, saadan tagasi,“ nentis Salme.

Peaaegu kõigil meie majas oli telefon, aga see ei töötanud. Majja tõmmati liinid sisse ja inimesed panid aparaadid uhkelt ootele, mõni seadis koguni pitsilise liniku aparaadi alla, aga tooni telefon ei andnud. Pärast kaks aastat kestnud ootamist, 1987. aasta detsembris, avastas äkitselt keegi, et telefon annab tooni. Telefoni oli jätnud sisse panemata ainult mõni vanainimene, läks suureks helistamiseks. Teiste rõõmu nähes kahetses Salme pisut telefonist loobumist, aga ütles, et kui vaja, võib ta minna Helvi juurde helistama. Helvit, seltskonna nooremat, pidasid teised prouad natuke lihtsameelseks. Helvi oli töötanud sidekontoris ja elas mingit sorti seltsielu, mida meie oma silmaga ei näinud, aga kõik teised majaelanikud teadsid, et Helvi käib mingite meestega linnas konjakit joomas.

„Ma olen veel noor ja tahan kohvikus ka käia,“ rääkis Helvi ise pisut puterdades.

Helvil oli probleeme piduritega, söömise mõttes. Teised prouad kurtsid, et kui Helvi tuli külla, siis sõi ta neil külmkapi tühjaks. Kui Helvil oli pensionipäev, siis ükskord sai ta kuskilt kaks kilo viinereid ja sõi need korraga ära. Kui Salmel oli sünnipäev, siis sõi Helvi üksi ära kolmveerand torti ning läks vaatama, mida Salme külmikus veel leidub. Salme ütles, et ta peidab enne Helvi küllatulekut osa toitu rõdule. Lapsed rääkisid, et Helvi tõstis trepikoja ees seisnud toidujäätmenõult kaane ära ja vaatas sinna sisse, justkui kontrollides, et ega seal midagi head ei ole. Kõigil maja naistel peale Salme oli kass, ainult Kalme kassiarmastus läks liiale, sest ta viskas neile üle rõduääre palukesi ja see lõppes aeg-ajalt suurema kontserdiga.

Kui vanemad olid tööl, palusid nad mõnikord Salmel väljas minu järele vaadata. Tavaliselt ei juhtunud muidugi mitte midagi, aga ükskord tulid lauluväljakul mingid vene poisid, näitasid nuga, andsid korra molli ja võtsid kaks rubla ja nelikümmend kopikat ära. Kui ma teinekord õue lumememme läksin tegema, siis mingi aja pärast tuli Salme välja ja istus pingi peale. Natukese aja pärast liitusid temaga Kalme, Helvi ja Laine. Kõik olid võrdlemisi tüsedad naised ja istusid, jalad harkis, seljas pruunikates toonides mantel, barett oli igaühel eri värvi. Helvi sõi kohukest.

Salme ja Kalme rääkisid vahetpidamata ja Laine tavaliselt vaikis. Laine oli neist ainsana abielus olnud, mees oli kakskümmend aastat tagasi surnud, ja iga viimane kui inimene teadis, et tema saab teistest vähem pensioni. Mõnikord liitus nendega minu vanaema, kes tavaliselt ei tahtnud Lasnamäele tulla, kuna seal elasid venelased, ja oli vähe asju, mis vanaema hullemini vihaseks ajasid. Kui vanaema arstile läks ja kabinetti astumisel selgus, et arst on venelane, pööras vanaema otsa ringi. Kui marsajuht oli venelane, jäädi järgmist taksot ootama. Kui päike oli liiga ere, oli päike venelane. Nii nad seal istusid, muidu sarnased, aga üks sõi kohukest ja vanaemal olid ainsana päikeseprillid peas, need pärinesid sügavatest seitsmekümnendatest, midagi Bono laadis, ja sageli tuli mõni punkar või muu noorsand ligi ja küsis, kas vanaema päiksekaid ei taha ära müüa. „Kasi minema!“ Ei saadud kaubale.

