Читать книгу Kolmteist põhjust - Jay Asher - Страница 6



Tere, poisid ja tüdrukud! Siin Hannah Baker. Elus ja eetris.

Ma ei usu seda.

Ei mingeid lubadusi tagasi tulla. Ei mingit lisalugu. Ja seekord absoluutselt mitte mingeid nõudmisi.

Ei, ma ei suuda seda uskuda. Hannah Baker tegi enesetapu.

Loodan, et olete valmis, sest kavatsen teile jutustada oma eluloo. Täpsemalt sellest, miks mu elu lõppes. Ja kui sa neid kassette kuulad, siis oled sina üks neist põhjustest.

Mida? Ei!

Ma ei ütle sulle, milline kassett sinust kõneleb. Aga ära karda, kui sa juba selle armsa karbikese said, siis esineb siin ka sinu nimi… seda ma luban.

Sest miks peaks üks surnud tüdruk valetama?

Hei! See tundub pigem nali olevat. Miks peaks üks surnud tüdruk valetama? Vastus: sest ta ei saa enda eest seista.

Kas see on mingi haiglane hüvastijätukiri?

Lase aga käia. Naera pealegi.

Oijah. Ma arvasin, et see on naljakas.

Enne surma lindistas Hannah terve hulga kassette. Miks?

Reeglid on väga lihtsad. Neid on ainult kaks. Esimene reegel: kuula. Teine reegel: anna edasi. Loodetavasti pole kumbki neist sinu jaoks kerge.

„Mida sa kuulad?“

„Ema!“

Viskun maki suunas, vajutades korraga alla mitmeid nuppe.



„Ema, sa ehmatasid mind,“ lausun. „Ei midagi. Üks kooliasi.“

See on minu tüüpvastus. Hilja väljas? Kooliasi. Raha juurde vaja? Kooliasi. Ja nüüd ühe tüdruku kassetid. Tüdruku, kes neelas kaks nädalat tagasi peotäie tablette.

Kooliasi.

„Kas ma võin kuulata?“ küsib ema.

„Need pole minu omad,“ kostan vastuseks, kriipides kinganinaga betoonpõrandat. „Ma aitan ühte sõpra. Ajaloos. Igav värk.“

„Noh, see on sinust kena,“ lausub ema. Ta küünitab üle mu õla ja kergitab tolmust kaltsu, ühte mu vana marlimähet, et võtta selle alt mõõdulint. Seejärel suudleb ta mind laubale. „Jätan sind omapead.“

Ootan, kuni uks klõpsuga sulgub, seejärel asetan näpu Play nupule. Mu sõrmed, käed, käsivarred, kael tunduvad seest õõnsad. Neis pole piisavalt jõudu, et vajutada ühtainsat makinuppu.

Korjan mähkme üles ja laotan selle kingakarbile. Soovin, et ma poleks iialgi näinud seda karpi ega neid seitset kassetti. Esimesel korral oli Play nupu vajutamine lihtne. Käkitegu. Mul polnud aimugi, mida ma kuulama hakkan.

Ent nüüd on see üks kohutavamaid asju, mida ma kunagi teinud olen.

Keeran hääle vaikseks ja panen kasseti mängima.



…Esimene reegel: kuula. Teine reegel: anna edasi. Loodetavasti pole kumbki neist sinu jaoks kerge.

Kui oled läbi kuulanud kõik kolmteist kassetipoolt – sest igal lool on kolmteist külge – keri lindid algusesse, pane need karpi tagasi ja anna edasi sellele, kellest tuleb juttu pärast sinu väikest lugu. Ja sina, õnneseen number kolmteist, võid kassetid otse põrgusse kaasa võtta. Sõltuvalt sinu usust saame seal võib-olla kokku.

Kui sul peaks tekkima kiusatus reegleid rikkuda, siis võta teatavaks, et ma tegin neist kassettidest koopiad. Need koopiad tehakse vägagi avalikuks, kui see pakk teie kõigini ei jõua.

See ei olnud hetke ajel tehtud otsus.

Ärge pidage mind… jälle… endastmõistetavaks.

Ei. Kuidas ta saab nii mõelda.

Sind jälgitakse.



Mu kõht kisub kokku, nii et võiksin kas või kohe kõik välja oksendada. Siinsamas kõrval vedeleb järil kummuli plastikämber. Kui vaja, jõuan kahe hüppega selle sangani ja võin ämbri ümber pöörata. Ma vaevu tundsin Hannah Bakerit. Selles mõttes, et ma tahtsin küll teda tunda. Ma tahtsin tunda teda paremini, kui see mul võimalik oli. Suvel töötasime koos kinos. Ja mõni aeg tagasi ühel peol me amelesime. Aga meil polnud kunagi võimalust lähedasemaks saada. Ja mitte kordagi ei pidanud ma teda endastmõistetavaks. Mitte kordagi.

Need kassetid ei peaks siin olema. Mitte minu juures. See peab mingi viga olema.

