Читать книгу Minu Bulgaaria. Magusad tomatid ja hapud viinamarjad - Janek Balõnski - Страница 6

2005. aasta sügise Bulgaaria oma süütuse, vaesuse, mustuse ja lagunenud tänavatega toob meelde 1990. aastate Eesti, kus ettevõtluse mõttes kõik ju algaski. Öeldud on, et juhus annab võimaluse valmis vaimule. Minu jaoks oli niisugune juhus Bulgaariasse kolinud sõbrale küllasõit.

Maandun lennukiga öises Sofias üheskoos sõber Askoga. On 2005. aasta 25. september. Lohistame oma kohvrid vanast väsinud terminalist välja ja kohtume kamraad Pärlaga, kes on meile mingi vana panniga vastu tulnud. Lämmatav soojus tervitab uksel ja sunnib joped kotisangade vahele. Natuke trügimist keset pähklimüüjaid ja varrukast sikutavaid taksojuhte ning olemegi teel.

Linn on vana, aga meile uus ja huvitav. Miski ei viita sellele, et viis aastat hiljem maksan siin riigis 60 inimesele palka ja olen bulgaarlastega suureks sõbraks saanud. Ma ei saa veel kuidagi teada, et veedan siin järgmise viie aasta jooksul poole oma elust. Kõik see on alles sündimas. Sügiseselt soe lõunamaa võtab mind vastu kui tavalist turisti. Meeleolu on mõnus ja Pärla vaimustus sellest riigist nakatab meidki. Just niiviisi, turistiraamat ühes, kohv teises käes, me järgmisel hommikul linna avastama lähemegi.

Näeme Sofia vana väsinud kultuurikeskust ja selle ees hiiglaslikku betoonväljakut, mida ilustavad 20 aastat tagasi töötanud purskkaevud. Nende pilte trükitakse endiselt koos kloostrite omadega paljude turismiraamatute esikaanele, kuigi vett ei ole siit tulnud enam tilkagi juba väga palju aastaid. Üks kena foto 1980. aastatest aga tuletab siiski kõigile meelde, et siin tõesti kunagi oli park. Keskväljaku kõrval seisab mingi imelik 30 meetri kõrgune monument pudenevate katteplaatide ja poolupakil aiaga. See monument, „1300 aastat Bulgaariat” seisvat juba kaua katkisena – pole saavutatud kokkulepet, kuidas ausammast remontida. Tervena nähti teda ainult paar aastat pärast avamist. Just on avatud esimene McDonald’s. Siinsamas on väsinud siseturg. Mitmesugust mõõtu täikad siin ja seal. Luksuslik kesktänav. Brändipoed. Väga tumedad inimesed, mida tumedam, seda kahtlasem. Pidev kõnetamine kõnniteel väsitab juba esimesel päeval, edaspidi harjun seda ignoreerima.

Kohaliku toidu maitsed ja lõhnad tekitavad omamoodi sideme siinse eluga, korraks olen justkui osa sellest. Vaimus­tun salatitest ja kebabitest. Legendaarne Šopska salat viib keele alla. Selle kuulsa tomati-kurgi-toorjuustusalati autori­õigust peavad enda omaks nii Serbia, Makedoonia, Kreeka kui Bulgaaria ja keegi neist ei jäta kunagi mainimata, kui ebaõiglaselt teised seda salatit enda omaks väidavad.

Kui hiljem püsivalt Bulgaariasse olen kolinud, kaob küm­me kilo kehakaalu paari kuuga märkamatult. Maitsvad salatid ühelt poolt ja stress teiselt poolt teevad oma töö.

Lõunamaa tõeliselt mahlastest tomatitest räägivad ju kõik turistid kodus veel tükk aega. Jah, kui ikka mõnda aega süüa tomatit, mis maitseb nagu puhas päike, on raske mõelda maitsvaks seda Eestis talviti müüdavat punakat kõva plönni.

