Читать книгу Põgenemine - Jean-Philippe Toussaint - Страница 6

Kas lõpeb iialgi mu lugu Marie’ga? Suvel enne meie lahkuminekut olin veetnud mõne nädala Shanghais, see polnud päris ametisõit, pigemini lõbureis, ehkki Marie oli mulle usaldanud isemoodi tööülesande (ma ei taha siinkohal üksikasjadesse laskuda). Päeval, mil ma Shanghaisse saabusin, tuli Marie’ äripartner Zhang Xiangzhi mulle lennujaama vastu. Olin teda varem näinud vaid korra Pariisis Marie’ kontoris, kuid tundsin ta kohe ära, ta vestles otse passikontrolli putka taga ühe vormirõivas politseinikuga. Ta oli nii umbes neljakümnendates eluaastates, prullakate põskede, täidlase näo, vaskja sileda nahaga ja kandis tumemusti päikeseprille, mis varjasid kogu tema näo ülaosa. Ootasime pagasilindi kõrval minu kohvrit ja olime vaevalt jõudnud vigases inglise keeles paar sõna vahetada, kui ta ulatas mulle mobiiltelefoni. Present for you, ütles ta, ja ajas mu sellega täielikku hämmingusse. Ma ei mõistnud, mispärast pidi ta esimese asjana mind varustama mobiiltelefoniga, üsna inetu tuhmhalli pruugitud telefoniga, millel polnud ei pakendit ega kasutusjuhendit. Kas selleks, et saada alati mu asukohta kindlaks teha, mu liikumistel silma peal hoida, mind pidevalt valvata? Ma ei tea. Kõndisin sõnatult tema kannul mööda lennujaama koridori, hinges ebamäärane ärevus, millele lisandus reisiväsimus ja võõrasse linna saabumise pinge.

Kui olime lennujaama klaasist liugustest väljas, andis Zhang Xiangzhi põgusa sõnatu käeviipega märku ja sedamaid sõitis ette tuttuus hõbehall Mercedes, mis jäi meie ees aegluubis seisma. Zhang Xiangzhi laskis autojuhil, hajusa olekuga, peaaegu nagu olematul noormehel mu kohvri pakiruumi tõsta ja tagaistmel platsi võtta ning istus ise rooli. Seal end sisse seadnud, andis ta mulle märku, et ma istuksin tema kõrvale mugavale kreemikarva nahkkäetugedega tuttuuelt lõhnavale istmele, tema ise vajutas kliimaseadme nuppe ja lülitas sisse konditsioneeri, mis hakkas vaiksel surinal tööle. Ulatasin talle jõupaberist ümbriku, mille Marie oli mulle tema jaoks kaasa andnud (ja milles oli kakskümmend viis tuhat dollarit sularahas). Ta tegi selle lahti, vedas pöidlaga üle rahatähtede serva, et neid kiiresti üle lugeda, sulges siis ümbriku ja torkas selle pükste tagataskusse. Ta kinnitas turvavöö ja me lahkusime aeglaselt lennujaamast, et keerata Shanghai kiirteele. Olime vait, prantsuse keelt ei rääkinud ta üldse ja inglise keelt oskas väga vähe. Ta kandis lühikeste käistega hallikat värvi päevasärki ja kuldketi otsas stiliseeritud draakonikihva või -küünist. Kingiks saadud mobiiltelefon lebas endiselt mu süles, ma ei teadnud, mida sellega peale hakata, ja juurdlesin küsimuse üle, miks oli ta selle mulle andnud (kas lihtsalt tervituskingitusena Hiinasse saabumise puhul?). Teadsin, et Zhang Xiangzhi tegeles juba mitu aastat Hiinas Marie’ nimel kinnisvaratehingutega, võimalik, et kahtlaste ja ebaseaduslike operatsioonidega, äripindade rendi ja müügiga, võimalike ehituskruntide ülesostmisega tühermaadel, kõik see lõhnas suure tõenäosusega korruptsiooni ja altkäemaksude järele. Niipea kui Marie oli Aasias, Koreas ja Jaapanis, läbi löönud, oli ta rajanud esindused Hongkongis ja Pekingis ning soovis avada uusi kauplusi Shanghais ja maa lõunaosas, juba olid tal ka päris kindlad plaanid laiendada tegevust Shenzheni ja Kantoni. Seniajani ei olnud ma aga kuulnud, et too Zhang Xiangzhi oleks seotud organiseeritud kuritegevusega.

