Читать книгу Oxfordi romaan - Javier Marías - Страница 2

Kolmest kaks on surnud sestpeale, kui ma Oxfordist lahkusin, ning see paneb mind ebausklikult mõtlema, et äkki nad ootasid, kuni ma tulen ja oma aja seal ära elan, et anda mulle võimalus neid tundma õppida ja neist nüüd kirjutada. Järelikult – ning see mõte on niisama ebausklik – võib neist kirjutamine olla mu kohus. Nad surid alles siis, kui mul nendega enam mingit tegemist polnud. Kui oleksin jäänud Oxfordi ning kuuluksin endiselt nende sealsesse ellu (kuuluksin ikka veel igapäevaselt nende ellu), vahest oleksid nad siis veel elavate kirjas. See mõte pole mitte üksnes ebausklik, vaid ka edev. Ent selleks, et rääkida neist, pean jutustama ka endast ja oma elust Oxfordi linnas. Ehkki inimene, kes seda kõike jutustab, ei ole sama inimene, kes seal viibis. Näib olevat, ent ei ole. Kui ütlen enda kohta „mina” või kasutan nime, mis on saatnud mind sünnist saadik ja mille järgi mõned mind kunagi mäletavad, või jutustan asjadest, mis langevad kokku sellega, mida teised mulle omistavad, või nimetan oma majaks hoonet, milles enne ja pärast mind elasid teised, kuid milles mina elutsesin kaks aastat – siis teen ma nii lihtsalt seetõttu, et eelistan rääkida minavormis, mitte et ma usuksin, nagu piisaks inimese samana püsimiseks erinevatel aegadel ja erinevates paikades ainuüksi mäletamisvõimest. Inimene, kes siin jutustab, mida ta nägi ja mis temaga juhtus, ei ole sama inimene, kes nägi ja kellega juhtus, ka mitte tema pikendus ega vari ega pärija ega ka keegi, kes on vägivaldselt tema koha hõivanud.

Mu maja oli kolmekorruseline ja püramiidjas ning ma veetsin seal palju aega, kuna kohustusi mul Oxfordi linnas niisama hästi kui ei olnud. Oxford on kahtlemata üks neid maailma linnu, kus tehakse kõige vähem tööd ja kus niisama olemine on palju tähtsam kui tegutsemine või isegi teesklemine. Niisama olemine nõuab Oxfordis säärast keskendumist ja kannatlikkust, säärast jõupingutust võidelda loomupärase vaimse letargiaga, et oleks liiast oodata, et sealsed asukad ilmutaksid veel ka toimekust, eriti avalikkuses, kuigi mõned kolleegid liikusid loengust loengusse rõhutatult jooksujalu, jätmaks muljet, et on äärmiselt hõivatud ja pidevast tegutsemisest kurnatud – olgugi et tegelikult möödusid ja mööduvad nende loengud täielikus rahus ja muretuses, kuuludes pigem olemise kui tegutsemise või teesklemise juurde. Niisugune oli Cromer-Blake ja niisugune oli Inkvisiitor, keda kutsuti ka Lihunikuks ja Rappijaks ja kelle tegelik nimi oli Alec Dewar.

Ent üks, kes eiras kogu seda teeseldud tegusust ning kujutas endast tolle paiga seisaku ja püsivuse tõelist kehastust, oli vana uksehoidja Will, kes valvas õppehoonet, kus ma asjakohases rahus ja muretuses töötasin (hoonel oli toretsev ladinakeelne nimi Institutio Tayloriana). Ealeski pole ma näinud klaarimat pilku kui tollel väheldasel ja puhtal ligemale üheksakümneaastasel mehel, kel oli alati seljas ühesugune sinine kombinesoon ja kel lubati paljudel hommikutel oma klaasist kabiini jääda ning sisenevaid õppejõude sealt tervitada (kindlasti polnud ma sellist pilku näinud oma kodulinnas Madridis, kus klaare pilke lihtsalt ei leidu). Willil polnud sõna otseses mõttes aimugi, mis päev parajasti on, ja niisiis veetis ta iga hommiku erinevas aastas, reisides ajas omatahtsi, või õigem oleks öelda tahtmatult, edasi ja tagasi, ilma et keegi oleks osanud ennustada, missuguse ajajärgu ta juhtumisi on valinud, veel vähem teadnud, miks. Oli päevi, mil ta mitte lihtsalt ei uskunud, et on 1947, vaid ta tõepoolest oli aastas 1947 või 1914 või 1935 või 1960 või 1926 või mis tahes teises ajalõigus tema erakordselt pikast elust. Vahel võis Willi näol peegelduv kerge õud anda aimu, et ta elas läbi halba aastat, ehkki see kõik ei suutnud tumestada tema usaldavat ja rahulolevat pilku (ta oli selleks liiga puhas olevus, et temasse võiks mahtuda ärevust, kuna tal puudus igasugune tulevikutaju, mida selle tundega tavaliselt seostatakse). Võis oletada, et hommikut aastas 1940 valitses hirm läinud või eeloleva öö pommitamiste ees, või et hommik aastas 1916 leidis ta eest pisut lööduna Somme’i pealetungilt saabunud halbade uudiste pärast, või hommikul aastas 1930 ärkas ta punase krossitagi hinge taga, silmis uje kaalutlev pilk nagu ikka inimesel, kes peab kelleltki laenu paluma, ent ei ole veel otsustanud, kellelt. Teistel päevadel oli tema laia naeratust ja alati sõbralikku pilku tuhmistav nukrus täiesti loetamatu – selle kohta ei saanud isegi oletusi teha –, sest kahtlemata oli see seotud valu ja kurbusega tema isiklikus elus, mis kunagi ühelegi üliõpilasele ega õppejõule huvi ei pakkunud. Tema lakkamatus rändamises mööda oma elu jäi peaaegu kõik teistele mõistetamatuks (nagu möödunud sajanditest pärit ülesvõtted või üleeile tehtud foto). Kuidas me võinuksime teada, missugust valusat päeva oma elust Will läbi elas, kui ta tervitas meid vaid pooliku naeratusega rõõmsate või isegi neutraalsete päevade innuka viipe asemel? Kuidas saanuksime teada, missugust melanhoolset lõiku oma lõppematust teekonnast ta parasjagu läbis, kui tema „Tere hommikust” ei saatnudki tavapärane lapselik lehvitus? Tema tervituseks tõstetud käsi tekitas kindla tunde, et vähemalt keegi selles ebasõbralikus linnas tunneb su nägemisest siirast rõõmu, isegi kui too keegi ei tea, kes sa oled, või õigemini näeb sind igal hommikul kellegi teisena kui eelmisel päeval. Vaid üks kord sain tänu Cromer-Blake’ile täpselt teada, missuguses hetkes oma sündmustevaesest elust (millest suurem osa oli möödunud kabiini klaaside taga) Will parajasti oli. Cromer-Blake ootas mind hoone välisukse juures ja teatas:

„Ütle Willile midagi, kas või paar lohutavat sõna. Paistab, et täna elab ta läbi 1962. aasta päeva, mil suri ta naine, ja talle teeks väga haiget, kui keegi meist sisse astudes talle midagi ei ütleks. Ta on küll äärmiselt kurb, aga loomupärane heatujulisus lubab tal tänast rambivalguses olekut vähemalt niipaljukest nautida, et ta suudab naeratuse näole manada. Nii et teatud mõttes on ta oma sõiduvees.” Seejärel pööras Cromer-Blake pilgu ära, silus oma enneaegu hallinenud juukseid ning lisas: „Loodame, et ta ei otsusta sellesse päeva pidama jääda: muidu peame igal hommikul, kaastundeavaldus huulil, üle läve astuma.”

Willil oli kombinesooni all valge triiksärk ja must lips ning tema selgemast selgemad silmad näisid veel läbipaistvamad ja vesisemad kui tavaliselt, ilmselt öösel valatud pisarate ja pealt nähtud surma tõttu. Astusin kabiini avatud ukse juurde ja panin käe talle õlale. Tundsin tema luid. Ma kohe ei teadnud, mida öelda.

„Sooviksin teile head päeva, Will, ainult et teie jaoks ei ole selles vist midagi head. Ma alles praegu sain teada, mul on väga kahju. Mis ma oskan öelda?”

Will naeratas leebelt ja tema rõõsk nägu, nii rõõsk, et see paistis olevat läikima löödud, lõi taas särama. Ta pani oma käe minu käe peale ja patsutas seda kergelt, justkui peaks tema mind lohutama. Cromer-Blake seisis ja jälgis meid, rüü üle õla (Cromer-Blake viskas rüü alati üle õla ja muudkui jälgis teisi).

„Tänan, härra Trevor. See on tõsi, mis te ütlesite, hullem see päev mulle vist olla ei saaks. Teate, ta suri täna öösel, varajastel hommikutundidel. Ta oli mõnda aega haiglane olnud, aga mitte raskelt. Täna koidu ajal ärkasin üles ja ta oli suremas. Ja surigi, niiviisi järsku, ilma igasuguse hoiatuseta, küllap ta ei tahtnud mind äratada. Ma palusin tal oodata, aga ta ei suutnud. Ta ei andnud mulle aega isegi üles tõusta.” Will vakatas hetkeks ja küsis siis: „Kuidas lips mulle istub, härra Trevor? Ma tavaliselt ei pane lipsu ette.” Seejärel ta naeratas ja lisas: „Aga tal oli hea elu, vähemalt nii ma arvan, ja üsna pikk samuti. Teate, ta oli minust viis aastat vanem. Viis aastat vanem, nüüd pole sellest midagi, kui inimesed teavad. Vahest ma elan temast vanemakski. Aastaid muudkui koguneb, ja ehk saan vanemaks, kui tema kunagi jõudis saada.” Ta puudutas kõhklevalt oma lipsu. „Igatahes, olgu päev minu jaoks kui halb tahes, ma ei näe mingit põhjust, miks ei saaks mina teile head päeva soovida, härra Trevor.”

Tema käsi ei tõusnud mu käelt – mis puhkas endiselt tema õlal – samasuguse kergusega kui mõni teine kord, ent ta tõstis selle siiski oma tavapäraseks tervituseks.

Tol hommikul olime aastas 1962 ja seepärast olin mina härra Trevor. Asunuks Will kolmekümnendates, olnuksin mina doktor Nott, ja kui tegu olnuks viiekümnendatega, oleks ta pidanud mind doktor Renneriks. Esimese maailmasõja ajal sai minust doktor Ashmore-Jones, kahekümnendatel härra Brome, neljakümnendatel doktor Myer ja seitsme-kaheksakümnendatel doktor Magill, ning see oligi ainus võimalus, kuidas teada, millisesse kümnendisse ajarändur Will ühel või teisel hommikul kaldus või teel oli. Temale olin ma iga päev keegi õppejõud minevikust, ehkki alati üks ja sama õppejõud ajajärgus, mille tema vaim tol päeval elamiseks välja oli valinud. Ja ta ei eksinud kunagi. Minus ja tema puhastes, ajatutes silmades hakkasid dr. Magill, dr. Myer, hr. Brome, dr. Ashmore-Jones, hr. Renner, dr. Nott, ja hr. Trevor oma rutiinset minevikku taas läbi elama; mõned neist olid juba surnud, teised pensionil, kolmandad lihtsalt mujale läinud või kadunud, jätmata endast maha muid mälestusi peale nimede, aga võib-olla olid nad õppejõuametist tagandatud mõne tõsise üleastumise tõttu, mille kohta Willini tema igaveses kabiinis eales ainsatki teadet ei jõudnud.

Kummaline küll, mõnel hommikul elas minus aga keegi härra Branshaw, kellest keegi ei mäletanud ega teadnud midagi, ning iga hommik, kui kuulsin Willi tervitust „Tere hommikust, härra Branshaw”, pani mind mõtlema, kas tema võime ajas reisida ei hõlma vahest ka tulevikku (võib-olla lähitulevikku, mis kataks talle veel elada jäänud aja), ja kas ta 1990. aastates elades ei tervita mitte kedagi sellist, kes ei ole veel Oxfordi jõudnud ja kes, olgu ta praegu kus tahes, ei teagi veel, et ühel päeval tuleb tal elada selles ebasõbralikus, otsekui siirupis säilitatud linnas, nagu selle kohta kunagi ütles üks mu eelkäijatest. Kedagi, keda Willi unistavad looritatud silmad samuti ära ei tunne ning keda ta kunagi Tayloriana sissepääsu juures oma piduliku viipega tervitab, andes talle ehk minu nime, mida ta mu enda juuresolekul veel kordagi polnud lausunud.

Nagu ma juba varem mainisin, olid minu kohustused Oxfordi linnas peaaegu olematud, mis tekitas tihtipeale tunde, et olen seal vaid ilu pärast. Teades, et minu puhtfüüsiline kohalolek vaevalt et midagi ilustab, tundus mulle aeg-ajalt, et pean oma musta rüü selga panema (kohustuslik on see veel väga üksikutel juhtudel): minu peamine siht oli rahuldada arvukaid turiste, kellest ma oma püramiidmajast Taylorianasse suundudes möödusin, ning teine eesmärk oli tunda end sel viisil varjatuna ja samas ka õigustada veidi enam oma kaunistuse rolli. Niisiis saabusin vahel selliselt maskeerununa auditooriumisse, kus pidasin oma väheseid tunde või loenguid erinevatele üliõpilasgruppidele, kes kõik suhtusid minusse ülemäärase austuse ja veel suurema ükskõiksusega. Vanuselt olin ma neile lähemal kui suuremale osale kongregatsiooni liikmetest (järgides selle paiga tugevat kiriklikku traditsiooni, kutsuti nõnda ülikooli õppejõudude ja lektorite kogu), kuid paljas tõsiasi, et need mõned tunnid, kui mul õpilastega silmside oli, seisin mina närviliselt poodiumil, tekitas meie vahele niisama suure lõhe kui valitseja ning alamate vahel. Mina olin üleval ja nemad all, minu ees oli kaunis kõnepult, neil aga lihtlabased täiskritseldatud lauad, minul oli seljas oma pikk must rüü (selle lindid viitasid Cambridge’i ja mitte Oxfordi kraadile, mis rõhutas lõhet veelgi), neil aga mitte, ning sellest piisas, et nad mitte ainult ei jätnud mu tendentslikele avaldustele vastu vaidlemata, vaid ei esitanud ka ainsatki küsimust, kui ma terve tunni süngest sõjajärgsest hispaania kirjandusest jahvatasin – tunni, mis tundus mulle niisama lõputu kui sõjajärgne ajastu tolleaegsetele kirjanikele (nendele vähestele, kes režiimile vastu seisid).

