Читать книгу Kühnil on tegemist - Jan Weiler - Страница 3

Märtsi viimasel päeval 1945 sai Rupert Baptist Weberile korraga selgeks, et sõda ei ole enam võimalik võita. Tol laupäeval kõndis ta mööda oma vabrikut ringi ja tutvus toodanguga. Weberi ettevõte valmistas Wehrmachtile laskemoona: miinipildujate miine, automaatkarabiinide ja Sturmgewehride padruneid. Neli aastat tagasi käisid tema sõjaliselt tähtsas ettevõttes külas kindralfeldmarssal von Brauchitsch ja kindralooberst Halder ning andsid sellele heatahtliku hinnangu, sest tootmishooned olid nii puhtad ja töötajad rõõmsad, isegi seal toimetavad sunnitöölised tegid oma tööd ebaharilikult pilvitus meeleolus. Mõni nädal pärast visiiti sai Weber tunnistuse, mis tõendas, et ta teenib füürerit ja rahvast silmapaistval moel.

Weber raamis kiituskirja ära ja riputas suurde halli otse tualeti kõrvale, et igaüks seda näeks. Kuid tol märtsi viimasel, laupäevasel päeval trampis ta tunnistusest hooletult ja valjult kajavate sammudega mööda, parem käsi rusikas ja kiilas peanupp punane nagu tikuots. Direktor tormas üle näituseväljaku, mille oli lasknud sisse seada uue laskemoona esitlemiseks, oma kabinetti ja lajatas kirjutuslauale selle, mis oli rusikas peidus olnud: 7,92 x 57 millimeetri suuruse padruni. See padrun, mida sõdurikeeles hüüti Infanterie Spitziks, oli Weberi süütekapsli- ja laskemoonavabriku suurimaid müügihitte, sest hävitas usaldusväärselt nii venelase, inglase, ameeriklase kui ka iga teise Saksa riigi vaenlase aju või südame, kui too oli olnud nii rumal ja oli Infanterie Spitzile ette jäänud. Tammepuust laua nahkkattele tormakalt asetatud padrun kõikus korraks, kukkus ümber ja veeres lauaserva poole, kus Weber selle kinni pidas ja uuesti püsti tõstis. Siis võttis ta luubi ja silmitses padrunit ülalt alla. Weber hingas sügavalt, haaras oma nihkmõõdiku ja see, mis siis välja tuli, ajas ta sedavõrd raevu, et ta hakkas esiotsa arutult röökima.

Padrun oli liiga lühike. Rohkem kui millimeetri jagu. Seda oli ta silmapilk märganud, kui oli hallis padruni kastist välja võtnud. Nüüd oli see siis kindel. Weberi laskemoonavabriku padrun oli liiga lühike. Lööknõel ei jõua padruni süütekapslini, tegu oli äpardmoonaga. Kes seda padrunit kasutas, muutis end ise vaenlase kaitsetuks ohvriks. Padruni puudulikkusel võis olla vaid kaks põhjust. Sabotaaž. Või lohakus. Igal juhul sigadus.

Weber haaras liiga lühikese Infanterie Spitzi ja virutas selle vihaga vastu maakaarti, mis rippus ta kabineti seinal. Ta tabas idarinde märgistust, mille oli puuvillniidi ja õmblusnõelte abil kaardile moodustanud. Padrun purustas rindejoone Ülem-Sileesias Gliwices ning viis kaardi seega kooskõlla sõjategevuse hetkeseisuga, sest just sellise lõike läbi Wehrmachti liini oli Punaarmee hiljuti Visla-Oderi operatsiooni käigus edukalt sooritanud. Nii Weberi kabinetis kui ka päriselus rippus nüüd idarindest välja hulk lahtisi niite. Tundus, nagu oleks keegi avanud Sileesias lüüsi, mille kaudu voogas sisse verejanulisi venelasi, kes olid varustatud Mossini-Naganti vintpüsside ja alaväärtuslike, kuid vene vihaga valmistatud padrunitega.

Ja Saksamaa teises servas, Alam-Reinimaal, olid ameeriklased üle Reini jõe tulnud. Oma läänerindeniiti oli Weber alates USA armee maabumisest Normandias pidanud alatasa ümber tõstma ja aina tihedamalt ümber oma kodukoha siduma. Saksa Reich oli hakanud meenutama rulaadi. Weber nägi vaimusilmas Ameerika jalaväge M1 Garandi vintpüssidega läbi Baierimaa marssimas ja seejuures oma .30–06 Springfieldi padruneid peotäite viisi saksa rahva sekka külvamas.