Või mingi kohutav nali.

Tõmban prügikorvi üle põranda enda juurde. Kontrollin uuesti pakendit, ehkki ma korra juba tegin seda. Kuskil peab olema saatja aadress. Võib-olla ma lihtsalt ei pannud seda tähele.

Hannah Bakeri enesetapukassette levitatakse käest kätte. Keegi tegi neist koopia ja saatis nalja pärast mulle. Kui nad mind homme koolis näevad, siis keegi irvitab või vaatavad nad itsitades mujale. Ja siis on selge.

Aga edasi? Mis ma siis edasi teen?

Ma ei tea.



Oleksin peaaegu unustanud. Kui sa oled minu nimekirjas, siis sa pidid saama ühe kaardi.

Lasen pakendil tagasi prügikorvi kukkuda.

Ma olen nimekirjas.

Paar nädalat tagasi, mõni päev enne seda, kui Hannah tablette võttis, sokutas keegi minu koolikappi ühe ümbriku. Sellele oli punase markeriga kirjutatud: HOIA ALLES – SUL LÄHEB SEDA VAJA. Ümbrikus oli kokku volditud linnakaart. Tosina jagu punaseid tärne märgistamas linna eri piirkondi.

Algklassides kasutasime neidsamu kaubanduskoja välja antud kaarte põhja, lõuna, ida ja lääne õppimiseks. Mööda kaarti laiali pillutatud pisikesed sinised numbrid tuli sobitada servadele trükitud firmanimedega.

Hoidsin Hannah’ kaarti oma seljakotis. Kavatsesin seda koolis teistele näidata, et teada saada, kas keegi veel on sellise saanud. Et teada saada, kas kellelgi on aimu, mida see tähendab. Ent aja jooksul kadus kaart mu õpikute ja vihikute alla ning unustasin selle täielikult.

Kuni praeguseni.

Kassettidel mainin mitmeid kohti meie armsas linnakeses, mida võiksid külastada. Ma ei saa sundida sind minema, aga kui tahaksid veidi paremini aru saada, siis juhindu tärnidest. Või kui soovid, võid kaardid kohe minema visata ja ma ei saa sellest kunagi teada.

Sellal kui Hannah tolmuste kõlarite kaudu juttu jätkab, tunnen, kuidas seljakott oma raskusega mu jalga rõhub. Kuskil selle põhjas asub ärakäkerdatud kaart.

Või siiski saan. Ma ei tea tegelikult, kuidas kogu see surmavärk käib. Kes teab, võib-olla seisan praegu su selja taga.

Nõjatun ettepoole, toetades küünarnukid tööpingile. Lasen näol käte vahele langeda ning libistan sõrmed kuklale, ootamatult niisketesse juustesse.

Vabandust. See polnud ilus.

Oled sa valmis, hr Foley?

Justin Foley. Kaheteistkümnendik. Esimene poiss, kellega Hannah suudles.

Aga miks ma seda tean?

Justin, kullake, sa olid esimene poiss, kellega ma suudlesin. Esimene, kellega käisin käest kinni. Aga sa olid lihtsalt üks tavaline kutt. Ja ma ei ütle seda paha pärast – ausalt. Sinus oli midagi, mille pärast tahtsin olla sinu tüdruk. Ma ei tea siiani, mis täpselt. Aga midagi oli… ja see oli hämmastavalt tugev.

Sina seda ei tea, aga kaks aastat tagasi, kui mina olin kümnendas ja sina üheteistkümnendas klassis, siis ma jälitasin sind.

Kuuenda tunni ajal töötasin hilinejate registreerimispunktis, nii et olin kursis kõigi teie tundidega. Tegin isegi teie tunniplaanist koopia, mis on mul kindlasti kuskil veel alles. Ja kui nad mu asju sorteerivad, viskavad nad selle tõenäoliselt minema, mõeldes, et mingi keskkooliplika armumisel pole mingit tähtsust. Ent kas tõesti mitte?

Minu jaoks on. Läksin mõtetes tagasi, et leida oma loole sissejuhatust, kuni jõudsin sinuni. Ja siit see tõepoolest algab.

Huvitav, kus olen mina selles nimekirjas, nende lugude seas? Teine? Kolmas? Kas mida edasi, seda hullemaks see läheb? Ta ütles, et õnnelik kolmeteistkümnes võib kassetid põrgusse kaasa võtta.

Loodan, et kui sa need kassetid lõpuni kuulad, Justin, mõistad oma rolli selles kõiges. Sest praegu võib see tunduda tühine, aga see on oluline. Lõpus on kõik oluline.

Reedetud. Kõige kehvem tunne.

Ma tean, et sul polnud plaanis mind alt vedada. Õigupoolest polnud enamikul teist tõenäoliselt aimugi, mida te teete – mida te tegelikult teete.