See-eest esitasid tudengid küsimusi tõlkeseminarides, mida pidasin koos oma inglise kolleegidega. Tekstid, mida viimased valisid välja nimetatud seminarideks (millel oli nii ekstravagantne nimetus, et eelistan sellest siinkohal vaikida, et mitte esile kutsuda asjatut ja tõepoolest tähtsusetut peamurdmist), olid sedavõrd raskesti mõistetavad või murdekeelsed, et tihtipeale tuli mul käigu pealt välja mõelda võltsselgitusi vananenud või arusaamatutele sõnadele, mida ma polnud eluski näinud ega kuulnud ning mida loomulikult ka üliõpilased enam kunagi tulevikus nägema ega kuulma ei pidanud. Nendest pretensioonikatest ja mälestusväärsetest sõnadest (mis olid kahtlemata haige aju sünnitised) mäletan ma erilise innuga sõnu praseodimio, jarampero, guadameco ja engibacaire (samuti pole ma suutnud unustada sõna briaga, mis esines ühes eriti lihvitud lõigus veinikaubandusest). Riskides näida narrina, nüüd, kus olen need inglise keelde tõlkinud ja tean täpselt nende tähendust, tunnistan, et toona polnud mul õrna aimugi, et sellised sõnad on üldse olemas. Nende olemasolu paneb mind ikka veel imestama. Minu osa nendes seminarides – olla kõndiv hispaania keele sõnaraamat ja grammatika – oli märksa riskantsem kui loengutes ja kurnas mu refleksid päris ära. Kõige vaevanõudvamad olid etümoloogilised küsimused, kuid ajendatuna kannatamatusest ning soovist ühtaegu meele järele olla ja kimbatusest pääseda, hakkasin ma varsti igasuguste süümepiinadeta kõige pöörasemaid etümoloogiaid kohapeal välja mõtlema, lootuses, et ühelgi tudengil ega kolleegil ei jätku piisavalt huvi, et hakata mu vastuste tõepära hiljem kontrollima. (Ja juhul kui jätkus, olin ma siiski veendunud, et neis leidub piisavalt kaastunnet, et mulle mu eksimust järgmisel päeval mitte nina alla hõõruda.) Niisiis, seistes silmitsi selliste minu meelest pahatahtlike ja mõttetute küsimustega nagu „Kust tuleb sõna papirotazo?”, tulin ilma igasuguse süütundeta lagedale vastustega, mis ületasid küsimusi nii mõttetuse kui ka pahatahtlikkuse poolest.

„Jajah, papirotazo. See on pöidla ja nimetissõrmega tehtud nips, mis sai oma nime meetodist, millega prooviti 19. sajandi alguse Egiptusest leitud papüüruste tugevust ning määrati nende umbkaudset vanust.”

Ja kui ma nägin, et mitte keegi ei reageeri raevukalt, ja selle asemel et kellelegi tuleks pähe juhtida tähelepanu sellele, et ühest papirotazo’st piisanuks, et mis tahes keiserlik papüürus serpentiiniks muuta, teevad üliõpilased püüdlikult märkmeid ja mu inglise kolleeg – kahtlemata oimetu selle sõna labasest kõlast ja võib-olla joovastunud Napoleoni-aegse Egiptuse äkilisest esilemanamisest – kiidab mu seletusele takka („Kuulsite? Papirotazo tuleb sõnast „papüürus”: pa-pi-ro, pa-pi-ro-ra-zo.”), jätkus mul jultumust jätkata ning lõpetada oma vassing erudeeritud märkusega:

„Seega on tegemist üpriski uue sõnaga, mille eeskujuks oli märksa vanem sõna capirotazo, nagu seda valusat ja solvavat liigutust veel nimetatakse,” ning ma pidasin pausi, et illustreerida kõnealust sõna pöidla ja nimetissõrme abil õhku nipsates, „sest just niisuguste kergete hoopidega alandati vaikse nädala rongkäigus osalevaid patukahetsejaid, lüües neid vastu kapuutse, los capirotes.”

Ja mu kolleeg muudkui kiitis takka („Kuulsite? Ca-pi-ro-te, ca-pi-ro-ta-zo.”). Ikka ja jälle liigutas mind nauding, millega mõned briti õppejõud hääldasid jaburaid hispaaniakeelseid sõnu, kusjuures suurimat rahulolu pakkusid neile nelja- ja enamasilbilised moodustised. Mäletan, et Lihunik nautis neid sedavõrd, et unustas igasuguse enesevalitsemise, ja tõstnud ühe jala talitsematult, ent isegi elegantselt tühjale lauale (liiga lühikesed sokid koostöös hiiglaslike täitmatute kingadega paljastasid sealjuures tema lubivalge sääre), hakkas seda oma eufoorilise silbitamise rütmis üles-alla põrgatama: „Ve-ri-cue-to, ve-ri-cue-to. Mo-fle-tudo, mo-fle-tu-do.” Tegelikult jõudsin ma alles hiljem arusaamisele, et kolleegide heakskiit mu väljamõeldud etümoloogiatele tuli nii nende suurepärasest kasvatusest kui ka solidaarsustundest ja huumorimeelest. Oxfordis ei ütle keegi midagi otse (avameelsust peetakse kõige andestamatumaks ja ka kõige häirivamaks eksimuseks) – vähemalt nii sain ma aru Inkvisiitor Dewari sõnadest, kui ta mu kaheaastase sealviibimise järel minuga hüvasti jättes teiste suurepäraste märkuste seas lausus:

„Hakkan su erakordsetest etümoloogiaalastest teadmistest suurt puudust tundma. Need üllatasid mind ikka ja jälle. Mäletan ikka veel oma imestust, kui sa seletasid, et papirotazo tuleb sõnast papo, „lõug”, ja tähendab lööki vastu teise inimese papada’t, topeltlõuga – mul jäi hämmastusest suu lahti.” Teatava rahuloluga jäi ta mõneks hetkeks vait, et jälgida mu kitsikust. Siis laksutas ta keelt ja lisas: „Etümoloogia on kütkestav teadus, kahju, et tudengid, vaesed taipamatud noorukid, unustavad üheksakümmend viis protsenti kõigist neist imedest, mis nad meilt kuulevad, ja meie geniaalsed ilmutused valgustavad neid ainult mõne minuti, enam-vähem loengu lõpuni. Aga mulle jääb see meelde: pa-pa-da, pa-pi-ro-ta-zo.” Ta painutas kergelt ühte jalga. „Kes oleks võinud arvata? Hämmastav.”

Arvatavasti punastasin märkimisväärselt, ja niipea kui sain, jooksin raamatukokku et sõnaraamatust järele vaadata ning avastada, et see nüüdseks nii kuulus sõna papirotazo tuli tõepoolest sõnast papo, kuhu see häbistav löök vanasti anti. Tundsin end suurema petturina kui eales varem, aga samas oli mu südametunnistus natuke puhtam, sest nägin, et minu pöörased etümoloogiad polnud sugugi absurdsemad ega ebatõenäolisemad kui tegelikud. Vähemalt papirotazo puhul tundus see küll peaaegu niisama veider kui väljamõeldu. Ja igal juhul, nagu oli märkinud Rappija, kestsid seda sorti ornamentaalsed teadmised kõigest mõne minuti, olid nad siis valed, ehtsad või pooltõesed. Mõnikord selgub, et tõene teadmine pole oluline, ja siis on lubatud leiutada.

Olen Oxfordi linnas lõpmatult ringi kõndinud ja tunnen iga tema nurka, kaasa arvatud linnast välja jäävad külad oma kolmesilbiliste nimedega: Headington, Kidlington, Wolvercote, Littlemore (ja pisut kaugemal Abingdon ning Cuddesdon). Samuti õppisin tundma peaaegu kõiki nägusid, kes seal kolm ja kaks aastat tagasi elasid, ükskõik kui raske neid hiljem ka leida ei olnud. Enamasti kõndisin ilma igasuguse sihi ja eesmärgita, kuigi mäletan hästi, et kümme päeva oma teisest õppejõuna veedetud trimestrist (mida kutsutakse Hilary Term ja mis kestab kaheksa nädalat jaanuarist märtsini) jalutasin ringi tagamõttega, mis oli mõnevõrra lapsik ja mida ma toona, mil see aset leidis, endalegi teadvustada ei tahtnud. See juhtus natuke enne seda, kui tutvusin Clare ja Edward Bayesiga, ja tegelikult mu siht katkes või ma hülgasin selle (jah, „hülgasin” on õige sõna) suuresti tänu kohtumisele Clare Bayesi ja tema abikaasaga, ning mitte ainult seetõttu, et umbes samal ajal, ühel tuulisel pärastlõunal, jõudsin ma Broad Streetil ühtaegu eesmärgile ja pettusin.

Umbes kümme päeva enne seda, kui mind esitleti Clare ja Edward Bayesile ja ma nendega tuttavaks sain, naasin ma reede õhtul Londonist viimase rongiga, mis väljus Paddingtoni jaamast kesköö paiku. See rong tõi mind igal reedel või laupäeval pealinnast tagasi, sest mul ei olnud seal mujal ööbida kui hotellis ja seda sain endale lubada vaid aeg-ajalt. Tavaliselt eelistasin koju tagasi tulla ja vajadusel, kui mu kohalolek oli kellegi või millegi pärast vajalik, sõita Londonisse tagasi järgmisel hommikul – kiirrongiga jõuab sinna vähem kui tunniga. Kesköine rong Londonist Oxfordi ei olnud kiirrong. Kuid igasuguse ebamugavuse, mida see mulle põhjustas, kaalus üles võimalus veeta veel tunnike tuttava abielupaari Guillermo ja Miriami seltsis, kes elasid South Kensingtoni linnaosas ja kelle külalislahkusest ja vestlustest oli saanud mu Londonis uitamise päevade viimane osa. Viimase kesköise rongiga sõites tuli ümber istuda Didcotis, linnas, millest ma polegi näinud muud kui tema sünget jaama, alati pärast videvikku. Teist rongi, mis pidi meid sealt arusaamatu aeglusega edasi Oxfordi toimetama, ei olnud alati veel ees, kui kuus või seitse Londonist tulevat reisijat saabusid (Briti Raudtee ilmselt arvas, et selle hilise rongiga sõitjad on paadunud öökullid, kel pole midagi selle vastu, kui veel pisut hiljem magama saavad), ja siis tuli mul oodata selles tühjas vaikses jaamas, mis, niipalju kui silm pimedas seletas, näis lähedal olevast asulast, millele see kuulus, täiesti eraldatud ning ümbritsetud maa ja metsaga nagu mõni teivasjaam.

Inglismaal räägivad võõrad üksteisega harva, isegi rongis või pikkade ootamiste ajal, ja öine vaikus Didcoti jaamas on üks sügavamaid, mida ma eales olen kogenud. Selline vaikus tundub veelgi sügavam, kui seda katkestavad hääled või üksikud hootised helid, näiteks kriiksatus vagunist, mis äkitselt ja mõistatuslikult mõne meetri liigub ja seejärel peatub, või pakikandja arusaamatu hüüatus, kui külm ta põgusast uinakust äratab ja halvast unenäost päästab, või kauge tuhm mütsatus, kui nähtamatud käed liigutavad heast peast paigast kaste, kuigi selleks puudub igasugune pakiline vajadus ja kõik näib olevat edasilükatav, või õllepurgi metalne krigin, kui see kokku litsutakse ja prügikasti heidetakse, või üksiku ajalehepaberi tagasihoidlik lend, või minu enese sammud, mis astuvad aega parajaks tehes tulutult platvormi äärde ja siis jälle tagasi (Inglismaal nimetatakse perroone platvormideks). Mõned laternad kümmekonnameetrise vahega, et mitte elektrit raisata, valgustavad ujedalt veel puhtaks pühkimata perroone, mis näevad välja, nagu oleks sealt üle käinud haledavõitu tänavapidu. (Naised, kes neid hommikul pühivad, näevad veel pimedusse mattunud Didcotis und.) Lampide kõhklevates valgusvihkudes joonistuvad välja perrooni ja liiprite napid piirjooned, ning üks valgustab ka minu nägu, paistmas meremehesinise mantli ülestõstetud krae vahelt, ning naistekingi ja pahkluid, mille omanik püsib varjus. Näen ainult tema istuvat vihmamantlis kuju ja hõõguvaid sigaretiotsi, sest nagu mina, nii suitsetab ka tema oodates, ja oodata tuleb seekord kauem kui tavaliselt. Kingad koputasid sillutisel kergelt rütmi, nagu kuuleks nende kandja ikka veel kõrvus muusikat, mille saatel oli terve õhtu tantsinud; need olid nooruki või naiivse noore tantsijanna kingad, madala kontsa, pandla ja ümarate ninadega. Kahtlemata Inglise kingad, mis köitsid mu pilku ja muutsid Didcotis veedetud lõputu tunni talutavamaks. Meie kummagi sigaretikonid kogunesid maha: mina nipsasin omad pesuehtsa papirotazo’ga perrooni serva poole (üle ääre nad alati ei lennanud), tema heitis enda omad samas suunas käeliigutusega, mis meenutas jõuetut palliviset. Ja selle liigutuse juures sisenes tema käsi valgusvihku ning lasi mul sekundi murdosaks silmata käevõru. Aeg-ajalt ma tõusin, osalt selleks, et puurida pilk kauguses mustendavatele rööbastele, osalt selleks, et püüda näha pisut paremini seda suitsetavat naist, kes tõstis vahepeal jala üle põlve ning koputas oma valgustatud pöidadega tundmatut rütmi. Astusin paar-kolm sammu tema poole ja tulin tagasi oma kohale, ent mul ei õnnestunud näha muud kui Inglise kingi ja pahkluid, mille hämarus täiuslikuks muutis. Viimaks, kõigest paar minutit enne seda, kui hilinenud rong aeglaselt ja loiult nähtavale ilmus, tõusis ta püsti ja jalutas aegamisi mööda perrooni, samal ajal kui valjuhääldist kostis indialasest raudteetöötaja pehmekeelne teadaanne rongi Didcotti saabumise ja järgnevate jaamade kohta: Banbury, Leamington, Warwick, Birmingham (või olid need Swindon, Chippenham, Bath, Bristol?) – aktsent oli nii tugev, et võõramaalane võis vaid oletada, mida öeldi. (Ma ei taha kaardilt vaadata: minu mälus on olemas mõlemad peatuste jadad, võimalik, et teineteisega segunenud.) Naine jäi seisma ja kiigutas oodates oma väikest kotti. Tegin talle vaguniukse lahti.

Olen täielikult unustanud ta näo, temast on meeles ainult värvid (kollane, sinine, roosa, valge, punane), ja siiski tean, et terve mu nooruse jooksul oli just tema see naine, kes mulle esmapilgul kõige sügavama mulje jättis – ehkki ma tean ka seda, et tavaliselt, nii kirjanduses kui ka elus, saab selline märkus käia vaid nende naiste kohta, keda noored mehed kunagi lähemalt tundma ei õpi. Ma ei mäleta ka seda, kuidas ma temaga vestlema sattusin või millest me rääkisime selle vaevalt pooletunnise sõidu ajal, mil rong Didcotist Oxfordi jõudis. Võimalik, et me ei vestelnudki, vaid vahetasime lihtsalt kolm-neli põgusat märkust. Seevastu mäletan, et ehkki ta polnud enam nii noor, et olla üliõpilane, oli ta siiski nooruke ja selle tõttu mitte eriti maitsekas, tema mantel oli just nii palju eest lahti, et nägin pärlikeed (raske öelda, olid need kunstpärlid või ehtsad), millesarnaseid hoolitsetud inglise neiud pidasid mõned aastad tagasi moekaks kanda, isegi kui nad olid muidu riides argiselt või pealtnäha hooletult (tema ise oli pigem kena kui maitsekas). Samuti mäletan, et oma lühikese soengu ja nüüdseks ununenud näojoontega näis ta olevat otse 1930. aastatest välja astunud. Võimalik, et neil päevadel, mil uksehoidja Will elas just nimelt tolles kümnendis, paistsid talle kõik naised niisugused. Millest me ka ei rääkinud, igatahes polnud see piisavalt isiklik, et oleksin tema kohta midagi teada saanud. Võimalik, et tema selged silmad vajusid väsimusest kinni ja ma ei söandanud seda takistada. Võimalik, et selle hilise pooletunnise sõidu jooksul oli minu soov teda silmitseda palju tugevam kui mu uudishimu või siis võime oletusi teha. Aga võib ka olla, et rääkisime üksnes Didcotist, selle hämarast ja külmast jaamast, mille olime seljataha jätnud ning kuhu meil mõlemal tuli kunagi uuesti minna. Ta läks Oxfordis maha, mina aga ei osanud pinnast ette valmistada ega pakkunud isegi seda, et võin ta oma taksoga ära viia.