Kui kaua veel aega läheb, kuni ameeriklased või inglased on tema vabriku väravate ees? Jaanuaris tehti õhurünnak Münchenile. Briti pommitajad olid linna kohal alla visanud elektrontermiitpomme, vedeliksüütepomme ja lõhkepomme. Weber oli taevas näinud välke, õhutõrje helgiheitjate tulesid ja valgussähvatusi. Järgmisel päeval rõõmustas propagandaajakirjandus kuueteistkümne pommitaja allatulistamise üle, justkui oleks ainult seitseteist pommitajat üle maa lennanud, mitte kuussada. Kuuesajast kuusteist. Weber vahtis jätkuvalt maakaarti ja kujutles, mida sissetungijad temaga pärast väravate avamist teeksid. Lõpuks seisaks ta üksi nende vastas, võib-olla käsigranaat peos, et teel Valhallasse veel kiirust lisada. Nad kohtaksid teda siin viksitud kingadega, parteimärk kuuerevääril.

Mida kauem Rupert Baptist Weber tollesse romantilisse enesepilti süvenes, seda suuremaks muutus ta pelg, sest mõistagi peab ta neile vastu astuma kaotajana, seda sõda ei saanud enam viimase kangelasteoga võita. Kui ta sellele mõttele ruumi andis ja julges esimest korda endale tunnistada, et Wehrmacht on löödud ja Saksa riik määratud allakäigule, haaras teda hirm. Mis siis, kui granaat, millega ta ründajaid tervitada tahtis, on samasugune hädine luuser nagu ta kabineti põrandal lebav padrun? Kui see ei toimi ja ameeriklased võtavad ta lihtsalt kaasa? Kahtlemata maksaksid nad talle kätte, niipea kui on vabriku maad läbi uurinud.

Kolm tootmishalli nad ilmselt hävitavad või rüüstavad. See polnud kõige hullem. Aga kui nad leiavad barakid töölistega, keda ta seal hoidis, siis mõistetaks ta sõjaroimarina süüdi. Ja kui ta vangid veel võitjatele räägivad, et neid vabrikus väärkoheldi, võivad nad teda ehk sama karmilt karistada kui tema oma mustlasi ja kommuniste. Kes nimelt pidevalt ei naeratanud, sel tuli tegemist teha ülevaatajatega, kõlas tootmispiirkonna esimene seadus. Alati naeratada. Muidu ei kannatanud Weber oma ringkäike välja.

Ta pilk rändas jälle Sileesiasse. Ja kui temani jõuavad esimesena venelased? Siis ei tuleks mingit protsessi. Bolševik lööks ta kohe maha ja rüvetaks hiljem ta laiba. Miks peaksid nemad mõtlema teistmoodi kui tema? Ta rebis pilgu kaardilt lahti ja otsis kabinetist tõendeid palava armastuse kohta natsionaalsotsialismi vastu. Füüreri pilt? Ei olnud tõend. Kõikjal riigis rippusid füüreri pildid. Aga toimikud, raamatupidamine, kirjavahetus. Nende põhjal olnuks lihtne paljastada teda, Rupert Baptist Weberit, natsi, sõjast kasu lõikaja ja sõjaroimarina.

Veel hetk tagasi oli ta vihast röökinud, siis hirmust värisenud, nüüd aga muutus ta täiesti rahulikuks. Ta teadis, mida teha. Ta jõi pool klaasi konjakit ja kutsus sekretäri enda juurde. Ta käskis tollel kõik firma paberid – kõik, alates materjali tellimustest, kviitungitest, märkmepaberitest, lepingutest ja ajaplaanidest kuni kirjavahetuseni – tuua tema eralaborisse. Siis istus ta toolile ja vaatas aknast välja. Kulus üle kahe tunni, kuni neli naeratavat vahialust olid tööga hakkama saanud.

Weber, kes nokitses sõjatehnika kallal üldiselt ja idainimese väljajuurimise kallal iseäranis, tegeles katselaboris „9-millimeetrise haavandiga” – erilaskemoonaga, millele ta alles otsis sobivat nime. See padrun oleks olnud tuleviku laskemoon, leidis Weber. Ta oli oodanud kutset Berliini, et seda relvaministeeriumis esitleda.

