Читать книгу Sügise õrnas embuses - Jeanine Stringer - Страница 4

ELLIS HOCK TEADIS, millisel aastaajal tuleb istutada rododendroneid, millega väetada asaleasid ja kuidas hoolitseda liiliate eest. Teda peeti õigustatult Smallbridge’i parimaks aiapidajaks. Temalt käisid nõu küsimas naabrid, kelle peenrad vajasid paremat hooldamist. Ja ainult Ellis oskas öelda, kuidas muuta kuiv ja kõrbenud muru taas kauniks. Paljud üritasid Ellisega aiapidamise kunstis võistelda, kuid said hävitava kaotuse osaliseks. Ning põhjusega.

“Ei maksa jumalikku annet ja munarooga segi ajada,” armastas Ellis öelda, jälgides, kuidas järjekordne konkurent närtsinud tulpide kohal ohkab.

Igal hommikul, kui Ellis oli einestanud ja kodu korda teinud, läks ta hambuni relvastatuna õue. Ämbrid, väetisepakid, erineva suurusega labidad, rehad, kõplad – kõik see oli talle vajalik, et hoida oma aed ideaalses korras. Ta pidas umbrohu vastu halastamatut võitlust ja väljus igast sellisest lahingust alati võitjana.

Ühel sombusel augustihommikul ilmus Ellis nagu harilikult oma maja lävele, suur lillekorv käes. Seljas vana meestesärk, jalas pleekinud tööpüksid, peas rätik, sarnanes Ellis taluperenaisega, kes on minemas kanu toitma või lehma jootma. Fiona Grisham, kes elas vastasmajas, turtsatas ja ütles oma mehele, kes mälus džemmiga röstsaia:

“Vaata nüüd seda meie vanatüdrukut! Kus on end ära ehtinud!”

James tõstis pilgu ajalehelt, mida ta tavapäraselt hommikusöögi kõrvale luges, ja vaatas igavlevalt aknast välja.

“Normaalne töörõivastus.”

“Naine peab jääma naiseks igas olukorras!” vaidles Fiona vastu, kes erinevalt enamikust Smallbridge’i naistest nägi alati välja nii, nagu oleks ta viie minuti eest ilusalongist väljunud.

“Oleks ju ebamõistlik, kui Ellis tuhniks mullas, õhtukleit seljas,” hakkas James endale õnnetuseks uuesti oma naisega vaidlema.

Ta süvenes taas ajalehe lugemisse ja tiraad, mille Fiona kuuldavale tõi, lendas tal kõrvust mööda. Kuid viis minutit hiljem, kui James oli suhu pistnud viimase saiatükikese ning ajalehe kõrvale pannud, pidi ta uuesti naabrinaise aadressil salvavaid repliike kuulma.

“Ta teeb oma välimusega meie tänavale lausa häbi!” oli väsimatu Fiona nördinud. “Näiteks mina näen alati viisakas välja, isegi siis, kui aeda lähen.”

“Aeda lähed sa ainult selleks, et võrkkiiges vedeleda või päevitada. Peenarde eest hoolitseb aednik,” pobises James.

“Sa kaitsed teda alati! Ilmselt räägivad inimesed tõtt...”

“Millist tõtt?” huvitus James haigutades.

“Missis MacChrichter ütles mulle saladuskatte all, et nooruses sa kurameerisid Ellis Hockiga!”

“Missis MacChrichteril on oma aastate kohta hämmastavalt hea mälu,” ütles James lauast tõustes. “Kuna mina isegi ei mäleta, et oleksin kellegagi peale sinu kurameerinud. Sa oled ainus naine, kes mulle eales on meeldinud.”

Fiona naeratas rahulolevalt.

“Valevorst!”

“Ma tean, kuidas sulle mett moka peale määrida.” James suudles naist põsele. “Aga nüüd on mul aeg kontorisse minna, näeme õhtul. Millega sina tegeleda kavatsed?”

