Читать книгу Enne lõppu - Jana Maasik - Страница 3

PÄRAST TEIST TUNDI HAKKAB SADAMA. Vihm peksab vastu aknaklaase ja vahetunnisuitsetajad saabuvad igasse tundi märgade ja haisvatena. Õpetajad on eriti õelad. Artur Sergo küsib Andred ja Andre ütleb pingist tõusmata: „Pole õppinud.“

Seepeale esitab Sergo oma tavalise tiraadi sellest, kuidas me kõik lolliks jääme, kuidas pole mingit mõtet meile üldse midagi õpetada, ja keskendub ülejäänud kolmekümne minuti jooksul elukoolile ehk nädala poliitikasündmuste lahkamisele ning kooli parteirakukese sarjamisele. „Põhimõttelagedus, müüdavus ja konformism. Selleks, et vandalismi jäljed ja rõvedused, mida teie (sõna „teie“ on tugevalt rõhutatud) WC seintele sodite, igal aastal üle saaksid värvitud, astutakse meil siin erakonda. Millist eeskuju see näitab?!“ kärgib ta meid vihaselt jõllitades. Meie mõtleme kergendustundega, et ega ta vist täna rohkem kedagi ei küsi.

„Teil on võimalik valida,“ jätkab Sergo. „Alati on valik.“

Meie juba teame seda. Valida on selle vahel, kas olla aus, põhimõttekindel ja paratamatult kibestunud idealist nagu Sergo, kes on kolmkümmend viis aastat väiksepalgaline õpetaja olnud, keda kunagi direktori või õppealajuhataja toolile ei lasta, või siis olla edukas nagu naeratav ja nooruke direktor Juhe. Neist kahest on Juhe otsustavalt meelitavam valik. „Kõigist oskustest kõige tähtsam oskus on suhtlemisoskus,“ ütles Juhe ühel aktusel soojalt naeratades. Tõlkes: „Tähtis pole, mida sa tead, vaid keda ja kui hästi sa tead.“ Mõnel järgneval korral unustas ta suhtlemisoskust mainida ja rääkis meile julgustavat juttu meid ootavast ilusast tulevikust, kus kõik sõltub meie töökusest, teadmistest ja kohanemisvõimest. Mina mõtlesin sellele vaatamata juurde: „Ja suhtlemisoskusest.“

Sergo on üksikonutaja. Ükski teine õpetaja ilma tungiva vajaduseta rohkem kui kaheks minutiks tema kõrvale ei jää. Ta teeb kõike vastupidiselt Juhtmele. Lühidalt: mitte ühtegi lootuskiirt, päikeselise inimese vastand. Pärast seda, kui Harriet me koolist ära läks, tunnen ma Sergoga (vastumeelselt küll) tugevat ühtekuuluvustunnet. Mina ja Sergo, paras paar. Mis oleks, kui minagi hakkaksin õpetajaks ja trambiksin täpselt nagu Sergo laste enesehinnangut jalge alla hüüdlausetega „Te jäätegi kõik lolliks!“, „Te ei saa kunagi tööd!“, „Ma söön oma trussikud ära, kui teist rohkem kui kümme ülikooli sisse saab!“. Viimane on ikka eriti piiripealne ja võimalike soovimatute tagajärgedega lubadus. Mina ise arvan, et vähemalt viisteist saavad. Kuigi Sergo on muidugi vanamoodne ja loeb ülikoolideks vaid TTÜ-d, TÜ-d, TLÜ-d ja võib-olla ka EKA-t ja EMTA-t. Välismaa variante ei pea ta samuti vist võimalikuks.

Mu mõtted katkestab Sergo. „Alicia Keegel, pange endale ometigi midagi selga! Õues on siiski jahe, ja klassiruumid … Selles asjas pole isegi erakonda astumisest kasu.“ Ta teeb grimassi, mida Ruuf nii osavalt jäljendab. „Lühidalt, ma tahtsin öelda, et pole mingit vajadust end sel viisil paljastada.“

Alicia hakkab mu kõrval pisarad kurgus seljakotist kampsunit otsima. Sergo küsib: „Kuhu ma jäingi?“ Mul on ammu järg käest läinud, aga LJ esimesest pingist vastab: „Paremäärmuslased.“ Sergo noogutab asjalikult ja jätkab: „Ärge mitte kunagi alahinnake inimlikku lollust. Ükski meie erakondadest ei tee seda. Enamik inimesi ei taha tõde, nad vajavad lihtsalt jõulist ja lihtsakoelist kinnitust, et see, millesse nad usuvad, ongi tõde.“

Alicia nuuskab nutuselt nina ja klõpsib laua all telefoniekraanile järgmist lauset.

