Читать книгу Vasturevolutsioon - Jan Zielonka - Страница 4

Mõni kuu pärast Berliini müüri langemist kirjutas Ralf Dahrendorf raamatu, milles võttis malli Edmund Burke’i teosest „Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist”.¹ Burke’i kombel otsustas temagi vormistada oma analüüsi kirjana, sedapuhku ühele Varssavi härrasmehele.² Eesmärk oli selgitada Euroopas toimuvaid erakordseid sündmusi. Dahrendorf ei jaganud Burke’i liberaalkonservatiivset vaadet ja tema raamatut ei saa käsitleda samamoodi nagu Burke’i poliitilist kirjutist. Dahrendorf proovis kajastada vaoshoitult üht-teist sellest uurimistööst, mida ta oli teinud Oxfordi ülikooli St Antony kolledžis 1989. aasta tormiliste sündmuste tagajärgede teemal. Ta nägi Ida-Euroopas ilmet võtvat liberaalset revolutsiooni ja üritas kindlaks teha revolutsiooni tekitatavaid võimalusi ning ka sel teel peituvaid lõkse.

Minu raamat on kirjutatud kirjana Ralfile, mu kadunud saksa mentorile. Järgin selles Dahrendorfi võtet, katsudes peegeldada sama turbulentsete sündmuste tagajärgi kolmkümmend aastat hiljem. Mina näen Euroopas kujunemas illiberaalset vasturevolutsiooni ning mu siht on mõista selle juuri ja järelmõjusid. Kas Euroopa on lagunemas? Kas avatud ühiskond suudab ellu jääda? Kuidas ületada majanduskriis? Kas eurooplased tunnevad end kord jälle julgelt?

Olgugi et Dahrendorfi ja minu raamat on kirjutatud samas vaimus ja paigas, on need ometi üpris erinevad. Võin küll olla Ralf Dahrendorfi õppetooli professor, aga loomulikult ei ole ma Ralf Dahrendorf. Tema kasvas üles Natsi-Saksamaal, mina kommunistlikus Poolas. Tema nägi oma täiskasvanueas, kuidas riigid loovad heaolusüsteemi, parlamendid kehtestavad turureegleid ja demokraatiadiskursuses on keskne koht trükiajakirjandusel. Mina näen oma täiskasvanueas, kuidas riigid lammutavad heaolusüsteemi, parlamendid tühistavad turureegleid ja demokraatiadiskursuses on keskne koht internetil. Dahrendorf oli poliitilise ladviku liige („olgugi isemõtleja”³): Saksa minister, Briti lord ja Euroopa Komisjoni volinik. Ka mina kolisin riigist teise, ent jäin omamoodi intellektuaalseks provokaatoriks ilma poliitilise kuuluvuse ja hõivatuseta.⁴

Tähtsaim on see, et meie raamatud käsitlevad vastassuunalisi protsesse. Tema raamat jutustab revolutsioonist, mis avab piirid inimestele, ideedele ja kaupadele, õigusriigi ja demokraatia ülesehitamisest ning Vestfaali varjudest vabanemisest riikidevahelistes suhetes, sellal kui minu raamat räägib vasturevolutsioonist, mis kõik selle hävitab. Tema raamat on liberalismiürituse laiendamisest Ida-Euroopasse, minu oma selle ürituse taandumisest liberalismivastaste mässuliste surve all kogu maailmajaos.

Kummatigi ei ole see raamat populismist. See on raamat liberalismist. Populismist on saanud liberaalsete ringkondade lemmikteema ning keegi ei ole paljastanud populistide pettusi ja ohte liberaalidest paremini. Ent liberaalid on osutunud etemaks näpuga näitamises kui enesekaemuses. Nad kulutavad rohkem aega populismi tõusu kui liberalismi languse selgitamisele. Nad keelduvad heitmast pilku peeglisse ja tunnistamast oma vigu, mis kutsusid esile populismipalangu terves Euroopas. Kavatsen oma raamatus säärase tasakaalutusega tegelda – tegu on eluaegse liberaali enesekriitilise raamatuga.

