Читать книгу Tavaline, ent armas - Janelle Gordon - Страница 4

DAISY CAMPBELL LIBISES siledal, lausa liuväljana libedal jääl ning oleks tahtnud kõigest kõrist kisendada.

Ent muidugi ei teinud ta seda. Kui Daisy oli viimase üheteistkümne aasta jooksul midagi õppinud, siis vaikima, olema ettevaatlik ning esimesele tuhinale mitte järele andma.

Ta teadis imehästi, milline ilm on Vermontis jaanuarikuus: vinge tuul, tuisud, raagus puud ja peegelsiledad teed. Sellepärast ta siit kunagi lahkunud oligi.

Lennujaamast oli Daisy rentinud väikeauto. Milline kontrast punase Ferrariga, millega ta sõitis ringi mööda Rivierat! Järsku tegi auto peaaegu kolmesaja kuuekümne kraadise pöörde, paiskudes vastassuunavööndisse ning jäädes pidama teepervel. All haigutas kuristik. Kui rehvid ei pea, on hukk vältimatu.

Rehvid aga, jumal tänatud, täitsid neile pandud ootuse. Mõneks õudseks sekundiks jäi väikeauto sellisesse asendisse, et Daisy sai selle lõpuks tagasi pöörata. Halva ilma tõttu polnud teel õnneks kedagi teist. Tema pulss tagus ülihelikiirusel, ent sellega juba ei harju, olgugi et oma endise mehe tõttu hüppas Daisy vererõhk vägagi tihti liiga kõrgele, nii et ta võinuks vabalt rabanduse saada.

Viimased kaks kuud Rivieras ei olnud puhkus, vaid õudusunenägu. Viimased kaks päeva katkematut teekonda näisid lõputud. Viimased sada kakskümmend minutit aga oli ta autot juhtinud lausa koletislikes tingimustes.

Autokell näitas kaks päeval, aga sama hästi võinuks see näidata ka keskööd. Taevas sõudsid tumedate äärtega madalad pilved. “Kojamehed” tulid vaevu toime lumeräitsakatega, mis tihedalt vastu klaasi peksid. Aedadel ja katustel tundusid lebavat kohevad valged padjad.

Ta ei tohi end lõdvaks lasta.

Veel kümmekond minutit sõitu, ja ta ongi kodus, kuigi Daisy ei olnud rohkem kui kümme aastat Campbellide farmi enam oma koduks pidanud. Ainult pool miili veel ja ta on kohal.

Just sel hetkel sattus auto rehvide alla järjekordne liuväli. Daisy tegi kõik, mida tegema pidi, ent väike auto hakkas kohapeal keerlema ja sööstis, nina ees, kraavi.

Tagumised rattad alles pöörlesid, kui naise suust tuli kuuldavale pikk raevukas karje.

Daisy suretas neetud mootori välja, haaras käekoti ja kõige hädavajalikumad asjad ning lõi ukse pauguga lahti. Tema elegantsed Itaalia saapad vajusid hetkega lumme. Ta kukkus. Peaaegu küünte abiga roomas ta sellest neetud kraavist maanteele.

Kuigi see ei võtnud palju aega, tundusid ta nina ja jalad jääpurikatena. Tema punane kašmiirmantel ja karvane müts olid Prantsuse, kott ja kindad – Šveitsi moekunstniku looming. Kõigest sellest aga, kaasa arvatud saapad, oleks Daisy loobunud praktilise sooja jope nimel.

Püüdes end kaitsta raevukalt vastu nägu piitsutavate lumehelveste eest, rühkis naine maja suunas. Ta teadis imehästi, millised tuisud on Vermontis. Kui kukkuda sellises tormis lumehange, võidakse sind leida võib-olla alles nädala pärast. Tark inimene eelistab sellise ilmaga üldse mitte välja minna.

Lõpuks jõudis ta pärale. Maja. See oli ehitatud veel noil aegadel, kui Šotimaalt saabusid siia esimesed Campbellid. Sellest ajast saadik oli hoonele tehtud mitmeid juurdeehitisi, ent oma põhiolemuselt oli maja siiski samaks jäänud. Hetkeks tundis Daisy, kuidas teda valdasid eredad imelised mälestused varasematest kojutulekutest: korstnatest tõusevad suitsupilved, kõikides akendes põleb tuli, Colin ja Margo jooksevad paraaduksest välja oma vanemale õele vastu, Violet ja Camilla lõkerdavad naerda ja peksavad keelt.

