Читать книгу Ebatavaline assistent - Jennie Adams - Страница 6

„Nii et siis sellisesse kohta tuleb üks multimiljonärist kinnisvaraarendaja veetma oma tavalist, linnast eemal nädalavahetust.” Sophia Gable tegi selle tähelepaneku, parkides oma vana kollast värvi auto Grey Barlow’ maamaja juurde. „Kuigi antud juhul on tegu kohaga, kuhu ta tuleb pärast õnnetust paranema.”

Maja seisis poolel teel Victoria osariigi mägisesse ja väheasustatud piirkonda; see oli võimas, soliidne punase katusega ehitis, tehtud kildist, kividest ja mördist. Mööda verandaposte ronisid üles viinamarjaväädid. Igas suunas õilmitsesid metsalilli täis aasad. Nende taga tõusid oma varakevadises hiilguses lumiste tippudega mäed.

See oli erinev Melbourne’i kisast ja kärast, kuid Soph oli valmis kohanema. Ta heitis pilgu valgele lontkõrvalisele kodujänesele, kes püsis ninaga õhku nuhutades sügavas korvis auto kõrvalistmel. Ka Alfred võis hakata olukorra muutust nautima.

Hoolimata Sophi pingutusest jääda rahulikuks, tundis ta kerget närvilisust. Praegune muutus oli midagi enamat kui tavaline linnast minema pääsemine. Ta hingas sügavalt sisse. Karjäärimuutus oli olnud õige otsus ja oma esimese tööülesandena – mille kohta ta teadis, et see hakkab talle meeldima – pidi ta abistama õnnetuse läbielanud meesterahvast. Kõik oli väga hästi. Polnud mingit põhjust muretsemiseks.

Kui ainult mitte arvestada asjaolu, et enne kui agentuur Meie Töötame Teile oli andnud talle esimese töökoha, oli Sophie ära kasutanud kolm nädalat oma neljanädalasest laenupuhkusest. Aga agentuur näeb tema mitmekülgsust ja osavust ning pakub talle jätkuvalt igat sorti erinevaid töid, kus ta saab teisi aidata ja end seejuures hästi tunda.

Sophie tuli autost välja, tiris oma koheva kampsuni ja mustad püksid sirgeks ning kulutas vaid hetke, et imetleda nende juurde sobivaid karmiinpunaseid saapaid. Mananud näole rõõmsameelse ilme, ronis ta mööda treppi verandale.

„Sina oled Sophia Gamble, assistent, kelle tööagentuur mulle saata lubas?” Küsimus tuli madala häälekõminana verandanurgast, kust rääkijal pidi olema täielik ülevaade Põrnikas Gertie saabumisest ja Sophie väljumisest eelmainitud autost. „Ma mõtlesin, et sa oled vanem, vähem värvikas.”

Kas mees mõtles tema juuste karmiinpunaseid triipe? Tõenäoliselt paistsid need päikesepaistes pisut metallikad, nüüd kui Sophie selle peale mõtles, aga ta oli tahtnud selleks uueks alguseks jõuliselt mõjuvaid juukseid. Ta kiikas varjulise nurga poole.

„Mina olen Sophia, aga enamik inimesi ütleb mulle Soph. Ma loodan, et ka teie.” Varjudele vaatamata võis ta näha mehe kipsis kätt ja jalga, mille tugiklamber turritas kohmakalt välja, kui ta aiatoolis istus.

Vaene vennike, aga vähemalt olid tema vigastused ajutised. „Töökuulutuses oli kirjas kontoritöö ühes veidikese majapidamistöö ja söögitegemisega, vajadusel teised üldised kohustused ja vigastustega seotud abistamine. Ma olen üsna palju mõelnud, kuidas saaksin teid paranemise juures kõige paremini aidata.”

„Sa saad mind aidata nõutud ülesandeid täites ja mind kohale sõidutades, kui seda vaja on. Ma olen kindel, et midagi rohkemat ei osutu vajalikuks.” Mees raius oma sõnu välja ilmselge tüdimuse ja isegi mõningase kahtlustusega. „Pealegi, mu vigastused on lihtsad.” Seda avaldust tehes jäi ta altkulmu põrnitsema ja lausus: „Siin on tegemist vaid väljaväänatud pahkluu ja murtud käega. Pole mitte mingisugust mõtet kära teha.”