*

Kui olime jõudnud Hanseni hotelli juurde, kus mulle oli tuba reserveeritud, parkis Zhang Xiangzhi Mercedese hotelli siseõuele, võttis pakiruumist mu kohvri ja juhatas mind hotelli vastuvõttu. Tuba ei olnud tema mulle kinni pannud, selle oli reserveerinud Pariisi reisibüroo (nädalane puhkusepakett, lennupilet ja hotell hinna sees, millele olin lasknud omaenda lõbuks lisada veel nädalakese), nüüd aga haaras ta ise ohjad ega jätnud mulle vähimatki võimalust initsiatiivi üles näidata. Ta suunas mu pisut kõrvale, palus diivanil istet võtta ja läks ise vastuvõtulauda, et mind sisse kirjutada. Ootasin teda välisukse juures, sünge lillepottide rodu kõrval, milles kiratsesid tolmused toataimed, ja vaatasin tüdinud pilgul, kuidas ta mu registreerimislehte täitis. Mõne aja pärast tuli ta tõtakalt, murelikult, käsi õieli, minu juurde ja küsis mu passi. Siis pöördus ta tagasi vastuvõtu laua juurde ja ma jälgisin ärevusega, kuidas mu pass käest kätte käib, kartsin juba, et ühel hetkel kaob see leti taga sagivate arvukate hotellitöötajate käte vahel justkui mustkunstniku kübarasse. Mõneminutilise ootamise järel tuli Zhang Xiangzhi minu juurde tagasi, kaasas toa magnetkaart, mis oli pistetud väikesesse punavalgesse peenes kirjas ideogrammidega kaunistatud papphoidikusse, aga ta ei andnud seda mulle, vaid jättis selle enda kätte. Ta haaras mu kohvri, andis märku, et ma talle järgneksin, ja suundus lifti poole, et üles minu tuppa minna.