Mida siis mina tegin, Hannah? Sest mul pole tõepoolest aimugi. Too öö, kui sa seda silmas pead, oli minu jaoks sama kummaline kui sinu jaoks. Võib-olla minu jaoks isegi rohkem, sest ma ei saa siiamaani aru, mis seal toimus.

Esimese punase tärni leiad C-4 alt. Pane näpp C peale ja libista alla number 4-ni. Just nagu laevade pommitamises. Kui oled selle kasseti lõpuni kuulanud, peaksid sinna minema. Me elasime selles majas küll ainult lühikest aega, tol suvel enne mu kümnendat klassi, aga nimelt seal elasime siis, kui esmakordselt linna saabusime.

Ja just seal nägin esmakordselt sind, Justin. Võib-olla on sul meeles. Sa olid armunud minu sõpra Kat’i. Koolini oli veel kaks kuud aega ning Kat oli ainus inimene, keda tundsin, kuna ta elas meie naabermajas. Ta ütles mulle, et eelmisel aastal ajasite te kõik talle ligi. Mitte sõna otseses mõttes ligi – lihtsalt vahtisite ja müksasite teda juhuslikult koridorides.

Selles mõttes, et need olid ju juhused või mis?

Kat rääkis mulle, et kooli lõpupeol kogusid lõpuks piisavalt julgust, et teha midagi enamat peale vahtimise ja müksamise. Te tantsisite koos kõik aeglased tantsud. Ja peagi, jutustas Kat, lubas ta end suudelda. Tema elu esimene suudlus! Milline au!

Lood peavad olema hullud. Tõesti hullud. See on ainus põhjus, miks kassette antakse ühelt inimeselt teisele. Hirmust.

Miks peaks keegi tahtma postitada käputäit kassette, mis süüdistavad teda enesetapu põhjustamises? Ei tahagi. Ent Hannah soovib, et meie, kes oleme nimekirjas, kuuleksime, mis tal öelda on. Ja me teeme nii, nagu ta ütleb, andes kassette edasi, et ainult hoida neid eemal inimestest, kes nimekirja ei kuulu.

„Nimekiri“. See kõlab nagu salajane klubi. Eksklusiivne klubi.

Ja mingil põhjusel kuulun sinna ka mina.

Ma tahtsin näha, milline sa välja näed, Justin, seega helistasime sulle minu juurest ja palusime sul läbi astuda. Helistasime minu majast, kuna Kat ei tahtnud, et sa teaksid, kus ta elab…nojah, veel mitte… ehkki ta elab naabermajas.

Sa mängisid palli – ma ei tea, kas see oli korvpall, pesapall või midagi muud – aga sa ei saanud enne õhtut läbi astuda. Niisiis ootasime.

Korvpall. Paljud meist mängisid seda tol suvel, lootuses luua rebaste meeskonda. Justinit, kes oli alles üheteistkümnendas klassis, ootas juba koht kolledži esindusmeeskonnas. Seega mängisid paljud meist temaga koos, lootes suve jooksul temalt midagi õppida. Mõnel meist see õnnestuski.

Ja teistel paraku mitte.

Istusime tundide kaupa elutoa akna juures lobisedes, kui äkitselt nägime sind koos ühe sõbraga – tšau, Zach! – tänavat pidi üles tulemas.

Zach? Zach Dempsey? Ainus kord, mil nägin Zachi koos Hannah’ga, oli meie esimese kohtumise õhtul, ja ka siis vaid hetkeks.

Kaks tänavat saavad minu vana maja juures tagurpidi T-tähe kujuliselt kokku, ja teie kõndisite keset teed üles meie suunas.



Oota. Oota. Ma pean mõtlema.

Ma kratsin kuivanud oranži värvilaiku töölaual. Miks ma seda kuulan? Et nagu milleks ennast sellest kõigest läbi vedada? Miks ma ei võta kassetti makist välja ega viska kogu karpi prügikasti?

Neelatan tugevasti. Pisarad pakitsevad silmanurkades.

Sest see on Hannah’ hääl. Hääl, mida arvasin end mitte iialgi enam kuulvat. Seda ma ei saa ära visata.

Ning reeglite tõttu. Silmitsen mähkme alla peidetud kingakarpi. Hannah ütles, et tegi kõigist neist kassettidest koopia. Aga mis siis, kui ta ei teinud? Võib-olla on nii, et kui kassetid läbi saavad ja ma ei anna neid edasi, siis ongi kõik. Kogu lugu. Midagi ei juhtu.

Aga mis siis, kui neil kassettidel leidub midagi, mis võiks mulle haiget teha? Mis siis, kui see pole nali? Siis avaldatakse teine kassetipakk. Nii ta ütles. Ja kõik saavad kuulda, mis seal peal on.

Värvitükike koorub lahti nagu kärn.

Kes kontrolliks, kas ta blufib?



Astusid üle rentsli ning panid ühe jala murule. Mu isa oli lasknud vihmutitel hommik otsa töötada, nii et rohi oli märg, su jalg libastus ja sa lendasid pikali. Zach, kes oli vahtinud akent, üritades saada paremat ülevaadet Kat’i – või õieti sinu – uuest sõbrast, komistas sulle otsa, maandudes sinu kõrval kõnnitee serval.