„See on väga positiivne suhtumine.” Kuigi pisut jahmunud, püüdis Soph otsida tema pahurusest midagi head. Mees võis esitada agentuurile oma vigastustega seotut küll viimasena vajalike tööde nimekirjas, kuid see oli ikkagi vaja ära teha. Selleks et ta nõustuks enda abistamisega, võis vaja minna natuke meelitamist. See oli kõik. „Ikkagi on mul palju põnevaid ideid...”

„Istu, palun.” Mees segas vahele süümepiinadeta ja osutas toolile enda vastas. „Vähemalt ei jäänud sa hiljaks, kuid mul pole palju aega viisakuste vahetamiseks.”

Soph liikus edasi ja sai teda nüüd korralikult vaadelda. „Ma arvasin, et te olete vanem. See on alati nii, kui me ootame kohtumist kellegagi, eks ju? Me kujutame tihti ette midagi tegelikkusest hoopis erinevat.”

Ta imestas, mis tegi mehe vigastuste koha pealt nii kaitsvaks, kuid nüüd polnud enam aega sellele mõelda.

Tõtt-öelda, oli Soph natuke segaduses. Nüüd, kui ta võis meest korralikult silmitseda, pidi ta tunnistama, et see, mida ta nägi, oli üsnagi muljetavaldav. Grey oli laiaõlgne, tumedajuukseline; tema näojooned olid peened, rohelised silmad raevukad ning tema kehal polnud grammigi üleliigset rasva. Ta võis Sophie arvates olla kolmekümnendates.

Mees ütles kuivalt: „Ma olen kindel, et me suudame vastastikusest hämmingust üle saada.”

„Jah. Ma arvan küll.” Kuivusest ja haavatud ärritusest hoolimata oli mees mõjuv. Temas oli midagi kaasakiskuvat.

Sophi pulss hakkas kiiremini lööma, kuid ta tõrjus selle reaktsiooni tagasi. Mees oli võõras, väljaspool tema sotsiaalset ja majanduslikku ringkonda, vähemalt kümme aastat vanem ning lisaks kõigele sellele tema tööandja.

Kui Soph otsustas kellegagi kohtingule minna, siis olid nendeks temaga ühevanused ja ühesuguste rahaliste võimalustega tavalised kutid, kellele ta tegi kohe selgeks, et seltsi otsis ta üheks või kaheks õhtuks. Kui nad hakkasid tahtma tükikest tema südamest või midagi säärast, lasi ta jalga.

Ühel heal päeval, kunagi kauges tulevikus, võis Soph tahta valida kedagi püsivamat nende väga tavaliste meeste seast, kuid see pidi olema suhe, mida ta oleks võimeline kontrollima – ja ta peaks tundma end selleks valmis olevat.

Miski ütles talle, et Grey Barlow ei saa olla tavaline ega kontrollitav. Samuti ei tundunud ta sellisena, kes otsiks püsivust, kindlasti mitte siis, kui selle ümber oli valge lattaed, mida Soph kujutles, et ta võib ühel päeval tahta. Vähemalt mõlemad tema õed olid selle õnge läinud.

Koos oma mitte vähemat kui miljonäridega ja hoolimata usaldusprobleemidest, mis olid neile tekkinud sellest, et vanemad nad hüljanud olid.

Soph polnud kannatanud niimoodi nagu Bella ja Chrissy. Tema vanemad õed olid teda kaitsnud, lubanud tal elada normaalset ja õnnelikku elu pärast vanemate äraminekut, isegi siis, kui asjaolud olid olnud kõige karmimad. Ei. Sophil polnud mingeid muresid, ainult suurel hulgal tänulikkust ja armastust ning soov, et ta oleks tänutäheks saanud Chrissy ja Bella jaoks teha enamat.

„Oli meeldiv tutvuda, härra Barlow. Ma loodan et meie läbisaamine minu siin töötamise ajal rahuldab meid mõlemaid.” See oli asja mõte. Teha midagi uut ja huvitavat; midagi, mis peletaks tema rahutust, annaks talle tunde oma terviklikkusest; tunde, et ta on andnud midagi soovitut. Talle lihtsalt meeldis inimesi aidata ja ta soovis, et tal oleks rohkem võimalusi seda teha.

„Agentuur kinnitas mulle, et sina oled parim, keda nad pakkuda saavad.” Pärast hetkelist kõhklust, kus ta kergitas oma paremat kätt, kortsutas pahameeles kulmu ja lasi käel jälle laskuda, sirutas Grey oma vigastamata vasaku käe.

Miks oli mees tema suhtes nii kahtlev? Soph lootis, et see mulje temast polnud pärit agentuurist. Ta ulatas samuti vasaku käe. „Ma annan oma parima, et ootustele vastata.”