“Eelkõige hakkan Ellisele närvidele käima,” lausus Fiona aknasse vaadates. “Eks siis näe, mis edasi saab.”

Ellis nägi, kuidas James Grisham ära sõitis. Mees polnud ealeski tööle hilinenud, kuigi tema punktuaalsus oli mitu korda ohtu sattunud. Fionale meeldis kodulävel tema külge klammerduda, et viimaseid korraldusi anda:

“Ära unusta lõunat süüa, James! Kohenda oma lipsu, James! Kammi pea ära, James! Ära teel kihuta, James!”

Kui arvestada, et James Grisham võis unustada kõik, ainult mitte seda, et on vaja süüa, oli alati laitmatult riides ja kammitud ega sõitnud autoga kunagi kiiremini kui kuuskümmend kilomeetrit tunnis, raiskas Fiona asjatult sõnu ja aega, et teda veel kord korrale kutsuda.

Vaene James! muigas Ellis omaette. On tarvis raudseid närve, et elada sellise naisega nagu Fiona. Isegi mina ei suuda temaga üle tunni koos olla. Minul aga on ju ingli kannatus!

Ellis teadis, et ei möödu viit minutitki, kui Fiona talle külla tuleb. Küllap tuleb ta jälle lobisema riietest ja trendikatest poodidest. Tema saabumiseks tuli valmistuda. Ellis kallas vänge haisuga lilleväetise peenra kõrvale maha, teades, et naabrinaine ei talu ebameeldivaid lõhnu. Kord oli Fiona lahkunud vastuvõtult, mille oli korraldanud heategevuskomitee esinaine Teresa Brachouse, kuna selles kõigi poolt lugupeetud naise majas haises värske värvi järele. Ellis arvas, et naabrinaine on loll nagu saabas. Fionat huvitas vaid raha ja see, kuidas raha kulutada: ta oli tuntud pillaja ja armastas teistele puru silma ajada. Ellis aga arvas, et elus on ka midagi tähtsamat kui raha. Näiteks sõprus ja üksteise abistamine. Või armastus.

“Mis siin nii vastikult haiseb?” kostis ootamatult Fiona kõrge hääl. Mõttesse vajunult ei olnud Ellis märganud, et naabrinaine lähenes.

“Kompost. Tere hommikust sullegi!”

“Sulle ikka meeldib tuhnida s...” Fiona hingas sügavalt sisse, jättes lause lõpetamata.

“Mullas,” lõpetas Ellis selle tema eest muiet varjates.

“Muld niimoodi ei haise.”

“Ära siis seisa vastutuult,” soovitas Ellis. Edasi põlvitades jätkas ta kõplaga maa kobestamist. Mitte miski ei saanud teda armastatud peenarde juurest eemale kiskuda: ei väetise lehk, ei tüütu naabrinaine.

Fiona möödus Ellisest paremalt, jäi seisma täpselt allatuult, kirtsutas jälle nina ja lausus kapriisselt:

“Kui jubedad kindad! Ja see sinu särk... Kust sa selle küll välja koukisid?”

“Pööningult. See on vanu asju täis.” Ellis heitis pilgu oma helekollastele sõrmkinnastele, mis olid küünarnukkideni üles tõmmatud. “Aga miks sa küsid?”

Fiona peamiseks puuduseks oli tema suutmatus keelt hammaste taga hoida. Ta ütles alati seda, mida mõtles. Kuna aga tema mõtted originaalsusega silma ei paistnud, tuli paljudel rohkem kui kord või kaks häbi pärast punastada. Häbist Fiona pärast, nii veider kui see ka pole. Isegi Ellis tundis end vahel ebamugavalt, kui naabrinaine hakkas võõraste juuresolekul valjuhäälselt arutlema: “näe, kui tobeda lipsu see brünett on endale ette sidunud” või “fuih, kui maitsetu maal!”. Fionat ei huvitanud, et brünett on tuntud poliitik, kelle imago kallal töötab terve stilistide grupp, ega see, et tema arvates maitsetu maal on tegelikult kuulsa kunstniku looming.