Weber oli juba pikemat aega töötanud ka hapete ja gaasidega, mida ta oli üles ostnud suuremas koguses, et nendega oma labori taga katseväljakul toimetada. Ta valmistas mürkgaasigranaate, mida kasutas hoolega dokumenteeritud katseseeriates jäneste peal ja mille tootmiseks oli ta madala hoone taha juba tonnide viisi väävel-, propüül-, hapniku- ja lämmastik-sinepigaase ladustanud.

Ta ootas, kuni kõik töölised olid lahkunud, tõusis siis, võttis garderoobist sooja vihmamantli ja heitis viimase pilgu maakaardile. Saksamaa võib hävida, aga ilma temata. Weber läbis eestoa, vastamata kontoriabilise murelikule kõnetusele, möödus raamatupidamisest ja astus õue. Õrn väävlilõhn, mis tuulevaikuse korral sageli maa-ala kohal hõljus, mõjus talle rahustavalt. Hetkeks mõtles ta, et võib-olla läheb kõik veel hästi, aga siis vangutas tasa pead ja sammus labori suunas täie teadmisega, et kõnnib oma vabriku hoovil viimast teekonda.

Ta astus esmalt majakesse, mis seisis pisut eemal mudasel pinnal. Siit oli võimalik juhtida torusid, mille kaudu sai maa-alustest betoontsisternidest ja suurtest mahutitest tootmise jaoks vedelaid mürke. Kerge kurbusega raiskamise üle avas ta kõik väljavoolutorud ning vedelik, millest ta oleks nii meelsasti tahtnud veel mürkgaase valmistada, valgus ojadena üle kõva pinnase ja imbus külmast hoolimata sinna sisse, mida Weber imeks pani. Seitsesada tonni lihtsalt raisus. Siis läks ta laborisse.

Paberikuhi oli suurem, kui ta oli oodanud. Töölised olid toimikute ja sahtlitest pärinevate lahtiste paberite toomisel ühe laua ümber ajanud ja hävitanud ühe katsejärjestuse, mille koostisosad end nüüd lirtsudes läbi põranda sõid ja äärmiselt ebameeldivalt lõhnasid. Tavaliselt oleksid selle eest trahvid lennanud, kuid mis mõtet sel enam oli? Ja mis kasu oleks nüüd veel olnud liiga lühikese padruni mõistatuse lahendamisest ja süüdlaste karistamisest? Kõik oli läbi, otsas. Keemik ja vabrikudirektor Rupert Baptist Weber tõmbas ühe sahtli lahti ja võttis sealt klaasampulli 250 milligrammi kaaliumtsüaniidiga, mille oli ise valmistanud. Kogus oli arvestatud täpselt nii suur, et see mõjuks surmavalt. Weber pani mürgi ühele toimikukarbile ja tõi kanistritäie petrooleumi, mille ruumis hoolikalt ja ruttamata laiali valas. Ja siis veel ühe kanistritäie. Ta tahtis olla kindel, et kõik saab hävitatud ja tema jääb maailmale mõistatuseks.

Weber võttis mantli seljast ja valas ka selle petrooleumiga üle, kuni see tilkus ja oli uuesti selga tõmmatuna raske nagu raudrüü. Siis istus ta pöördtooli ja võttis püksitaskust tulemasina. Ta pistis ampulli suhu ja veeretas seda keelel sinna-tänna nagu kirsikivi. Ja äkki surus ta otsekui hajameelsusest hambad kokku, keeras samal ajal tulemasina ratast, ootas veel hetke leeki ja viskas siis tulemasina läbileotatud paberikuhjale. Ta tundis veel kuumust, ahmis siis õhku, sest ta maos valgus laiali sinihape, mis tekitas mõne sekundi jooksul hingamisraskused, ning lämbus. Kui ta mantel tuld võttis, oli Weber juba teadvuseta.

Weberi laskemoonavabriku katselabor hävis värvilistes leekides, mis kerkisid nii kõrgele, et tuld oli näha kilomeetrite kaugusele. Koonuskolbid ja kanistrid, laskemoon ja must püssirohi, mõõteklaasid ja -silindrid lõhkesid nagu ilutulestikuraketid. Puitseinad pilbastusid plahvatuse jõust ning tulekahju kuumus kõrvetas ära ka puud, mis seisid kolmkümmend meetrit eemal külmunud maapinnas.