Järgmised kümme päeva kõndisin mööda Oxfordi sihiga või õigemini alateadliku lootusega teda uuesti kohata, mis ei olnudki ülemäära ebatõenäoline, kui oletada, et ta ei tulnud sinna mitte külla, vaid elas seal. Veetsin tavapärasest veelgi enam aega tänavatel ning iga mööduva päevaga muutus tema nägu üha hägusemaks või segunes teistega, nagu ikka kipub juhtuma asjadega, mida soovid ning meeleheitlikult püüad mäletada, kõigi nende piltidega, mille vastu mälu ei ilmuta mitte mingisugust austust (see tähendab jääb täiesti osavõtmatuks). Mõni ime siis, et praegu ei meenu mulle ainsatki tema näojoont – ta on lõpetamata portree, visand, mille värvid on küll otsustatud ja laikudena olemas, kuid mida pole veel maalima hakatud –, olgugi et mul õnnestus teda kindlalt näha veel teine ja võimalik, et kolmas ning võib-olla neljaski kord. Ent sel ühel korral, kui ma teda kindlalt nägin – kümme päeva hiljem –, juhtus kõik ütlemata kiiresti ja pealegi oli ilm tuuline. Väljusin Blackwelli raamatupoest ja aega oli vähevõitu, et jõuda tõlkeseminari, mida pidasin koos ülitäpse Dewariga. Kiirendasin sammu ja rühkisin otse enda ette vaadates tormi kätte, mis oli selle aja jooksul valla pääsenud, kui mina poodi kammisin. Umbes paarkümmend sammu eemal Trinity ees möödusin kahest naisekogust, kes samuti kiirustasid, pead tuulekaitseks kumaras. Alles siis, kui olin veel neli-viis sammu edasi läinud (ja olin tema poole seljaga), tundsin ta ära ja pöörasin ümber. Kõige rohkem hämmastas mind see, et tema ja ta sõbratar, kes olid omakorda neli-viis sammu edasi astunud, olid samuti seisma jäänud ja ümber pööranud. Niiviisi, kaheksa või kümne sammu kauguselt, saime teineteist korralikult silmitseda. Ta naeratas ja hüüdis, pigem selleks, et mina tema ära tunneksin, kui näitamaks, et on mind ära tundnud: „Rongis! Didcotis!” Kõhklesin hetkeks, kas astuda lähemale või mitte, ja seni, kui ma kahtlesin, sikutas sõbratar teda käisest ja utsitas edasi tulema. Tema seelik lehvis tuules, samuti nagu ta lühikesed juuksedki. Mäletan seda, kuna nende lühikeste hetkede jooksul, mil ta oli Broad Streetil seisma jäänud ning hüüdis: „Rongis! Didcotis!”, hoidis ta ühe käega juukseid laubalt eemal ja teisega seelikut, et loodusjõud sellest võitu ei saaks. „Rongis! Didcotis!” kordasin kinnitamaks, et olen ta ära tundnud (samal ajal kui sinise mantli hõlmad mul vastu jalgu laperdasid), ent põlastusväärne sikutav sõbratar, kelle nägu ma ei näinud, oli ta selleks ajaks juba eemale tirinud, vastupidises suunas Dewarile ja Taylorianale, kuhu mina kohe tõttasin. Rohkem ei näinud ma teda terve tolle aasta, vähemalt mitte kindlalt, ja samuti mitte järgmisel aastal, ja pärast seda läksin ma juba Oxfordist ära, ehkki mitte selleks, et end kohe Madridis sisse seada, nagu ma nüüd kahtlemata olen teinud. Kõige enam kahetsen seda, et tol teisel korral ei õnnestunud mul heita pilku tema Inglise kingadele ja pahkluudele, mis oleksid mulle tuule käes kahtlemata haprad tundunud. Olin liialt süvenenud tema seeliku ettevaatliku laperdamise silmitsemisse.

Clare Bayesi kingad ei olnud mitte kunagi Inglise, vaid alati Itaalia omad, ja kordagi ei näinud ma nende juures madalat kontsa, pannalt või ümarat nina. Kui ta minu juurde tuli (mitte eriti tihti) või kui meil õnnestus koos tema juurde minna (veel harvem) või kui me kohtusime mõnes Londoni, Readingi või isegi Brightoni hotellis (Brightonis käisime vaid korra), oli tema esimene samm kingadest pöialiigutusega vabaneda ning saata need jalalöögiga seinte poole, justkui oleks tal neid lugematuid paare ja talle ei läheks nende rikkumine karvavõrdki korda. Korjasin need otsekohe üles ja panin silma alt ära: vaatepilt tühjadest kingadest paneb mind alati kujutlema inimest, kes neid on kandnud või võib kanda, ning tolle inimese nägemine enda kõrval – kingadest väljas – või see, kui ma teda üldse ei näe, muudab mind kohutavalt rahutuks (sellepärast näengi mõne vanamoodsa kingapoe vaateakent silmitsedes iga kord vaimusilmas kramplikult kokku litsutud ebamugavat rahvahulka). Clare Bayesil oli komme – nähtavasti külge harjunud lapsepõlves Delhis ja Kairos veedetud aastatel – käia mis tahes põrandal sukkade väel (Inglismaal on küll peaaegu igal pool vaip) ning seepärast pole tema jalad mu mälestustes enamasti mitte tugevad ja kergelt lihaseliste säärtega, nagu need paistsid kõrgetel kontsadel ja jäid ilmselt meelde paljudele teistele, vaid kaks siredat säärekest, liigutustes peaaegu lapselikud, nagu need paistsid sukkades. Ta lamas minu voodis või oma voodis või hotellivoodis ning suitsetas ja rääkis tundide kaupa, seelik alati seljas, kuid üles tõmmatud, tuues nähtavale reied, sukkpükste tumedama ülaosa või lihtsalt palja ihu. Ta ei olnud liigutustes kuigi ettevaatlik ja sukasilmad hakkasid tihti jooksma, või siis kõrvetas ta sukkadesse auke, riivates neid kogemata sigaretiga oma nii ebainglasliku žestikuleerimise käigus (mille ta võis olla õppinud lõunapoolsetes maades veedetud lapsepõlves), saateks randmeid kaunistavate käevõrude kõlin, sest mitte alati ei võtnud ta neid ära. (Mõni ime, et vahel lendas neist lausa sädemeid.) Kõik tema juures oli suurejooneline, liialdatud, erutuv; ta oli seda sorti olend, kes pole loodud aja jaoks, kelles paljas aja mõiste ning aja kulg tekitavad vimma; seda sorti olend, kel on tarvis pidevat igavikukildude tagavara, või teisisõnu öeldes põhjatut üksikasjade allikat, millega aeg pilgeni täita. Just kõige alustatu lõputu pikendamise pärast juhtus enam kui korra, et et tema abikaasa Edward Bayes oleks äärepealt omaenda silmaga näinud selle lahkuvat selga või kiiluvett, kellest ta kahtlemata teadlik oli ning keda ta järjekindlalt mõtteist tõrjuda või ehk unustada püüdis. Niisiis olin alati mina see, kel tuli katkestada Clare Bayesi lõputult uitavaid mõttekäike ja märkusi, igale hetkele antud põhjatut sisu, tema kroonilist kõnepidamatust, kui ta suitsetades voodis lamas ja viibete saatel jutlustas, jalgu risti pani, sirutas, enda alla konksu tõmbas, ülistas ja sarjas oma minevikku ja olevikku, hüpates ühe lähituleviku plaani juurest teise juurde, ilma et oleks kunagi ühtegi neist täide viinud. Mina olin see, kes pidi äratuskella helisema panema või öökapil olevat käekella silmas pidama ja ütlema, et on aeg lahku minna, või siis (Oxfordis) panema tähele visa järjekindlusega täis-, pool- ja veerandtunde löövaid kelli, mis armutult õhtu lähenemist kuulutasid; mina olin see, kes pidi teda tagant kiirustama, otsima tema kingi, mille olin pärast tema tulekut ära pannud, siluma tema seelikut ja selle korda sättima, tuletama meelde, et ta ei unustaks maha vihmavarju ega vaiba sisse torgatud prossi ega kraanikausi servale jäetud sõrmust ega käekotti veidrate ostudega, mis tal igal meie kohtumisel kaasas olid, isegi pühapäeviti (ja kui juhtusime olema tema juures, olin mina see, kes pidi tuhatoosi tühjendama, aitama tal linu vahetada, akna lahti tegema ja oma klaasi ära loputama). Clare Bayes kandis endaga kaasas kõiksugu kraami ja laotas selle laiali kõikjal, kuhu saabus, justkui kavatseks kogu eluks sinna jääda, isegi kui meil oli teinekord kummagi loengute vahepeal vaevalt tund vaba aega. (Paar tema kõrvarõngaid, mida mul ei õnnestunud oma majast välja saada, jäigi lõpuks minu kätte.) Õnneks polnud ta tänu kasvatusele võimeline ilma minkimata tänavale astuma ning tema juuksed kujutasid endast kunstlikult segi aetud pikka pahmast, milles mu hellitused või pikem tugev kokkupuude padjaga erilist segadust ei suutnud tekitada. Ma ei pidanud neid enne hüvastijättu kammima, küll aga valvama, et tema näol poleks märkigi minu seltsis veedetud ajaga rajatud ning hoitud isiklikust igavikust, valvama, et nägu ei säraks, et silmades ei oleks liigset õrnust. Vaatama, et igasugune rahulolu oleks minema pühitud (vahemaad on Oxfordis nii lühikesed, et selle ajaga ei jõua õhetus kaduda). Et see kõik õnnestuks, pidin lihtsalt koos temaga lühidalt kordama vaimset harjutust, mis on abielurikkumise tugisammas, ehk siis aitama tal välja mõelda ladusaid lugusid Edward Bayesi jaoks ja veenduma, et ta neid jutustades enesele vastu ei räägiks, ehkki Clare ise pidas neid harjutusi tarbetuteks ja tüütuteks (tema ilme tumenes iga kord, kui me minu pealekäimisel hüvasti jätsime). Ta oli hooletu ja kerglane ja naerusuine ja hajameelne, ja olnuksin mina Edward Bayes – mõtlesin toona –, ei nõudnuks iga tema mõtte või sammu väljaselgitamine minult mingit erilist sepitsemist või jõupingutust. Ent ma ei olnud Edward Bayes, ja võimalik, et kui oleksin olnud, osutunuksid Clare Bayesi teod ja kavatsused mulle täiesti mõistetamatuks. Võib-olla ma polekski tahtnud neid teada, või siis oleksin rahuldunud nende kujutlemisega. Igatahes olin mina see, kes pidi iga tema kirgliku vahepala järel kõik korda seadma ja peaaegu et tõukama ta välja oma püramiidjast majast (kus iga korrus oli eelmisest kitsam) või hotellist, mida olime külastanud, või siis vabastama end tema haardest, kuna tal oli kalduvus viimasel hetkel klammerduda (kahetsusest, et aeg saab otsa), ja neil harvadel kordadel, kui söandasin Edward Bayesi äraolekul oma jala tema koju tõsta, tasakaalustama tema uljamaid impulsse. (Abielurikkumine on raske töö.)

Clare Bayesil polnud peaaegu mingeid süümepiinu, ent kes teda tundis, poleks neid temalt oodanudki, kuna suur osa tema veetlusest peitus just nimelt hoolimatuses teiste ja iseenda suhtes. Ta ajas mind tihti naerma, ning see on oskus, mida ma inimestes kõige enam hindan, samas aga tean, et mu kiindumus temasse – ja usun, et ka tema kiindumus minusse – ei kestnud kunagi piisavalt kaua või pidevalt, et oleks mingil viisil ohtlikuks osutunud (sest ma ei olnud Edward Bayes ja samuti polnud eales ohtu, et oleksin kippunud tema kohta hõivama). Mulle on alati tundunud liialt lihtsameelne arvata, et kuna teine inimene meid armastab – tähendab kuna ta on meist sõltumatult võtnud nõuks meid ajutiselt armastada ning alles seejärel meile sellest tõsiasjast teada andnud –, käitub ta meiega kuidagi teisiti, kui näeme teda käitumas kõigi teistega – justkui oleksime pärast tema omapäi tehtud otsust ja teadaannet paugupealt „teiste” seast välja arvatud ega oleks alati lisaks iseendaks olemisele kuulunud ka „teiste” hulka. Viimane asi, mida ma oleksin soovinud – vähemasti neil habrastel päevadel, kui elasin Oxfordis ja mu enesetaju oli ähmasevõitu –, oli saada Clare Bayesi poolt samasuguse kohtlemise osaliseks nagu tema abikaasa Edward või tema isa või irooniline Cromer-Blake, kes oli Clare’iga ühtaegu nii isalik kui ka pojalik, samas kui isa oli temaga ainult isalik ja abikaasa lihtsalt abielumehelik. Oletan, et minu suhe temaga oli silmapaistvalt vennalik nagu ikka naistega, keda olen hästi tundnud, kahtlemata sellepärast, et mul pole õdesid olnud ning olen neist puudust tundnud. Ma küll ei kohtunud Clare Bayesiga teab mis sageli, kuid sain teda siiski lähedalt jälgida, ja kuigi ma ei taha temast halvasti rääkida või, ütleme, lausuda asju, mis võivad inimestele, kes neid minu suust kuulevad, halvustavad tunduda, panin end piisavalt palju kordi teiste olukorda – tema isa ja Edward Bayesi ja tollesama iroonilise Cromer-Blake’i olukorda – ja seega teadsin, et tal puudub nende suhtes igasugune taktitunne. Ennekõike panin end Bayesi olukorda ja mulle meenub üks 5. november, üheksa kuud pärast meie tutvumist – kuupäev on mul meeles, kuna Inglismaal oli Guy Fawkesi päev ja Clare Bayesi kabineti aknast All Soulsis, Catte Streetil, vana Bodley Raamatukogu ja Radcliffe Camera vastas, võis näha, kuidas inglise poisikesed kerjasid penne kaltsudest, nöörist ja vanadest hilpudest meisterdatud nukule, mis kujutas hukatud vandenõulast Guy Fawkesi ja mis õhtul lõkkes ära põletati (too mälestus on tõeliselt kogetu tagajärg) – sel päeval nimelt õnnestus mul end nii põhjalikult Edward Bayesi asemele kujutleda (kohale, mis oli temale mõeldud, aga mida ta võib-olla kunagi ei hõivanud), et Clare ajas mind temaga segamini.