Sa tõukasid ta kõrvale ja tõusid püsti. Seejärel tõusis tema ning te vaatasite üksteisele otsa, teadmata, mida teha. Ja teie otsus? Te jooksite tagasi tänavat mööda alla, samal ajal kui meie Kat’iga akna peal ennast kõveraks naersime.

Ma mäletan seda. Kat’i meelest oli see nii naljakas. Ta rääkis mulle sellest tol suvel oma lahkumispeol.

Peol, kus kohtasin esmakordselt Hannah Bakerit.

Issand. Ta oli minu arust nii ilus. Ja meie linnas uus, see ajas mind lausa pöördesse. Vastassooga suheldes, eriti tollal, läks mu keel nii sõlme, et isegi skaut oleks sellega hätta jäänud. Aga temaga koos võisin olla uus ja parem Clay Jensen, kümnenda klassi õpilane.

Kat kolis enne kooli algust minema ning mina armusin poissi, kelle ta maha jättis. Ja ei läinudki kaua, kui see poiss hakkas minu vastu huvi tundma. Mis võis olla seotud sellega, et ma tolknesin pidevalt tema läheduses.

Meil ei olnud ühiseid tunde, aga vähemasti asusid meie klassiruumid esimese, neljanda ja viienda tunni ajal lähestikku. Nojah, viies tund toimus kaugemal, ja mõnikord ma ei läinudki sinna enne, kui sa olid lahkunud, aga esimene ja neljas tund toimusid vähemasti samas trepikojas.

Kat’i peol passisid kõik väliterrassil, ehkki oli külm. See oli tõenäoliselt selle suve kõige külmem õhtu. Ja loomulikult unustasin oma jaki koju.

Mõne aja pärast suutsin öelda tšau. Ja veel mõni aeg hiljem suutsid sa mulle vastata. Siis ühel päeval jalutasin sinust sõna lausumata mööda. Ma teadsin, et sa ei suuda seda taluda, ja nii toimus meie esimene mitmesõnaline vestlus.

Ei, see pole tõsi. Ma jätsin jaki koju, sest ma tahtsin, et kõik näeksid mu uut särki.

Olin ikka idikas küll.

„Hei,“ hõikasid tervituseks. „Kas sa tere ei ütle?“

Naeratasin, hingasin sisse, siis pöörasin ümber: „Miks ma peaksin?“

„Sest sa ütled alati tere.“

Küsisin, miks sa arvad mind nii hästi tundvat. Ütlesin, et tõenäoliselt ei tea sa minust midagi.

Kat.i peol, esimese vestluse ajal Hannah Bakeriga, kummardusin kingapaela siduma. Ja ma ei suutnud seda teha. Ma ei suutnud siduda oma neetud kingapaelu, sest mu sõrmed oli külmast kanged.

Hannah’ auks peab ütlema, et ta pakkus ennast siduma. Mina muidugi ei lasknud. Ootasin hoopis, kuni meie kohmetusse vestlusesse sekkus Zach, hiilisin tuppa ja soojendasin sõrmi voolava vee all.

Nii piinlik.

Vanasti, kui küsisin emalt, kuidas võita poisi tähelepanu, õpetas ta: „Ära anna end kergesti kätte“. Nii ma tegingi. Ja see toimis. Sa hakkasid mind oodates passima minu klassiruumide lähedal.

Tundus, et kulus nädalaid, enne kui küsisid mu numbrit. Aga ma teadsin, et sa lõpuks küsid, seega harjutasin selle valjusti väljaütlemist. Hästi rahulikult ja enesekindlalt, nagu mul oleks ükstapuha. Nagu ütleksin seda sadu kordi päevas.

Jah, vanas koolis olid poisid mult numbrit küsinud küll. Aga siin, uues koolis, olid sina esimene.

Ei. See pole tõsi. Aga sa olid esimene, kes mu numbri ka sai.

Mitte et ma poleks tahtnud seda varem anda. Olin lihtsalt ettevaatlik. Uus linn. Uus kool. Seekord kavatsesin ise oma maine kujundamisel silma peal hoida. Lõppude lõpuks, kui tihti antakse meile teine võimalus?

Kui keegi küsis mu numbrit enne sind, Justin, ütlesin õigesti kõik numbrid peale viimase. Sest siis ma heitusin ja ajasin kõik vussi… justkui juhuslikult meelega.

Tõstan seljakoti sülle ja teen lahti kõige suurema sahtli.

Ma läksin liigagi elevile, vaadates, kuidas sa mu numbrit üles kirjutad. Õnneks olid sa liiga närvis, et seda märgata. Kui ma viimaks pahvatasin välja selle viimase numbri – õigesti! –, levis üle mu näo lai naeratus.