„Kui leevike nii vara karjub, tuleb külm talv,“ poetas Salme. „Ei tule siin midagi,“ ohkas Kalme.

31. detsember oli neljapäev. Lastel oli juba ammu vaheaeg, aga vanemad läksid veel hommikupoole tööle. Magasin kaua ja ärkasin kodus üksi, telefonihelina peale, kõik olid väljas.

„Halloo!“

Telefonist kostis ainult kihistamist. Et telefoninumbrid olid enamasti pandud maja ja korteri numbri järgi, olid need paljudele teada ütlematagi.

„Halloo? Keegi teeb nalja jälle?“

„Sul on väga ilus keha, me kõik siin vaatame!“ kostis telefonist kihinat. „Mine perse. Lauri või?“ astusin toruga akna juurde ja rihtisin teleskoobi Lauri aknasse, üks maja edasi teisele korrusele, kus esik paistis ära läbi köögiakna.

„Ei ole, ma olen Siret hoopis!“

„Ma näen sind, sa istud peegli ees punase särgi ja mustade pükstega.“ Telefon pandi ära. Mina panin õueriided selga, aga ei läinud lumememme tegema, vaid turule. Meil oli kodus Romulus Tiituse raamat, kus peategelane Toslem käib turul tüüpe otsimas. Ma tahtsin teada saada, kuidas käib turul tüüpide otsimine. Trepikojas tuli vastu Salme.

„Kuhu sina lähed?“

„Ee, lumememme tegema.“ See tundus olevat ohutu vastus. „Mine jah. Ma lähen Helvit vaatama, sellel jäi mingi pidu ära ja mossitab seal nüüd oma kassiga.“

Käisin bussilt trammile ümberistumisega turul ära. Väravas müüdi kutsikaid ja kassipoegi, tagumistel lettidel oli teksaseid, suurem osa rahvast sagis hapukapsatünnide ja lihaleti ümber. Ma ei saanud päris täpselt aru, milliseid tüüpe tuleb otsida, aga vähemalt oli seal onu, kes tõi käruga tagaruumist mitu pooleks löödud siga, tükeldas need sealsamas paku peal ära ning tugeva lõhnaõlilõhnaga ja surnud rebast ümber kaela kandvad lokilised naised haarasid neid tükke lennult.

Kui ma paari tunni pärast koju jõudsin, olid vend ja ema juba kodus ning köögis käisid suuremad ettevalmistused. Tegemist oli piisavalt, nii et minu puudumine eriti silma ei hakanud.

„Noh, kus sina siis käisid?“

„Käisin turul tüüpe otsimas,“ poetasin riideid vahetades. „Ah lumememme, väga tore,“ pomises ema ja hakkas pasteedi jaoks maksa hakklihamasinast läbi ajama.

Telefon helises ja torust kostis jälle ähkimist. „Lauri, ära jama, vana nali,“ viskasin toru hargile. Minuti pärast helises telefon uuesti.

„Kuule, keri perse,“ ütlesin pikema sissejuhatuseta. Telefonist ei kostnud hingeldamist, vaid mõni sekund püsis vaikus ja siis teatas naisehääl: „Siin on sinu klassijuhataja Ulvi Paomets. Sellest eelmisest lausest räägime teinekord põhjalikumalt, aga mul on praegu väga tõsine küsimus, kuula mind hoolega.“

Üritasin midagi vabanduseks pomiseda, aga klassijuhataja katkestas mind ja ütles, et meie klassi poiss Kaarel on kadunud, kõik otsivad teda, kas mina ei tea midagi. Kaarlil oli kodus mingi tüli olnud ja vanemad kartsid, et poiss on keset talve kodust ära jooksnud. Kui varsti midagi ei selgu, siis hakkab juba miilits otsima. Kinnitasin kolm korda, et ma ei tea Kaarlist midagi, ja klassijuhataja jäi sellega rahule, aga ütles, et võidakse uuesti helistada, sest me elame üsna lähestikku. Rääkisin juhtunust emale, klassijuhataja autoriteedi solvamist muidugi ei maininud ja hingasin üldse pisut kergendatult.