„Alicia Keegel!“ krääksatab Sergo sellise häälega, nagu oleks olukord nüüd juba küll üle mõistuse. „Käed laua peale!“

Teoreetiliselt on meil telefonide kasutamine tundide ajal keelatud, aga kedagi see tavaliselt ei huvita.

„Tooge see telefon siia minu lauale.“

Pärast üht samasugust tundi, kui mina kahe sain ja terve klass läbi sõimati, selgitas Harriet mulle, et maailm on sergosid täis. „Nad ei ole rahul sellega, kes nad on ja mida nad on saavutanud. Lepi sellega, sa ei suuda neid muuta.“

Alicia lukustab käigu pealt telefoni ning läheneb õpetaja lauale. Sergo jälgib teda heledate puhmaskulmude alt, veab suu viltu ja trummeldab näpuotstega lauaplaadil. Seejärel küsib ta hajameelselt Alicia iPhone'i silmitsedes: „Kuhu ma jäin?“

LJ ütleb: „Lollid.“

Viisteist sekundit enne kellahelinat teatab Sergo: „Leheküljed kakskümmend neli kuni kolmkümmend lugege läbi, konspekteerige ja õppige selgeks. Järgmises tunnis teeme töö.“

• • •

Pikal vahetunnil haagib Alicia end mu käevangu ja teeb ettepaneku pirukaga piirduda. Järjekorras seisavad meie ees Eekloo ja Tammetasku, mõlemad erutatud ja endast ära. Eekloo ütleb: „Sa oled mind ikka alati hästi mõistnud. Vaata, ma olen siin koolis töötanud varsti kakskümmend aastat. Kahetuhande esimesel oli mu palk …“

Tammetasku silmitseb teda poolpahaselt: „Kahetuhande esimesel? Arusaadav ju, sul polnud siis veel üldse kogemusi. Pane tähele, eile rääkis Heidi, et üks tema klassi radiaatoritest tilgub …“

„Ma õppisin Tartus, mitte mingis …“ ei lase Eekloo end radiaatori teemast eksitada.

„Kuulge, ütlesin ma Ojatagusele, Heidi Bret ostis oma klassi ise plastmassämbri, et vesi põrandale ei tilguks, ja tead, mida Ojatagune vastas?“

„Kiitusega diplom, cum laude. Mu lõputöö sai maksimumpunktid. Lõpetades olid mul kõik teed …“

„Jah, muidugi. Ojatagune ütles ka, et hariduse tase sõltub märksa enam õpetajate kvaliteedist kui tilkuvatest radiaatoritest. Tõtt-öelda, mina isiklikult ei ole …“

„Ma täitsin kõik tingimused! Meie kursusel oli veel vaid üks üliõpilane, kelle keskmine hinne oli minu omast kõrgem.“

„Lihtsalt õudne, häbi hakkab,“ märgib Tammetasku seepeale nördinult. Ta pilk on kinnitatud kolmele võimalikule pirukavariandile, ükski neist pole kuigi isuäratav.

„Neli koma kaheksa! Neli koma kaheksa. Ilmaril oli ainult pool punkti kõrgem tulemus. Ta oli sel ajal ilus tumeda peaga poiss, kõik tüdrukud vaatasid teda, praegu töötab ta haridusministeeriumis. Võib-olla sa oled temast isegi kuulnud.“

„Tead, minu kannatusel on ka piirid!“ sekkub ärritunud Tammetasku. „Viimane kord, kui ma siia järjekorda seisma jään. Mõni siin purjetab alati kõigist mööda, ja siis räägib veel õpilaste austamisest. Tule, lähme ka! Tule nüüd!“

