Читать книгу Pariis 6.41 - Jean-Philippe Blondel - Страница 2

Mulle meeldivad rongid. Tunnid mööduvad midagi erilist tegemata. Me pakime reisile kaasa koti – nagu lastega, kui nad on veel tillukesed. Pistame sinna kaks pehmekaanelist raamatut, nätsupaki, veepudeli – vähe puudub, et torkaksime sinna ka oma lemmikteki. Kõik selleks, et aeg mööduks meeldivalt. Rongijaama jõudes suundume ajakirjade juurde ja ostame ühe, kõige meelsamini rikastest ja kuulsatest kirjutava. Täpselt nagu randa minnes – ja nagu rannas, ei ava me ei romaani ega ajakirja, ei näri nätsu ja unustame isegi vett juua. Meid hüpnotiseerib möödavilksatav maastik või lainete rütm.

Ainus rong, mida ma vihkan, on pühapäevane rong Pariisi. Kui ma veel ülikoolis käisin, tekitas see rong rusuva ja juurteta tunde. Idavaksalisse jõudes oli mu tuju allapoole nulli. Just siin olid minu juured. Olen seda alati teadnud. Olen tagaõue kukk. Pariisis olin ma eikeegi. Aga see kõik oli ammu. Ainus, mis on jäänud, on see viha pühapäevaõhtuse rongi vastu. Seetõttu ma olengi siin nii vara hommikul. Oleksin võinud sõita ka eile kella 21.15 rongiga ja magada Mathieu korteris, mille võtmed mul on, aga ma ei tahtnud. Eelistan panna äratuskella helisema, tõusta siis, kui väljas on veel pime, ja kõndida seejärel rongijaama. Teel on kümneid varje nagu mina. Ainult et nemad käivad seda teed iga päev. Minu jaoks on see harukordne. Järgmised rongid jõuavad Pariisi liiga hilja – 10.30, 11.30, päev on siis juba pihta hakanud, tekib tunne, nagu oleksime jõudnud kohale, kui pidu on juba poole peal.

Üks teistest eraldiseisev päev.

Ainulaadne.

Nihestus päevakavas.

Mu tööpäev algab esmaspäeviti kell kümme ja ma passin poes kella seitsmeni õhtul. Pariisi jõudes teen kohe telefonikõne, et öelda, et ma ei saa täna tulla. Et ma teen need tunnid tasa. Et mul on perekondlik hädajuhtum. Ma tean, et sekretär teisel pool toru hakkab muretsema. Ma ei ole supermarketis töötatud kahekümne aasta jooksul mitte ühtki päeva puudunud – kui välja jätta nimmevalu neli aastat tagasi. Luban selgitada tagasi tööle jõudes, järgmisel päeval. Sest mul on kavas järgmisel päeval tööle minna. Tavaolukorras. Või ma pean leidma mõne arsti, kes annab mulle paariks päevaks haiguslehe. Mõtlen, kas Jérôme saaks seda teha. Võib-olla, lõppude lõpuks. See oleks imelik. Aga Jérôme on nii kena. Veel enamgi. Ta on pühak. Pühak, kes hoolitses mu naise ja laste eest ning võttis nad pärast lahutust enda juurde elama. Kes on pakkunud neile sellest ajast sõbralikku keskkonda kõigi mugavuste ja soojusega, millest nende algses peres viimasel ajal vajaka jäi.

Kui jätta välja, et lahutus toimus tema pärast. Ei, ma olen ebaõiglane. See on palju keerulisem. Me ei saanud Christine’iga enam kuigi hästi läbi. Me käisime teineteisele närvidele. Christine’i arvates veeres tema elu allamäge. Ta hakkas õhtuti internetis istuma, taastama suhteid. Otsis üles oma noorusaja sõbrad. Oma esimese armastuse, keda ta ei olnud kunagi lõplikult unustanud. Jérôme’i niisiis. Jérôme oli just lahutanud, lastetu, hästi mänguhimuline, kuid valmis kodu looma. Nad ei vajanud isegi Meeticut. Väga pateetiline.