Septembrilõpu Sofia jaoks tavaline, aga meile siiski tõeliselt palav ilm, võimsad mäed ja lakkamatu sigaretivine kõikjal on esimesed muljed. Esimese õhtuse pikniku teeme järgmisel päeval linnast 15 kilomeetrit väljas, teispool Vitoša mäge asuvas orus ühe ilusa künka tipus. Just siia peaks varsti tekkima eestlaste ehitatav luksuslik elurajoon ja kuulujutu järgi on umbes täpselt pooled eestlased siia oma raha investeerinud. Praegu on siin ainult ohakad ja kitsed. Karjane teeb juttu ja küsib suitsu. Püüame vene keeles temaga suhelda, aga sellest ei tule midagi välja. Tema lambad üritavad midagi leida kibuvitsapõõsaste moodi taimede alt, kuid päike on rohu ära kõrvetanud.

All orus on väike küla, eemal suur järv, kaugemal tossavad korstnad. Pool silmapiiri haarab mägi, mille tegelikust suurusest saan alles palju hiljem aru, kui seal ekslemas käin. Vitoša mäe ümber hakatakse aastaid hiljem sõitma 100 kilomeetri rattasõitu ja vahel tuleb mäelt ka eksinud turiste päästa. Joome veini, katsetame oma fotokaid loojuva päikese tingimustes, proovime Pärla maastikudžiibi võimekust ja naudime vaateid.

Seitse aastat hiljem on meie piknikukoha peal tõesti poole­saja majaga küla ja mina puutun loodetud luksusrajooni projektiga uuesti kokku veidi teise kandi pealt. Nimelt otsivad mind ühel hetkel üles need inimesed, kes sinna oma raha laenasid, aga seda tagasi ei saanud. Aitan neil ilma akendeta maju müüa ja toon sel moel veidi raha Eestisse tagasi.

Esimene nädal Bulgaarias möödub ruttu. See on kui tugev värskendus, võrreldes minu viimaste aastate paika loksunud eluga Eestis. Viis aastat palgatööd ühes ja samas ettevõttes on teinud oma töö, aeg on muutusteks küps. Esiteks on mind juba ammu häirinud asjaolu, et ma ei ole oma aja peremees. Teiseks ei sõltu minu sissetulek eriti minu suuremast pingutusest, vähemalt mitte käegakatsutavas ajalises perspektiivis. Ettevõtjaks hakkamine tundub möödapääsmatu, alternatiive ma sellele ei näe.

Tahtmine tekkis juba aastate eest. Sõber Pärlaga kirjutatud äriplaane ja mitmesuguste ideede arvutusi on terve sahtel täis. Iga järgmist ideed oleme uurinud ja katsetanud aja jooksul järjest tõsisemalt, aga töölt pole ma endiselt ära tulnud. See häirib mind rohkem kui kunagi varem. Keegi ütles ühes Hollywoodi filmis, et juhus annab võimaluse valmis vaimule. Niisugune juhus oli minu jaoks sõbra kolimine Bulgaariasse ja talle küllasõit. Vaim oli valmis.

2005. aasta sügise Bulgaaria oma süütuse, vaesuse, mustuse ja lagunenud tänavatega toob meelde 1990. aastate Eesti, kus ettevõtluse mõttes kõik ju algaski. Need vabariigi alguse ja krooni tuleku ajad olid Eestis mulle küll keskkooliaastad, aga ettevõtete tekke- ja arengulugusid nägin hiljem ikkagi piisavalt lähedalt. Bulgaarias tundub kõik veel ees olevat. Eestist neli korda suurem riik, pealinnas kaks miljonit inimest, aga samas pole siin isegi ühtegi uut kaubamaja, ainult vana ja väsinud ЦУM (Централният универсален магазин)^[1.] ilma toidupoeta. Liisingufirmad on väikesed nagu Hansa Liisingu Pärnu osakond. Ei ühtegi uut laokeskust ega logistikaparki. Uskumatult vähe arenenud äriteenuseid.