Tagurpidi käesurumine oli tugev ja kiire. See oleks pidanud tunduma ebaisiklik või lihtsalt kohmetu, kuid kuumasähvak kerkis Sophi käest rindadeni välja. Talle tundus, et korraks nägi ta mehe silmades hetkelist vastureaktsiooni.

Loomulikult oli ta enda selline reageerimine vaid hetkeline, sest ta oli otsustanud, et poleks tark vaadata meest sel viisil.

Mis puutus Greysse, siis tema teine pilk ei ilmutanud midagi enamat ilmetust maskist. Ilmselt oli Soph kõike lihtsalt ette kujutanud.

Mees hakkas sõnu hakkides rääkima. „Arsti korraldusel nõustusin ma siin puhkama järgmise nädalani. Ma möönan, et värske õhk ja maastikupildi muutus ei tee mulle ilmselt häda, kuid ma arvan, et mu arst on olnud ülemäära ettevaatlik mu... tervise osas.

Pärast nädalat siin liigun ma edasi oma Melbourne’i linnamajja. Sina täidad oma tööülesandeid mõlemas kohas.”

„Ma annan parima, et teid aidata.” Linnamajal oleks aed, koht Alfredi kokkupandava puuri tarvis. See oli hea. Tal oli vaja Alfie kohta rääkida – kuidas ta oli leidnud alles eile õhtul oma korteri lähedalt vaese looma hüljatuna ja posti külge seotuna ning kuidas ta nüüd pidi teda enda juures hoidma.

Tema tööandja noogutas. „Lisaks kohustustele, mida sa varem mainisid, kontrollid sa kõiki minu telefonikõnesid ja saadad minema iga inimese, kes võib maja juurde ilmuda. Ma olen küll selgeks teinud, et ma ei taha külalisi, kuid mõned inimesed võivad proovida seda fakti ignoreerida.”

Ei mingeid külalisi, mhm? Kui Sophil oleks olnud murtud käsi ja vigastatud pahkluu, oleks tema õed ja õemehed kohe kohal. Nad ütleksid talle, kuidas terveks saada, tooksid süüa ja lohutaksid. Tõtt-öelda käiksid nad talle tõenäoliselt peale, et ta elaks neist ühe juures kuni täieliku tervenemiseni.

Ta mõtles imestusega Grey Barlow’ perekonna peale. Võib-olla ei tahtnud mees, et kolleegid või sugulased näeksid teda mitte just parimas vormis. See tundus säärase uhke mehe loogika moodi. Selle mõtte järel naeratas Soph mehele eriti lahkelt. „Kui keegi proovib siia majja sisse saada, olen ma parem kui Pekingi paleekoer. Nad ei saaks arugi, mis...”

„Neid hammustas?” Mees lõpetas lause tema eest ja irooniline naeratus ilmus ta huultele.

„Kas Pekingi paleekoerad hammustavad? Ma arvan, et nad ainult klähvivad, eks ju?” Sophi süda hakkas kiiremini lööma. Mees tundus naeratavana noorem ja ligipääsetavam. Võis teda selle märkamises süüdistada? „Kas teil on lemmikloomi? Vaadake, minul on...”

„Ei, lemmikloomad pole minu teema.” Vihje naeratusele kadus, asendudes kulmukortsutusega. „Ma pean sellist pühendumust piiravaks.”

Võib-olla pole veel õige aeg Alfie mainimiseks. Ja kindlasti polnud selle mehe silmapiiril jälgegi valgest lattaiast, kui ta ei suutnud hakkama saada isegi mõttega lemmiklooma eest vastutamisest. Sophil oli selles osas õigus olnud ja ta ei näinud selles probleemi.

„Vahest naaseks me arutluse juurde sinu kohustustest?” Taas kõlas mehe hääl ärritunult. „Kuigi ma olen siia suletud täiesti ilmaasjata, möönan ma, et füüsiliselt pole ma seni, kuni mu jalg pole paranenud, võimeline iga päev läbima kontori kümmet korrust või käima kontrollimas ehitusplatse Melbourne’is. Aga ma hoian ikkagi sõrme oma kompanii pulsil.

Ma pean ühendust konverentskõnede kaudu. Samuti vaatan ma iga päev läbi erinevate osakondade kirjalikud aruanded ja vastan neile.” Ta peatus ja tõmbas hinge. „Sina trükid minu kirjavahetuse ja täidad kõik ülesanded, mis ma sulle annan, kaasa arvatud taustauuringud.”