Olime neljakesi kokku leppinud – Bayes, Cromer-Blake, Clare ja mina –, et kohtume seal ja läheme koos lõunale, ja mina olin esimene, kes Catte Streetile kohale jõudis, tulles meelega kakskümmend minutit varem. Eelmisel õhtul olime Clare’iga liiga kauaks ühte Readingi hotelli jäänud, ja vastupidiselt tavale, kui juhtusime külastama mõnd Oxfordi naaberlinna, olime tagasi tulnud sama rongiga (Clare’i autoga läksime ainult siis, kui Edward Bayes oli ära, ja kui ta ei olnud, sõitsime alati erinevate rongidega, nii minnes kui ka tulles, olgu Londonisse või Readingisse). Niisiis olime koos Oxfordi jaama jõudnud ja kõndinud koos täidlase, muutliku kuu all, näod tuule poole, minnes lahku ühel tänavanurgal, kummagi kodust tükk maad eemal. Ka rongisõidu ajal olime kõrvuti istunud, kuna maailma silmis olime sõbrad ja vastupidine võinuks kellelegi, kes meid nägema juhtub, veel imelikum tunduda. Kahtlemata oli meid näinud mees nimega Rook vene keele ja kirjanduse teaduskonnast. Ainsa reisijana tukkus ta kössitõmbunult esimese klassi vagunis, kuhu olime alguses läinud, kuna perroonilt vaadates oli see tundunud tühi. Tema nägi meid ja meie nägime teda, kui me kompromiteerivalt ja Inglismaa kohta liiga vabalt lõkerdades mööda vahekäiku edasi läksime, ning teinud langetatud peaga ebamäärase liigutuse, mis pidi ilmselt olema noogutus, pöördus esmalt Clare’i poole, öeldes: „Proua Bayes”, ning seejärel minule: „Tere õhtust” – kindlasti sellepärast, et ta ei teadnud, kuidas mu nime hääldada, või siis oli tal raskusi selle meeldejätmisega. Läksime edasi ja otsisime koha Rookist nii kaugele kui võimalik, kuid enam ei söandanud me teineteisega rääkida muidu kui ainult sisutute lühilausetega ja väga vaikselt. Pärastpoole, kui jalutasime Oxfordi tänavatel esimest korda koos ja üksi, täidlase, muutliku kuu all, näod tuule poole, kuulsime veidi tagapool tema samme, meie omadega samas rütmis, või nii meile tundus – et need olid tema sammud, ja mitte meie enda sammude kaja. Me ei pööranud ümber ega vahetanud kuni lahkuminekuni sõnagi, ja siis ütlesime lihtsalt: „Nägemiseni”, ilma et oleksime peatunud või teineteisele otsa vaadanud (salatsemise kurbloolisus). Siis ei kuulnud ma enam muud kui Clare Bayesi eemale kiirustavaid samme, mis kostsid veel mõne hetke; tema minu väsinud samme vaevalt et kuulis.

Rook oli kurikuulus selle poolest, et oli viimased kaksteist aastat töötanud „Anna Karenina” uue tõlke kallal ja oli Ameerikas veedetud õppeaastal tutvunud ja läbi käinud Nabokoviga. Mitte keegi polnud veel ridagi näinud, isegi mitte kirjastaja, kuid tema tõlge pidi olema üheaegselt kanooniline ja võrreldamatu, alustades põhimõttelisest uuendusest pealkirjas, sest nii Rook kui ka Nabokov – keda ta alati nimetas Vladimir Vladimirovitšiks, näitamaks, kui lähedased nad on ja kui hästi ta tunneb venepärast isanimede kasutamist – väitsid, et õige pealkiri on „Karenin”, mitte „Karenina”, kuna Anna pole ei baleriin, lauljatar ega näitlejanna – ainsad naised, ükskõik kui ehtsad venelased, kelle perekonnanime feminiseerimine võiks inglise või mõnes muus läänemaailma keeles kirjutatud tekstis vastuvõetav olla. Olin temaga rohkem kui korra Tayloriana õppejõudude toas ehk Senior Common Room’is kokku puutunud, kui kumbki meist tassitäie lahja kohvi juures igavles ning teeskles loengule viimse lihvi andmist, heites aeg-ajalt laisa või jälestava pilgu oma portfelli teaduslikule sisule. Rook – suure, peaaegu massiivse pea ja kõhetu kehaga mees – oli alati valmis jutustama Nabokovist või mind Lermontovi või Gogoli asjus valgustama, tema isiklik elu aga jäi Oxfordi ülejäänud õppejõududele mõistatuseks. Seetõttu võis talle kergesti külge kujutleda mis tahes harjumuse või iseloomujoone, ja üldiselt peeti teda kohutavaks keelepeksjaks. Tegelikult ei tähenda niisugune kuulsus Oxfordis midagi, erakordne oleks hoopis selle kuulsuse puudumine: kes ei levita kuulujutte või vähemalt ei musta teisi, on määratud veetma niivõrd marginaalset ja häbistatud elu, nagu olnuks tal õnnetus lõpetada mõni muu ülikool kui Cambridge või seesama Oxford. Ja tal pole lootustki kohaneda, sest teda ei võeta iialgi omaks. Ainuke asi, mis oxfordlasi tõeliselt huvitab, on raha, natuke maad eemal järgneb sellele teave, mis võib alati olla vahend raha saamiseks. Pole tähtis, kas teave on oluline või tarbetu, vajalik või labane, poliitiline või majanduslik, diplomaatiline või tunnetuslik, psühholoogiline või genealoogiline, tuttav või abistav, ajalooline või seksuaalne, ühiskondlik või ametialane, antropoloogiline või metodoloogiline, fenomenoloogiline, tehnoloogiline või otseselt falliline – kes seal ellu tahab jääda, sel peab olema (või tuleb tal kiiremas korras hankida) mingisugust edastatavat teavet. Pealegi on millegi kohta teabe jagamine ainuke viis vältida teabe jagamist iseenda kohta, ning seega, mida misantroopsem, iseseisvam, üksildasem või mõistatuslikum on oxfordlane, seda rohkem teiste kohta käivat teavet temalt oodatakse, et vabandada oma ligipääsmatust ja võita kätte õigus oma eraelust vaikida. Mida rohkem teiste kohta teada ja rääkida, seda enam vabastab see millegi avaldamisest enda kohta. Järelikult on kogu Oxford täielikult ja pidevalt ametis enese peitmise ja allasurumisega, püüdes samaaegselt võimalikult palju teiste kohta välja selgitada, ning sealt tulebki pärimus – tõene – ja müüt – samuti tõene – Oxfordi ja Cambridge’i õppejõudude ja professorite kõrgest tasemest, tõhususest ja meisterlikkusest kõige räpasemate luureülesannete täitmisel ning sellest, et Briti ja Nõukogude valitsus on jätkuvalt võistelnud nende kui prestiižsete agentide – liht-, topelt- ja kolmikagentide – teenete eest (oxfordlastel on teravamad kõrvad, Cambridge’i omad jälle on kõlbeliselt laostunumad). Tulemuseks oli aga see, et eespool mainitud õigus oma eraelust vaikida sõna otseses mõttes sellele taanduski: see tähendab enda säästmisele alandusest ja häbist seda ise tunnistada ja avalikult arutada, sest üleüldise vajaduse tõttu jagada teavet teiste kohta, et vältida millegi teatavaks tegemist iseenda kohta, hakkavad teised nagu üks mees kõike seda, mida varjata püütakse, himustama, välja nuhkima, taga ajama, jälitama, kätte saama ja lõpuks levitama, et omakorda hoiduda millegi avaldamisest enese kohta. Mõned (vähesed) nõrgad vaimud loevad lahingu kohe alguses kaotatuks ja esinevad avaliku ülestunnistusega oma isikliku elu kohta, ilmutades sellega laiduväärset vastupanu ja tagasihoidlikkuse puudust. Hästi sellele just ei vaadata, sest see väljendab otsekohest, muretut ja üldisest tavast kõrvale kalduvat suhtumist sellesse mängu, aga ometi seda sallitakse, kuna selles nähakse nii tingimusteta alistumist kui ka orjalikku allumist. Seevastu mõnedel virtuoosidel õnnestub kõigest hoolimata oma harjumusi, pahesid, maitse-eelistusi ja tegusid salajas hoida (võimalik, et harjumustest, pahedest, maitse-eelistustest ja tegudest üleüldse loobudes), mis muidugi ei takista teisi inimesi teab mida välja mõtlemast ja neile külge pookimast, ehkki seda sorti ebajärjekindlate ja kirevate ettekannete mitmekesisus ja vastuolulisus paneb nende tõepärasuses kahtlema ning mõnikord õnnestubki virtuoosidel (aga nad peavad tõelised virtuoosid olema) oma tahtmine saada ja mitte keegi ei tea nende kohta midagi kindlat. Rook oli kahtlemata väljapaistev virtuoos (lausa meister, justkui oleks ta Nõukogude väljaõppe saanud): peale tema täieliku pühendumise oma monumentaalsele tõlkele ning kunagise kokkupuutumise Vladimir Vladimirovitšiga endistes Briti kolooniates ei teatud tema kohta midagi (tema eraelu oli lünk), samas aga võis kindel olla, et kõigest, mida ta teab, saab paugupealt avalik saladus.

Järgmisel hommikul pärast seda, kui olime Rooki Londoni rongis kössitõmbunult tukkumas näinud ja uskunud kuulvat meie tühja linna tuulistel tänavatel selja taga tema samme, luges Clare rahulikult ajalehte, kui ma paarkümmend minutit varem tema Catte Streeti kabinetti kohale jõudsin. (Ta tegi mulle ukse lahti, sõrm kahe lehekülje vahel. Ta ei suudelnud mind.) Näis, et ta on piisavalt maganud, mina jälle polnud peaaegu üldse sõba silmale saanud, ja niisiis ei jäänud mul muud üle kui esitada talle ilma suurema sissejuhatuseta küsimus, mille olin unetu öö jooksul korduvalt esitanud iseendale („Kas ta oli või ei olnud Tedile öelnud, et käis eile Readingis?”).

„Muidugi mitte; pealegi, ta ei küsinud.”

„Hull peast. See teeb asja ainult hullemaks. Kui ta seda veel ei tea, saab ta Rookilt õige pea teada.”

„Mitte otse Rookilt. Nad vaevu tunnevad teineteist.”

„Oxfordis tunnevadki kõik üksteist ainult vaevu, aga see ei takista neid igal ajal omavahel rääkimast ja esimesi pähetulevaid järeldusi tegemast. Piisab, kui Rook oleks täna hommikul koridoris või tänaval Tediga kohtunud. „Muide, öelge oma naisele, et mul oli kavas ta eile õhtul jaamast oma taksoga koju tuua. Me tulime Readingist sama rongiga, aga ta läks nii kiiresti välja, et ma ei jõudnud pakkudagi. Oletatavasti too hispaania härra saatis teda. Väga viisakas härrasmees, olen temaga paar korda rääkinud.” Sellest aitab, et sulle saaks osaks terve küsimuste tulv, ja mina küll ei tea, kuidas sa neile vastata kavatsed.”

„Mis küsimused? Ted ei küsi peaaegu midagi. Ta ootab, kuni ma talle räägin. Pole tarvis nii palju muretseda.”

Alati olin mina see, kes tema pärast muretses. Mängisin iseenda ja vahel ka tema osa. Nüüd mängisin kõigi kolme – enda, tema ja Edward Bayesi osa, õigemini osa, mida Edward Bayes Clare’i väitel ei mänginud.

„Ah et mis küsimused? Mida sa eile õhtul meie hispaania sõbraga Readingis tegid? Kust te tulite? Miks te sellise kiiruga jaamast ära läksite? Rook nägi teid. Miks sa mulle ei öelnud, et te Readingisse lähete? Miks sa mulle ei öelnud, et te Readingis käisite? Rook nägi sind. Rook. Reading.”

„Küll ma kuidagi välja keerutan.”

„Keeruta praegu. Ütle, kuidas sa nendele küsimustele vastaksid. Need on tavalised, konkreetsed kooselu küsimused.”

Nagu ikka, oli Clare sukkade väel. Ta oli, ajaleht käes, kirjutuslaua taha istunud (nimetissõrme hoidis ta ikka veel lehekülgede vahel; mõistatasin endamisi, mis see küll oli, mida ta luges, et seda ei saanud käest panna) ja mina seisin tema vastas, selg akna poole. Sealt paistsid mulle kätte läbi tema tumedate sukkpükste veelgi tumedamate otste (nii-öelda sukaotste) paistvad varbatipud. Need lebasid vaibal ja piilusid kirjutuslaua alt välja. Oleksin tahtnud tema tumedaid jalgu puudutada, kuid Edward Bayes või Cromer-Blake võisid iga hetk saabuda. Clare vaatas mulle otsa ja vastu valgust joonistus välja tema siluett. Teises käes hoidis ta sigaretti. Tuhatoos oli kaugel.

„Ted võib iga hetk tulla,” ütlesin, „ja kui ta on täna hommikul Rookiga kohtunud, võib ta meid mõlemaid niiviisi küsitlema hakata, niipea kui uksest sisse astub. Parem, kui me enne midagi välja mõtleme – ma olen terve öö vastuseid nuputanud. Kas sa juhtusid minuga Readingis kokku? Readingi jaamas? Miks sa nii hilja tagasi tulid? Miks sa üldse käisid seal? Ostureisil ju mitte, mida Readingist üldse osta oleks?”

„Sa oled narr,” vastas Clare. „Hea, et sa mu abikaasa ei ole. Sa oled detektiivi mõistusega narr, ja seda sorti narriga pole võimalik abielus olla. Sellepärast sa ei võta kunagi naist. Detektiivi mõistusega narr on arukas narr, loogiline narr, ja sellised on kõige hullemad, sest meeste loogika, selle asemel et nende lollust tasakaalustada, hoopis kahe- või kolmekordistab seda ja muudab selle ohtlikuks. Tedi lollus ei ole ohtlik ja tänu sellele ma suudangi temaga elada, tänu sellele mulle meeldib temaga elada. Tema võtab seda endastmõistetavana, sina veel mitte. Sa oled nii narr, et usud veel võimalusse, et sa seda ei ole. Võitled ikka veel. Tema ei võitle.”

„Kõik mehed on narrid.”

„Kõik inimesed on narrid. Mina ka.”

Ta koputas nimetissõrmega sigaretilt tuhka, ent arvestas valesti ja see pudenes ta sukkis jalgade juurde vaibale. Silmitsesin ihaldatud tumedaid jalgu ja silmitsesin tuhka, oodates hetke, mil jalad tuha sisse astuvad ja end halliks määrivad.

„Kui sa oleksid Ted, ei esitaks sa mulle neid küsimusi, sest sa teaksid, et ma võiksin neile kas vastata või mitte vastata ja kokkuvõttes teeks see sama välja: kui sa kellegagi oma igapäevast elu jagad, püüad sa temaga rahujalal olla. Ma võiksin su küsimustele vastates valetada (ja sa oleksid sunnitud seda valet tõe pähe võtma) või siis võiksin tõtt rääkida (ja sa ei pruugiks kindel olla, et sa tahad tõde). Kui ma su küsimustele ei vastaks, võiksid sa peale käia ja mina võiksin vihastada ja vaielda ja sulle etteheiteid teha ja endiselt mitte vastata, või sulle kimbatuses otsa vaadata ja päevade kaupa vait olla ja ikkagi mitte vastata, kuni sa väsid mu pilgust ja sellest, et sa mu häält ei kuule. Me mõistame end alati hukka selle pärast, mida ütleme, mitte selle pärast, mida teeme. Selle pärast, mida ütleme või mida ütleme end tegevat, mitte selle pärast, mida ütlevad teised või mida me tõesti teinud oleme. Mitte kedagi ei saa sundida vastama, ja kui sa oleksid Ted või kui sa oleksid abielus, teaksid sa seda väga hästi. Maailm on täis teadmatuid sohilapsi, kes saavad päranduseks nende õnned ja õnnetused, kes neid tegelikult ei sigitanud. Kui välised sarnasused kõrvale jätta, pole mitte ükski mees saanud kunagi päris kindel olla, kas ta ikka on oma laste isa. Abielus ei vasta kumbki pool küsimustele, millele ta ei taha vastata, ja sellepärast abieluinimesed ei küsigi teineteiselt suurt midagi. Leidub üsna palju paare, kes omavahel üldse ei räägi.”