Daisy süda tõmbus kokku. Kõik aknad olid pimedad, polnud näha mingitki elumärki. Majal oli külm ja mahajäetud ilme. Tundus, et mööda teed polnud käidud nädalaid.

Ta ütles endale, et on ise süüdi – keegi ju ei teadnud, et ta koju tuleb.

Tema vanemad mõnulesid juba ammu Arizona päikese all. Tänu temale, Daisyle, – ta oli neile leidnud suurepärase vanadekodu.

Camilla, noorim tütar ja perekonna lemmiklaps, saabunud möödunud suvel koju pärast hirmsat tragöödiat isiklikus elus, leidis tänu temale, Daisyle, armastuse, ning uus perekond kavatses järgmised pool aastat Austraalias veeta.

Violet, nende keskmine õde, oli kauem farmis redutanud – kaks või kolm aastat pärast lahutust “täielikust kaabakast”. Õde ei soovinud mehi nähagi ning nii oleks see jätkunud seniajani, kui Daisy poleks taas sekkunud. Ta oli leidnud inimese, kel jätkus julgust Violeti-nimeline väljakutse vastu võtta. Nüüd oli ka Vi abielus. Ja oodata oli vaid paar kuud, kuni õe figuur saavutab dirižaabli ümbermõõdu. Vi elas oma uue mehega kusagil New Yorgi põhjaosas.

Daisyl oli suurepäraselt õnnestunud korraldada oma lähedaste elu, kuid tema enda omaga oli asi hullem.

Meesteprobleemi oli kerge lahendada – piisas neist vaid igaveseks lahti öelda. Aga kuidas leida väljapääs keerulisest olukorrast, kuhu ta oli sattunud? See oli märksa raskem.

Suure vaevaga jõudis ta tagaukse juurde ning hakkas käekotist võtit otsima. Oli nii külm, et talle tundus, nagu poleks ta sõrmed lihtsalt võimelised liikuma.

Lõpuks saatis kohmakat jändamist edu ning uks prahvatas lahti. Siin ta oligi – kodumaja, koht, kuhu võis alati varjuda. Daisy astus sisse ning sõjaka tuulemüha vahetas hetkega välja vaikus.

Ta viskas koti ja võtmed lauakesele, tõmbas kindad käest ja läks termostaadi juurde. Plõksutas lülitit, oodates, et kuuleb kuumenema hakkava ahju kerget surinat.

Midagi aga ei juhtunud. Ei kostnud üldse mingit häält.

Kulm kortsus, sirutas Daisy käe lüliti poole.

Tuli ei hakanud põlema. Naine üritas süüdata valgust kraanikausi kohal. See ei süttinud ka seal. Siis pöördus ta telefonitoru haarama, ent muidugi pidanuks ta kohe taipama, et majast, kus praegu keegi ei ela, pole võimalik ka helistada. Daisy oli äsja Prantsusmaalt saabunud ega saanud kohe asjast sotti. Veidi aega vaatas ta juhmilt köögis ringi. Ta mäletas, et viimane kord, kui ta lähedasi oli külastanud, valitsesid siin peamiselt sinised ja valged toonid. Nüüd oli kõik muutunud punaseks – pliit, kardinad ja padjad kiiktoolil. See pidi olema Violeti kätetöö. Daisy pulss hakkas kiiremini lööma, ent ta püüdis end rahustada, korrates: “Kodu, kodu, kodu.”

Ainult et siin pole võimalik elada. Ta ei saa kütta. Ei saa süüa teha. Ja sellise ilmaga, üdini läbi külmunud, pole ta võimeline minema puid raiuma. Hea küll, ütles Daisy, hea küll. Tuleb lihtsalt rahuneda, mitte paanikasse sattuda, ja siis ehk mõtleb ta midagi välja.