Poole tunni pärast saabus Salme, kes tahtis emalt küsida, ega ema ole Helvit näinud. Telekas mängivat, kass näub, aga Helvi ust ei ava. Nende jutuajamise katkestas maja ette sõitnud miilitsaauto, kust astus välja üks vormis mees. Selgus, et Kaarel pole ikka välja ilmunud ja nüüd käib miilits klassikaaslasi ükshaaval küsitlemas. Meie nelja paraadnaga majas elas kolm Kaarli klassikaaslast, kuid keegi ei teadnud midagi. Ainukesena võttis tuld asjast kuulda saanud Salme, kes oli kole vaimustatud sellest, et noor miilitsamees oli eestlane nimega Under.

„Kas te olete selle luuletaja sugulane?“

„Kui, siis väga kaugelt,“ vastas militsionäär napilt. „Nii et teie ei tea siis ka midagi? Lihtsalt, kui poiss on väljas, siis praegu on öösel külm.“

„Te olete väga pikk noormees, ega te Saaremaalt ei ole?“ „Hiiumaalt.“

„Ah soo... no aga ikkagi eestlane. Aga teate, minul võib teie jaoks midagi olla,“ teatas Salme kavalalt ja tuli tagasi suure kõvas köites ruudulise kladega.

„Mis see on?“ küsis miilitsamees skeptiliselt.

„Siia on sisse kirjutatud kõigi meie maja ette pargitud autode saabumis-ja lahkumisajad. Igaks juhuks. Täna oli siin üks võõras beež Volga,“ teatas võidurõõmus Salme.

„Miks teil selline asi üldse on?“ ei suutnud miilitsamees ära imestada. „Noh, igaks juhuks. Ma siin akna peal kogu aeg istun ja eluke veereb...“ pomises Salme natuke hapult, kui ei märganud ametimehes suuremat entusiasmi. Militsionäär ütles, et ilmselt sellest küll kasu ei ole, aga võttis kaustiku siiski kaasa ja läks järgmise maja lastega rääkima. Miilitsamehe lahkudes jõudis parajasti koju isa, kes punnitas silmi, kui nägi meie korterist lahkuvat vormis meest, ja küsis sada küsimust.

Tunni aja pärast helises telefon uuesti. Seekord ei hingeldanud keegi ja Lauri küsis, kas miilits meie juures ka käis. Ta oli rääkinud teiste meie klassi lastega ja põhiliselt oletati, et Kaarel oli kas vanematele kättemaksuks läinud Moskva poe juurde mänguautomaatidega mängima, solvunud kehva jõulukingi peale või põgenenud Siretiga, kelle patsi ta teistest sagedamini sikutas. Viimasest ettekujutusest tuli loobuda, sest Siret oli hoopis Fedjuninski tänaval, külas trihhotillomaaniat põdeval Anul, kes sõi iga aasta pool meetrit oma juukseotsi.

Kell oli umbes kuus, kui uuesti andis kella Salme, ise näost valge. Salme ütles, et ta oli lasknud Helvi naabrimehel oma rõdult Helvi kööki vaadata ja sealt oli näha, et Helvi lamab näoli köögilaual. Ta oli kindel, et juhtunud oli mingi õnnetus ja kuidagi tuleb uks sisse lüüa. Naabrimees keeldus seda tegemast, isa seletas, et tema põhimõtteliselt uksi sisse ei löö, ja otsustati helistada miilitsasse. Poole tunni pärast oli inspektor Under oma sidruniga uuesti meie ukse ees. Ta kuulas jutu ära, käis rõdu pealt kööki vaatamas, käskis kutsuda kiirabi ja lõi õlaga ukse sisse. Helvi oli surnud, lamas näoli tordi sees, kõrval sült, grillkana kondid, suitsuräime rootsud ja mõned viinerid. Miilits ütles, et temal ei ole siin enam midagi teha, poiss on endiselt kadunud, tuleb sellega tegelda, ja jättis laiba kiirabibrigaadile. See konstateeris Helvi Muuga surma. Teatati, et surnuauto tuleb hiljem laibale järele.