Kõik katsed tulekahju kustutada olid asjatud. Labor põles nii põhjalikult maha, et oli raske kujutledagi, et selles paigas avaral vabrikuterritooriumil oli üldse kunagi hoone olnud. Vaid hiiglaslikud mahutid, veel mõni tund tagasi mürki täis, kõrgusid õhtutaeva taustal mustana nagu hambaköndid ja nende varasem sisu levitas kogu maa-alal apokalüptilist haisu. Selles polnud mingit kahtlust, et direktor oli plahvatuse hetkel olnud laboris. Bürootöötajad olid ju näinud teda sisenemas, ja vaikides tule ääres seisjaile tundus direktori kohutav lõpp loogilise tagajärjena elule, mida see väike mees oli elanud, piinates aastaid tuhandeid alluvaid, nii palgasaajaid kui ka sundvärvatuid.

Weberi süütekapsli- ja laskemoonavabrik jooksis kõige kiiremas korras laiali. Esimesena läksid kolm raamatupidajat. Nad putkasid päev pärast Weberi surma vabriku maa-aladelt minema. Paar päeva hiljem jätsid vabriku maha valvurid ja 17. aprillil lõpetasid viimased palgatöölised töö, sest keegi ei maksnud neile enam palka. Masinad pandi seisma ja hooned jäeti sunnitööliste hooleks. Keegi ei öelnud neile, mida nad tegema peaksid. Seepärast läksid töölised oma barakkidesse ja arutasid olukorda. Pool tosinat neist tahtis paigale jääda ja viia lõpule see, mida nad olid mõne aja eest alustanud: plaanipärane rämpsutootmine. Kuid nende sabotaažil polnud enam mõtet, sest seda, mida nad vabrikus tootsid, ei laaditud enam kunagi kaubavagunitesse ja veelgi vähem toimetati seda lünklikule rindele.

Kui ameeriklased 28. aprillil Augsburgi sisenesid, lahkusid Rupert Baptist Weberi vabrikust viimased inimesed, et mujal kuidagi läbi lüüa. Ja kui liitlased mõned päevad hiljem tõepoolest laskemoonavabriku värava ees seisid, polnud seal enam kedagi, kes oleks saanud neid kinni pidada või tervitada. Tühjade hoonete uurimisel leidsid ameeriklased kõikvõimalikku laskemoona, mille võtsid kaasa, sest esiteks ei tohtinud see sattuda vabalt ringihulkuvate natside kätte, teiseks aga taheti uurida vastase kaitsetehnikat ja võimalusel kõrvaldada omaenda varustuse kitsaskohad.

Ameerika major Clive Divis ei jõudnud ära imestada, kui talle kolm päeva pärast Müncheni vallutamist uuringute tulemused toodi. Saksmannid olid selles mahajäetud vabrikus linna lääneosas ilmselgelt suures koguses kasutuskõlbmatut kraami tootnud, pigem naljatooteid kui sõjaks kõlblikku materjali. Liivaga täidetud granaadid, liiga lühikesed padrunid, heitelaengud, mis tekitasid vaid peeretusesarnast heli, lisaks laadimata sütikukapsliga või inglistinast padrunid, mis moondusid juba magasini pistes. Mida iganes seal toodeti, oli see sama süütu nagu lumepallilahingu kuulid. See kõik pidi olema geniaalse sabotööri kätetöö.

Major, kellele kangesti meeldis sabotööri hullumeelne mõte säärast kraami rindele oma sõdureid nõrgestama saata, andis mõnele sõdurile ülesandeks seda salapärast firmat uurida. Nõnda asus rühm ameeriklasi koos tõlgiga teele, et mahajäetud vabrikust pabereid ja ümbruskonnast töölisi või võimalikke kaasosalisi otsida. Kohutavalt haisvalt maa-alalt ei leitud ühtki tõsiseltvõetavat dokumenti, kuid Eichenau külast saadi kätte valvemeeskonna liikmed, kes kinnitasid, et ei tea kasutuskõlbmatust sõjamoonast midagi, aga tunnistasid, et vabriku direktor ja omanik härra Weber oli hiljuti traagilises õnnetuses elu kaotanud. Soovitati üles otsida keegi Margarethe Telzerow, kes olevat olnud direktori parem käsi ja oskavat ettevõtte tegevuse kohta rohkem kõnelda.