Ent pähe ei tulnud ühtegi mõistlikku mõtet. Ta tahtis sooja. Tuisk võib kesta veel mitu päeva, sooja, süüa ja peavarju oli aga vaja kohe, kuni ta pole veel rohkem külmunud, veel väsinum.

Ta hakkas tegutsema. Kiiresti. Koridori kappi oli jäänud veel mõni isa vana jope ja ema saapad. Esikulauakese sahtlis lebas alati mõni paar liigseid kindaid ja mütsid.

Ta peab lihtsalt end soojemalt riidesse panema ja mõne naabri juurde jõudma. See on ju White Hills. Pole tähtis, milline oli ta reputatsioon mõni aeg tagasi. Igaüks aitaks ükskõik millist Campbelli, nagu temagi aitaks igaüht. MacDougallid olid ära sõitnud. Ühele neist oligi Camilla mehele läinud. Aga on ju veel Cunninghamide farm. Cunninghamid on juba vanad, nüüd on nad juba kindlasti üle seitsmekümne. Aga nemad võtavad ta vastu ja püüavad aidata. Härra Cunningham peaks ehk ahjudest üht-teist teadma. Või annab nõu, mida teha.

Daisy tiris jalga paksud villased sokid ja vanad töösaapad, otse oma ilusa mantli peale tõmbas ta vateeritud jope. Hakkaski pisut soojem, aga naasta selle jubeda tuisu kätte... Pealegi polnud seal, õues, sugugi ohutu.

Sellele vaatamata mähkis Daisy näo ja kaela ümber pika villase salli, tõmbas kätte veel teisedki kindad ning haaras oma asjad. Kui ta ukse avas, lõid tuul ja lumi talle vastu nägu, otsekui tahtnuks teda tagasi tõrjuda, ent naine sundis end sellest mitte välja tegema. Kõik saab korda, kui ta vaid pead ei kaota.

Jumal üksi teab, kui palju kulus tal aega veerand miili läbimiseks. Tund? Või rohkem? Lõpuks nägi ta tuld. Tähendab, Cunninghamid on kodus ja neil on elekter – seega peab töötama ka generaator. Generaator tähendas soojust, valgust, toitu. Daisy läbis suure vaevaga viimase teelõigu ning koputas isa suures kindas käega uksele.

Keegi ei vastanud.

Ent nad olid seal, sest sissesõiduteele oli pargitud lumega kaetud pikap ja kogu alumine korrus oli valgustatud. Tehke nüüd ometi lahti, mõtles Daisy meeleheites.

Ta koputas uuesti. Valjemini. Veel valjemini.

Ja taas ei vastanud keegi.

Siis vajutas ta kannatamatult käepidet ning avastas, et uks ei olnudki lukus.

“Proua Cunningham? Härra Cunningham?” Ta astus sisse ja tundis kohe, kuidas teda valdas imeline soojus. Mitte miski ega keegi ei sunni teda uuesti pakase kätte minema. Daisy hüüdis uuesti: “Auu! See olen ainult mina, Daisy Campbell, Margo ja Colini tütar, kes elavad üle tee. Kas olete kodus?”

Siis kuulis ta midagi. Oigamist. Oigas mees. See heli kostis nii ootamatult, et ta jooksis instinktiivselt sinnapoole, kust see hääl tuli. Ilmselt köögist.

Eelmine kord oli Daisy Cunninghamide köögis näinud rohelist lauda ning oranžide õite ja roheliste lehtedega kardinaid. Nüüd paistis, et maja oli hiljuti remonditud ning seda oli tehtud professionaalselt. Keset tuba hakkasid silma pukk saega, mingisugused mehaanilised seadeldised ja köied. Kogu põrand oli kaetud saepuruga – monteeriti uusi köögilaudu ja -kappe. Pool oli juba paika pandud. Lagi oli samuti valmis, kui mitte arvestada valgusteid. Daisy jalge ees aga, mahakukkunud treppredeli alla surutud, lamas keegi mees.

Sekundi jooksul mõistis Daisy, et see ei olnud üks Cunninghamidest. Tundmatu oli küllaltki noor, arvata kolmekümnene. Mehe välimus jäi naise mällu nagu momentvõte: tumedate juustega, sale ja laiaõlgne.