Kõik olid toimunust ühtaegu vapustatud ja elevil ning vane-mad prouad kogunesid Salme juurde kriisikoosolekule. Ema läks kööki midagi ahju panema ja natukese aja pärast kostis köögist mütsatus. Ema oli seal kuuma käes rügamisest ära minestanud ning lebas põrandal, kukal vastu seina toetatud. Isa aitas ema voodisse, uuris, kas kiirabi ikka kindlasti vaja ei ole, ja natukese aja pärast tuli ning teatas meile tõsisel häälel: „Poisid, arvestage sellega, et praadi täna ei tule, sest mina ei ole mingi kokk.“

Kokandus ei olnud meie põhimure, kuid kõike toimunut arvestades ei osanud enam hästi olla. Vaatasin teleskoobiga, kuidas militsionäär Under käis järjest naabermajade trepikodasid läbi, ja kuigi sõnu polnud kuulda, siis pearaputustest võis mõista, et keegi ei tea midagi. Lauri oskas rääkida, et kui Kaarli kadumine oli hommikul avastatud, siis oli kõigepealt käidud tema parima sõbra Ranno juures, kes oli veel nii uneuimane olnud, et isa hoidis poja pead külmavee kraani all. Aga Rannoltki ei kuuldud suurt midagi. Kaarel oli kadunud ja öö tuli peale.

Kui algas „Aktuaalne kaamera“, juhtus väike ime. Ema oli end ikkagi voodist püsti ajanud ja üritas köögis tooli peal istudes toidud valmis saada. Me aitasime nüüd ka ise viimased toiduained hakkmasinast läbi vändata ja ahju panna ning isa sai pidulikult teatada: „Poisid, mul on hea uudis, täna siiski saab praadi!“

Maja ette sõitis järjekordne sõiduk, aga seekord mitte miilits, vaid kollane PAZ-buss, kust astus välja kaks valge kitliga noort meest, ühel suits ees. „Issand, laibaauto tuli,“ märkis ema. Tal oli õigus, kõhetud noormehed võtsid autost raami ja läksid kolmandale korrusele, kus vanaprouade tervituskomitee neid juba ootas, avati sisselöödud uks ja pandi kaasa mõned riided. Vaieldi, kes peaks endale võtma Helvi kassi, arvati, et Salme kui ainus kassitu, aga Salme oli vastu, nii et lapiline Mirru läks Kalmele. Vaatasin pimeda toa aknast, kuidas kitliga mehed kandsid valge linaga kaetud Helvi laiba raamil alla. Väljas oli hakanud tuiskama ja tuulehoog puhus bussi tõstetud raamilt lina maha. Helvi oli näost valge, käed pandud rinnale, ikka veel jalas pruunid tõmblukuga saapad, ja tuisk puistas ta lumega üle. See oli mul esimene kord surnud inimest näha. Hiljem räägiti, et Helvit oli nimetatud totakaks, ta oli ärajäänud kohtumisest masendatud ja sõi oma söögilaua taga nii kaua, kuni sai infarkti.

Bussi juurde kogunenud prouad aitasid lina uuesti peale tõmmata ning PAZ sõitis suure põrinaga minema. Naised pühkisid kerge pisara ja Salme tähendas napilt: „Ilusti läks, ei jõudnud kassiraisk nägu ära närida.“

Vanemad vaatasid juba mingit aastavahetussaadet, mille naljadest ma aru ei saanud, nii et läksin hoopis oma tuppa teleskoobiga naabrite elu vaatama, kuni lõbusamad saated hakkavad. Lauri juures oli vaikus, järelikult oli mindud teise majapoolde elutuppa laua äärde. Paljudest kohtadest paistis jõulukuuse tulede plinkimist või televiisori kuma ja oli näha selle ümber sagivaid inimesi. Kaarli kodus, kaks maja edasi, põlesid kõik tuled ja paistis inimeste liikumist. Üritasin teleskoobiga vaadata, millise trepikoja ees miilitsaauto praegu on, ja märkasin korraga midagi ebaharilikku. Kaarli maja katusel liikus keegi. Hakkasin juba toru edasi keerama, kui turgatas pähe, et äkki tõesti. Oli pime ja teleskoop polnud nii võimas, et majakatusel olevat inimkogu väga täpselt eristada. Mõtlesin hetke ja läksin vanemate juurde.