Pole tähtis, et teised inimesed osaliselt tema arvamust jagasid. Viisakas seltskonnas polnud kombeks kellegi puudusi arutada. Kuid Fiona pidas end miskipärast tõe hääletoruks ega vaikinud kunagi, isegi siis mitte, kui oleks pidanud seda tegema.

Oma küsimuse esitanud, valmistus Ellis ära kuulama kümneminutilist loengut teemal, kuidas on vaja riietuda, kui lähed aeda tööd tegema. Tema üllatus oli suur, kui Fiona piirdus vaid lühikese fraasiga:

“Su pluus on liiga suurte ruutudega. Sulle ei sobi.”

“Võtan teadmiseks,” lausus Ellis üles vaadates.

Naabrinaine, pigistanud huuled tihedalt kokku, noogutas selle peale vaid ja pööranud ümber, suundus kodu poole. Tema napisõnalisuse põhjus oli selge: kompost oli oma töö teinud.

“Hommik kukkus vahva välja!” pomises Ellis lõbusalt, asudes taas umbrohu kallale. “Näis, milline tuleb päev.”

Päev, ütleme otse, veeres allamäge. Lõpetanud peenardega enne lõunat, läks enesega rahul olev Ellis tuppa, käis duši all, riietus ümber, astus kööki ja nägi... hiirt! See istus külmkapi juures ja näksis liivaküpsise tükikest. Küpsise, mille Ellis oli eelmisel õhtul küpsetanud. Küpsise, mis oli mõeldud heategevuskomitee koosoleku jaoks!

Ellis talitas nii, nagu tema asemel oleks talitanud iga teine naine, kelle köögis polnud kunagi olnud ei hiiri, tarakane ega mingeid muid kutsumata pudulojuseid: ta hakkas valjusti kiljuma ja hüppas lähimale taburetile. Saatuse iroonia tõttu, kelle huumoritaju jätab sageli paremat soovida, osutus see just selleks taburetiks, mille Ellis juba ammuilma oli välja visata kavatsenud, kuna selle jalad logisesid. Nii et hetke pärast istus ta juba põrandal keset puidutükke ja nuuksus valust, hõõrudes põrutada saanud õndraluud, aga hiir, jätnud küpsise sinnapaika, lipsas külmkapi taha ja kadus.

“Pagana elukas!” vandus Ellis. Ta oleks tahtnud kasutada vängemat sõna, aga eneseväärikus ei jätnud teda maha ka kõige keerulisemates elulistes olukordades.

Pingutusega püsti tõusnud, vaatas ta kõigepealt külmiku taha. Nagu arvata võis, hiirt seal enam polnud. Paharet oli end nii ära peitnud, et teda suutnuks leida vaid kõige kogenum hiirepüüdja, ja Ellis muidugi seda polnud.

Hädasti oli vaja kassi. Kas laenata seda Fionalt? Tõsi, vaevalt see loom üldse kunagi hiirt näinud on. Ellis meenutas hiigelsuurt paksu pärsia kassi ja vangutas pead. Kui isegi on, mõtles ta, kahtlen, et need temas gastronoomilist huvi ärataksid. See kass toitub paremini kui mina.

Ta korjas kokku tabureti tükid ning asetas need korralikult ukse kõrvale, et hiljem prügikasti visata, ja läks tagasi kööki. Ellis vaatas kahjutundega suurt küpsisekandikut, mis asetses aknalaual. Tuleb ka küpsised ära visata. Kes teab, võib-olla ei näpanud hiir lihtsalt seda üht küpsist. Võimalik, et ta hüppas ühelt teisele, enne kui valis välja ühe, tema arvates kõige isuäratavama.