Mees lamas prügisel põrandal selili, silmad suletud. Üks tema saabas oli alles redeli astme taga kinni. Pea all läikis vereloik.

Teague Larsonit polnud inglid kunagi kütkestanud. Seks, patt ja erutus meeldisid talle selleks liiga palju, et raisata aega jumalakartlikele.

Ning tal polnud seni pähegi tulnud surmast mõelda. Ehkki praegu mõtles ta, et on ilmselt siiski surnud. Mitte keegi ei saanud ju niimoodi pead katki lüüa ja siis veel ellu jääda. Veel üheks tõestuseks tema kurvast lõpust ilmus see naine, tulles imelisel moel ei tea kust.

Naine oli nii kaunis, et mees oleks võinud andestada talle isegi selle, et ta on ingel. Muidugi pärast seda, kui ta pea enam ei valuta, aga praegu valutas see lausa metsikult.

Muide, tema isiklik ingel vandus kohutavalt, riskides sellega kõik ülejäänud surnud üles ajada.

“Kurat võtaks! Kas tõesti ei tule kellelegi pähe, et mina tahaksin, et päästetaks just mind? Olen ma siis kunagi kelleltki midagi palunud? Muidugi mitte! Panin õe mehele, saatsin vanemad puhkusele, seadsin kõigi elu korda. Aga, jumala pärast, täna on mul endal abi tarvis, kuid sellist olukorda, milles sina praegu oled, mul küll vaja ei ole. Kui sa sured, siis vannun, et tapan su! Usu mind. Sa pead meelemärkusele tulema, muidu kahetsed!”

Ausalt öeldes ei pöördunud naine selle jutuga üldsegi mitte mehe poole. Ta lihtsalt kisas kõigest jõust, tormates mööda kööki ringi. Teague sulges taas silmad, et tuba lakkaks keerlemast ning pea ei valutaks nii kõvasti.

Mälu taastus aegamööda. Ajusse ilmusid hägused pildid sellest, kuidas treppredel kõikuma lõi ning seejärel mürinal ümber kukkus, tema ise aga koos redeliga maha varises.

Isiklik ingel lükkas äkki redeli oma teelt – mees tajus seda oma luupeksega.

Teague mõistis, et jalg on isegi hullemini katki kui pea. Ta tundis end paremini, kui arvas, et on surnud. Siis oli vaikne. See naine aga sundis teda tõelisusse naasma ning rikkus kõik ära.

Mees jälgis, kuidas naine võttis peast tobeda mütsilotu, heitis seljast vana hiigelmõõtu jope, viskas jalast kohmakad rasked kingad. Kui mehel vaid jõudu jätkunuks, ahhetanuks ta sellist muutust nähes.

Naine libistas võrgutavalt oma kätt mööda mehe pükse, ilmselt püüdes seda talle taskusse torgata. Ta tegutses väga ettevaatlikult, ent kahtlemata kiirustades. Mehel tekkis stiimul elada.

Nüüd teadis Teague juba kindlalt, et ta ei ole surnud. Ta oleks isegi soovinud silmi kauem lahti hoida. Naine kummardus tema kohale. Vanade, kulunud farmerirõivaste alt paistis helepunane mantel. Selliseid asju White Hillsis ei kanta. Naine võttis mantli seljast.

Kas tõesti rõivastas naine end tema jaoks lahti? Teague tunnistas endale, et tema meeltesegadus pole valu tõttu veel möödas – ent naine oli ju ometigi mantli maha võtnud! Ning tegutses endiselt, katsus teda endiselt, kiirustas endiselt. Teague`ile meeldis mõelda, nagu oleks ta naises iha süüdanud. Ükski armuke polnud tema peale veel kaevanud, ent praegu ilmselt polnud ta tundmatus veel äratanud soovi kohe lähedaseks saada. Ja see meeldis mehele.

Kui naine tema kohale kummardas, puudutas tema pehme must sviiter mehe põske. Sviitri väljalõige andis Teague`ile võimaluse silmata tugevat kõrget rinda. Heldet rinda. Naine lõhnas eksootilise parfüümi järele. Kui tundmatu end ümber pööras, nägi mees mustades pükstes pikki jalgu.