Selle daami otsingud lõppesid kuus nädalat hiljem pigem juhuslikult, kui Ameerika sõdurid otsisid Schneitzlreuthis läbi ühe koostööst keeldunud talumehe talu ja leidsid naise, kes peitis end õunakapis. Paberite järgi oli tegu tollesama Margarethe Telzerowiga, kes veel mõni nädal tagasi oli juhatanud laskemoonavabriku bürood. Major oli üliõnnelik, et sai naisega tuttavaks, ehkki too reageeris hiiglasekasvu ameeriklase sõbralikele küsimustele esiotsa umbusuga. Ta oli valmistunud valetama, arvestades köie või vähemasti kasvatusmajaga, kuna oli kaasa aidanud surmavatele inimkatsetele, mida Weber oma sunnitööliste peal ette võttis. Tegelikult teadis sellest äärmisel juhul käputäis töötajaid ja valvureid. Ülejäänud vangidele olid nad luisanud, et nende kaaslased lasti vabaks või viidi üle teise kohta.

Margarethe Telzerow kukkus otsekui taevast maa peale, kui Ameerika ohvitser talle nüüd head oakohvi ja pehmet istekohta pakkus, et vestelda tollest tõelisest uljaspeast Weberist. Ta tahtvat teada kõike selle riukliku patsifisti kohta, kõmistas major. Margarethe Telzerow, kel polnud õrna aimugi tööliste sabotaažiaktidest, vaidles esmalt ägedasti vastu sellele, et tema direktor on ainsagi halva padruni tootnud, rääkimata nende edasisaatmisest. Seepeale kummardus major tema poole ja teatas, et sõda on läbi. Proual polevat vaja enam teeselda. Ta suudab ette kujutada, et ajad on prouale keerulised ja ta on segadusse aetud, ent tal ei olevat mingit põhjust kahelda Margarethe heades kavatsustes, sest tema ülemus olevat ju olnud oivaline koomik. Ta tõestas seda raamitud tunnistusega, mis andis teada, et Weberi laskemoonatehas on Wehrmachti heaks teinud esmaklassilist tööd. See olevat leitud ühe tootmishoone seinalt. Siis päris mees, kuidas Weberil oli õnnestunud säilitada korraliku ettevõtte mainet ja samal ajal päästa sadu inimelusid koonduslaagrisse sattumast. Kui Margarethe Telzerow taipas, et sel inimsõbralikul ameeriklasel on direktor Weberist ja tolle kirglikust tööst ilmselt täiesti vale ettekujutus, võttis ta lonksu kohvi, ajas selja sirgu ja hakkas niimoodi valetama, nagu ilmselt ükski inimene pärast sõda polnud valetanud.

See oli lahke härra Weberi sünnihetk. Järgmistel aastakümnetel ei olnud kellelgi midagi vastupidist väita. Endast andsid märku küll mõned vahialused ja ümberkaudsed elanikud, kes tõestasid direktori külmaverelist ja julma käitumist ning paindumatut natsionaalsotsialistlikku hoiakut, ent seda võeti kavala natsivastase taktika märgina. Ning kunagistel valvuritel ja raamatupidajatel polnud üldse huvi seda tõlgendust kummutada, nii et nad ei öelnud midagi.

Margarethe Telzerow vabastati koostöö eest Weberi laskemoonatehase juhtumi lahendamisel natsismikahtlustusest ning ta töötas veel kuni kuuekümnendate aastateni ühe suure Müncheni ettevõtte kontoris. Ta suri 1991 hooldekodus. Tõe Weberi, tema labori, hirmsate mõrvade ning piinatud mustlaste ja kommunistide kohta jättis ta enese teada; viimaks kadusid ta mälestused niikuinii tema jaoks õnnistatud dementsuse hämusse. Rupert Baptist Weberi ümbersünd sadistlikust kurjategijast vembukaks filantroobiks oli hiljemalt kümme aastat pärast sõja lõppu täielik, kui Hollywoodi film „Der gute Nazi”¹ jutustas kogu loo tobearmsast mänguasjavabrikandist Weberist tragikoomilise farsina ja andis sellega tõele viimase lihvi.