Sellest mõttest hakkas Ellisel paha. Varustanud end antibakteriaalse pihusti ja lapiga, hakkas ta kööki puhastama, aeg-ajalt külmkapi poole kiigates, justkui peljates, et selle alt võib iga hetk hiir välja ronida. Tund aega hiljem, lõpetanud koristamise, võttis Ellis külalistoa kapist paksu teatmiku, et otsida sealt välja desinfitseerimisega tegeleva firma number. Ja küllap oleks ta selle leidnud, kui tema otsinguid poleks katkestanud uksekella helin.

Ainult mitte Fiona! mõtles Ellis. Kuigi, ehk õnnestuks teda hirmutada sellega, et mul jooksevad köögis ringi hiired. Küllap ta kardab neid.

Ellis lõi ukse lahti, naeratades ootevalmilt. Kes ka tema juurde koju ei tulnud, ta püüdis alati teha näo, et tal on külaliste üle hea meel, olgu need või kutsumata. Tõsi, mis puutub viimastesse, siis leidis Ellis alati ettekäände, et neid kiiremini minema saata.

Lävel seisid mees ja teismeline tüdruk. Kumbagi neist polnud Ellis viis aastat näinud, nii et selles polnud midagi imelikku, et ta segadusse sattus.

“Tom? Mis sind siia toob?”

Teismeline tüdruk libises kutset ootamata Ellisest mööda majja ja lendles trepist üles. Varsti kostis sulguva ukse paugatus.

Vastuseks Ellise küsivale pilgule kehitas mees õlgu.

“Angela on mu peale pahane. Raske iseloomuga laps. Anna andeks, et ma sind meie saabumisest ei hoiatanud.”

“Pole midagi...” Ellis astus Tomi juurde, et teda emmata. “Me pole ammu näinud, vennake.”

Mees muigas.

“Vennake? See sõna justkui ei sobi enam minu soliidse välimusega, kas sulle ei tundu?”

Ellis vaatas venna peast jalgadeni üle: kallis ülikond, uued poolsaapad, nahkportfell... Viimati, kui vend tal külas käis, oli tema lemmikriietuseks teksapüksid ja tobedate kirjadega spordisärgid. Jah, muidugi oli ta muutunud. Kümne aasta eest polnud tema laubal neid sügavaid kortse, silmis väsimust, huulil kibedat muiet. Kuigi...

“Minu jaoks jääd sa alati talumatuks väikevennaks,” lausus Ellis õrnalt.

“Kas võib sisse tulla?” küsis vend, reageerimata kuidagi õe tundeavaldusele.

“Jah, muidugi!” pahvatas Ellis. “Kui armas, et te otsustasite mulle külla tulla! Kohe teen teile lõunasöögi soojaks. Sa ju armastad praekana? Muide, kas tulite pikemaks ajaks?”

Vahetpidamata lobisedes siirdus Ellis kööki. Tom järgnes talle. Mees oli pinges ja morn. Näis, et kohtumine õega ei valmistanud talle rõõmu.

“Sööma ma ei hakka, anna andeks. Pealegi veel praekana – mul on gastriit. Ja ma pean Londonisse tagasi sõitma. Aga mis puutub Angelasse...”

Ellis, võtnud külmkapist vaagna kanaga, heitis talle tusase pilgu.

“Sa pead tagasi sõitma?”

Tom vaatas kõrvale.

“Jah, mul on väga palju tööd. Mind oodatakse Londonisse juba õhtuks.”

Ellis asetas vaagna lauale ja ristas käed rinnal.

“Lao lagedale, mis on juhtunud.”

Tom ohkas sügavalt, kõikus päkkadelt kandadele ja vaatas viimaks õele silma.

“Kas sa võiksid Angela järele vaadata?”

“Mida tähendab tema järele vaadata?”

“Oleksin rõõmus, kui lubaksid tal mõnda aega siin elada.”

“Thomas!” lausus Ellis rangelt. “Lõpeta keerutamine. Ütle otse, milles on asi.”

Tom paistis järsku vanana. Justkui tugipunkti kaotanud, vajus ta raskelt toolile ja surus peopesa vastu laupa.