Mehele meeldisid need jalad, ent sellest tagumikust midagi seksikamat polnud ta eales kohanud.

Teague tunnistas naise välimuse vapustavaks.

Kõrged, tuulest lõkendavad põsesarnad. Kumerad kulmukaared, nende all aga suured silmad, kuldpruunid, otsekui konjaki värvi, tema suu aga... oo jumal! see suu...

Samas olid naise sõrmed järsku Teague`i taskus. Selle asemel aga, et haarata tema parima sõbra järele, tõmbas naine käe uuesti tagasi, pigistades sõrmede vahel tema mobiiltelefoni.

“Võta vastu!” pomises tundmatu. “Võta vastu, 911, võta vastu!”

Teague kuulis, kuidas naine telefoniga räägib, püüdis kinni tema lausekatked – ning kaotas teadvuse.

“Šerif, olen Daisy Campbell... Jah, ma olen Margo ja Colini vanim tütar. George Webster? Nii et sina oled nüüd šerif? Väga hea, aga kuule, ma... Jah, tulin Lõuna-Prantsusmaalt tagasi. Jah, seal on ilus. Kuula mind.” Mehe paljusõnalisusest nördinud, hüüdis ta: “Šerif! Kuuled sa? Ma olen Cunninghamide majas. Neid ei ole siin...”

Tema vestluskaaslane oli ilmselt uuesti lobisema kukkunud, sest naine katkestas teda jälle:

“Noh, tore kuulda, et nad Pittsburghis puhkavad, aga asi on selles, et siin on keegi võõras... Ütled, et Teague Larson? Ja-jah. Tundub, et ta on puusepp või elektrik või keegi taoline, aga oluline on see, et ta on vigastatud. Raskelt vigastatud. Ei, ma ei saa rahuneda ega seda mitte südamesse võtta. Ma tean, et praegu on tuisk, aga...”

Teague oli jälle teadvuseta. Silme ees ujus kirev rohelise herne värvi keerlev muster, mis meest iiveldama ajas.

Ent mingil hetkel tundis ta taas naise puudutust. Naine võttis ta ümbert tööriistavöö ning mehel hakkas parem. Siledad jahedad sõrmed vajutasid rannet – seejärel unearterit kaelal. Seejärel surus naine põse vastu mehe rinda ning kohevate juuste aroom kõditas tema sõõrmeid. Läks veel mõni hetk, enne kui naine haaras taas telefoni.

“Ma ei suuda pulssi leida. Ma ei ole meditsiiniõde. Jah, tundub, et ta süda lööb tugevasti. Ma näen, mis õues toimub, aga mul on ruttu vaja kiirabi! Kurat võtaks, tal on tõsine trauma! Võib-olla on ta oma kondid katki kukkunud. Ja pea all on tal vereloik.” Teague`i peas hakkasid taas pöörlema eredad keerised. Seekord – kohvi ja koore karva. Algul keerles kõik väga kiiresti, seejärel liikumine aeglustus ning hakkas tantsima teise meloodia järgi.

Kui mees taas naise häält kuulis, tundus talle, et tundmatu oli rahulikum. Vähemalt veidi rahulikum ega riielnud šerifiga enam lakkamatult.

“Jah, ma tegin seda. Jah, hea küll. Ma ei lülita mobiili välja. Aga sa pead lubama, et võtad ta esimesel võimalusel kaasa. Ma võin helistada ja rääkida tema enesetundest, aga niipea, kui sa vaid saad saata siia kiirabi või arsti, ma... ma...”

Teague kaotas uuesti meelemärkuse. Kui ta jälle teadvusele tuli, olid varjud tumedamaks muutunud. Tuul väljas ulus endiselt, köögist aga ei kostnud mingitki heli. Kraanikausi kohal rippuv varjuta lamp paistis mehele otse silma, ent see olukord muutus peagi. Ereda valguse varjasid suured imelised tumedad silmad. See oli taas see naine. Ja naine oli päris, mitte väljamõeldis.

Seejärel kuulis Teague taas tema häält. Enam ei olnud see vali kisa, vaid erutavalt vaikne, nagu kirglikud lubadused keset ööd. Hääl sosistas mehele: “Pask!”