Weberi süütekapsli- ja laskemoonavabriku maad käisid alla. See oli rohkem kui 130 hektari suurune tarastatud ala, mille selge jaotus juhtkonna-, tootmis-, lao- ja uurimisüksuseks aegamisi hajus ja kasvas kinni. Sellal kui telliskividest juhtkonnahoone sissesõidutee lähedal ja suur plats kolme tootmishoonega jäid keskpärasena püsima, vajusid lihtsad elubarakid mõne aastaga kokku.

Seitsmekümnendatel aastatel murdsid noorukid lahti luku, millega linnavalitsus oli värava kinni pannud. Nad uurisid seiklusi otsides halle ja üks viieteistaastane sai läbi katuse 22 meetrit allpool olevale vabrikupõrandale kukkudes surma. Mõned aastad kasutati täpselt 1000 meetrit pikka ja nöörsirget teed vabrikumaadel ebaseaduslikeks võiduajamisteks ning tootmishallides seadsid end sisse hipid, kes elasid seal linna loal ning tasuta elektri- ja veevarustusega, kadudes niimoodi vähemalt kesklinnast.

Üheksakümnendatel avastas vabrikumaastiku üks meelelahutusfirma. Hallides avati teknoklubid, platsil lonkisid noorukid, sõid pitsat või rüüpasid kokse ja ajasid pikajuukselised põliselanikud maalt välja. Suur osa vabrikupiirkonnast koosnes endiselt metsistunud kõnnumaast ja hiiglaslikust parkimisplatsist, mille tarbeks aeti maa-ala põhjaosa enam-vähem siledaks, roostes mahutid võeti maha ja betoontsisternide jäänused aeti täis.

Ja siis otsustas linnanõukogu selle tohutu maalahmakaga midagi mõistlikku ette võtta, Baieri pealinna korteripuudust leevendada ja ehitada vabriku maadele suur elurajoon. Sellest uuest kvartalist pidi saama musterlinn, mis on rajatud linnaarenduse ja sotsioloogiauuringute uusimate teadmiste järgi. Ökoloogiline, jätkusuutlik ja sotsiaalselt eelmise omaniku Rupert Baptist Weberi vaimus. Isikliku raudteevõrgu, mänguväljakute ja ehitistega, mis teevad elu elamisväärseks. Äride ja restoranide, arstikabinettide ja ametiasutuste, korterite ja eramajadega, peaaegu autovaba ja roheline, kus vähegi võimalik. Arhitektide ja linnaplaneerijate unistus, linlik ja ühtaegu piisavalt maalähedane, võimalus pakkuda elanikele värsket õhku ja ilusaid vaateid.

Tootmishalle vabrikumaade keskel võeti vähemaks ja allesjäänud renoveeriti väljastpoolt. Ühte tuli uus linnaraudteejaam, teine täideti ostukeskusega, et elanikud saaksid sisseoste teha seal, kus elavad. Kolmas hall kujundati ümber kino ja restoranidega kultuurikeskuseks. Juhtkonnahoonesse kolis sisse infokeskus tubli Weberi õnnistusrikka tegevuse kohta. Kõik küll teadsid ammu, et tema sabotaažiaktid leidsid aset kõigest seitsme nädala jooksul enne ta surma ning ükski vigane padrun ei sattunud Saksa sõjaväe kätte, sest kaubavagunid Weberi laskemoonatehase toodanguga enam rindele ei jõudnud, kuid seda ei võinud hea nats ju teada ja see ei pisendanud tema teeneid vähimalgi määral.

Sellal kui varustuspiirkonnad vabrikualade keskuses hoolitsesid linliku toimekuse eest, pidid hallide ümber tekkima elukvartalid – sängitatud pargisarnase roheala keskele, mille lõunaossa, varasema sissepääsu juurde, oli ette nähtud isegi väike järv. Nende kõrvale tuli hulk põlvkondade maju. Katustele päikesepaneelid. Laitmatu prügisorteerimissüsteem. Jalgrattateed. Kõik kooliastmed. Kultuuriprogrammid. Kodanikuosalus, isegi väike pooliseseisev hoolekogu. See oli perekondade unistus – ja vallalistele võimalus kohtuda tangokursustel ja spordiüritustel. Korterite pinnad pidid algama 50 ruutmeetrist, ridamajatüüpi süsteemmajad olid plaanitud kuni 210-ruutmeetrise elamispinnaga ja koos isikliku aia või vähemalt aiaosaga.