“Ellis, see on midagi kohutavat... Mul pole Angelaga mitte mingit klappi. Ma ei tea, mida temaga ette võtta. Sestpeale, kui tema ema suri, olen kogu jõust pingutanud, et Angelat õnnelikuks teha. Aga asi on läinud vaid hullemaks!”

“Catherine suri kümne aasta eest, Tom,” sõnas Ellis leebelt. “Ma ei usu, et Angela käitumine on seotud ema surmaga.”

“Aga minu tütar on kontrollimatu! Sa ei suuda endale ette kujutada, mida ta korda võib saata! Asi on läinud niikaugele, et ma olen hakanud teda häbenema!”

“See on kõigest teismeliseiga.” Ellis patsutas venda õlale. “Ta on ju viisteist. Tuleta endale meelde, milline olid sina tema vanuses.”

“Mina käitusin enam kui sündsalt! Muidugi, ka minul on hormoonid möllanud; mõtlesin rohkem tüdrukutest kui õpingutest, arvasin, et kõik täiskasvanud on idioodid ja et keegi ei suuda mind mõista. Kuid ma ei tormanud keset tähtsat nõupidamist isa kabinetti nõudmisega uued teksapüksid osta! Ei loopinud võõraste inimeste riideid basseini! Ei ähvardanud kaotada süütust esimesele vastutulijale...”

Ellis kergitas imestunult kulme.

“Sa ei teinud seda vaid seetõttu, et olid poiss, kallis.”

“Sinu katse nalja teha kukkus läbi,” torises Tom. “Nii veider kui see ka pole, kuid ka sina olid kunagi teismeline tüdruk. Kas sa käitusid nagu märatsev nõid?”

“Ei, ei käitunud,” kehitas Ellis õlgu. “Aga mina olin sünnist peale ideaalne laps. Ma isegi nutsin äärmiselt harva. Angela on nähtavasti teistsugune.”

“Ta vajab ema,” lausus Tom kurvalt. “Või naist, kes hakkaks emakohustusi täitma.”

“Ja sina arvad, et mina olengi see naine? Mul pole aimugi, kuidas lastega ümber käia!”

Tom vaatas teda anuva pilguga.

“Ellis, ma vannun, see ei kesta kaua. Ja Angela pole enam laps. Talle tuleb lihtsalt õigesti läheneda.”

“Olen alati naiivselt arvanud, et sellega tegelevad tavaliselt vanemad.”

“Ma olen üritanud!” hüüatas Tom. “Jumal on tunnistajaks, et ma olen nahast välja pugenud, et temaga suhteid parandada! Aga olen saanud hävitava läbikukkumise osaliseks. Ellis, ta rikub mu elu ära! Mulle näib, et Angela on võtnud endale ülesandeks mind hävitada.”

“Kuule, ta on ju kõigest viieteistkümneaastane tüdruk, mitte mingi koletis!” vaidles Ellis tuliselt vastu.

“Usu mu sõnu, ma tean, millest ma räägin.”

“Ja mina pean sinu arvates siis isiklikult veenduma, et Angela on kehastunud saatan?”

“Tahan temast vaid veidi puhata,” ütles Tom vaikselt. “Üks kuu, mitte kauem. Selle aja jooksul jõuan ma vähemalt oma isikliku elu korda seada...”

“Ah vaat milles on asi!” ahhetas Ellis. “Sul on tekkinud naine, on nii või?”

“Ootasin teda kümme aastat. Kümme aastat elasin ainult tütre jaoks! Kas ma tohin kas või pisut ka enda jaoks elada?”

Ellis astus sammukese tagasi, silmitsedes venda hukkamõistvalt. Ta ei uskunud oma kõrvu. Kuid mis siin uskuda! Kõik mehed on ühesugused. Kas nad üldse suudavad ette kujutada, mida tähendab pühendada kogu oma elu teisele inimesele? Ei, ainult naine on suuteline eneseohverduseks! Mehed otsivad kõiges kasu vaid enese jaoks. Ennäe, tütar segas teda! Angela on nähtavasti isa peale armukade tema uue armastuse pärast. Ja selle asemel, et tüdrukut rahustada, temaga ühele lainele saada, veenda teda oma armastuses, otsustas Tom temast lihtsalt vabaneda. Kui alatu!