Samal ajal värises su käsi nii hullusti, et arvasin, et sodid numbri ära. Ja seda ma ei lasknud juhtuda.

Võtan välja tema kaardi ja laotan töölauale.

Osutasin sinu kirjutatud numbrile. „See peaks seitse olema,“ laususin.

„See ongi seitse.“

Silun puust joonlaua abil volte sirgemaks.

„Aa. Noh, kui sa ise aru saad, et see on seitse.“

„Saan küll,“ kostsid. Aga tõmbasid selle siiski maha ja kirjutasid asemele veelgi ähmasema seitsme.

Sikutasin oma varruka manseti peopessa ja oleksin äärepealt kummardunud pühkima higi su laubalt… midagi sellist oleks teinud mu ema. Aga õnneks ma ei teinud seda. Sa poleks enam iialgi üheltki tüdrukult numbrit küsinud.

Garaaži kõrvalukse kaudu hõikab mind ema. Keeran heli vaiksemaks, valmis vajutama Stopp , kui uks peaks avanema.

„Jah?“

Selleks ajaks kui koju jõudsin, olid juba helistanud. Kaks korda.

„Tööta rahulikult edasi,“ sõnab ema, „aga ma tahaks teada, kas sa tuled koos meiega õhtust sööma?“

Mu ema küsis, kes sa oled, ja ma ütlesin, et käime koos ühes tunnis. Helistasid ilmselt lihtsalt mingi kodutöö pärast. Ja ema vastas, et just sedasama olid talle öelnud sina.

Vaatan esimest punast tähte. C-4. Ma tean, kus see on. Aga kas peaksin sinna minema?

Ma ei suutnud seda uskuda. Justin, sa valetasid mu emale.

Miks see siis mind nii õnnelikuks tegi?

„Ei,“ vastan. „Ma pean ühe sõbra juurde minema. Tema uurimistöö pärast.“

Sest meie valed klappisid. See oli märk.

„Hästi,“ lausub ema. „Ma panen osa toitu külmkappi ja saad endale hiljem soojendada.“

Mu ema küsis, mis ainet me koos õpime ja ütlesin, et matemaatikat, mis polnud päris vale. Me mõlemad õppisime matat. Lihtsalt mitte koos. Ja mitte samu asju.

„Kena,“ teatas ema. „Ta ütles mulle sedasama.“

Süüdistasin teda, et ta omaenda tütart ei usalda, haarasin ta käest paberilipiku sinu numbriga ja jooksin teisele korrusele.

Ma lähen sinna. Esimese tähekese juurde. Aga enne seda, kui see kassetipool on kuulatud, lähen Tony poole.

Tony pole oma automakki täiustanud, nii et ta kuulab ikka veel kassette. Ta ütleb, et niimoodi saab ta ise muusikat valida. Kui ta kellelegi küüti pakub ja see keegi võtab oma muusika kaasa, siis kahju küll. „Seda ei saa mängida,“ teatab ta neile.

Kui sa telefoni vastu võtsid, ütlesin: „Justin? Siin Hannah. Mu ema ütles, et sa helistasid matemaatika pärast?.“

Tony sõidab vana Mustangiga, mille andis talle ta vend, kes sai selle oma isalt ja see tõenäoliselt oma isalt. Koolis esineb vähe armusuhteid, mis oleksid võrreldavad Tony ja tema auto suhtega. Armukadedusest auto vastu on teda maha jätnud rohkem tüdrukuid kui mina neid suudelnud olen.

Olid segaduses, ent lõpuks meenus sulle, et valetasid mu emale, ning hea poisi kombel palusid vabandust.

Ehkki Tony ei kuulu mu lähemate sõprade hulka, oleme töötanud koos mitme ülesande kallal, seetõttu tean, kus ta elab. Ja mis kõige olulisem, tal on vana pleier, mis mängib kassette. See on kollane, kõhetute plastikust kõrvaklappidega, mida ta mulle kindlasti laenab. Võtan mõne kasseti kaasa ja kuulan neid samal ajal, kui jalutan läbi Hannah’ vana kodukoha, mis asub Tony kodust ainult ühe kvartali kaugusel.

„Noh, Justin, mis mataküsimus sul oli?“ pärisin. Nii kergelt sa ei pääse.

Või äkki viin kassetid kuhugi mujale. Kuskile kindlasse kohta. Sest ma ei saa siin kuulata. Mitte et ema või isa tunneks ära kõlaritest kostva hääle, aga ma vajan ruumi. Hingamiseks.

Ja sa said asjale pihta. Ütlesid, et rong A väljus sinu maja juurest kl 15.45. Rong B väljus minu maja juurest kümme minutit hiljem.

Seda sa ei näinud, Justin, aga tegelikult ma tõstsin siis kätt nagu koolis, ehkki istusin oma voodi serval. „Küsi mind, hr Foley. Küsi mind,“ vastasin. „Ma tean vastust.“

Kui laususid mu nime, „Jah, preili Baker?“, saatsin oma ema sa-ei-saa-mind-kätte reegli pikalt. Vastasin, et kaks rongi kohtuvad Eisenhoweri pargis liumäe all.