Lastel küll tekkisid tikid, aga see oli ka kõik. Õhk kodus oli väljakannatamatu. Jérôme oli saanud kaasa palju suurema maja koos avara aiaga, kuhu saanuks lasta isegi basseini ehitada. Jérôme oli lahke, hooliv, ta ei öelnud kunagi ei, kui oli vaja ajakirju osta. Ta mängis videomänge. Täiuslik isa. Manon oli kaheksane. Loïe kuuene. See oli kümme aastat tagasi. Kõik oli väga ilusasti sujunud. Neile. Minule? Ma ei ole endale sellist küsimust esitanud. Jätkasin seda, mida olin mõeldud tegema – ainult et ma kaotasin väheke silmist reisi sihi. Mul olid mõned juhusuhted – aga lühikesed. Hügieenilised suhted. Möödusid kuud. Aastad. Täna ei ole küll see päev, kus ma kannapöörde teeks. Mul on minu rutiin. Mõned ühtaegu sõbralikud ja samas harvad telefonikõned Christine’iga. Lapsed igal teisel nädalavahetusel minu juures kuni selle aastani, mil nad olid nõudnud suuremat iseseisvust ja kus nad ei veetnud oma nädalalõppu ei ema ega minu juures, vaid inimestega, keda me vaevu tundsime. Sellel suvel saab ka pool puhkuseajast ilmselt probleemne olema. Manon hakkab tööle vabaõhukeskuses ja tema vend kavatseb läbida kolmenädalase purjetamiskoolituse. Ma ei võitle. Mul ei ole see kombeks. Ootan, kuni mu lapsed tunnevad süütunnet. See on minu strateegia. Ei ole vist mõtet öelda, et Manoni seis on täbar. Järgmisel aastal kolib ta Reimsi, et õppida meditsiini. Ta tahab saada kinestesioloogiks. Kui ma temalt küsisin, et miks, kehitas ta õlgu. Ta räägib rahast, klientidest, kasulikust ja meeldivast, heateost – ja pealegi on see amet, mida töötus ei tohiks väga puudutada. Ta on mõistlik. Täiesti tundetu. Sportlik. Ta paneb raha kõrvale, et järgmisel aastal mitte täielikult oma vanematest ja kasuisast sõltuda. Laitmatu. Ma ei tunne temas ära plikatirtsu, kelle ma heitsin munitsipaalujula basseini hõikega: „Liblikad õhus/Sipelgad maapinnal” ja kes rõkkas naerda. Ma olen tegelikult ebaõiglane. Oma emaga ta ilmselt selline ei ole. Ega ka Jérôme’iga. See on midagi, mille ta on reserveerinud ainult oma isale. Loïe käib sama teed. Taga paremaks. Ta tahab saada ortodondiks. Imeline unistus kuueteistkümneaastaselt, kas pole?

Kui me sellest juba räägime, siis millest unistasin mina kuueteistkümneselt? Mitte millestki. Ma rahuldusin sellega, et lasin sündmustel oma elu suunata. Ma nautisin päeva, nagu öeldakse. Mul oli katus pea kohal, toit laual, olin kasitud, käisin tütarlastega väljas, veetsin aega sõpradega, arvasin, et see jääb alatiseks nii.

Pean vältima ohkamist.

Olen märganud, et ma ohkan üha sagedamini. Ja et ma olen hakanud hingeldama. Halb märk. Esiteks tõukab see eemale teised, kes peavad teid selleks, kes te olete – juba ette alistunuks. Mitte keegi ei taha suhelda inimesega, kes kogu aeg ohkab, kardetakse liialt kuulda tundidepikkust halamist. Lisaks saadab see teistele pildi, mida ei taheta väga näha. Seda enam, et ma olen vaid neljakümne seitsme aastane. Suhteliselt värskelt. Mul on veel vähemalt kolm kümnendit elada. Ilma ohkimata. Kas teised siin perroonil ohivad?