“Las ta jääb,” lausus Ellis kindlalt. “Ja mitte üheks kuuks, vaid alatiseks.”

Tom kargas toolilt püsti ja haaras õe tugevasse embusse.

“Aitäh! Aitäh! Tuhat tänu! Sa ei kujuta ette, mida see minu jaoks tähendab!”

“Ma ei tee seda üldse sinu pärast.” Ellis tõukas ta külmalt eemale ja tõmbus vastikusest küüru. “Mul on vaesest Angelast kahju. Tema isa on kõige ehtsam kaabakas. Mul on vastik sinuga isegi ühes toas viibida, Tom!”

Tom jäi jahmunult Ellisele otsa vaatama. Hetkega oli ta ohvrist vaenlaseks muutunud. Kuidas see küll juhtus?

“Mine ja lõbutse oma kallimaga!” Ellis näitas talle ust. “Sa ei pea tagasi tulema. Meie Angelaga saame suurepäraselt hakkama.”

“Sa ilmselt arvad, et ma hülgan oma tütre omakasu eesmärgil?” taipas Tom.

“Kas pole siis nii?”

“Ellis, kallis, sa eksid! Ma olen hea isa, väga hea!” Mees tagus endale rusikaga vastu rinda. “Angelal pole mind milleski süüdistada!”

“Kui ehk vaid armastuse puudumises.”

“Ma armastan teda üle kõige maailmas!”

“Mine ära, Tom,” ei kannatanud Ellis enam välja. “Mine ära mu majast!”

“Usu mind, sa veendud selles, et sul polnud õigus,” lausus Tom rahulikult. “Angela näib sulle minu egoismi ohvrina. Aga see pole nii. Ma ei hakka sulle praegu mitte midagi selgitama. Õige pea saad sa ise kõigest aru.”

“Välja, ma ütlesin!” Ellis viskas uhkelt pea selga.

“Ma tulen kuu aja pärast tagasi, kui sa mulle ei helista ega palu Angelat varem ära viia,” ütles Tom ja, soovimata jätkata tema arvates mõttetut vestlust, lahkus.

“Milline häbi!” pomises Ellis üksi jäädes. Kaastundest Angela vastu oli ta peaaegu nutma puhkemas. “Ja mina arvasin, et tunnen oma venda hästi!”

Ta läks kiirustades trepist üles, astus külalistoa suletud ukse juurde ja koputas.

“Kas ma tohin sisse tulla?”

“Kas ta sõitis juba ära?” kostis Angela summutatud hääl. Ilmselt oli tüdruk nutnud kogu selle aja, mil tema isa Ellisega rääkis.

“Jah, kullake. Head teed tal minna! Aga sina tule alla, ma annan sulle süüa.”

“Ma pole näljane.”

“Siis joome koos teed.”

“Ma ei soovi teed! Jäta mind rahule!”

Ellis katsus ukselinki – see oli suletud.

“Tee lahti, palun.”

“Milleks?”

“Ma pole sind kaua näinud. Sul on kindlasti palju uudiseid... Miks mitte lobiseda?”

Ootamatult krigises lukk ja uks paiskus lahti. Angela seisis oma tädi ees. Olgu öeldud, et Angela oli Ellisest pea jagu pikem ja märksa vormikam. Angelal olid lainelised karamellivärvi juuksed, üpris kõrge rind ja pikad saledad jalad. Subtiilne Ellis näis temaga võrreldes teismelisena.

“Sa pole mu sõbranna!” teatas Angela. “Ja vaevalt ka selleks saad, arvestades meie vanusevahet. Ma ei vaja sinu eestkostet, selge? Kõik, mida ma vajan, on kuu või paar siin sinu juures olla. Ja pärast lähen koju tagasi. Ma kuulsin, millise peapesu sa mu papsile korraldasid, nii et nüüd jääb mul üle vaid oodata. Ta on väga tundlik. Piinleb veidi ja tuleb mulle järele. Ja siis võin ma ta ümber sõrme keerata.”