„Aga mis siis, kui Ted otsustab täna olla nagu mina ja kõigest hoolimata küsib? Mida sa talle ütled, kui ta siit uksest sisse astudes sind küsitlema kukub? Mida te eile koos Readingis tegite? Kus te käisite? Kas te voodisse läksite? Kas te olete armukesed? Mis ajast?”

„Ma ütleksin täpselt sama, mis ma sulle ütlesin: sa oled narr.”

Ta pani ajalehe käest ja tõusis püsti, astudes tuhale, mida oli endalegi märkamatult jalgade juurde vaibale edasi poetanud. Ta tuli sinna, kus ma seisin, ja ma keerasin ümber ning me mõlemad seisime vaikides ja vaatasime aknast välja: oli päikest ja pilvi; tema rinnad riivasid mu selga, Radcliffe Camera treppidel kerjasid inglise poisikesed penne oma poodud nukule. Tegin akna lahti, viskasin neile mündi ja selle kõlin kivil pani kõiki nelja pead meie poole pöörama, aga mina olin akna juba kinni tõmmanud ja nad võisid meid klaaside tagant vaevu eristada. Clare silitas käega mu kaela ning jalaga üht mu kinga. Kujutlesin, et küllap ta mõtleb oma pojale. Ta määris mu kinga tuhaseks.

Nii kirjutas Cromer-Blake tolle 5. novembri kohta oma päevikusse ja ma toon selle siinkohal tõlgituna ära:

„Kõige enam üllatab mind see, et hetkel ei takista haigus mind tundmast huvi teiste inimeste asjade vastu. Olen otsustanud käituda nii, nagu poleks mul midagi viga, ja mitte kellelegi mitte midagi öelda, välja arvatud B-le, ja tallegi ainult sel juhul, kui kinnitust saavad kõige hullemad kartused. See ei olegi nii raske, kui otsus on tehtud. Ent imelik pole mitte see, et suudan salatseda ja käituda, nagu peab, vaid minu muutumatu huvi ümbritseva maailma vastu. Kõik läheb mulle korda, kõik liigutab mind. Tegelikult ei peagi ma teesklema, sest ma ei suuda end ikka veel veenda, et kõik see võib juhtuda ja juhtub minuga. Ma ei suuda harjuda mõttega, et asjade praeguse seisu juures võin ma lõpuks surra, ja kui see juhtub (hoian pöialt, et mitte), ei saagi ma enam teada, mis teistega sealtpeale edasi juhtub. Justkui napsataks mu käest raamat, mida ma piiritu huviga olen lugenud. See on käsitamatu. Ehkki, kui see nõnda oleks, poleks asi veel nii tõsine, kõige hullem on see, et siis pole enam ka teisi raamatuid, elu ongi ainuke koodeks.

Elu on ikka veel nii keskaegne.

Minuga muidugi ei juhtu enam midagi, juhtub ainult surm, sellestki on küllalt. Ma ei suuda selle mõttega harjuda ja seepärast ei taha ma veel uuesti arsti juurde minna või kohtuda Dayanandiga, kellel tema terase küünilise pilgu tõttu on ilmselt juba tekkinud mingisugused kahtlused mu tervisliku seisundi kohta. Ja sellepärast lähebki mulle nii palju korda see, millel siis enam tähtsust pole: mis saab B-st (ma ei suuda ette kujutada, et ma ei ole tema elu tunnistajaks – surm ei jäta meid ilma mitte ainult meie enda, vaid ka teiste eludest) või mis saab Dayanandist endast ja Rogerist ja Tedist ja Clare’ist ja meie armsast hispaanlasest. Täna ma nägin neid, nad olid koos akna juures, äsja teineteise embusest lahkunud, pigem lõbustatud kui armunud ja ka natuke nukrameelsed, otsekui kahetseksid, et ei saa teineteist enam armastada. Õnn, et mina jõudsin enne, ja mitte Ted. Ma ei tea, mida nad tahavad või mida Clare tahab või miks nad on mind oma usaldusmeheks ja natuke ka kaasosaliseks teinud, parema meelega oleksin samasuguses õndsas teadmatuses kui Ted. Mõni päev tagasi tuli Clare kahe loengu vahepeal minu kabinetti, närvilisem kui tavaliselt, ja tal oli tuline kiire minuga rääkida. Andsin talle kolm minutit, mis venisid kuuele (kõrgi ja arvustava pilguga nooruke Bottomley ootas kannatamatult teisel pool ust), ning selle ajaga ei öelnud ta mitte midagi konkreetset ega selget, rääkis lihtsalt Tedist, näis, nagu olnuks mees ainuke, kes talle maailmas korda läheb. Clare ei helistanud mulle hiljem, et vestlust jätkata, vaikus, mitte midagi. Täna lõuna ajal aga tundsin oma suureks üllatuseks, et kellegi jalg, tema jalg, kompab laua all mu paremat sääremarja. Clare’i jalg silitab minu sääremarja. Õnneks olime Halifaxis, kus on pikad laudlinad. Taipasin kohe, et tegelikult otsis ta hoopis minu kõrval istuva hispaanlase vasakut jalga, nii et puurisin oma pärani silmade kergelt etteheitva pilgu Clare’ile, võtsin diskreetselt tema jala ning tõstsin õigesse ja ihaldatud sihtkohta võõramaalase põlvel. Edasi ei pööranud ma lauaalustele asjadele loomulikult enam mingit tähelepanu, õigupoolest jätkasin sujuvalt poolelijäänud vestlust Tediga, kartes, et ta võib allpool toimuvat märgata. See kõik oli väga ebamugav ja samas ääretult naljakas, ja mind valdas süütunne, et ma niiviisi tundsin. Olen kõigi kolme pärast mures ja mõtlen, et huvitav, kuidas see kõik lõpeb. Nii mitu kuud on veel ees, sügistrimester on alles poole peal. Aga ma ei saa sinna midagi parata, et näen ka asjade naljakat külge, vaatamata aastatepikkusele sõprusele Tediga, üleüldisele murele Clare’i ja mu enda tervise pärast. Igatahes jutustasin ma täna õhtul B-le esimese asjana eksitusest jäsemetega kui päeva olulisimast sündmusest, mis tema tähelepanu tusameelelt eemale juhiks. Olen täpselt samasugune nagu ikka, vaagun raevu ja naeru vahel, mida asjad minus esile kutsuvad, ilma mingi vahepealse olekuta, need on minu silmis kaks teineteist tasakaalustavat maailmaga suhtlemise ja maailmas olemise viisi. Olen kas raevus või naeran või mõlemat korraga, mõlemat sisimas. Ma ei muutu. Haigus peaks mind muutma, tegema mind mõtlikumaks ja ükskõiksemaks. Aga ta ei tekita minus ei raevu ega pane mind ka naerma. Kui ta edasi areneb ja kinnitust saab (hoian veel kord pöialt, et see nii ei oleks), ma lihtsalt jälgin ennast. Ma kardan.”

Cromer-Blake oli minu teejuht ja patroon Oxfordis ning just tema oli see, kes neli kuud pärast mu saabumist ja üheksa kuud enne toda 5. novembrit ühel sealsetest ülespuhutud õhtusöökidest, mida tuntakse high table’ina mind Clare’iga tuttavaks tegi. Need õhtusöögid toimuvad kord nädalas erinevate kolledžite hiiglaslikes söögisaalides. Et neid sõna-sõnalt „kõrgeteks laudadeks” nimetatakse, tuleb rohkem sellest, et laud, mille ääres võõrustajad oma külalistega istuvad, asub poodiumil ja seega troonib ülejäänute üle (kus kahtlase kiiruga einestavad üliõpilased ning põgenevad, niipea kui on lõpetanud, jättes kõrgel istuvad õhtustajad tasapisi üksi ja vältides nõnda vaatepilti, kuidas viimased end viimaks lolliks teevad), ja hoopiski mitte sellest, et toidu või vestluste tase neis laudades oleks eriliselt kõrge. Need õhtusöögid on ametlikud (Oxfordi mõistes) ja rüü kandmine on kogukonna liikmetele kohustuslik. Alguses need ongi väga ametlikud, aga hirmpika kestuse tõttu ilmneb ja süveneb tõsine allakäik õhtustajate (keda on tavaliselt kahekümne ringis) kommetes, sõnavaras, häälduses, mõttekäikude ladususes, enesevalitsuses, kainuses, riietuses, viisakuses ja üldises käitumises. Algul aga on kõik pühalik ja viimse kui pisiasjani reeglitele allutatud. Pooled õhtusöögil osalejatest on võõrustavast kolledžist ja teine pool muudest kolledžitest (pluss aeg-ajalt mõni juhuslik võõras või välismaalane): esimesed on kutsunud viimased lootuses, et neid kutsutakse hiljem teistesse kolledžitesse (nii et erinevates „kõrgetes laudades” osalev seltskond vaheldub vähe ja külalised on peaaegu alati samad, ainult et kord õhtustavad nad ühes, kord teises kolledžis, nii et mõned õhtustavad lõpuks koos kümme või kaksteist korda õppeaasta jooksul ja kokkuvõttes jälestavad üksteist ega kannata üksteist silmaotsaski). Külalised peavad kõigepealt kogunema kõrval olevasse peenesse salongi, et nautida kiire klaasike šerrit, ja kui kõik on kohal, liigutakse edasi söögisaali (mitte kunagi täpselt kell seitse, nagu ette nähtud): kahekaupa (iga võõrustaja koos oma külalisega) ja rangelt kolledžisisest hierarhiat järgides. Kümne-kaheteistkümne väärika ja kergesti solvuva inimese staaži ja tiitlite hetkega meeldejätmine pole kerge, nii et juba enne saali minekut tuleb auahnete või hajameelsete kolleegide vahel, kes püüavad nii-öelda protokolli õõnestada ja oma lugupeetavuse tõstmiseks järjekorras vahele trügida, ette vaidlusi või nääklemist ning nügimist, trügimist ja tõuklemist. Nähes rüütatud õppejõude koos oma välismaailmast pärit juhuslike ja tihtipeale hämmeldunud külalistega lõpuks sisse kõndimas, kusjuures igaüks asetab käed pühalikult talle määratud tooli seljatoele, tõusevad söögisaalis istuvad ja (näljastena) ootavad üliõpilased silmakirjalikuks austusavalduseks püsti. Lauda, mis omakorda valitseb teisi laudu, valitseb warden ehk kolledži direktor või juhataja (tihtipeale mõni tülpinud aadlik), olles nõnda kahekordne valitseja ja ilmutades (veel enne, kui me istuda jõuame) oma topeltvalitsemisega kaasas käivat kõige ilmsemat kohustust, milleks on rida ladinakeelsete väljenditega pikitud halastamatuid haamrilööke, ja minusuguste võõramaalaste hirmuks ning ehmatuseks jätkusid need terve õhtusöögi. Sest warden’i kõrval on väike haamer (ja laua külge on kinnitatud puust alus, mis löögi vastu võtab, täpselt nagu kohtunikel) ning sellega kuulutab ta õhtusöögi alanuks, otsustab ja kuulutab välja erinevate veinide ja roogade laualetoomise aja, ning ühtlasi on see talle ohtlikuks mänguasjaks, kui ta ümberringi toimuvast tüdineb (nagu peaaegu alati juhtub). Pärast seda, kui ta on lugenud esimese palve oma inglispärases ladina keeles, samal ajal kui kogu söögisaal viiruki järele hõngavas vaikuses püsti seisab, läheb esimene tuhm haamriköök ja sellega kaasnev peente klaaside kõlin üle kõminaks, millega innukad õppejõud ja veelgi innukamad üliõpilased istet võtavad, omavahel käratsevad, ettekandjate tähelepanu pärast võistlevad ja, lusikad pihus, supi või eelroa kallale sööstavad, punakad rusikad punase veini klaaside ümber. On ette nähtud, et iga (kõrgel istuv) einestaja peab rääkima seitse minutit endast paremal või vasakul istuva inimesega, sõltuvalt sellest, kuidas on paigutatud algsed paarid, ning seejärel pühendama viis minutit isikule, kes istub temast teisel pool, ja nii jätkub see vaheldumisi mõlemad kaks tundi, kui kestab high table’i esimene etapp. Seevastu on äärmiselt ebasoovitav pöörduda vastasistuja poole, kui just mõlemad külalised pole samaaegselt langenud oma naabrite vale ajastuse ohvriks ning jäänud ajutiselt vestluskaaslaseta, mis on Oxfordis väga nigel, et mitte öelda täbar olukord. Seepärast on Oxfordi õppejõud vilunud üheaegselt vestlema, sööma, jooma ja minuteid lugema, esimest kolme erakordse kiiruga ja neljandat tohutu täpsusega, kuna kelnerid hakkavad kapriisse warden’i ladinakeelsete fraaside ja haamrilöökidega jagatud käskluste peale külaliste eest kiiruga veiniklaase ja taldrikuid ära koristama, sõltumata sellest, kas need on puhtaks riisutud, tühjad, pooltäis või hoopis puutumata. Esimestel õhtusöökidel ei saanud ma peaaegu ivagi hamba alla, ametis nagu ma olin minutite arvestamise ja kaheteistkümneminutiste ebasümmeetriliste vestluslõikude teesklemisega oma paremal ja vasakul käel. Käik käigu järel krabasid kelnerid mu eest puutumata jäänud taldrikud ja klaasid, viimased, tõsi küll, tühjad ja isegi põhjani joodud, kuna ohjeldamatu joomine oli ainus, mida mul meeleheitliku kellavaatamise ja vestlemise kõrvalt teha õnnestus.

Tollel teisel õhtusöögil istus Clare Bayes peaaegu mu vastas ja jälgis silmanurgast, pooleldi lõbustatult, pooleldi kaastundlikult, mu meeleheitlikke liigutusi, kui mu nina eest kadus järjekordne rikkalik taldrikutäis, mida mul polnud aega olnud isegi mitte vaadata, hoolimata sellest, et jäin üha enam purju ja tundsin üha suuremat nälga (mäletan veel praegugi, kuidas mul nuga ja kahvel pidevas valmisolekus käes olid, kuid iga kord, kui hakkasin mõnd palakest lõikama või midagi suhu pistma, tuli mulle meelde kella vaadata või siis märkasin, kuidas minust paremal istuv õhtusöögikülaline hakkas arusaamatult pobisema, kahtlemata needusi ja vandesõnu, või siis süües liiga valjusti matsutama – mõnikord mulle isegi tundus, et kuulen röhatust –, andmaks mulle märku, et ootab kannatamatult, kuna tema kord eelmise vestluskaaslasega rääkida on läbi). Õhtusöögi esimeses osas oli kolm või neli või viis pearooga (olenevalt kolledži jõukusest või ihnsusest) ning nende tarbimine, nagu ma juba ütlesin, võttis umbes kaks tundi, suuremalt jaolt pikkade pauside tõttu erinevate käikude vahepeal (mil me oma veiniklaasidega üdini üksi jäime). Seega oli külaline nende kahe esimese tunni jooksul määratud vestlema vaid kahe inimesega, kellest üks – vasakpoolne – oli alati küllakutse esitanud kolleeg ning teise määras saatus või õigemini istekohtade paigutuse eest vastutava warden’i pahatahtlikud kavatsused. Tollel õhtusöömaajal oli minu võõrustajaks Cromer-Blake ning ta hoiatas mind, et minust paremal istub paljulubav noor majandusteadlane, kelle ainuke puudus (vähemasti „kõrgete laudade” puhul) seisnes selles, et ta soostus arendama vestlust vaid teemal, millest ta äsja doktoritöö oli kirjutanud.