Alicia haigutab mu kõrval, mina naeran vaikselt ja ütlen: „Sa oled mind ikka alati hästi mõistnud.“

Kui me oleme oma pirukad kätte saanud, küsin Alicialt: „Kuidas see vahetusõpilaste asi on edenenud?“

„Ma arvan, et ma saan. Seal ei ole tegelikult teist variantigi. See oleks lihtsalt ebaõiglane, kui ma ei saaks. Kuule, see küll apelsinimahl pole! Maitse. Rohkem nagu segumahl pooleks veega.“

Ma mõtlen Harrieti peale. Sellest, kuidas tema pirukat sõi, täis suuga rääkis ja naeris. Sellest, kuidas ta vaatas. See oli tegelikult harjumatu. Ta vaatas just nii, nagu teda tegelikult ka huvitaks. Ja siis oli tal komme sind puudutada, haarata sust kinni ja mõni sekund hoida. Alguses oli see võõrastav, hiljem harjusin ma muidugi ära. Ta tuli meie klassi kaheksandas, neljandal veerandil. Oli Lossi tund. Peel seisis Harrieti ja Lossi vahel ilmega, nagu kuuluks kogu au selle tüdruku maaletoomise eest temale. Meid oli juba varem hoiatatud, et tuleb uus tüdruk, välismaa koolist, valdab vabalt mitut võõrkeelt. Kujutasin ette püstise ninaga hellitatud nohikut, aga Harriet polnud selline. Tal olid muidugi ägedad riided, aga üks ta saapanöör oli lahti, ta juuksed olid lühemad kui Richardil, kel on paari sentimeetri pikkune siil, ta naeratas uljalt nagu mõni poiss pärast pahandust, vaatas klassis ringi ja leidis siis minu. Seejärel ei jäänud ta enam Peeli ülepaisutatud tervituskõnet kuulama, vaid looberdas otsejoones minu kõrvale. „Harriet,“ ütles ta ja viskas koti keset lauda, nii et mu keemiaõpik kolaki põrandale lendas. Tema sukeldus kohe raamatule järele ja nügis minu ees istuva Mõmmibeebi peaaegu oma toolilt maha. Peel püüdis samal ajal pidulikkust säilitada ja jätkata, mõned naersid, sõnad nagu „diplomaatide laste kool“, „riigi esindamine“ ja veel midagi säärast jõudsid olenemata ehmatusest mu kuulmekilele. Harriet meeldis mulle ‒ kohe. Temas polnud raasugi ülbust. Vaatasin ta erksaid siniseid silmi, nende kohal kaarduvaid tugevaid kulme, suud, mida võis jäädagi vaatama ja mõelda, et see on kõige ilusam suu, mida sa kunagi näinud oled. Ta pikki ja kõhnasid jalgu katsid täpilised sukad, mis tipnesid rohmakate saabastega. Seljas oli tal kitsas nahkseelik ja kampsun, mis kippus kas üle ühe või teise õla vajuma. Peel ütles mahakäinud pidulikkudega: „Ma olen päris kindel, et te võtate ta endi sekka … tähendab, et te võtate ta hästi vastu,“ ja kadus minema. Harriet sosistas: „Mis su nimi on?“ Mina sosistasin: „Katrina.“

„Tead, mul on päriselt ka selline tunne, et ma meeldin talle,“ segab Alicia mu ajarännakut.

„Kellele?“

„Sa ei saanud aru siis, kellest ma rääkisin või?“ küsib Alicia ja silmitseb mind viivu justkui poolearulist. „Andrele muidugi!“

Andrele muidugi!

Katrina, teeskle, et sa ei hooli.

Teeskle!

Hammustan suure ampsu ja küsin kahe neelatuse vahel: „Andrele?“ See ei kõlanud nii üllatunud-reipalt, kui ma oleksin soovinud. „Miks sa nii arvad?“

Nüüd on Alicia käsutuses kogu mu tähelepanu. Õnneks pole tal kunagi midagi selle vastu, et oma lemmikteemat mitu korda ette kanda. „Tead, ta vaatab mind nii imelikult. Täitsa nagu mu sisse kohe.“

Noogutan. Ma saan suurepäraselt aru, millest ta räägib. Otsepilk, viivu pikem, kui reegel ette näeb. Katsetab oma mõju. Ma tajusin seda umbes samamoodi.