Ellis avas imestusest suu. Järele mõelnud, arvas ta, et nagu iga solvunud teismeline, püüab Angela end ümbritseva tegelikkuse eest kaitsta agressiivsusega. Pole viga, see läheb mööda. Angela väike õrn süda sulab kohe, kui ta mõistab, et tädi pole tema vaenlane.

Tõusnud kikivarvule, paitas Ellis õrnalt vennatütre juukseid.

“Mu vaene tüdruk!”

“Oled sa peast põrunud?” Angela rebis end temast lahti. “Isa rääkis, et sa oled totakas, aga ma arvasin, et ta liialdab.”

“Kas Tom tõesti ütles nii?” hüüatas Ellis nördinult.

“Nojah. Ja tal oli õigus. Aga mis siin ikka imestada. Kõik vanatüdrukud ongi ju sellised...” Angela koputas endale sõrmega meelekohta.

“Ma pole mingi vanatüdruk!”

“Mis mõttes? Kui vana sa oled? Nelikümmend? Ja sa pole mitte kunagi abielus olnud. Nii et vanatüdruk mis vanatüdruk.”

“See... see on väga vastik üksielamise määratlus...” hakkas Ellis kokutades seletama.

Angela vaid turtsatas. Ilmselgelt põlgas ta oma lihast tädi. Teismelise neiu silmis oli Ellis täielik hädapätakas.

“Mu kohvrid jäid trepi juurde. Tassin need pärast üles. Aga praegu tahan ma omaette olla. Nägudeni!” Nende sõnadega lõi Angela vastust ootamata ukse Ellise nina ees kinni.

“Ma pole neljakümnene!” hüüdis Ellis, mõistes suurepäraselt, et see fraas räägib salajasest meeleheitest. “Olen kõigest kolmkümmend seitse.”

Kõigest...

Ta tundis kohutavat häbi, et polnud suutnud emotsioone vaos hoida. Ellis laskus trepist alla kööki ja mõtles Angela sõnade üle järele.

Tüdrukul on õigus, mis seal enam öelda. Ma olengi vanatüdruk. Olen peaaegu nelikümmend, mehele ei lähe ma ilmselt kunagi. Vähemalt eeltingimusi selleks pole. Kui palju kordi olen ma püüdnud isiklikku elu korda seada – ja kõik asjata. Olen juba peaaegu leppinud sellega, et ma vananen üksinduses. Kust siin kolkas üleüldse väärilist meest leida ongi? Kõik enam-vähem normaalsed mehed on juba eest ära kahmatud. Kui ma poleks nooruses, nagu Fiona ütleb, käed rüpes istunud, oleksin juba ammu mehel. Kuigi asi pole üldse selles, et ma õigel ajal sebima ei hakanud. Üks lurjus, keda ma isegi meenutada ei taha, rikkus mu elu ära ja võttis pikaks ajaks isu meestega kohtuda. Kui ma viimaks toibusin, selgus, et kõik sõbrannad on ammuilma mehele läinud – ja enamik, muide, minu endistele austajatele.

Ellis tundis, et teda valdab viha ja solvumus, nii nagu see alati oli olnud, kui ta mõtles oma minevikust, ja seetõttu võttis ta vastu otsuse hakata kähku tegelema millegi äärmiselt vajaliku ja olulise asjaga. Õigel hetkel meenus talle, et heategevusühingul oli hiire tõttu oht küpsistest ilma jääda. Vispel lendas tal käes, munakoored avanesid ise, või murdus ühesugusteks tükkideks. Kolmekümne seitsme aastane naine, kes lendles mööda kööki kui liblikas, unustas isegi mõelda, et külalistoas elab nüüd raske iseloomuga teismeline, kes on valmis iga üksi elavat naist vanatüdrukuks nimetama.