„Ja mis teema see on?” küsisin, kui me enne söögisaali minekut üldise trügimise keskel kahekesi kõrvu oma kohta otsisime.

Cromer-Blake silus oma hallinevaid juukseid, nagu ta ikka tegi, kui hakkas mõnele küsimusele vastama või arvamust avaldama või anekdooti jutustama, ning vastas naeratades:

„Noh, ütleme, et see on ülimalt tavatu. Aga ma olen kindel, et sul on enam kui piisavalt aega selles selgusele jõuda.”

Noor majandusteadlane, Halliwell nimeks, oli lihav ja punaka näoga ning tal olid napid ja hõredad kroonulikud vuntsid – enneaegsed, või siis oli liigselt kiirustatud nende avaliku esitlemisega –, ta ei tundnud vähimatki huvi minu või mu kodumaa vastu (tavaliselt oli mu kodumaa neil kõrgetel õhtusöökidel suurepärane teema, millele toetuda); niisiis tuli mul algatada viisakas küsitlus, mis, nagu mind oli hoiatatud, viis juba nelja küsimuse järel tema doktoriväitekirja erakordselt originaalse teema juurde, nimelt: üks teatav ja nähtavasti ainulaadne siidrimaks, mis kehtis Inglismaal aastatel 1760 kuni 1767.

„Kas see kehtis ainult siidrile?”

„Ainult siidrile,” vastas noor majandusteadlane Halliwell rahulolevalt.

„Kui huvitav, ära sa ütle,” vastasin mina. „Ja kuidas sai maks olla ainult siidrile?”

„Olete üllatunud, mis?” vastas noor majandusteadlane lustlikult ning hakkas mulle üksipulgi lahti seletama tolle ebatavalise maksu põhjusi ja iseärasusi, mis mulle vähimatki korda ei läinud.

„Kui paeluv, jätkake,” ütlesin mina.

Õnneks on võõras keeles lihtne kuulamist teeselda ja aeg-ajalt vaistlikult noogutada, vaimustunult hüüatada või midagi (lipitsevat) vahele öelda, ning just seda ma tegingi nende lõputute seitsmeminutiste ajavahemike vältel, mil mul pärast viieminutist jutuajamist Cromer-Blake’iga oli määratud vestelda noore Halliwelliga. Samal ajal kui too paljulubav majandusteadlane vahutas igasuguse mõõdutundeta siidrist, ilma et tal olnuks taktitunnet mulle ainsatki küsimust esitada, sain mina süvenevale joobele vaatamata (ehkki minu õnneks ei reeda miski mu käitumises või välimuses seda, et jään üha enam purju) jälgida ülejäänud kohalolijaid, kellega mul kuni magustoiduni oli keelatud otse suhelda, ja Cromer-Blake’iga vestlemise ajal kas küsitleda teda teiste külaliste kohta või Halliwellile natuke kätte maksta ja teda taga rääkida (hispaania keeles). Peab ütlema, et samamoodi nagu Clare Bayes piidles silmanurgast mind, ühtaegu pilklikult ja haletsedes, jälgisin mina teda – suure naudinguga, mis hiljem, kui lauakommete üleüldine allakäik juba rohkem silma hakkas, muutus avalikuks seksuaalseks imetluseks. Ta oli üks viiest õhtusöögil osalevast naisest, ja üks kahest, kelle vanus jäi alla viiekümne. Ühtlasi oli ta ainuke, kes lasi oma musta rüü alt vilksamisi paljastuda maitsekal dekolteel, ent alustuseks ma rohkem ei ütle, sest, olles mõnda aga tema armuke olnud, võiks tema võlude loetlemine näida kelkimisena. Ülejäänud laua võtsid enda alla härrasmehed, kõik rüüdes, välja arvatud üks, ning warden’iks oli tol õhtul lord Rymer, lordide koja liige ja Londonis, Oxfordis, Brüsselis, Strasbourg’is ja Genfis kurikuulus intrigant. Tema ja minu vahel oli kaks külalist ja teisel pool lauda istuvat Clare Bayesi lahutas temast vaid üks külaline.

Inglismaal, nagu teada, vaevu vaadatakse üksteisele otsa, või siis tehakse seda nii varjatult ja ükskõikselt, et kunagi ei saa kindel olla, kas inimene ikka vaatab seda, mida ta näib vaatavat – niivõrd läbipaistmatuks oskavad nad muuta kõige tavalisemagi pilgu. Seepärast võib mandrieurooplaste (näiteks minu) silmavaade selles, kellele pilk on suunatud, suurt segadust tekitada, isegi siis, kui kõnealust hispaanlase või mandrieurooplase pilku saab võimalike pilkude skaalal liigitada neutraalseks, leigeks või lugupidavaks. Samal põhjusel võib olla šokeeriv, kui saareriigi inimese ehk inglase pilgult langeb põgusalt loor, mis seda tavaliselt katab, ning see võib esile kutsuda sõneluse või vaidluse, kui just silmad, mis toda alasti pilku näha võiksid, pole ise veel looriga kaetud ega suuda seetõttu vaadata ega näha seda, mis selgetele pilkudele (näiteks mandrieurooplaste omadele) oleks ilmne ja võib-olla isegi solvav. Ehkki kahe aastaga õppisin oma pilku – tahtlikult – mõnevõrra looritama, olin ma toona mitte üksnes võimetu oma silmavaadet talitsema, vaid, nagu ma juba mõista olen andnud, oli silmade teritamine ja teiste külaliste jälgimine neil unustamatutel õhtusöökidel tihtipeale mu ainuke abinõu nälja ja tüdimuse vastu – kui punane vein, roosa vein ja valge vein kõrvale jätta. Ühesõnaga, kui minu pilk (nagu ma ise märkasin) oli mingist hetkest alates tulvil seksuaalset imetlust Clare Bayesi vastu, siis warden lord Rymeri oma oli kohe esimesest haamrilöögist ja ladinakeelsest fraasist peale täis ohjeldamatut ja varjamatut himurust – samuti Clare’i vastu. Ent nii, nagu minu häbitu pilgu tühistas tagasihoidlikkus kõigi teiste pilkudes, kui nad mulle otsa vaatasid (teiste hulgas lord Rymer, kes niipea kui suutis silmad Clare Bayesi dekolteelt või näolt lahti kiskuda, kattis oma pilgu otsekohe tavapärase inglasliku looriga), täpselt samamoodi oli tema solvav himurus ilmselge minu pilgule, mis omakorda Clare Bayesi dekolteelt või näolt eemaldudes oli silmanähtavalt piinatud (Halliwelli tüütu loba pärast) ja raevukas (loomaliku himu pärast, mida nägin peegeldumas lord Rymeri silmades). Peamine häda aga seisnes selles, et Clare’i enda silmavaade polnud samuti kuigi inglaslik, küllap (nagu ma hiljem teada sain) tänu lapsepõlveaastatele Delhis ja Kairos, kus ei vaadata nii nagu saareriigis, samuti mitte nii nagu Mandri-Euroopas, ja nõnda suutis ta tajuda nii warden’i elajalikult nilbeid pilke kui ka minu omi, mis olid seksuaalselt imetlevad. Teine (väiksem) häda oli see, et laua teises otsas, minu poolel ja teise aukoha kõrval, kus istus kuulus, juba pensionieale lähenev kirjandusteadlane, kes mulle väga meeldis ning kellest teen juttu edaspidi, istus Edward Bayes, võõrustajakolledži liige nagu ka Cromer-Blake, ja kuigi tema pilk oli alati puhtinglaslik, võis tõsiasi, et mõlemad kaks varjamatut pilku selle laua taga olid suunatud tema naisele, omakorda sundida teda oma tavapärast loori kõrvale heitma, et pidada sammu teiste ihadega, olgu need siis metsikud või muud. Siiski, ma ei väljendu päris täpselt, sest ühest küljest ja arvestades tema asukohta lauas, samal pool kus mina, ei saanud Edward Bayes minu pilku üldse näha, samas ei takistanud mitte miski teda nägemast Clare Bayesi ja samuti mitte lord Rymeri oma. Küllap ta pani tähele, et aeg-ajalt oleks tema naine peaaegu punastanud, ilmselt aga pani ta selle veinide ning warden’i ilatsevate ja vääritute tähelepanuavalduste arvele – lord Rymer, hiiglasekasvu ja väga pingul nahaga mees, keda kujutlesin täiesti karvutuna, oli täis nagu kõik teisedki. Ja kui Edward Bayes märkaski oma naist aeg-ajalt minu suunas vaatamas, arvas ta ilmselt, et naine vaatab tuge otsivalt või vähemalt vandeseltslaslikult oma sõbra Cromer-Blake’i poole, kes, nagu öeldud, istus kohe minust vasakul. Ent oli veel ka neljas pilk – võimalik, et isegi viies, kui Edward Bayes oli oma pilgu inglaslikust tüllist siiski vabastanud –, millel polnud mitte mingit põhjust looritatuks jääda, ning see kuulus Dayanandile, india päritolu arstile ja Cromer-Blake’i sõbrale, kes istus Clare’ist vasakul ning seega täpselt minu vastas. Kuigi ta oli juba aastakümneid Oxfordis elanud, olid tema silmad säilitanud sünnimaa helendava ja õhulise loomuse ning selle õhtusöömaaja kontekstis näisid need lausa leegitsevad. Minnes rahulikult üle Clare Bayesiga jutlemiselt äärmiselt lakoonilisele vestlusele ainsa külalisega, kes ei kandnud rüüd (võika välimusega Leideni Ülikooli mineraloogiaprofessor, kelle pilku, vaatamata sellele, et ta oli välismaalane, varjasid veel ka kaks hiigelsuurt kandilist prillideks maskeeritud suurendusklaasi), peatusid Dayanandi mustad ja pisut süüdistavad silmad iga viie või seitsme minuti tagant hetkeks minul ning uurisid mind terasel pilgul ülevalt alla, justkui oleks minu viis varjamatult paremale ja vasakule, kuid ennekõike Clare Bayesi poole vaadata mingisuguse üldtuntud vaevuse sümptom, kergesti ravitav, ent sealt kandist ammu välja juuritud. Dayanandile polnud võimalik kaua silma vaadata, ja iga kord, kui meie pilgud kohtusid, polnud mul muud pääseteed kui pöörata silmad tagasi Halliwelli poole ja teeselda, et olin ikka veel süvenenud tema kurnavasse lobasse. Dayanandi silmad omakorda pildusid sädemeid, kui ta need tagasi Clare Bayesi poole pööras ning tema vaatevälja ilmus laua otsas istuv lord Rymer, kellele ei valmistanud mingit raskust tema pilgule vastata, sest ilmselt pidas warden end karistamatuks ja vaevalt märkas seda: kohustatud rääkima oma vahetute naabritega, kes teda ilmselgelt ärritasid (paremal istus naistekolledži warden, tõeline harpüia, vasakul ülbe ja jutlustava olekuga ühiskonnateaduste korüfee, kelle nimi oli Atwater), hakkas lord Rymer end tasapisi protokolli köidikutest vabastama ning sekkuma vestlustesse, mida pidasid Clare Bayes ja Cromer-Blake, tema ülejärgmised naabrid kummalgi pool lauda. Kuid nähes, et kumbki neist ei ole nii väga valmis teda oma vestlusse kaasama, teeskles ta, et kuulab harpüia või korüfee juttu, ja asus haamriga mängima, mis oli igavlevate või joomaste peoperemeeste tavaline ajaviide neil kõrgetel õhtusöömaaegadel. Purjus ja tujust ära, nagu ta oli, ei pannud ta üldse tähele, et tema alguses aeglastest löökidest aluse pihta (ta muudkui kopsis hajameelselt) said pikapeale üha jõhkramad hoobid (nüüd virutas ta lausa naudinguga), mis tulid piisavalt pikkade vaheaegade tagant, et tekitada lisaks imestusele ka tohutut segadust, kuna neid kuuldes hakkasid mõned kelnerid äsja serveeritud roogi ära viima, samas kui teised, kogenumad, kes teadsid, et need obadused ei kuulu tseremoonia juurde, püüdsid taldrikuid oma vähem kogenud kolleegide käest ära tirida ja anda tagasi neile, kellele need mõeldud olid ja kellest mõnel polnud veel olnud võimalust neid õieti nuusutadagi. Pärast seda, kui mõned taldrikud olid nende heitluste käigus klirinal maha kukkunud, saabus hetk, mil kõik viis lauda teenindavat kelnerit selle tegevuse katki jätsid ning kogunesid söögisaali ühte nurka salakoosolekule, mille käigus vahetati süüdistusi oskamatuses, samal ajal kui hakkas kostma (tõsi küll, üksnes pomisetud) rahulolematuseavaldusi külaliste hulgast, kes leidsid end keset lauale kuhjatud jahtunud toidujäänuseid, käes kalakahvlid veisekintsu kallale asumiseks (vaatepilt, mida polnud kolledži õhtusöömaajal varem nähtud), või siis ees taldrikud, mille kallal teised külalised olid juba nakitsenud või (mis kõige hullem) tühjade või mitme erineva veiniga täidetud klaaside tagant. Lord Rymer ei pannud midagi tähele ja tema hajameelsetele löökidele vastu alust või lauda (sest mitte alati ei saanud ta pihta) järgnes kõmin, peenest puidust lendavad killud, hüppavad herned ja seened ning mõned veerevad klaasid, nii et mul ei jäänud muud üle kui püüda tema kehaasendi või õigemini selle kalde järgi (sest tema hiiglaslik kere vajus tasapisi lauaplaadile) arvestada välja haamri liikumisteekonda, kui see peaks juhtumisi tema sõrmede vahelt välja lendama. Nõjatusin pisut tahapoole, mitte ainult lootuses ise haamrit vältida, vaid ka suurendamaks võimalust, et see põrkab vastu noore majandusteadlase otsaesist ja teeb sellele tõsiselt viga, sest Halliwell, kes ei teinud ümbritsevast väljagi, muudkui leotas mind iga Cromer-Blake’iga veedetud puhkepausi ja hingetõmbehetke järel oma hapus liisunud siidris ning mitte miski poleks mulle suuremat heameelt valmistanud kui näha teda teadvusetuna.

„Päris hämmastav see teie siidriasi,” ütlesin. „Ja kas see kummaline maks oli tõesti ainult Inglismaal?”

„Ainult Inglismaal,” vastas Halliwell innukalt.