Alicia hingab kuskil kõrgemas registris sisse ja välja ning sätib juukseid. „Imelik, eks. Ta ei pea nagu midagi tegema. Meil on nagu supertõmme.“

Jätan viimase lause tähelepanuta. Ütlen: „Ta jälgib ja märkab.“

„Mhm. Just! Nagu hüpnotiseerib! Ja ta on nii tark, et ma ei julge tema kuuldes peaaegu nagu suudki lahti teha. Ja ma ei saa tast üldse arugi. Mida ta nagu tahab? Ta ei ürita mind nagu isegi … saad aru küll …“

Seni, mõtlen mina. Ja tunnen, et aitab. Juba hakkabki mulle liiga palju saama. „Alicia. Okei. Kuule, ma pean nüüd minema.“

„Oota nüüd! Sa pole oma pirukatki ära söönud! Ma ei tahtnudki tegelikult sellest rääkida. Ma lihtsalt mõtlesin, miks ta minu valis. Saad sa sellest aru?“

Sellepärast, et sa lasksid end valida. Olid piisavalt edev. Täpselt nagu mina, täpselt nagu pärast mind Elois ja Bibi … Ma ei tea, kes kõik veel, ööklubides, Keilas, seal, kus ta varem õppis.

Valjusti ütlen: „Sa oled ilus tüdruk. Miks sa imestad?“

„Arvad?“

Mina noogutan ja mõtlen, et mind vaevasid täpselt samad küsimused. Ma tahtsin niisamuti seda poissi mõista, siiamaani tahan.

„Saladuslik!“ hüüatab Alicia. „Ah! On ju? Saladuslik on õige sõna! Ja ta nahktagi lõhnab nii hästi.“

Asi pole lõhnas. Asi on … ma ei oska seda hästi väljendada … asi on kõiges. Selles, kuidas ta ühtaegu ligi tõmbab ja tõrjub; selles, kuidas ta naeratab ja ta nägu siis täiesti teistsuguseks muutub; selles, mida ta ütleb, nii harva kui seda ka juhtub. Asi on kohalolus, olemasolus, eemalviibimises. Ta istub enamikes tundides koos Altiga minu ja Alicia taga. Ja see on hull värk. See on. Kui see mulle meelde tuleb, ei suuda ma keskenduda. Õpetaja räägib midagi, mul pole aimugi, millest. Lihtsalt teadmine, et ta seal istub, võib nii sassi lüüa, et väline kontroll hakkab võimatu tunduma. Ja sa ei julge silmi tõsta või häält teha, sest sa kardad, et kõik see virvarr paistab välja, kiirgab isegi kinniste laugude alt. Harriet ütles ükskord, et ta saab juba paarisaja meetri kauguselt aru, mis tuju mul on või mis muusikat ma parasjagu kuulan. Kehahoiaku, kõnnaku, ma ei tea, mille järgi veel. Ja sellised tähelepanekud teevad ettevaatlikuks. Ma ei taha, et mu kesta järgi võiks liiga palju järeldusi teha. Andre kest ei reeda peaaegu midagi. Tal pole dekoratsioone peal: lugusid jutustavaid T-särke, ninaneeti või muud sellist. Teda ei saa lihtsalt liigitada ja kasti toppida.

„Alicia, tegelikult ka, ma pean nüüd ikkagi minema.“

„Mis sul on? Ma tahan sinuga rääkida. Sa ka ju käisid temaga kunagi? Kas ma mäletan valesti?“

„Ei. Ma ei tea. See ei olnud nagu eriti käimine.“

„Ikkagi. Saad aru, ta nagu ajab mind närvi vahepeal. Ta ei taha üldse minuga rääkida ega mind kuulata.“

„Alicia, ma ei oska sulle nõu anda,“ ütlen mina ja astun kiirkõnnil koridori poole. LJ häälega öeldud sõnad: Kui sa arvad, et sa oled millegi poolest huvitav, siis mõtle uuesti, kumisevad mu kõrvus.