Mida Hannah temas nägi? Ma pole sellest siiani aru saanud. Ta tunnistas ju isegi, et ei oska seda täpselt öelda. Aga oma keskpärase välimuse kohta on Justinil nii palju austajaid.

Muidugi on ta päris pikk. Ja võib-olla tundub ta neile salapärane. Ta vaatab alati akendest välja, justkui millegi üle mõtiskledes.

Sinu poolt järgnes pikk paus, Justin. Piiiiikk paus. „Nii et millal siis rongid kohtuvad?“ küsisid.

„Viieteist minuti pärast,“ kostsin.

Ütlesid, et viisteist minutit tundub kohutavalt pikk aeg kahe täiskiirusel kihutava rongi kohta.

Vau. Pea nüüd hoogu, Hannah.

Ma tean, mida te kõik mõtlete. Hannah Baker on lits.

Ups. Kas panite tähele? Ma ütlesin: „Hannah Baker on .“ Seda ma rohkem öelda ei tohi.

Ta vaikib.

Tõmban tooli tööpingile lähemale. Häguse plastakna taga kerivad kaks võlli linti ühelt poolelt teisele. Kõlarist kostab õrn susin. Pehme staatiline ümin.

Millest ta mõtleb? On tal sel hetkel silmad suletud? Kas ta nutab? Kas ta sõrm on Stopp -nupul, lootuses, et jaksab selle alla vajutada? Mida ta teeb? Ma ei kuule!

Vale.

Ta hääl on tige. Peaaegu värisev.

Hannah Baker ei ole lits, ja pole kunagi olnud. Mis sunnib küsima, mida sina oled kuulnud?

Tahtsin lihtsalt suudelda. Olin kümnenda klassi tüdruk, kes polnud kunagi suudelnud. Mitte kunagi. Aga mulle meeldis üks poiss, mina meeldisin talle, ja olin valmis teda suudlema. Kogu lugu – see ongi kogu lugu – mis seal juhtus.

Milline on teine lugu? Sest mina kuulsin midagi muud.

Paaril ööl, mis viisid meie kohtumiseni pargis, olin näinud ühte ja sama unenägu. Täpselt sama. Otsast lõpuni. Ja teie rõõmuks räägin selle nüüd ära.

Aga kõigepealt veidi taustast.

Minu eelmises kodulinnas oli üks park, mis sarnanes ühe asja poolest Eisenhoweri pargiga. Nimelt oli mõlemas kosmoserakett. Ma olen kindel, et need oli valmistanud sama firma, sest nad nägid täpselt ühesugused välja. Punane nina sihib taevasse. Metallvarbad ulatuvad ninast kuni roheliste stabilisaatoriteni, hoides raketti maapinnast kõrgemal. Nina ja stabilisaatorite vahel on kolm platvormi, ühendatud kolme redeliga. Kõige kõrgemal platvormil asub rooliratas. Keskmisel on liumägi, mis viib alla mänguplatsile.

Paljudel õhtutel enne minu esimest koolipäeva selles linnas ronisin raketi otsa ja toetasin pea vastu rooliratast. Võre vahelt puhuv öine tuul rahustas mind. Sulgesin lihtsalt silmad ja mõtlesin kodu peale.

Ronisin ükskord, ainult üks kord, sinna üles, kui olin viiene. Ma röökisin ja nutsin end oimetuks ja keeldusin kategooriliselt alla tulemast. Aga isa oli liiga suur, et aukudest läbi mahtuda. Siis helistas ta päästekeskusesse, kust saadeti üks naistuletõrjuja mind alla tooma. Nad on vist pidanud päästma paljusid, sest paar nädalat tagasi teatas linn, et plaanib selle raketikujulise liumäe maha võtta.

Arvan, et selle tõttu sündiski mu unistustes mu esimene suudlus sellel kosmoseraketil. See meenutas mulle süütust. Ja soovisin, et mu esimene suudlus oleks just selline. Süütu.

Võib-olla seetõttu ta seda parki kaardil ei tähistanudki. Rakett võib olla läinud, enne kui kassetid kõigi nimekirjas olijateni jõuavad.

Nii et mingem tagasi mu unistuse juurde, mis sai alguse sel päeval, kui hakkasid mind klassi ukse juures ootama. Sel päeval, mil taipasin, et meeldin sulle.

Hannah võttis särgi ära ja lasi Justinil panna käed oma rinnahoidja alla. Vat nii. Seda kuulsin sel ööl pargis toimunu kohta.

Aga pea kinni. Miks oleks Hannah pidanud seda tegema keset parki?

Unenägu algab sellest, et seisan raketi ülakorrusel, hoides kinni roolirattast. See on ikka mängurakett, mitte päris, ent iga kord, kui keeran rooli vasakule, tõstavad pargipuud oma juured üles ja astuvad samuti vasakule. Kui keeran rooli paremale, astuvad nad paremale.