Nägin, et Clare oli mu tahapoole kaldumist märganud (nii et ta ikka pani mind selles olukorras natuke tähele) ja ka ise tahapoole nõjatunud, ehkki ma ei tea, kas selleks, et üks tema naabritest haamriga vastu pead saaks, või siis selleks, et oma dekoltee ja nägu Rymeri vaateväljast ära nihutada ja vaadata, kas see suudab ta sellest sõgedast olekust välja kiskuda ja mõistusele tuua. Kuid intrigant Rymer ajas seepeale oma tohutu torso veel rohkem ettepoole (vasak küünarnukk pühkis üle laua, rüü rinnaesine lohises mööda puutumata praetükki, viies taldrikult kaasa herneid) ega olnud nõus vaatepilti, mida oli otsustanud sihtida ja mis talle nii suurt rahuldust pakkus, silmist laskma. Ühel hetkel oli tema pilk nii lootusetult eksinud Clare’i dekolteesse, et teda lihtsalt ei olnud enam seal, ning tegevusest, mis – nagu ma juba kirjeldasin – oli siiani olnud hootine, juhuslik ja rütmitu haamriga toksimine, sai pidev mehaaniline kolkimine, millest ta ise üldse teadlik ei olnud. Hoopide mõju lauale oli juba enam kui ilmne: taldrikutelt pärit toidujäänuste hulgas ei hüpelnud mitte ainult leivaraasukesed, herned ja seened (mis nagunii kipuvad kergesti hüppama), vaid ka hautatud kartuli tükid, mitme merilesta selgrood, paksude kastmete klombid, prillid, mis kuulusid inetule Leideni professorile (kes ilma nendeta oli veelgi inetum), ning hulgaliselt iga värvi veini. (Õnneks täidavad rüüd lisaks katvale ja esteetilisele otstarbele ka ülesannet kaitsta õhtusöökidel kantavaid maitsekaid ülikondi laudadele koguneva üüratu ja arusaamatu roppuse eest.) Viiel kelneril, kes olid lõpuks üksmeelele jõudnud, olid nüüd kõik kümme kätt ametis laua paigalhoidmisega teisest otsast – sasides seejuures seal istuva kirjanduskorüfee juukseid –, et lord Rymeri haamrilöögid ja tema üha rohkem röötsakile vajuva päratu kere raskus enam suuremaid kahjusid ei tekitaks. Tasapisi (tegelikult juhtus see kõigest mõne sekundiga) sugenes söögisaali vaikus, ehkki mitte just täielik, sest ei innukas Halliwell ega ka riiakas Atwater suutnud oma suud hetkekski lukku panna, ja samal ajal kui esimene mind edasi siidrisse uputas („Isegi vikont Pitt pidi end asjasse segama! Ja Sterne mainis siidrimaksu ühes oma jutluses!” hüüatas ta ekstaatiliselt), jätkas viimane, pöidlad rinnal rüüvoltide vahele torgatud, lord Rymerile suunatud ülistavat jutlust, uskudes, et tolle ainitine loomalik pilk vaatab teda ja mitte Clare Bayesi ihaldatud dekolteed ja nägu. Ehkki kolkimine ei kestnud isegi kõige metsikumas järgus üle ühe minuti, muutus olukord (selle minuti vältel) talumatuks. Aga kuna ainsatel looritamata pilguga külalistel polnud oma madala seisundi tõttu hierarhias vähimatki voli midagi ette võtta, ja teiste, mõjukamate inimeste pilke kattis jällegi eespool nimetatud loor, mis ei lasknud neil näha, et lord Rymer on täiesti rööpast väljas, ja keegi peaks teda kas kõnetama või temalt juhtimise üle võtma (ent peale kolledži juhatamise oli lord Rymer ka mõjukas poliitik ja tuntud oma pika viha poolest), oli vaikus iga korraga pikem ja lisaks haamrilöökidele katkestasid seda vaid Halliwelli ja korüfeest Atwateri häirimatu pomin ning kriisked, mida tõi kuuldavale Rymerist paremal istuv harpüia, kes oma lauspugejalikkuse tõttu kartis mehele ebamugavust valmistada ega olnud seepärast võimeline teda mõistusele tooma, võpatas aga tahtmatult iga haamrihoobi peale – nii lähedal oli tema silmapaistev ja kahtlemata silikooniga täidetud büst lömmitaotud haamrialusele.

Tolle lõputu minuti vältel oli mul võimalus silmitseda kõiki teisi külalisi, kes mu vaateväljas viibisid: laua teises otsas istuv kirjanduskorüfee jagas kõrvakiile kelneritele, kes laua tasakaalus hoidmise agaruses teda lämmatada ähvardasid, sagrides endiselt tema juukseid ja müksides oma kümne tugeva küünarnukiga tema kõrvu; temast paremal istuval proual, doktor Wetenhallil, läinuks tarvis enam kui ühte abikätt, kuna ta püüdis samaaegselt toime tulla kolme tegevusega: katta kinni oma kõrvu, takistada kahte (pooltühja) pudelit lord Rymeri poole veeremast ning hoida paigal oma toonitud salkudega ebakindlat parukat (võimalik, et uut), mis ähvardas peast ära tulla, samal ajal kui tema teine naaber, minu kateedri juhataja professor Kavanagh (lobeda olekuga iirlane, kelle peamine huvi oli suunatud menukatele õudusromaanidele, mida ta varjunime all avaldas, ning kellele nii kolleegid kui ka alluvad just sellepärast viltu vaatasid, et ta oli iirlane, kirjutas romaane ja oli lobeda olekuga), näis olukorrast lõbustatud ja andis lord Rymeri tekitatud mürale kahtlemata oma iroonilise panuse, tiksides samas rütmis teelusikaga vastu oma veiniklaasi, nagu veel tänapäevalgi tehakse siis, kui asutakse õhtusöögi järel kõnet pidama; temast paremal olid kaks kolledžiliiget (Brownjohn ja Willis nimeks, keskealised teadusemehed ning seetõttu kesiste refleksidega), kes söandasid lord Rymeri poole ainult silmanurgast pilke heita ning olid ametis oma hollandi külalise eemalelennanud prillide jahtimisega; too omakorda, olgugi et istus ning asus väljaspool ohtu, oli prillidest ilmajäämise hetkel käed välja sirutanud, nagu kardaks, et võib iga hetk komistada, otsekui pime, kelle käest on kepp ära krahmatud (seejuures ajas ta ümber need vähesed esemed, mis selles laua osas veel püsti seisid); Dayanand, kes oli samuti võõrustajakolledži liige ning tugeva iseloomuga mees, oli üks väheseid, kes võinuks Rymeri kolkimist peatada, ent tõsiasi on, et ehkki tema olekust võis nii mõndagi välja lugeda, piirdus ta sellega, et heitis tollele surmavaid pilke ja surus käsi laua kohal rusikasse ning lasi siis jälle lahti („See india arst veel paneb ta selle eest maksma, isegi kui peab kümme aastat ootama,” mõtlesin ma, „selle india arstiga juba nalja ei tehta.”); korüfee Atwateri ja majandusteadlasest Halliwelli sõnatulv oli viimaks lõppenud ja juba ainuüksi tõsiasi, et tuli vaikida, näis neid palju enam segadusse ajavat kui Rymeri kolkimine, mida kumbki kuni tolle kärarikka vaikuseminutini ilmselt tähelegi polnud pannud; kergesti ehmuvat harpüiat olen juba kirjeldanud, ja mis puutub Cromer-Blake’isse, siis tema nägu oli mõistatus: vahajat lõuga hõõrudes näis ta lihtsalt ootavat, vaevu aimatav naeratus suul (nagu inimesel, kes on kas kohe naerma puhkemas või siis kogub endasse raevu), justkui tunneks ta Rymerit piisavalt hästi, et teada: see minut kestab just nimelt minuti. Ülejäänud neli külalist, kelle hulgas oli ka laua teisest otsast vasakul istuv Edward Bayes, jäid minu vaatulatusest välja. Kuid korrates ringi, mille mu pilk toona selle laua ääres kuuekümne sekundiga tegi, ning teeb ka nüüd, nii pika aja järel ja palju pikema ajaga siin Madridi linnas, kuhu olen tagasi tulnud, olen Clare Bayesi täiesti teadlikult vahele jätnud.

Tegelikult võib öelda, et selle ühe minuti vältel ei märganud – see tähendab, et ei vaadanud – tegelikult mitte keegi lord Rymerit: osa külalisi heitis talle vargseid ja kartlikke pilke, kuid, nagu ma juba selgitasin, päriselt ei näinud teda; teine osa oli liialt ametis enesevalitsuse või millegi sellelaadse säilitamisega ning püüdis vältida haamrilöökidest üles paisatud pudelite, prillide ja veerevate klaaside mahakukkumist; ja kolmas osa kasutas juhust, et omavahel pilke vahetada või, mis on ju sama, üksteisele otsa vaadata, ilma et need pilgud oleksid mingil moel looritatud. Esimeste hulka kuulusid harpüia, õuduskirjanik Kavanagh, ühiskonnateaduste korüfee Atwater ja siidriteadlane Halliwell – viimased kaks, olles võõrustava kolledži liikmed, ehk kõhklesid (kuid ainult natuke), kas sekkuda ja Rymer relvituks teha või käed rüpes edasi istuda, oodates, et võimalusega saada oma julguse pärast tümaks tehtud või, mis tõenäolisem, hiljem kättemaksuks taga kiusatud, riskib keegi muu. Teiste hulka kuulusid kirjanduskorüfee ja peaaegu emeriitprofessor Toby Rylands, teadlased Brownjohn ja Willis, parukaga doktor Wetenhall ja võigas mineraloog, kes viibis endiselt pimeduses. Kolmandate hulgas, nagu mul tolle minuti viimastel sekunditel kindlaks õnnestus teha, olime Clare Bayes ja mina, Dayanand ja Cromer-Blake ning võimalik, et ka Clare’i abikaasa: kindlasti ka tema. Ramb pilk (lihtsalt umbusaldav või tõsine), millega Dayanand mind terve õhtusöögi vältel aeg-ajalt oli vaadanud ning mis oli nüüd täie teravusega lord Rymerile suunatud, pöördus äkitselt ja muutumatuna tema sõbra Cromer-Blake’i poole: see tähendab, et Dayanand heitis talle pilgu, mida ma ennist nimetasin surmavaks, ise samal ajal käsi laua kohal endiselt rusikasse pigistades ja siis jälle sõrmi sirutades nagu mees, kes on kannatust kaotamas ning suudab end suuri vaevu vaos hoida. Cromer-Blake omalt poolt, tundes endal india arsti kõrvetavat pilku, tõstis silmad, ja ehkki ma ei näinud neid päris hästi, sest ta oli minu poole küljega ja tegelikult paistis mulle vaid tema parem silm, märkasin, et alanud naeratus hangus rangeks jooneks, mida olin tema kitsastel, näiliselt veretutel huultel varemgi kohanud.

Siis vaatasin varjamatult otsa Clare Bayesile, ja olgugi et ma teda veel ei tundnud, paistis ta mulle inimesena, kes oleks justkui kuulunud mu minevikku. Ma tahan öelda: inimesena, kes ei olnud pärit mu olevikust – nagu keegi, kes meile kunagi tohutut huvi pakkus, aga enam mitte, või kes on juba surnud, või kes oli, või kelle me ühel, nüüd juba ammusel päeval mõistsime nende hulka, kes olid olnud, võimalik, et sellepärast, et too keegi oli meie endi kohta juba palju varem sama otsuse langetanud. Nagu Inglise õhturõivaste juures tihti tavaks, pärines Clare Bayesi rüü alt paistev lahtise lõikega kleit, mis oli kaudselt nii suurt segadust põhjustanud, otsekui teisest ajastust. Isegi tema liiga täidlaste huulte ja tavatult kõrgete sarnadega nägu oli mõnevõrra vanamoeline. Ent asi polnud selles. Asi oli selles, et ka tema vaatas mind, ja tegi seda nii, nagu tunneks mind juba vanast ajast, peaaegu nõnda, nagu oleks ta üks neist truudest teisejärgulistest tegelastest, kes asustavad meie lapsepõlve ega näe meid kunagi jälestusväärsete täiskasvanutena, kelleks oleme sirgunud, vaid, meie õnneks, liikumatu pilk mälust moonutatud, jäävad meid igavesti nägema lastena. See õnnis puue on naiste juures tavalisem kui meeste juures, kuna meeste silmis on lapsed vaid ärritavad visandid täiskasvanutest, samas kui naiste meelest on nad täiuslikud olendid, kel on saatusest määratud rikutud saada ja kalestuda, ning seepärast püüab nende võrkkest alles hoida pilti sellest mööduvast jumalikkusest, mis on kaduma mõistetud. Kui aga naise võrkkestal selline pilt mehest puudub, suunatakse teise inimese tundmaõppimiseks vajalik kujutlusjõud sellele, et manada vaimusilma ette toda poisikest, kes on tuttav vaid piltidelt või täiskasvanud ehk koguni vanaks jäänud mehe uinunud näojoontest või siis lugudest, mida too vägivaldselt võõra koha hõivanu jõudehetkel usaldada on söandanud – voodis, ainsas paigas, kus mehed vabatahtlikult valjusti ammusi asju meenutavad. Just niiviisi Clare Bayes mind vaataski: justkui tunneks ta minu lapsepõlve Madridis ja olnuks mu oma keeles tunnistajaks mu mängudele vendadega, mu öistele hirmudele ja mu vältimatutele kaklustele pärast kooli. Ja see, et tema mind nõnda nägi, pani mind teda samamoodi nägema. Hiljem, kui ma Clare’i kohta juba nii mõndagi teadsin, sain aru, et tolle vaid praegu eksisteeriva minuti viimastel sekunditel olin näinud välgatusi tema lapsepõlvest Indias, mõtliku pilguga tüdrukut, kel polnud neis lõunapoolsetes linnades suurt midagi teha, kes valvas jõe voolu ja keda omakorda valvasid naerusuiste teenijate tumedad hääled. Ma ei teadnud, et ma seda näen (ja kes teab, võib-olla ma eksin või valetan, ja ma ei näinudki seda ega peaks sellest rääkima), aga ma ei saa jätta ütlemata, et läbi nende tumedate ja siniste silmade voolas too ööpimeduses erkjalt kumav jõgi, läbi Delhi voolav Yamuna ehk Jumna, tähnitud algelistest pargastest, mis kannavad mööda selle voolu vilja, puuvilla, puitu, ka kive, jõgi, mida hällitavad tema enda kallastelt kostvad laulukesed ja mille pinna löövad virvendama pervest langevad kivikesed, samal ajal kui see linna seljataha jätab – võimalik, et samamoodi joonistusid minu silmades välja pildid Madridist – Calle Génova, Calle de Covarrubias, Calle de Miguel Ángel – tänavad, kus tema kunagi polnud käinud ja mida ta kunagi polnud näinud: võib-olla näiteks pildike neljast lapsest, kes vana teenijanna saatel mööda neid tänavaid kõnnivad. Ja kindlasti oli tema silmades ka hiiglaslik raudteesild, mis viis linna juures üle Yamuna jõe ja paistis alati eemalt, ning kust, nagu salapärasel häälel jutustas hoidja, kui nad kahekesi olid, nii mõnigi õnnetu armastajapaar jõkke oli viskunud: lai sinise veega jõgi, mida lõhestas pikk terassõrestikuga raudteesild, suurema osa ajast tühi, varjudesse mattunud, elutu ja hämar, täpselt nagu need truud teisejärgulised tegelased meie lapsepõlvest, kes ähmastuvad ning lahvatavad hiljem hetkeks uuesti ellu, kui neid kutsutakse, kadudes pärast neilt nõutud põgusat teenet või saladuse avaldamist otsekohe tagasi oma ähmase ja heitliku eksistentsi pimedusse. Ja niisiis ongi nad olemas vaid selleks, et iga kord, kui juhtub tarvis olema, võiks nende kaudu taas ilmuda laps. Inglise tüdruk vaatab praegu mustendavat terassilda ja ootab, et sellest sõidaks üle rong, ning ta näeks, kuidas see helendab ja veest vastu peegeldab, üks neid erksavärvilisi ronge, tulvil valgust ja vaevu kuuldavat mürinat, mis aeg-ajalt sõidavad üle Yamuna jõe, Jumna jõe, ja mida tüdruk kannatlikult ülevalt oma maja juurest jälgib, sel ajal kui hoidja temaga sosinal räägib, või diplomaadist isa, pidulik ülikond seljas ja valmis õhtusöögiks, klaas käes, teda teisest aia otsast selja tagant silmitseb. Tüdruku uneaeg hakkab kätte jõudma, ent enne seda peab mööduma veel üks rong, veel üks, sest pilt mööduvast rongist ning selle akendest valgustatud jõest (mehed pargastel tunnevad üles vaadates peapööritust) aitab tal magama jääda ja leppida mõttega järjekordsest päevast linnas, kuhu ta ei kuulu ning mida ta hakkab enda omaks pidama alles siis, kui on sealt juba lahkunud ja kui tal pole muud võimalust seda valjusti meenutada kui oma poja või armukesega. Nad kolmekesi – tüdruk, hoidja ning nukrameelne isa – ootavad, kuni Moradabadist saabuv ja alati äraarvamata kaua hilinev postirong rutakalt üle terasest silla puhib ning täidab selle tervenisti, otsast otsani, kuusirbi valgel suuri vaevu eristuvate tuhandevärviliste logisevate vagunitega; ja kui Clare Bayes on viimase vaguni õõtsuva laterna silmist kaotanud ja sellele järele lehvitanud – hüvastijätuks, millele kunagi vastust ei oodatud –, tõuseb ta püsti, paneb kingad jalga ja suudleb kikivarvule tõustes oma vaikivat tubaka, alkoholi ja piparmündi järele lõhnavat isa ning kaob lõpuks majja, hoidja käekõrval, kes võib-olla laulab talle enne magamajäämist mõne laulukese. Nõnda siis vaatas Clare Bayes mind ja mina teda, justkui oleksime teineteise valvsad, kaastundlikud silmad, silmad, mis vaatavad meid minevikust ja millel ei ole enam tähtsust, kuna nad teavad juba ammu, kuidas nad meid vaatama peavad: võib-olla vaatasime teineteist nii, nagu oleks kumbki meist teise vanem vend või õde. Ja ehkki ma veel ei tundnud teda, teadsin, et kunagi tunnen, ning ühel päeval jutustan talle voodis lebades kõigist neist tähtsusetutest pisiasjadest – Calle Génova, Calle de Covarrubias, Calle de Miguel Ángel –, mis ma talle hiljem usaldasin kõikidel nendel korratute ja hootiste kohtingute kuudel minu püramiidmajas või tema kodus Oxfordis või üksluistes Londoni ja Readingi hotellides ning ühes Brightoni omas.