Kõik see rahvas on praegusel kellaajal suurepärane peegeldus sellest, et linn ei ole siiani toibunud tekstiilitööstuse lahkumisest ja tootmise ümberpaigutamise rõõmudest. On küll üritatud võtta suund teenustele, kõnekeskustele, turismile, pakendamisele – kuid tööpakkumiste arv on väike ja pakutud töökohad ei ole kuigi atraktiivsed. Parem on töötada terve päev Pariisis ja kannatada ära kolmetunnine edasi-tagasi sõit, et teenida korralikku palka, mitte vastata segastel kellaaegadel suvalise infoliini klientidele.

Mu isa töötas elu lõpul Pariisis. Edutamine, karjäär, raha, prestiiž. Ta oli asjad läbi kaalunud. Ta oli teinud valiku. Ta ei näinud oma naist ja lapsi rohkem kui kaks tundi õhtul ja kahel päeval nädalavahetuseti. See pidi olema ainult kuude või paari aasta küsimus – ja seejärel pension Lõuna-Prantsusmaal, majaehitus, kõik oli juba maha märgitud, kavandatud, paika pandud. Ühel päeval sai ta südamerabanduse – minnes ühelt metrooliinilt järgmisele. Elustamisseadmeid siis veel ei eksisteerinud. Hüüti appi, inimesed tormasid ligi, kogunesid tema ümber, keegi karjus: „Ma olen arst!” nagu kõige halvemates telesarjades. Aga sellest ei piisanud. Mu ema oli kolm aastat lohutamatu ja seejärel kohtas ta oma sarmikat jalgrattamüüjat, kes oli just lahutanud. Nad tegid koos pikki jalutuskäike.

Ma olen teadlik saatuste kordumisest.

Ma üritan võidelda.

Kinnitan endale, et jalgrattamüüja ja arst ei ole sama asi.

Siiski?

Kinnitan endale, et ma jõudsin õigeaegselt lahutada, et ma ei sure tööl ega lõpeta mõnes metroo vahekäigus. Vähemalt kuni tänaseni.

Ei.

Sulen silmad ning samal ajal kuulen sama lakkamatu naishääle teadaannet rongi saabumisest jaama. Ma tahaksin selle naisega kohtuda. Kujutan ette tema argipäeva. Kas ta aeg möödub registreerides tüüpsõnumeid nagu „Rong number tuhat kolmsada (paus) viiskümmend (paus) saabub viieminutilise (paus) hilinemisega”? Kuidas kujutab tema ette oma tulevikku? Mida talle teha meeldib, kui ta tööl ei ole?

Mu mõte läheb korraga sellele, et mis ajast see salvestatud hääl üldse reisijaid teavitab? Mäletan üht samasugust päeva. Veeuputuseelset. Sõitsin tookord sama rongiga – või tema kaksikuga. Olin seitsmeteistkümnene. Olin koos Mathieuga. Oli aprilli lõpp, umbes nagu täna. Lihavõttepühad. Sõitsime mõneks päevaks Landes’i kämpingusse. Olime unistanud sellest nädalast juba kuid. Olime teistel gümnaasiumis ila jooksma pannud. Me kehastasime vabadust. Üha edasi uneledes suudan siiani tunda õlgadel telgi ja seljakoti raskust. Ja muljet, et maailm mu ees on lahti.

Nädal ise tõi pettumuse. Kämping oli inimtühi, mereäärne puhkekeskus samuti, seal ei olnud midagi muud teha, kui rattaga düünides sõita. Meri oli veel jäine ja rand koristamata. Tuli hoida eemale randa uhutud kütuselaikudest. Viimaks sõitsime päev varem koju tagasi ja tundsime kergendust, leides taas eest kaaslased, naeru, lärmi. Tegelikult mina, jah. Mathieu osas ei ole ma nii kindel. Tema nostalgitseb seda puhkust siiani. Ta on pärast seda veel sageli Landes’i rannikul käinud. Mina igatsen taga ainult sealt lahkumist.