See oli puhas ja vaikne kolmetärnihotell, me ei kohanud minu korrusel mitte kedagi, sammusin Zhang Xiangzhi kannul mööda pikka inimtühja koridori, kus meie teele jäi ette üksik mahajäetud toateeninduskäru. Zhang Xiangzhi pistis magnetkaardi lukupilusse ja me läksime tuppa, seal oli väga hämar, kardinad olid akna ees. Proovisin esikus tuld põlema panna, aga lüliti plõksus tühjalt. Tahtsin voodipeatsis paiknevat öölampi süüdata, kuid toas ei olnud voolu. Zhang Xiangzhi osutas karbikesele esikuukse kõrval seinal, sellesse tuli magnetkaart sisse pista, et voolu saada. Ta libistas kaardi aeglaselt, näitlikult karbi sisse ja kõik tuled süttisid ühekorraga, ka esiku riidekapis ja WC-s, vannitoas käivitus ventilaator ja konditsioneer hakkas toas lärmakalt õhku ringi ajama. Zhang Xiangzhi tõmbas kardinad kõrvale ja jäi hetkeks mõtlikult akna ette seisma, pilk teisele poole hoovi pargitud Mercedesel. Seejärel pööras ta ringi. Mõtlesin, et ta läheb ära, aga ei. Ta istus tugitooli, viskas jala üle põlve, võttis taskust mobiiltelefoni ja minu juuresolekust vähimatki välja tegemata (ootasin püsti seistes, olin reisist väsinud ega tahtnud muud kui duši all käia ja pikali heita) hakkas ta numbrit toksima, järgides oma reiel balansseeriva sinakat värvi telefonikaardi juhiseid, kus oli kirjas IP-aadress, selle järel mõned ideogrammid ja numberkoodid. Ta pidi paar korda otsast alustama, enne kui ühenduse sai, laia hoogsa viipega mind enda juurde kutsus ning telefoni kiiruga mulle ulatas. Ma ei teadnud, mida öelda, kuhu sisse rääkida, ei teadnud ka, kes minuga räägib ja mis keeles, kuni kuulsin naisehäält, mis ütles halloo, tundus, et prantsuse keeles, halloo, kordas hääl. Halloo, vastasin lõpuks. Halloo, vastas naisehääl. Olin täielikus segaduses (tundsin end juba päris ebamugavalt). Marie? Läbitungiv tähelepanelik pilk minule pööratud, ärgitas Zhang Xiangzhi mind vestlust alustama, ma räägin Marie’ga, ütles ta – Marie, Marie, kordas ta näpuga telefonile näidates –, ja ma sain lõpuks aru, et ta on valinud Marie’ Pariisi numbri (tema töönumbri, see oli ainus, mis tal oli) ja ma olen ühendatud Allons-y Allons-o moemaja sekretäriga. Minul polnud aga vähematki tahtmist praegu Marie’ga rääkida, ammugi mitte Zhang Xiangzhi juuresolekul. Tundsin end järjest ebamugavamalt ja tahtsin kõne lõpetada, kuid ma ei teadnud, millist nuppu vajutada, kuidas ühendust katkestada, ja andsin aparaadi kiiruga talle tagasi, nagu oleks see mingi tulikuum, näppe kõrvetav asi. Ta pani telefoni kinni, laskis klapi mõtlikul ilmel järsu klõpsatusega kokku. Nüüd võttis ta oma reiel lebava telefonikaardi, koputas sellega vastu käeselga, nagu tahtnuks ta seda tolmust puhastada, ja ulatas kaardi tugitoolist tõusmata mulle. For you, ütles ta ja seletas mulle inglise keeles, et kui ma tahan helistada, pean kindlasti kasutama seda kaarti, valima 17910, siis 2, et saada ingliskeelseid juhiseid (ja 1, kui eelistan mandariinikeelseid), siis kaardi numbri ja selle järel PIN-koodi 4447, siis 00, et helistada välismaale, 33 Prantsusmaale helistamiseks jne. Understand? küsis ta. Vastasin jah, enam-vähem (põhimõtteliselt küll, võib-olla mitte kõiki üksikasju). Kui tahan helistada, pean kasutama kaarti – alati, kordas ta –, osutas siis öökapil seisvale vanale lauatelefonile ja tegi käega jõulise keelava liigutuse, nagu oleks see käsk, korraldus. No, sõnas ta. Understand? No. Never. Very expensive, lisas ta, very very expensive.