Toiduvalmistamine rahustas teda alati, nii et juba poole tunni pärast, kui esimene partii küpsiseid hakkas praeahjus pruuniks tõmbuma, tundis Ellis taas elu maitset. Ta ümises endamisi moodsat lõbusat laulukest ja tiirutas ringi, segades komponente magusa roosa glasuuri valmistamiseks. Küpsised tulevad ilmselt enneolematult maitsvad, nii et heategevuskomitee aktivistid lakuvad oma sõrmed puhtaks!

Võtnud küpsetusplaadi ahjust välja, tõmbas Ellis ninaga õhku ja ohkas õndsalt. Milline lõhn! Kui ta oleks saanud, oleks ta end sellesse mähkinud justkui kallite parfüümide pilve. Üleval klõpsatas uks, seejärel oli kuulda vaikseid samme – ka Angelat meelitas küpsiste isuäratav lõhn.

Ellis naeratas võidurõõmsalt, kattes küpsiseid glasuuriga: ehk polegi nii raske selle lapseni teed leida. Tüdruk tundis ilmselt puudust maitsvast kodusest toidust. Tom polnud kunagi osanud ega ka armastanud süüa teha. Põhiliselt sõi ta lõunat ja õhtusööki kohvikus, tütart aga toitis poolfabrikaatidega. Pärast Catherine’i surma oli Ellis pakkunud vennale oma teeneid perenaise ja Angela kasvatajana. Tom keeldus. Aina kordas, et saab ise hakkama. Ja mis sellest lõpuks välja tuli? Gastriit ja sõnakuulmatu tütar!

“Kas tohib ühte proovida?” kuulis Ellis vennatütre häält.

“Muidugi. Tõsi, glasuur pole küll veel tahkunud.”

Angela haaras küpsise ja pistis selle suhu. Mõtlikult mäludes vaatas ta aknast välja ja vaikis. Ellis ei kiirustanud teda tagant. Angela oli ärahirmutatud metsloomake. Ellise ülesanne oli vennatütar kodustada, aga tegutseda tuli äärmiselt ettevaatlikult, et tüdrukut mitte ära hirmutada.

“Maja põleb,” ütles Angela äkki.

“Mis? Kus?” Ellis vaatas ahju poole, arvates, et teine partii küpsiseid on kõrbema läinud.

“Näe, seal, üle tee.” Angela koputas sõrmega vastu akent. “Teise korruse aknast tuleb suitsu. Lahe!”

Ellis surus nina vastu klaasi. Tõesti, Grishamite abielupaari magamistoa aknast tõusis tihedat tumehalli suitsu.

“Oh jumal!” hüüatas Ellis. “Oh emake! Angela, helista tuletõrjesse! Ma jooksen sinna.”

“Ahah,” lausus Angela loiult ja küünitas veel ühe küpsise järele.

“Kähku!” käratas Ellis, üllatades sellega vennatütart. Ta lülitas küpsetusahju igaks juhuks välja ja tõttas tänavale.

Ellis polnud mitte kunagi ühegi naabriga kuigi sõbralikes suhetes olnud, eriti veel Fionaga, kuid oleks igaühele neist appi tõtanud. Smallbridge’is, kus enamik maju oli üle viiekümne aasta vanad, polnud tulekahjud haruldased. Linnakese elanikud ei armastanud uuendusi ja suhtusid neisse vastumeelselt. Vähesed nende seast vahetasid vana juhtmestiku uue vastu, kui selleks polnud kaalukaid põhjusi. Sama kehtis kanalisatsiooni kohta. Seetõttu lahvatasid seal alailma tulekahjud või lekkisid torud. Siiski oli juhtunud vaid üks suurem õnnetus, kui ülemöödunud aastal kolm maja maani maha põles. Õnneks ja paljude imestuseks ei saanud keegi kannatada. Kui mitte arvestada seda, et majade omanikud jäid pikaks ajaks peavarjuta.