Just äriteenuste poole meie mõtted liiguvadki. See tundub käegakatsutavam ja reaalsem teostada. Erastamises me siin ilmselt osaleda ei suudaks ja tootmist võõras riigis käivitada tundub pikaldane ja keerukas. Vaatame, milliseid lihtsamaid äriteenuseid saaks Eestist siia kergesti tuua. Arutame kontorite veeautomaatide teemal ja imestame, et nii kuumas riigis ei ole see teenus üldse levinud. Jalutame mööda kesklinna räämas tänavaid ja arutame, mida siin siis teha saaks. Uurime kinnisvara- ja automüügiportaale ning näeme, et need on väga algelised ja üldsegi mitte populaarsed. Teemadel ei paista lõppu tulevat, aga lõpuks jääme pidama kahe rentimisega seotu juures. Üks neist on Eestis levinud porivaipade teenus ja teine ehitustehnika rent. Porivaibad tunduvad meile põnevalt kasumlikud ja ehitustehnika rent näib olevat just see, mida kinnisvarabuumi käes õitsev Bulgaaria väga vajab.

Äkki tundume endale hirmus targad. Me ju teame täpselt, mis siin riigis järgmistel aastatel juhtuma hakkab. Sama tundsid sel hetkel vist ka kümned teised eestlased, inglased ja sakslased, kes oma sääste meeletutes kogustes siia ja sinna Bulgaariasse investeerisid. Hetkeolukord tundub nii ajutine. Kohe-kohe saabub siia Euroopa Liit, kõik saavad rikkamaks, korruptsioon ja kuritegevus kaovad, inimesed saavad kul­tuurseks, sportlikuks ja ausaks. Filosofeerime sel teemal, kui­das igas järgmises Euroopa riigis toimuvad samad sündmused nagu Eestis üha kiiremini ja kiiremini. Arvutame ja ennustame seda, millal Bulgaaria jõuab Eestiga samale tasemele ja millised on meie eelised või nõrkused Bulgaariaga võrreldes. Just samal ajal toimunud Eesti kinnisvarainvestorite rünnak Bulgaariasse üksnes innustas mind. On selge, et just nüüd ja just siin tuleb midagi ette võtta.

Tagasisõit Eestisse kainestab, kuid järgmisel esmaspäeval tööle minnes tunnen, kuidas energia enam ei voola. See päev on minu jaoks otsustav pööre. „Lõpetasin täna töölepingu. Ostsin piletid Sofiasse ka ära.” Selline meil saabub mulle kuu aega hiljem sõber Askolt, kui on üks tavaline sombune 2005. aasta novembrikuu õhtu. No kurat, mida mina siis veel ootan? Võtan ka kohe nädala puhkust, et oma äriplaani arvutused üle kontrollida ja kohtuda kõigi sõpradega, keda olen juba kutsunud kaasa investeerima. Asko julgus tõmbab mu täiega käima.

Möllasime Askoga kunagi küll ühiselt tudengiorganisat­sioonis, kuid toona olime noored ja rohelised. Tookordne tutvus jäi põgusaks ja me ei ole juba üle viie aasta eriti suhelnud. Tean, et ta on juhtinud mitut Pärnitsa ettevõtet ja toonud neid välja probleemidest. Hindan tema energiat ja muretust teiste arvamuse suhtes. Püüan võtta mõõtu tema initsiatii­vist Bulgaaria teemal ja otsustan, et ma mitte ei proovi seekord projekti käivitada, vaid teengi seda tagasi vaatamata ja muretsemata, kas see õnnestub või mitte. Registreerin ette­-võtte Bulgaarias ära. Nüüd on tal ametlik nimi: StroyRent ehk EhitusRent. Panen Eestis lahkumisavalduse lauale ja järgmisest hommikust ärkan kuidagi iseenesest mõttega, et olen nüüd ettevõtja ehitustehnika rentimise äris. Müün maha korteri ja panen enamiku säästudest sellesse projekti. Jätan alles ainult niipalju, et jaguks uue kodu minimaalseks sissemakseks. Luban parimatele sõpradele, et pühendun nüüd ainult sellele ettevõttele, ja kutsun neid kaasa investeerima.

„No aga kuidas sul endal on? Kas silm särab ikka?” patsutab üks Eesti ehitusettevõtja mulle õlale ja võtab meie kohtumise lühidalt kokku. „Kui su sõbrad juba investeerivad, eks siis minagi. Tead, ma ei ole ausalt öeldes su äriplaani küll veel lugenud, aga need, kes on seda teinud, ütlesid, et kärab küll. Anna siis minna. Minu poolt alustuseks viis miljonit krooni.”