Järgmistel päevadel helistas Zhang Xiangzhi mulle paaril korral mobiilile, mille ta kinkinud oli, et pärida mu käekäigu järele ja kutsuda mind lõunat sööma. Saabumisest peale veetsin enamvähem kogu aja Shanghais üksi, ma ei teinud midagi erilist, ma ei tundnud seal kedagi. Jalutasin linnas ringi, sõin, kus juhtus, võtsin tänavanurgal vürtsikaid neeruvardaid, tellisin tuubil täis söögibaarides kausikese auravaid nuudleid, vahetevahel ka peenemaid roogi mõne rahvusvahelise hotelli restoranis, kus uurisin tühjas ja kitšihõngulises restoranisaalis põhjalikult menüüd. Pärastlõunal pikutasin hotellitoas ja läksin välja alles õhtuhämaruses, kui palavus oli pisut järele andnud. Kõndisin mõtteisse vajunult sumedas öös, sammusin Nanjing Roadi mööda, laskmata kirevates neoontuledes säravate poekeste saginal ja käral end eksitada. Nagu magnetist tõmmatuna viisid jalad mind ikka Bundi äärde, kus mind tervitasid mereõhk ja veepritsmed. Läksin tunnelist läbi ja jalutasin aeglaselt piki jõeäärt, lastes pilgul rännata üle vanade euroopalike hoonete rea, mille katusetuled täitsid öö roheka valguskumaga, kahvatu smaragdse helgiga, mis peegeldus väreledes Huangpu veel. Vastaskaldal, teisel pool räpast jõge, mille pinnal hõljusid ja loksusid majesteetlikus rahus taimsed jäätmed, vetikad ja muu praht, joonistus justkui käejoontena taeva taustale Pudongi pilvelõhkujate futuristlik siluett Oriental Pearli äratuntava keraga ja kaugemal paremat kätt pisut tagapool vaoshoitud ja vaevalt valgustatud Jinmao torn oma diskreetses ülevuses. Nõjatasin rinnatisele ja silmitsesin mõtlikult tumedat lainetavat jõevett ja mõtlesin Marie’le selles unelevas melanhoolias, mis tekib, kui armastusemõtteid saadab ööpimeduses mustavate vete vaatemäng.

Kas oli mu lugu Marie’ga luhtumisele määratud? Kust võisin ma seda tol hetkel teada?

Mul polnud plaanis selle reisi käigus Pekingisse minna, mõte paariks päevaks sinna sõita oli tulnud nagu välk selgest taevast. Zhang Xiangzhi oli mulle ühel õhtul ootamatult helistanud ja kutsunud mind näituse avamisele. See toimus ühes suures äärelinna angaaris, mis oli kohandatud moodsa kunsti väljapanekuteks, kunstnikud eksponeerisid seal mobiilseid videoinstallatsioone, laest rippuvad metallstangedele kinnitatud projektorid õõtsusid tasakesi angaari hämaruses, heitsid seintele sulanduvaid pilte, mis eraldusid ja hajusid, lähenesid ja siis jälle kaugenesid. Seal olin ma Li Qi’ga tutvunud. Ta istus üksinda ühe näitusesaali betoonpõrandal seljaga vastu seina, tal olid pikad mustad juuksed ja seljas kreemikarva nahkjakk. Ta oli mulle otsekohe silma jäänud, aga kõnetanud olin teda alles hiljem, puhveti ääres, kus pukkidel seisval laual olid läbisegi Austraalia veinid ja Hiina õlled ning sealsamas ka näituse brošüüride ja kataloogide virnad. Ta oli märganud, et ma ei ole hiinlane (tema terasus oli mulle nalja teinud, ja miks te küll nii arvate? olin talt küsinud). Teie naeratuse järgi, oli ta vastanud, teie kerge naeratuse järgi (kõik see käis inglise keeles ja ikka selle kerge naeratuse saatel, mis meil kogu vestluse ajal vastupandamatult huulile kerkis, mis tekkis eimillestki ja püsis mingi süütust süütuma kütteaine jõul). Olime välja läinud ja istunud galerii kõrval tühermaal oma kahe Tsingtao pudeliga pingile, peagi oli pudeleid juba neli, siis kuus, aegamisi hakkas hämarduma ja me istusime ikka veel koos, kaks siluetti pesuehtsas Hiina varjuteatri varjudemängus, rohepunastes sähvivates valgusvihkudes, millega galerii mobiilsed videoinstallatsioonid meid iga natukese aja tagant üle uhtusid. Angaaris katsetati kõlareid, ja ühtäkki täitsid suveõhtu rahu ja vaikust Hiina metal rock’i järsud pahvakud, mis panid aknaklaasid värisema ja ehmatasid sumedas öös üles rohutirtse. Me ei kuulnud enam teineteist seal pingil ja ma nihkusin talle lähemale, kuid selle asemel, et valjemini rääkides end üle muusika kuuldavaks teha, rääkisin edasi niisama vaikselt, riivates huultega tema juukseid, otse tema kõrva juures, ja tundsin tema naha lõhna, peaaegu puudutasin tema põske, ta laskis sellel sündida, ei liigutanud, ei tõmbunud eemale – nägin tema kaugusse suunatud silmi ööpimeduses, kui ta mind kuulas – ja ma taipasin, et midagi õrna oli meie vahel tärkamas. Ta oli mulle seletanud, et peab järgmisel päeval tööasjus Pekingisse sõitma, ja oli mind kaasa kutsunud, sain jääda kõige rohkem üheks-kaheks ööks, aga miski ei takistanud mind ülejärgmisel päeval Shanghaisse tagasi pöördumast, öine rong oli mugav ega maksnud palju – nii või teisiti, mul polnud Shanghais midagi erilist teha. Eks ole? Kõhklesin, aga mitte kuigi kaua, ja naeratasin talle, vaatasin talle pikalt silma, juureldes selle ettepaneku täpsema tähenduse üle, kaaludes selles aimuvat võimalikku, hõrgult võrgutavat vihjet.