Siis kuulen alt kostmas sinu häält: „Hannah! Hannah! Lõpeta puudega mängimine ja tule mind vaatama.“

Lahkun rooliratta juurest ja poen läbi ülemise platvormi avause. Aga järgmisele platvormile jõudes on mu jalad nii suureks kasvanud, et need ei mahu läbi järgmise augu.

Suured jalad? Tõsiselt või? Ma ei fänna unenägude analüüsi, aga võib-olla arutles ta omasoodu, kas Justinil on suur riist.

Pistan pea võre vahelt läbi ja hüüan: „Mu jalad on liiga suured. Kas sa ikka tahad, et ma alla tulen?“

„Mulle meeldivad suured jalad,“ hõikad vastu. „Tule liumäest alla mind vaatama. Ma püüan su kinni.“

Istun liumäele ja tõukan end lahti. Ent oma suurte jalgade ja vastutuule tõttu liigun väga aeglaselt. Selle aja jooksul, mis kulub liumäest alla jõudmiseks, märkan, et sinu jalad on imeväikesed. Peaaegu olematud.

Ma teadsin seda!

Sa kõnnid väljasirutatud kätega liumäe alla, valmis mind püüdma. Ja kujutad sa pilti, kui ma püsti kargan, ei astu ma oma suurte jalgadega su väikeste jalgade peale.

„Näed nüüd! Me oleme üksteise jaoks loodud,“ lausud sina. Seejärel kummardud mind suudlema. Su huuled tulevad lähemale… ja lähemale… ja… ma ärkan.

Nädal aega ärkasin igal ööl täpselt samal peaaegu-suudlemise hetkel. Aga nüüd, Justin, saame lõpuks kokku. Selles pargis. Selle liumäe all. Ja kurat võtaks, sa suudlesid mind oimetuks, meeldis see sulle või mitte.

Hannah, kui sa suudlesid vastu nii, nagu sa suudlesid tollel peol, siis usu mind, see meeldis talle.

Ütlesin, et kohtume seal viieteist minuti pärast. Muidugi ütlesin seda ainult selleks, et jõuda sinna kindlasti enne sind. Selleks ajaks, kui sina parki jõuad, tahtsin olla raketi sees, kõige kõrgemal platvormil, nagu minu unenägudes. Ja nii see läkski… välja arvatud tantsivad puud ja kummalised jalad.

Oma vaatetornist raketi otsas nägin sind kaugelt pargi tagaosast liginemas. Kiikasid iga paari sammu tagant kella ja kõndisid liumäe suunas, seirates pilguga ümbrust, ent mitte kordagi ülakorrust.

Siis keerutasin rooliratast nii kõvasti kui jaksasin, et see koliseks. Astusid sammu tagasi, vaatasid üles ja hüüdsid mu nime. Aga ära muretse, ehkki ma soovisin oma unenägu teoks teha, ei oodanud ma, et tead iga rida peast ning palud mul lõpetada puudega mängimine ja alla tulla.

„Ole seal all,“ hüüdsin.

Ent sina palusid mul peatuda. Et ronida üles minu juurde.

Seepeale hõikasin vastu: „Ei! Las ma lasen liugu.“

Siis kordasid neid maagilisi, unenäolisi sõnu: „Ma püüan su kinni.“

Minu esimene suudlus jääb sellele kõvasti alla. Seitsmes klass, Andrea Williams, võimla taga pärast kooli. Ta tuli lõuna ajal minu lauda, sosistas ettepaneku mulle kõrva ja mul oli terve ülejäänud päeva kõva.

Kui suudlus lõppes, kolme maasikamaitselise-huuleläikelise sekundi järel, pööras ta ringi ja jooksis minema. Piilusin natuke ringi ja nägin, kuidas kaks tema sõpra ulatasid talle viiedollarilise. Ma ei suutnud seda uskuda! Minu huuled olid talle kõigest kümnedollariline kihlvedu.

Oli see hea või halb? Tõenäoliselt halb, arvasin omaette.

Aga sellest ajast saadik armastan ma maasikamaitselist huuleläiget.

Ma ei suutnud tagasi hoida naeratust, ronides alla ülemisest redelist. Sättisin end liumäele istuma, süda pekslemas. Nüüd see toimuski. Kõik mu endised sõbrad olid esimest korda suudelnud põhikoolis. Minu esimene suudlus ootas mind liumäe all, täpselt nii, nagu ma soovisin. Mul oli vaja end ainult ära tõugata.

Ja ma tõukasin.

Ma tean, et tegelikult see kõik ei olnud päris nii, aga tagasi vaadates toimus kõik aegluubis. Tõuge. Libisemine. Minu selja taga lehvivad juuksed. Sina tõstmas oma käsi, et mind kinni püüda. Mina tõstmas enda omi, et saaksid seda teha.