Tund aega hiljem võtan reedese pärastlõuna puhul ühe õlle paari sõbraga.

„Tead, sõber, täna sai sinust ettevõtja. Nüüd pead tõesti minema,” ütleb sõber Pärla mulle õlleklaasi taga pärast seda, kui kuuleb, et see ehitusettevõtja on paadis olulise summaga. Järgmisel päeval tuleb suurem koosolek, kuhu kutsun 30 sõpra-tuttavat. Tutvustan neile oma projekti ja äriplaani. Neliteist nende hulgast otsustab rahaliselt kaasa lüüa. Meie väike kolhoos ongi koos. Koos minuga kokku täpselt kuusteist investorit. Esimene 12 miljonit krooni masinate ostmiseks on olemas ja see on minu arvates piisav, et äri alustada.

Kaasa ei löö need sõbrad, kes on veendunud, et ma ei pea Bulgaarias vastu ja tulen niikuinii varsti kõigi oma kompsudega tagasi. Tootsi ja Kiire võrdlus Venemaale mineku kohta muutub aina päevakohasemaks. Minu esimese poja nimeks saab aga siiski just Joosep ja Kiire kombel kaubavagunis ma tõesti kunagi tagasi tulema ei pea.

Sõber Pärla on minu loo varjatud peategelane nii või teisiti. Olles ise juba Bulgaarias ehitusfirmat üles ehitamas, tuli ta lagedale kontseptsiooniga, et ettevõtjaks saamiseks on vaja igapäevaelust välja murda. Kolleegid, pere, vanemad, sõbrad, pangalaen ja arvamus iseendast hoiavad vangis praeguse elu küljes ja tõeline energia lihtsalt ei vallandu.

Bulgaarias saame aru, et teises riigis on ennast mujal juba tõestanud äri lihtsam püsti panna kui Eestis uut äriideed või -mudelit välja mõelda. Tuleb võtta üks idee, mis ammu töötab, ja viia kusagile, kus seda pole või on vähe. Ärimudeli eksport. Lihtne ju.

Praegu, seitse aastat hiljem, olen ma veelgi rohkem sama meelt. Eestis valitseb suurettevõtete majandus, mille kõrval on „tavalisi ärisid” väga raske käima panna. Interneti startup’id on muidugi hoopis teine teema, aga mina räägin praegu niisugustest ettevõtetest, kus ka käed mustaks saavad. Usun ka praegu, et Eestis on palju ärisid, mida saab viia Serbiasse, Albaaniasse, Gruusiasse, Kasahstani, minu pärast kas või Mongooliasse. Oleksin ka nüüd valmis usaldama oma raha sellise kauboi kätte, kes paneb isikliku varanduse mängu, et minna vähem arenenud riiki ehitama üles lihtsat ja selgesti mõistetavat tavalist ettevõtet.

2006. aastal inspireerib mind sõbra elu Bulgaarias ja tema lood sealsest majandusest nii, et ma hakkangi selliseks kauboiks, kes läheb justkui Metsikusse Läände, et võtta endale tükike maad ja alustada uut elu. See kõik on liiga põnev, et jätta katsetamata.

Võtan appi ehitustehnikat tundva tuttava Eestist ja hüppan pea ees tundmatusse. Ainus, milles ma kindel olen, on minu enda pühendumus, suusa- ja rattamaratonidel karastatud vastupidavus ning mu sisemine emotsionaalne valmisolek selleks, et tekib palju ootamatusi. Rendifirma on nüüd minu ainus töö, hobi ja kirg, see sisustab kogu mu ööpäeva. Olen siia investeerinud kõik oma säästud, lubanud teistele investoritele, et elan järgmise kolme aasta jooksul 70% ajast Bulgaarias ega tegele mitte millegi muu kui ainult äri käima panemisega. 2. veebruar aastal 2006 on kolimise päev. Algab eluülikool selle parimas tähenduses.