Ärasõidupäeval lahkusin hotellist varasel õhtupoolikul. Ma ei võtnud kohvreid kaasa, võtsin ainult seljakoti mõningate hügieenitarvetega ja samuti kingiks saadud mobiiltelefoni, mis iial ei helisenud (aga kellelgi peale Zhang Xiangzhi ja Marie’ ei olnud ka mu numbrit). Kuna aega oli küllaga, ei sõitnud ma rongijaama mitte takso, vaid bussiga ja vaatasin aknast loojangutaeva ruugesse kumasse kaduvaid Shanghai tänavaid.

Olime Li Qi’ga kokku leppinud, et kohtume Shanghai rongijaama ees, niisiis samahästi kui Hiinas. Jaamaesisel väljakul tungles tuhandeid inimesi, kes suundusid metroo sissepääsu või bussijaama poole, sisenesid rongijaama täistuledes klaashoonesse või väljusid sealt, ja õues, õhtuhämaruses, jaamahoone läbipaistvate seinte ääres istus maas sadu reisijaid, kes passisid seal tegevusetult, näoilmes midagi juhmi ja tumedat, talunikud ja päevatöölised, kes olid kas äsja saabunud või ootasid öist rongi kõigi oma kidinatekodinatega jalge ees maas, kulunud, hädapäraselt suletud, kuidagiviisi nööriga kokku tõmmatud kohvrite ja kottidega, poollahtiste kastide ja karpidega, lõtvade kotiriidest kompsudega, riidepampudega, paunade ja märssidega, mõnikord lihtsa, kokku körtseldatud presentriidepalakaga, millest paistsid välja priimused ja potidpannid. Otsisin räpaste riiete haisust läpatanud õhus pilguga Li Qi’d, tajudes enda ümber vargseid sosinaid ja kõõrdpilke. Minu kõrval seisis liikumatult vana kerjusnaine, suur puust kark kaenla all, kes põrnitses nõngel ilmel enda ette, selg kühmus ja käsi välja sirutatud, silmis lõpmatu kurbus. Arvasin juba, et Li Qi ei tulegi – kõik see oli kuidagi väga ootamatu: eile õhtul olime veel võõrad –, kui silmasin teda eemal, nägin, kuidas ta läbi rahvamurru minu poole trügis, lisades viimastel meetritel sammu. Hingeldades ja naeratades võttis ta mul käe alt kinni, tal oli seljas khaki värvi õhuke avar jakk, õieti mitte jakk, pigem nagu lahtiste hõlmadega särkpluus musta liibuva särgiku peal, ja märkasin, et kaelas oli tal pisike paljal nahal sätendav nefriidikilluke. Ent peaaegu samal silmapilgul märkasin mõned meetrid temast tagapool, nii-öelda tema kiiluvees, Zhang Xiangzhid, kes, päikeseprillid ees, lähenes meile aeglaselt õhtuhämaruses. Ma ei saanud aru, mis toimub, ebamäärane ärevuse-, pettumuse- ja kahtluselaine käis must üle. Olles tervituseks naeratanud, mulle näis see iroonilise, isegi pisut pilkava naeratusena, just nagu tahtnuks ta rõhutada, millise vingerpussi ta oli mulle mänginud – või mida mina olin üritanud talle mängida, aga tema polnud õnge läinud –, astus Zhang Xiangzhi paar sammu eemale, et mobiiltelefoniga helistada. Mida ta siit otsis? Kas tuli ta lihtsalt Li Qi’d jaama saatma? Selles, et Li Qi ja Zhang Xiangzhi on tuttavad, ei olnud enesest mõista midagi üllatavat (õieti oli ju tema mind Li Qi’ga kokku viinud), ma ei saanud aga aru, kuidas ta meie reisist üldse teadis – ja veel suurem oli minu hämming, kui Li Qi mulle teatas, et Zhang Xiangzhi tuleb meiega koos Pekingisse.