„Ma kardan, et me peame vist jälle miilitsasse helistama,“ ütlesin kõigi imestuseks.

Sündmused hakkasid nüüd kiiresti arenema. Mõne minuti pärast sõitis miilitsaauto õige ukse ette ja trepikoja akendest oli näha, kuidas kogud liikusid üles ja katuseluuk avati. Kaarel oli suurema osa ajast olnud magamiskoti ja paari joogi ning võileivaga oma maja katusel. Ta oli pisut külma saanud, aga täiesti terve, ja nüüd oli ta oma pere juures tagasi.

Kell oli juba üksteist läbi, kui inspektor Under tuli uuesti meile ja ütles, et tahab minuga rääkida. Ta vaatas teleskoopi ja nentis napilt: „Sa olid tubli poiss, et selle avastasid, aga luba mulle, et sa rohkem inimeste kodudesse ei piilu, või järgmine kord tulen ma juba sinu pärast.“ Ma lubasin.

Me istusime nüüd juba koos ootama aasta viimaseid minuteid, kui jälle kõlas uksekell. Seal olid Salme, Kalme ja Laine, kes tahtsid teada, miks meie juures jälle miilits käis. Mind kiideti, aga Salme oli vist ka pisut pettunud, et tema kaustikust ei olnud mingit kasu tõusnud. Lootsime prouad juba oma kasside juurde saata, kui õuest hakkas kostma ebamäärast imelikku heli. Isa arvas, et naabermaja hull vanamees on jälle signaaltõrvikuga ja vööni paljalt õue jooksma läinud nagu igal aastavahetusel, kuid tegelikkus võttis kõik tummaks.

Tänava lõpust keeras prügikastide tagant majade vahele tank T-72! Tank kolises kõvasti, tegi poolkaare ning jäi seisma lipuväljaku ja Kotka poe vahel.

„Issand jumal, nüüd see siis algab!“ karjatas Salme.

„Ma ütlesin, ma ütlesin,“ korrutas Kalme.

Samal hetkel hakkas tanki torn pöörlema ja toru tegi peaaegu täisringi.

„Tasa! Tulge akende pealt ära!“ käskis isa.

„Miilitsasse tuleb helistada,“ tuli lõpuks kellelegi päästev mõte.

„Mida me sinna helistame, kui nad mestis on?“ küsis Salme.

Isa helistas. „Jah... Tank... Päriselt, on küll tank... Ei ole joonud, tank! Kurat, tulge ise vaadake,“ kostis juppe isa vestlusest.

Sel hetkel pandi tanki mootor uuesti käima ja masin sõitis edasi, võttis suuna Lasnamäe kanali poole ja kadus.

Viie minuti pärast saabus miilitsa sidrun, kust astus taas välja inspektor Under, vaatas pahaselt ringi ja tuli trepist üles: „Jälle teie?“

Ta lubas alustuseks kõigile protokolli teha miilitsale tehtud valeväljakutse pärast, aga murdus vanaprouade kädina all, kes sama hästi kui lohistasid ta õue. Terve tänav oli täis sügavaid tankiroomikutest jäänud vagusid. Miilitsamees ei lausunud sõnagi, Kremli kellad hakkasid telekas helisema ja saabus uus aasta, 1988.

Salme, Kalme ja Laine surid kõik järgmise kahe aasta jooksul. Tankiroomikute jäljed olid tänaval näha veel rohkem kui viis aastat, kuni lõpuks pandi uus asfalt. Salme kaustikud ei lahendanud kunagi ühtegi kuritegu, mina enam teleskoopi ei kasutanud. Peaaegu kõigist kasvasid normaalsed inimesed.