Ta pööras pilgu ära. Korraga näis lord Rymer oma iharast unelusest ärkavat, viibutas tarmukalt haamrit, ning leides end keset tohutut vaikust (enam ei kostnud isegi pominaid ja kõik üliõpilased alumistes laudades olid oma armetu õhtusöögiga ühele poole saanud ning juba mõnda aega tagasi minekut teinud, võttes hüvitisena kaasa mõned noad), tegi ta ebamäärase põlgliku liigutuse ja osutas käepidemega meie poole:

„Mis kärbes teid hammustas? Kas teil pole üksteisele midagi öelda või jäi kont kurku kinni?” Ja end püsti ajades lükkas ta tülgastunud puusaliigutusega eemale hernestest tühjendatud ja muidu puutumata praetaldriku, tõi kuuldavale jämeda ladinakeelse fraasi, ilma et oleks püüdnudki seda õigesti hääldada, äigas lömmis haamrialusele viimase raevuka hoobi ja röögatas eufooriliselt: „Magustoit!”

Kõrgetel söömaaegadel on see väga pühalik ja (plastiliselt) kaunis silmapilk, kuna see on kõikidele külalistele märguandeks püsti tõusta, uuesti järjekorda võtta (sedakorda üpris korratusse, tuikuvasse ja anarhilisse) ja liikuda edasi salongi, vähem ametlikku ning sõbralikumasse kui söögisaal, kus poolteise tunni jooksul lastakse tõttamata hea maitsta värsketel puuviljadel, troopilistel puuviljadel, kuivatatud puuviljadel, jäätisel, kookidel, pirukatel, šerbetil, tavalistel šokolaadikommidel, küpsistel, vahvlitel, piparmündi- ja alkoholitäidisega šokolaadil, samal ajal kui päripäeva ja väga reipalt lastakse ringi käia hulgal pudelitel või õigemini karahvinidel haruldaste portveinidega, mida tavalistest poodidest ei saa. Sellel teisel, õhtusöögi pisut soodsamal etapil, mis on pigem keskaegse kui kaheksateistkümnenda sajandi hõnguga ja mida kohalikud tunnevad „banaanisöömisena kuuvalgel”, vahetatakse lõpuks vestluskaaslasi ja nendega võib rääkida ilma ajapiiranguta, ning sedamööda, kuidas portvein teravdab soovi kaotatu tasa teha ja annab ühtlasi viimse lihvi esimese vaatuse käigus joodud veinide mõjul juba niigi mandunud keelekasutusele, muutub jutuajamine üldiseks, taltsutamatuks, tooreks ja vahel isegi kaootiliseks ja sündsusetuks. Lisaks on ka ähmane võimalus, et mingil hetkel otsustab warden (nagu kõik muu, oleneb ka see tema tahtest) juua kuninganna terviseks, mis tähendab seda, et lõpuks on lubatud suitsetada. Aga pühalik ja (plastiliselt) kaunis silmapilk ise leiab aset söögisaalist lahkudes, kuna külalised peavad seejuures alles hoidma ja kaasa viima salvrätiku, mida nad seni on kasutanud, ükskõik kui määrdunud ja kortsus see ka ei oleks, ning nende tillukeste valgete riidetükkide õõtsumine (mis natuke meenutab sõjamarssi, nagu ikka siis, kui inimesed ühe- või kahekaupa rivis kõnnivad) on ülevas kontrastis lõputute mustade rüüde aeglase voogamisega. Clare Bayes oli teinud toredalt iroonilise liigutuse ja pannud salvrätiku rinna ette pudipõlleks, varjates sellega oma dekoltee. Ta puhkes naerma ja ma usun, et see naer oli suunatud minule. Hiljem, magustoidu ajal, istus ta minust eemal Toby Rylandsi kõrval ja oma abikaasa läheduses ega vaadanud ülejäänud õhtu jooksul enam kordagi minu poole. Mingist hetkest alates, tänu lord Rymeri ootamatule sallivusele või siis monarhile suunatud pühendumusavaldusele, sain ma lakkamatult suitsetada.

Just tol õhtul sain ma aru, et minu Oxfordis viibimine, kui see kord läbi saab, on kindlasti lugu rahutusest, ja mis seal ka ei algaks või juhtuks, riivab ja määrib seda alati too kõikehõlmav ärevustunne, ning kogu mu ülejäänud elu kontekstis, kus puudub rahutus, on see määratud olema tähtsusetu ning hajuma ja unustusse vajuma nagu romaanides jutustatud lood või peaaegu kõik unenäod. Seepärast pingutangi praegu mälu ja kirjutan, sest ma tean, et muidu kaoks kõik lõpuks olematusse. Kaoksid ka surnud, kes on olnud pool meie elust, pool, mis koos elavatega moodustab meie elu, olgugi et tegelikkuses ei olegi nii lihtne öelda, mis ühtesid teistest eraldab või eristab; ma tahan öelda: elavaid surnutest, keda oleme elusana tundnud. Ja olematusse kaoksid ka Oxfordi surnud. Minu surnud. Minu näide.

Selles, et minu Oxfordis viibimist iseloomustab rahutus, ei ole teatavas mõttes midagi erilist, kuna kõik selle linna elanikud kas kogevad rahutust või on rahutud. Nad elavad väljaspool maailma, ja tarvitseb neil vaid korraks oma nina maailma (näiteks Londonisse) pista, kui neil jääb õhust puudu, kõrvus hakkab kumisema, tasakaal kaob ja nad komistavad ning peavad, saba seljas, tagasi tulema – linna, mis nende olemasolu võimalikuks teeb ja neid kaitseb: seal elavad nad lausa väljaspool aega. Mina aga olin harjunud elama ajas ja samuti maailmas (näiteks Madridis), ning sellest tulenevalt, nagu ma tol õhtul taipasin, pidi minu rahutus olema teist laadi, võimalik, et tavapärasele lausa vastupidine. Olles alati elanud maailmas (olles veetnud oma elu maailmas), leidsin end äkitselt sellest väljaspool, justkui oleks mind istutatud teise elementi, vette. Võib-olla olin oma rahutuse ulatust täielikult taibanud tänu oma lapsepõlve ootamatule ilmumisele Clare Bayesi pilgus, sest just lapseeas tunneme end maailmas kõige mugavamalt, ehk veel täpsemalt ja lapsikumalt väljendudes: siis, kui maailm on kõige rohkem maailma moodi ja aeg on kõige käegakatsutavam ja surnud ei ole veel pool meie elust.

Pärast õhtusööki läksin kolledži juures korraks üles Cromer-Blake’i poole, et võtta viimane naps, enne kui koju magama lähen, ja sel ajal kui ta, rüü ikka veel seljas, kaks klaasi välja otsis ja pudeli lahti tegi, mõtlesin mina: „Siin Oxfordis pole kõige tõsisem ja otsustavam tegur mitte see, et ma olen võõramaalane, kellest keegi mitte midagi ei tea, kes mitte kellelegi korda ei lähe ja kellest ainsa tähtsa eluloolise tõsiasjana teatakse tõika, et ma ei jää siia alatiseks, vaid hoopis see, et mitte keegi siin pole mind tundnud nooruki või lapsena. Just see tekitabki minus rahutust: et pean maailma seljataha jätma, aga selle maailma jaoks poleks mind varem justkui olemaski olnud. Siin ei ole ainsatki tunnistajat mu järjepidevusele, sellele, et ma ei ole mitte alati siinsetes vetes ujunud. Cromer-Blake teab minust üht-teist, üsna ammusest ajast, minu Madridist ja Barcelonast pärit eelkäijate kaudu. Kuid see on ka kõik, teadmine, mis sai vastu võetud siis, kui mul ei olnud veel nägu, oli ainult nimi. Siiski on see vahendajate kaudu tekkinud sõprus piisav põhjus määrata tema mu kõige tugevamaks ühenduslüliks selle linnaga, inimeseks, kellelt küsida kõiki neid küsimusi, mida tuleb küsida, ja kelle juurde tulla, kui tekib mõni mure, olgu see siis haigus, häbi või mõni tõsine hingeline kriis. Tema on inimene, kellelt kavatsen nüüd kohe küsida õhtusöögil viibinud naise, Clare Bayesi kohta; niipea kui ta on klaasid täis kallanud ja istet võtnud, küsin temalt tolle naise ja ta abikaasa kohta. Cromer-Blake oma hallide juuste, kahvatu näo ja vuntsidega, mida ta igaveses otsustamatuses kasvada laseb ja iga paari nädala tagant jälle maha ajab; oma jäljendamatu inglise aktsendiga, mis imetlevate üliõpilaste väitel kõlavat täpselt nii, nagu BBC „vanasti”; oma terava mõistuse ja erakordsete tõlgendustega Valle-Inclánist, oma kiriku rüpest välja heidetud vaimuliku oleku ja perekonnatunde täieliku puudumisega – tema on määratud olema mulle siin linnas nii isa- kui ka emakuju, hoolimata sellest, et ta mind ei lapse ega noorukina mitte mingil moel ei tundnud (olen üle kolmekümne aasta vana, seega ei ole ta mind tundnud nooruses). Ka naine õhtusöögilt ei teadnud midagi mu lapse- või noorukieast, ja ometi – ma ei tea, kuidas – nägi ta mu lapsepõlve ning lasi mul näha enda oma, näha teda väikese tüdrukuna. Siiski tean, et selles linnas ei saa ma loota, et tema kehastaks minu jaoks isa- või isegi emakuju, mida on vaja igaühel meist igal ajal ja igal pool, ükskõik kui vanad me ka ei oleks või missugune ka ei oleks meie ametikoht. Ka kõige vanematel ja võimsamatel meestel on kuni oma elupäevade lõpuni selliseid isa- ja emakujusid tarvis, ja kui neil on raske või võimatu leida kedagi, kes neid rolle kehastaksid, ei vähenda see mitte mingil moel nende vajadust selliste kujude järele ega tee olematuks otsingutest ja puudustundest tekkivaid fantaasiaid: igatsust, ootust, kujutlusi.

Cromer-Blake ulatas mulle klaasi portveini, vabandades selle viletsa kvaliteedi pärast, võrreldes õhtusöömaajal magustoidu juurde rüübatuga, ning võttis siis tugitoolis istet. Mina istusin juba tema vastas sohval, rüü ikka veel seljas nagu temalgi. Me mõlemad olime üsna joomased, kuid teda ei takistanud see kunagi vestlust üleval hoidmast. Vahel rääkisime inglise, vahel hispaania keeles ning vahel rääkis kumbki oma keelt.

„Terviseks,” ütles ta ja lonksas veini. „Polnudki nii raske, mis? Kui välja arvata siidriristsed, millest, kui see sind lohutab, mitte keegi meie kolledžist sel aastal veel pääsenud ei ole. Ära arva, et sind pahatahtlikkusest tema kõrvale pandi – sa olid lihtsalt ainuke selles lauas, kes polnud seda veel läbi teinud. Halliwell on siin uus ja see on tema pikk-pikk visiitkaart. Paha lugu on see, et sealt kaugemale ta ei jõuagi, mitte keegi ei anna vaesele mehele teist võimalust.”

„See polnud veel kõige hullem…” alustasin, ent Cromer-Blake, kelle meelest nende õhtusöökide parim osa seisnes suuremal jaolt neile järgnevates märkustes, ei lasknud mul öelda, mis oli minu arvates kõige hullem olnud.

„Kõige hullem oli Dayanand,” teatas ta.

Olin kavatsenud vihjata lord Rymeri nilbele ja hoolimatule käitumisele ning kasutada võimalust küsitleda Cromer-Blake’i Clare ja Edward Bayesi asjus, kuid tema jaoks polnud selles kõiges kindlasti midagi uudset ega huvitavat. Vaatasin, kuidas ta väikeste lonksudega oma portveini joob, heitnud ühe pika jala üle teise, rüü voldid kaskaadina nende ümber, valge krooniga must kuju, mida raamisid riiulid hispaania- ja ingliskeelsete raamatutega, justkui tema enda hoiak, välimus, asend ja ümbrus poleks muud kui maitsekas maskeering. Ometi ei tundunud ta naeruväärne ning ma mõtlesin: „Naistel ja igasugustel tunnetel, mida nad võivad äratada, ei ole Cromer-Blake’i jaoks mitte mingisugust tähtsust, isegi kui neist võiksid saada talle ema-, isa- või tütrekujud. Sest kui tahes asendamatud need kujud läbi terve meie elu ka ei oleks, ei suuda nad tekitada lahkhelisid või erilisi ebamugavusi ega ole seetõttu õhtusöögijärgsete märkuste väärilised. Clare Bayes võib Cromer-Blake’ile vabalt selline kuju olla, minule aga mitte, või kui, siis väga harva või ainult juhul, kui ta ühel päeval täielikult lakkab olemast too teine – lahkhelisid ja ebamugavusi tekitav – naisekuju, kelleks ma teda pean. Kelleks ma teda pidama hakkan. Seevastu vaenlased on väärt igasugu põhjalikke ja väiklasi märkusi. Pole suurimaid vaenlasi kui need, kes on ühtlasi ka sõbrad. Cromer-Blake on india arsti Dayanandi alati esitlenud oma suure sõbrana, mis annab talle – võiks öelda, et lausa suurepärase – ettevalmistuse olla tema kõige verisem vaenlane. Mis aga puutub lord Rymerisse, siis temaga on Cromer-Blake juba harjunud.”