Jätsime jaama selja taha ja hakkasime jooksma (ma ei üritanudki enam aru saada, mis seal üldse toimub, nii paljud asjad tundusid mulle Hiinasse saabumisest peale arusaamatud), jooksime valgete silmipimestavate autotulede vahel põigeldes üle laia avenüü ja sisenesime vanasse telliskivihoonesse, mille kollakas poolhämaruses tungis ninna rääsunud kapsa lehk ja vänge kusehais. Kaks vormirõivas kumminuiadega politseinikku pidasid ukse juures häirimatult ja tummalt vahti. Vaevalt olime ootesaali sisenenud, kui meie kannule tulvas inimpilv, saatis meid justkui vihane valjuhäälne putukaparv, püüdes meile hõlma alt rongipileteid müüa. See oli avar, pisut põrandaaluse kihlveokontori kombel kihav, vana piletiautomaadi ja suletud kassaluukidega ootesaal, maas vedeles suitsukonisid, sakilisi papist einekarpe ja põrandaplaadid olid pea üleni kaetud süljelarakate pärlmuterjalt läikivate tähekogudega. Zhang Xiangzhi uuris pileteid, mida müüjad talle pakkusid, ja läks siis väikese salgakese kannul samba varju. Kümmekond tüüpi tõmbasid piiramisrõnga koomale, kogu sellest kerkivate ja vehkivate käte ja õlgade metsast paistis veel välja üksnes tema pea, ta võttis taskust luitunud roosakaspunaste sajajüaaniste paki ja luges demonstratiivse aeglusega pöidla alt libistades välja kuus rahatähte, mille ta ulatas müüjale. Too lükkas need vihaselt, nördinult tagasi, žestiga, mis pidi tähendama, et sellist pakkumist ei saa ta mingil juhul vastu võtta, näitas pöidlaga, et teda nööritakse, ja püüdis seejärel jõuga kogu rahapatakat enda kätte saada, et pigistada rohkemat välja neist metsikuks muutunud läbirääkimistest, mis hakkasid juba kiskuma tüliks, kakluseks, käsikähmluseks. Tugeva õlalöögiga vabastas Zhang Xiangzhi end viimaks salga haardest, võttis päevasärgi rinnataskust veel kolm käkras vana kahekümnejüaanist kupüüri ja lisas need kuuele ennist pakutud sajajüaanisele, ning kiire, toores, julm tehing saigi teoks, kolm Shanghai–Pekingi rongipiletit kuuesaja kuuekümne jüaani vastu sularahas.