„Ma juba ootan, millal alustada saan.” Soph vormis huuled naeratuseks, mille kohta ta lootis, et see paistab enesekindlana; kuigi ta hakkas mõtlema, kuidas see lõplik paranemine tulema pidi, kui mees tõesti kõike öeldut täide kavatses viia.

Igal juhul soovis ta, et temasse usutaks. „Ma olen valmis kõikideks väljakutseteks, mida see töö mulle pakkuda võib.”

„Sinu positiivset hoiakut... hinnatakse.” Mehe tume silmavaade eksles üle tema, jäi viivuks pidava kohevale kampsunile, värvilistele juustele. Siis pöördus see sissesõiduteele, kus ustav Põrnikas Gertie oma hunnituses mugavalt kõhutas.

Tema kulmud tõusis vaevumärgatavalt. „Sul ikka on piisavalt oskusi, et nende töödega hakkama saada?”

„Ma valdan arvutit professionaalsel tasemel, ma trükin seitsekümmend viis sõna minutis, võin formaatida ja toimetada iga dokumenti, kui seda tarvis on, ning ma tunnen transkriptsioonimasinat.” Sellest polnud midagi, et ükski neist oskusest ei ulatunud kaugemale kursusest kohaliku kaugõppekolledži juures ja rohkest praktiseerimisest koduse arvuti taga viimase paari kuu jooksul.

Ta oli selleks vaeva näinud, ta oli selleks valmis. Sophil oli ka teisi kogemusi. Ta käis välja kõik, mille ta arvas olevat olulise. „Ma valdan dokumentide süstematiseerimist, nii arvutiga kui ilma. Ma olen piisavalt tegelenud registraatoritööga, sissetulevate ja väljuvate telefonikõnedega.” Polnud hõivatumat kohta kui kesklinna juuksurisalong. „Minu juhiloal pole ühtegi rikkumist.”

Viimast märkis ta sellepärast, et kindlasti hakkavad nad varem või hiljem kuhugi sõitma – isegi kui marsruut oli ainult siit Melbourne’ini. Õppesõidu ajal vastu posti tagurdamine ei lugenud. „Ee... minu autos on küllaltki palju kraami, aga ma olen kindel, et ma mahutan teie asjad sisse, kui on aeg linna tagasi minna.”

„Sinu sõiduriist toimetatakse sinu jaoks linna tagasi. Kuna ma eelistan enda autot, tõi üks sohver mind siia ära. ”

Oh. Õigus. Tõenäoliselt saatis ta juhi taksoga linna tagasi või olid kompanii auto ja juht talle siia spetsiaalselt järgnenud. „Pole probleemi. Mulle meeldib sõita erinevate sõidukitega.”

Ta oli nimelt sõitnud nii Gertie kui ka ühe teise autoga – õemehe vana, korda tehtud kabrioletiga – kogemus, mida ta ikka veel heldimusega meenutas. Ta oli kandnud siidsalli ümber kaela ja suuri päikeseprille ning teeselnud, et on filmistaar; pärast seda oli ta endaga kaasa kutsunud korteriperenaise ja teinud kõik uuesti läbi. See oli olnud lõbus!

„Ma annan sulle viisteist minutit pakkide maha laadimiseks.” Mees tõusis ühele jalale ja lonkas maja esiukse suunas. „Kui sa oled sellega hakkama saanud, tule minu kontorisse. See on suur ruum sisse tulles paremat kätt. Sinu magamistuba on teisel korrusel, esimene uks vasakult.” Nende sõnadega tõmbas ta ukse lahti.

Kas see hakkabki nii olema? Tule mulle appi, ma isegi maksan sulle selle eest heldelt, aga ära pane tähele mu vigastusi?

Soph võib tema eest hoolitseda vaikselt, kui see on see, mida mees tahab, aga Soph täidab kõik oma kohustused.

„Kas sa tõid kaasa hääletuvastustarkvara?” Grey oli tõstnud jala põrandalt üles, sest ilmselgelt pani sellel seismine tema pahkluu valutama.

„Jah, ma võtsin selle eile pärastlõunal agentuurist kaasa.” Ta uuris taas mehe nägu. Seekord vaatas ta kaugemale tema külgetõmbavatest näojoontest – kurnatusjooni silmade ümber, kerget kahvatust põskedel. Oo jaa. Greyl oli vaja lõõgastuda, anda jalale puhkust. Natuke poputamist.