Keskusest väljapoole pidid hooned muutuma väiksemaks, et miski ei varjaks vaadet maale. Tänavad said heategijate ja eriti nende kirjanike nimed, kel oli teeneid lastekirjanduse vallas. Astrid Lindgren. Michael Ende. Erich Kästner. James Krüss. Albert Schweitzer. Ema Teresa. Ja kõige keskel oli Rupert Baptist Weberi väljak.

Kui uue linnaosa kavandamine oli suurelt jaolt lõppenud, asuti sellele välja mõtlema nime, korraldati avalik konkurss, mille võitis üks Ingolstadti pensionär. Tema ettepanek oli parem kui kolm tuhat ülejäänut. Kitsamasse valikusse jõudsid sellised sõnamoodustised nagu Rupertsheim, Weberhausen ja Weberstadt, kuid pärast tulist žürii koosolekut võitis viimaks Franz Stellermairi Weberhöhe. Höhe² sellepärast, et maapind oli siin tõepoolest kuuskümmend meetrit kõrgemal kui ülejäänud linn, mis polnud peale härra Stellermairi kellelegi silma torganud.

Juba kaks aastat enne esimese korteri valmimist oli peaaegu kogu elamupiirkond maha müüdud või välja üüritud. Eriti just noored pered kaklesid taskukohaste majakeste pärast, isegi kui neil oli algul keeruline sealt tööle jõuda, sest Weberhöhe rongipeatus ei olnud lihtsalt veel valmis. Kuid viimaks sai linnapea rongijaama pidulikult avada ning ta ei jätnud kasutamata võimalust Rupert Baptist Weberi väljakul peetud kõnes veel kord mainida, et see oli olnud just nimelt Weber, kes kujundas selle paiga õhkkonna, aura, nagu tänapäeval vist öeldaks, mis kestab palju põlvkondi ja nüüd selles imelises arhitektuuris taas õitsele lööb. Siis pühendus ta mõneks minutiks omaenese teenete üleslugemisele linnaplaneerimisel ja poliitiliste vastaste kirumisele, jõudis tagasi piirkonna täieliku väljakujundamise juurde ning avaldas viimaks lootust, et siin kohtuvad inimesed nüüdisaegsel moel ning puhuvad uuele kvartalile elu sisse sallivuses ja üksmeeles. Siis laulis Margarethe Telzerowi põhikooli koor ühe laulu ja linnapea vaatles naeratades rahvast, vähemalt seni, kuni märkas kummalisi plakatitega inimesi.

Nad seisid kõige taga. Neid oli ainult kaks. Üks mees ja üks naine, üsna vanad ja üsna vaesed. Linnapea pöördus oma pressisekretäri poole ja küsis, mis kujud need sellised on. Naine sosistas vastu, et tegu on kahe kodanikuga, kes olid juba ka raekojas käinud, ilmselt Rumeenia mustlased. Nad olid palunud kokkusaamist, kuid peletati minema. Linnapea kõverdas nägu ja tegi, nagu kuulaks ta vaimustatult kolmanda klassi lapsi, kes laulsid ilma palumata veel ühe laulu. Ta keeras end taas poolenisti ringi ja küsis, mida need mustlased siis tahavad, kuid pressisekretär kehitas vaid õlgu. Niisiis kissitas linnapea silmi ja uuris pisikest plakatit, mida vana mees harjavarre otsas hoidis. Esimesed tähed olid hästi näha, siis aga läks kiri väiksemaks, sest onkel oli maalitud sõnade pikkusega ilmselgelt valearvestuse teinud. Linnapeal kulus kakskümmend sekundit mõistmaks, mis seal seisis: „Ajaloovõltsimise vastu, ohvrite õigeksmõistmise poolt”. Linnapeal polnud õrna aimugi, mida see pidi tähendama. Ta ootas ära laulu lõpu ja enne, kui lapsed jõudsid kolmandat alustada, tõmbas ta maha rongijaama nime varjanud riide ja hüüdis linnakodanike aplausi saatel: „Tere tulemast Weberhöhele!”