Nii et millal sa siis otsustasid mind suudelda, Justin? Kas pargis jalutamise ajal? Või juhtus see lihtsalt siis, kui su käte vahele libisesin?

Heakene küll, aga kes tahab teada, mis oli mu kõige esimene mõte mu elu esimese suudluse ajal? Siin see on: keegi on söönud tšillikastmega hot dogi.

No tore, Justin.

Vabandust. See polnudki eriti hull, aga see oli esimene asi, mida ma mõtlesin.

Ma eelistan iga kell maasikamaitselist huuleläiget.

Olin väga ärevil, et milline suudlus see tuleb – sest mu vanad sõbrad olid kirjeldanud nii palju erinevaid – ja see osutus kauniks. Sa ei toppinud oma keelt mulle kurku. Sa ei krabanud mind kannikatest. Me lihtsalt hoidsime oma huuli vastamisi… ja suudlesime.

Ja ongi kõik.

Oota. Stopp. Ära keri tagasi. Pole vaja, sest sa ei jäänud millestki ilma. Las ma kordan seda ise. See… on… kõik… mis… juhtus.

Mis, kas sa kuulsid midagi muud?

Mul jooksevad külmavärinad üle selja.

Jah, kuulsin küll. Me kõik kuulsime.

Nojah, sul on õigus. Midagi juhtus veel. Justin haaras mul käest, me jalutasime kiikede juurde ja kiikusime. Seejärel suudles ta mind uuesti samamoodi.

Edasi? Ja mis edasi, Hannah? Mis siis edasi juhtus?

Seejärel… me läksime minema. Tema läks ühele poole. Mina teisele poole.

Oi. Kui kahju. Sa ootasid midagi seksikamat, kas pole? Sa tahtsid kuulda, kuidas mu väikesed kannatamatud sõrmed hakkasid mängima tema püksilukuga. Sa tahtsid kuulda…

Noh, mida sa kuulda tahtsid? Sest ma olen kuulnud nii palju lugusid, et ma ei tea, milline on neist kõige populaarsem. Aga ma tean, milline on kõige vähem menukas.

Tõde.

Nii, tõde on see, mida sa ei unusta.

Mul on siiani silma ees, kuidas Justin koolis oma sõprade pundis seisis. Mäletan, kuidas Hannah neist möödus ja kogu rühm vakatas. Nad pöörasid pilgud kõrvale. Ja Hannah’ eemaldudes puhkesid nad naerma.

Aga miks ma seda mäletan?

Sest ma tahtsin nii mitu korda pärast Kati lahkumispidu Hannah’ga rääkida, aga olin liiga häbelik. Liiga hirmul. Tol päeval Justinit ja tema sõpru vaadates tekkis mul tunne, et temaga on seotud midagi enamat, kui mina tean.

Hiljem kuulsin, et teda oli raketikujulisel liumäel käperdatud. Ja ta oli koolis nii uus, et kuulujutud varjutasid kõik muu, mida ma tema kohta teadsin.

Arvasin, et Hannah jääb mulle kättesaamatuks. Et ta on liiga kogenud, et minu peale mõeldagi.

Nii et aitäh sulle, Justin. Siiralt. Mu elu esimene suudlus oli imeline. Ja selle kuu aja jooksul, mil me käisime, ja kõikjal, kuhu läksime, oli imetore suudelda. Sa olid imeline.

Aga siis kukkusid sa praalima.

Nädal sai läbi, ja mina ei olnud veel midagi kuulnud. Aga lõpuks, nagu alati, jõudsid kuulujutud minuni. Ja igaüks teab, et kuulujuttu on võimatu ümber lükata.

Ma tean. Ma tean, mida sa mõtled. Seda lugu rääkides mõtlesin sedasama. Suudlus? Kas suudlusel põhinev kuulujutt pani sind endaga niimoodi tegema?

Ei. Suudlusel põhinev kuulujutt hävitas mälestuse, mida lootsin hoida erilisena. Suudlusel põhinev kuulujutt pani aluse mainele, mida teised inimesed uskusid ja millele nad reageerisid. Ja mõnikord lükkab suudlusel põhinev kuulujutt veerema lumepalli.

Kuulujutt, mis põhineb suudlusel, on alles algus.

Edasi kuulamiseks keera kassett ümber.

Küünitan maki suunas, valmis vajutama Stopp -nuppu.

Ja Justin, kullake, jää kuuldele. Sa ei kujuta ettegi, kus su nimi järgmiseks üles kerkib.

Hoian näppu nupu kohal, kuulates kõlaritest kostvat pehmet müha, linti kerivate poolide jõuetut kriiksumist, oodates tema hääle tagasitulekut.

Aga see ei tule. Lugu on läbi.



Kui Tony juurde jõuan, on Mustang pargitud maja ette vastu äärekivi. Kapott on avatud ning Tony koos isaga kummargil mootori kohal. Tony hoiab pisikest taskulampi, tema isa aga keerab kuskil sügaval midagi mutrivõtmega kinni.