„Too mulle kõigepealt tarkvara.” Ta astus uksest sisse. „Ma installeerin selle ja panen tööle, nii et saaksin sinu abita vähemalt e-kirju saata ja et ma ei peaks ühe käega trükkima. Sinu esimene töö on minu täna hommikul salvestatu üleskirjutamine.”

Kell oli vaevalt üheksa hommikul. Soph oli tõusnud esimeste päikesekiirtega, et pakkida oma asjad ja siia õigeks ajaks kohale jõuda, ning mees oli juba ei tea kui kaua tööd teinud.

„Ma teen hea meelega kõike, mida vaja on.” Tingimusel, et see hõlmas ka hoolitsemist Grey vigastuste eest. Ta pöördus minekule ja sammus Gertie poole. „Ma toon tarkvarakomplekti kohe ära, pärast seda tegelen kõige muuga.”

Alfred tuli praegu toimetada salaja tagaaeda. Soph pidi leidma õige võimaluse jänese kohaloleku selgitamiseks, aga praegune moment selleks ei sobinud. Praegu tundus olevat hea mõte tööandjale tunni või paari jooksul oma pühendumuse ja kõva tööga muljet avaldada.

Majas helises telefon.

Soph pöördus tagasi. „Ma võtan selle vastu, enne kui ma lahti pakkima hakkan.”

Ta läks mehe ees majja ja järgnes helina allikale kontorisse. „Sophia Gable. Härra Barlow on momendil hõivatud. Palun jätke oma nimi, number, telefoni- ja faksinumber ja e-posti aadress ning helistamise põhjus ja ma annan talle teate edasi. ”

„Peter Coates siinpool. Ma juhin Barlow Enterprise’i arhitektuuriosakonda.” Mehel oli sõbralik hääl, kuigi praegu kõlas sealt vihje kannatamatusele. „Ma vastan Grey kõnele. Ta jättis sõnumi, mis ütles, et ta soovib Mitchelmore’i projekti ümbervaatamist.”

„Ma vaatan, kas härra Barlow saab teiega rääkida.” Soph vajutas ootenuppu ja pööras ringi.

Grey seisis kohe tema selja taga, lähemal kui ta oli aimanud. Tema süda tegi jälle kerge hüppe.

Ta lükkas telefonitoru mehe suunas ja andis edasi helistaja nime. „Ta ütles, et te tahtsite Mitchelmore’i projekti ümbervaatamist. Kas soovite temaga rääkida?”

„Jah, ma võtan selle vastu.” Ta lisas pominal: „Mõned asjad on ignoreerimiseks liiga tähtsad – vaatamata sellele, mida arst ütleb.”

Soph ei saanud eriti aru, aga asetas ikkagi telefoni mehe pihku.

Grey laskus natuke kohmaka manöövriga kontoritooli. Soph pani tähele, et enam polnud seal jalatuge.

„Peter.” Mehe tähelepanu keskendus kohe helistajale. „On sul uudiseid tsoneerimise kohta?”

Soph lahkus ja tõttas joostes Gertie juurde, haaras tarkvarakomplekti ning kiirustas tagasi kontorisse. Bossil oli ikka veel telefonitoru kõrva juures, nii et ta jättis paki lauale ja tormas tagasi välja auto ning problemaatilise, kuid imearmsa jänese juurde.

Kõigepealt pidi ta hoolt kandma Alfie eest ja siis tuli hakata nuputama, kuidas hoolitseda kõige paremini bossi eest.

Kokkupandav jänesepuur ja muu sellega seonduv krempel ühes ja Alfie korviga teises käes, kiirustas Soph maja taha. Ta hingas kergendatult, märgates, et osa aeda laius puudest ja lilledest tagapool ning et seda eraldas majast suur kuur, mille esist ümbritses võrkaed.

„Siin on sulle piisavalt kõrget rohtu, Alfie.” Soph sikutas kokkupandava puuri püsti ja suunas küüliku sinna sisse, siis jooksis ta tagasi majja ja täitis oma lemmiku veekausi.

Ta asetas maha vee ja kausitäie krõbinaid, mis pärinesid naabrilt lunitud viiekilogrammisest pakist. Vedas, et ta tundis inimest, kellel oli merisiga ja et jänesed sõid sama toitu. Soph laotas teki varjuks poole puuri peale.