Kui Dahrendorf kirjutas oma raamatut, oli Euroopas ohtrasti segadust, kuid ebakindlus piirdus esijoones maailmajao idaosaga, mille kommunistlik süsteem oli asunud murenema. Tänapäeval on Euroopa tervenisti kimbatuses, kui liberaalne elukorraldus ei murene üksnes Varssavis ja Budapestis, vaid ka Londonis, Amsterdamis, Madridis, Roomas, Ateenas ja Pariisis. Euroopa kodanikud tunnevad end ebakindlalt ja ärritunult. Nende juhid näivad autud ja pädevusetud. Ettevõtjad tunduvad meeletud ja vaevatud. Poliitiline vägivald on kasvuteel, ennekõike – aga mitte ainult – terrorismi tõttu. Kuidas on võimalik, et rahumeelne, jõukas ja lõimunud maailmajagu laguneb laiali? Miks asusid pealtnäha pragmaatilised eurooplased populistlike loosungite all reisile teadmatusse? Miks ei ole Euroopa majanduslik juhtimine ei õiglane ega tõhus? Keda või mida süüdistada? Kuidas me praeguse keerise üle elame? Ja kõige tähtsam: kuidas lükata ajaloopendel teisele poole tagasi? Need on küsimused, millega hakkan siin rammu katsuma.

Minu kiri osutab, et Euroopa ja tema liberaalne üritus tuleb uuesti leiutada ja luua. Tagasitee ei ole lihtne. Euroopa pole suutnud kohaneda tohutute geopoliitiliste, majanduslike ja tehniliste muutustega, mis on viimasel kolmekümnel aastal üle maailmajao tuhisenud. Euroopa demokraatia-, kapitalismi- ja lõimimismudel ei käi üht jalga uute keerukate linna-, pangandus-, terrori- ja rändevõrgustikega. Liberaalsed väärtused, mis tõid Euroopa paljudeks kümnenditeks õitsengu, on reedetud. Vohavad emotsioonid, müüdid ja lihtlabased valed on jätnud napilt ruumi arukusele, kaalutlusele ja lepitusele.

Nõnda siis ootab eurooplasi ees järjekordne hädaorg, sest ma ei usu, nagu viiks kantsler Merkel või president Macron üksi Euroopa praegusest kitsikusest välja. Ometigi, liberalism võib olla sandis seisus, aga temaga ei ole lõpp. Uusliberaalne eksirännak on teinud palju kahju, kuid pole põhjust hüljata mõningaid keskseid liberaalseid veendumusi: ratsionaalsus, individuaalsus, kontrollitud võim ja progress. Vasturevolutsionäärid on kasutanud edukalt ära Euroopa Liidu, liberaaldemokraatia ja vabaturumajanduse väärarenguid, aga neil ei ole usutavat taastamis- ja uuendamisprogrammi.

Euroopa ajaloos on palju süngeid peatükke, ent ka helgeid ajajärke, mis annavad tunnistust märkimisväärsest võimest pidada intellektuaalset mõttevahetust ja avalikku arutelu ning enesekorralduslikust uuendusmeelsusest. Usun südamest, et Euroopa praegusest ummikseisust saab alguse uus imeline renessanss, kuid see nõuab põhjalikku järelemõtlemist selle üle, mis on viltu läinud. Siinses kirjas püütaksegi ilma eelarvamuse ja hirmuta järele mõelda.

Olen poliitikaanalüütik, mitte filosoof ega ajaloolane. Üritan aru saada, kuidas kujundavad poliitilised ideed poliitikaja majandusettevõtjate strateegiat. Mitmesuguste liberaalsete voolude tüpoloogia ja evolutsiooni analüüs on parem jätta mujale. Erinevalt enamikust ajaloolastest vaatan mina minevikku selleks, et mõista – ja võib-olla silmegi ette manada – tulevikku. Osutades mitmesugustele uudsetele demokraatia, majanduse ja kommunikatsiooni tunnusjoontele, proovin välja pakkuda uue liberaalse projekti sellele maailmajaole, mida ei raputa üksnes vasturevolutsiooni maavärin, vaid ka üha hoogustuvad tehnoloogilised, ühiskondlikud ja keskkonnaprotsessid. See kiri räägib muu hulgas modernsusest, seotusest ja digiteerimisest. Kuidas on võimalik panna riike, linnu, piirkondi ja rahvusvahelisi organisatsioone toimima paremini keskkonnas, kus ühissõltuvus aina tugevneb? Kuidas saab häguste piiridega Euroopas edendada läbipaistvust, vastutavust ja valitsemismeelsust? Kuidas kaitsta kodanikke vägivalla, ärakasutamise ja kliimamuutuse eest? Kuidas asendada hirmupoliitika lootusepoliitikaga? Puhuti võin ses kirjas kõlada vägagi rusutult, kuid ma usun, et Euroopat – ja isegi liberaale – ootab ees õnnelik lõpp.