Esimesel tööpäevahommikul Sofias, lagunenud majadega Pop Bogomili tänava korteris läheb uni kuidagi vara ära. Päike särab aknasse. Elan ühes korteris Asko ja Pärlaga, meil on kokkulepe, et jagame hommikuid. Kaks magavad ja kolmas keedab putru. Täna oli Asko kord. Kõlab nagu ühis­elamu, jah? Aga ei, see on staap. Minu ainus tugisüsteem selles riigis. Võileivad söödud, nõud pestud, istun köögilaua taha ja otsustan, et saabusin just nüüd tööle. Löön kalendri lahti. See ongi kogu minu kontor. Vaatan ringi. Peale just registreeritud firma ja minu ülisuure tahtmise ei ole projektist sellel hetkel mitte midagi rohkemat olemas. Ah jaa, ka kogu raha, mille 16 investorit otsustasid investeerida, seisab Eestis kontol ja on alles. Naer tuleb vägisi peale, kui mõtlen, et hakkan tekitama midagi mitte millestki.

Esimesed päevad on täis pisiasjadega tegelemist ja lihtsalt rabelemist. Rööprähklemine on uus eestikeelne sõna, mis sellist tegevust hästi kirjeldab. Õhtuti planeerime ühiselt järgmisi samme. Kuna sõbrad Asko ja Pärla on samuti oma pere raha minu projekti investeerinud, on iga õhtu justkui nõukogu koosolek. Asko on pealegi minuga täiesti sarnases olukorras. Ta püüab käima panna porivaipade rendi ja puhastamise äri. Nii mina kui Pärla oleme seal oma rahaga väikesed investorid. Sõbrad, kaasinvestorid, omanikud, juhid, alluvad, kontrollitavad, kõik rollid on ühelt poolt segi, aga teiselt poolt selgemad ja tugevamad kui kunagi varem meie vahel. Tudengiorganisatsiooni ajast mäletame väga selgelt, et kõik võimatu on niikuinii ajutine. Uus reaalsuse painutamise hetk on käes. Energiat pritsib, nii mis kole. Õhk on elektrit täis. Kõigel sellel on, mõistagi, aastaid hiljem emotsionaalne väärtus ainult meie endi jaoks.

Iga sündmus on esimestel kuudel põnev. Asko leiab endale lao, mina oma ettevõttesse jälle müügipealiku. Asko saab esimese saatkonna oma porivaipadele kliendiks, mina teen esimese ostu Saksamaalt ja murran läbi tollibürokraatia. Euroopa Liidust pole veel haisugi.^[2.] Üks meist saab käibemaksutagastuse pärast pikka võitlust kaheksa kuud seaduslikust ajast hiljem, teine jälle murrab piike autoregistriga, et saada luba panna autode peale nii kirillitsa kui ladina tähtedega logod. Teabe hulk, võõras keel ja tundmatud kohalikud kirjutatud ja kirjutamata reeglid võtavad kogu energia igast päevast. Seda energiat turgutame vahel pidudega, mida ikka jagub.

Ettevõtte alustamine on üsna romantiline periood. Ener­gia üleküllus ja ootuste kõrgus tapab igasuguse kahtluse. Mõte on selge, elul on siht ja ajakasutus tõhus. Pole mingeid energiat raiskavaid kahtlusi, kõhklusi elu või töö teemal. Koduigatsus ja esimene väss tekivad pärast kolme kuud. Esimene peaga vastu seina jooksmise tunne. Esimesed vargused rendifirmas, tihti vahetuvad töötajad, klientide vähesus, müügimeeste laiskus ja muidugi kaasomanike näod, kus näed ainult suuri küsimärke.

Suur stardierutus ja seiklusjanu kaob lõplikult alles teisel aastal. Uue ettevõtte romantika saab mööda kolmandal-neljandal aastal. Uhkustunne käima saadud ja iseseisvalt kasvama hakanud ettevõtte üle ei kao kunagi. Loodud ettevõte pole küll elutöö, aga minu elu on ta küll. Ma elangi nüüd selle rütmis.

1 ЦУM – keskuniversaalkauplus, kaubamaja. (bulgaaria k) [ ↵ ]

2 Bulgaaria võeti Euroopa Liitu 1. jaanuaril 2007. [ ↵ ]