Sõbraliku üksikema ja mehhaanik Joe abiga, kellel oli vanadest aegadest alles puur, olid Sophi vajadused kaetud. Ta ei kujutanud ette, kuidas ta oleks ilma nendeta hankinud Alfredile toitu ja pesapuuri, aga ilmselt oleks ta kuidagi hakkama saanud. Ta ei kõndinud iial minema nende juurest, kes teda vajasid või temale toetusid.

Mitte nagu tema vanemad; aga see oli nüüdseks möödanik.

Soph läks tagasi auto juurde ja laadis maha ülejäänud asjad. Selleks oli tarvis mitu korda edasi-tagasi käia. Ta ei reisinud väikese pagasiga ning ta oli kaasa toonud mõned asjad spetsiaalselt oma tööandjale mõeldes.

Aga Soph kiirustas ja õige pea oli ta tagasi kontoris, kus ta kuulis Greyd pomisemas sõnadevoolu pea küljes olevasse mikrofoni. Misjärel ta põrnitses vihaselt arvutiekraanile ilmuvaid sõnu.

„Ma käisin köögis. Kas teil on erisoove tänaseks lõunasöögiks?” Lühike inventuur oli ilmsiks toonud põhitoiduained, aga ei midagi peent. Õnneks oli ta kaasa toonud mõndagi erilist, nii et toidurindel ei pidanud nad igavust tunda saama.

Tema boss tõmbas mikrofoni pea küljest ja virutas selle lauale. „Sa võid teha võileibu või midagi säärast kella poole üheks. Selle ajani...” ta osutas teise laua suunas „istud sa seal. Vaata lindid läbi selles järjekorras, mis nad alusele on pandud. Meili kirjavahetus ülevaatamiseks mulle. Kui ma olen nendega rahul, faksid või meilid need kellele vaja.”

„Jah, härra Barlow.” Soph võttis esimese lindi ja sobitas selle teisel laual olevasse mängijasse, kuid ei võtnud kohe istet.

„Võid öelda mulle Grey.” Mees pöördus kõrvale, otsis uuesti välja oma peamikrofoni ja alustas taas omaette pomisemist. Sõnad vaheldusid ärritunud klõpsudega arvutihiirel ja ühekäelise trükkimisega.

Tundus, et uus hääleprogramm ja Grey polnud veel jõudnud täieliku teineteisemõistmiseni.

Soph lahkus ruumist, haaras ühelt suurelt elutoa tugitoolilt pehme sohvapadja ja suundus sellega tagasi kontorisse. Ta kahmas kaks pakki koopiapaberit nurgas olevast kastist ning relvastatud paberipakkidega ja padjaga, laskus ta kätel ja põlvedel mehe tooli kõrvale ning nihkus lähemale. „Hea küll, ma olen valmis. Tõsta oma jalga ja ma pistan kõik selle siia alla.”

Mees ei vastanud kohe ja Soph pidi natuke oma taguotsa võngutama. Põrand tema põlvede all oli kõva, hoolimata tema ülejäänud keha vormikusest.

Järgnes sissehingatava õhu hääl ja siis summutatud sõnad, mis kõlasid nagu „Mida iganes, et sind sealt alt minema saada.” Grey tõstis jala üles.

Soph pani õrnalt paberipakid ja padja oma kohale. „Proovi seda ja anna teada, kui see natukenegi valu vaigistab.”

„Vaigistamine pole just see sõna, mis mulle praegu meelde tuleks.” Grey rääkis kindlal toonil, mis kummalisel kombel saatis naise selgroogu mööda alla tulvana langeva soojuse. Kuid mees langetas jala.

Kui ta enam midagi muud ei öelnud, oletas Soph, et kõik oli hästi ja et ta esimene sooritus oli läinud ladusalt. Ta hööritas end laua alt välja ja tõusis jalgele, määrides oma püksid tolmuseks, kuigi ta oleks arvanud, et koristaja on siin hiljuti käinud.

„Mul oleks hea meel, kui sa paneksid oma tagumiku nüüd tagasi toolile, Sophia, ja hoiaksid seda seal.” Mehe silmad pildusid sädemeid ja ta tundus peaaegu et hambaid kiristavat, enne kui pööras pilgu kõrvale. „Päris palju sellest kirjavahetusest on väga pakiline.”

Soph silmitses mehe kaunilt vormitud kukalt, kui tema tegevuse sensuaalne alatoon talle kohale jõudis. Ta tundis oma nägu kuumavat. See oli põhjus, miks mees oli hetk tagasi sisse hinganud? Ta oli vaadanud, kuidas naine tema ees oma tagumikuga hööritas?

Ümiseva nõusolekuga asus Soph kiirustades töökoorma kallale.