Читать книгу Armastada ja kalliks pidada - Jennie Adams - Страница 6

„Ja püsite paigal, kuni ma ka teie ülejäänud sõbrakesed kätte saan!” Tiffany Campbell lasi kaks kitse perekonna kitsefarmi aedikusse, kiirustades ise vallale kuuluva kaugema jõesängi poole, et ülejäänud kaks jooksikut kätte saada.

Osa farmi tarast tuleks ära parandada, aga enne kasuvanemate naasmist Prantsusmaalt ei saanud neiu teha muud, kui seda vaid veidi kõpitseda. Ta tahtis, et Colini ja Sylvia äraolekul asjad farmis sujuksid. Ta tahtis, et kasuvanemad veenduksid, et nende äraolekul tema kätte farmi juhtimine usaldada oli tark tegu. Ta saab sellega hakkama.

Mitte et ta just tahtnuks nende heakskiitu ära teenida. Talle lihtsalt meeldis kõike, mida ette võttis, korralikult teha. Ja praegu tähendas see Campbelli kitsede eemalhoidmist Reidi maadelt, vaatamata sellele, et jõekallas kuumal suvepäeval kitsi ligi meelitas.

Käte vehkides, bušmanikübar sügavale pruunidele lokkidele surutud, marssis Tiffany saabaste mütsudes loomade poole.

Ta tegi kõik, et kitsedele oma 153 sentimeetrise pikkusega hirmu nahka ajada.

„Siia, siia! Kõss! Kohe värava juurde, ma teen selle lahti ja lasen teil koplisse tagasi minna.”

Üks kitsedest tatsas sõnakuulelikult ettepoole.

„Tubli kitseke.” Tiffany avas värava, ja kui kits koplisse oli jõudnud, pani selle kärmelt kinni.

Jäi veel üks kits ja teda tundis Tiffany väga hästi. Kuidas muidu, see oli ta enda oma. Nagu selgus, oli olnud ogarus üksinduse tõttu endale kits soetada.

„Nii, Amalthea. Ma tahan, et sa läheksid teiste juurde koplisse.” Tiffany astus ettepoole.

Valju mää saatel ja pilguga, mis tundus usaldamatu, kahtlustav ja samas nii jumalannalik, sööstis kits minema. Tiffany hakkas teda taga ajama, aga kaotas välejalgse loomakese silmist, kui see jõesopi käänaku taha kadus.

Käänaku taga oli jalakäijate sild, mida Jack Reid oli alati kasutanud, kui üle jõe tema poole tuli. Vähemasti seni, kui neiu kontrollimatu käitumine noormehe mõne kuu eest Austraaliast maailma teise otsa oli peletanud.

Sillal kostsid sammud. Valjud, tümpsuvad sammud, mida Tiffany oleks alati kõikjal ära tundnud. Neiu tardus paigale, tundes segiläbi nii lootust kui ebakindlust. Ta tahtis nende suhtele Jackiga paremat lahendust – võimalust sellega silm- silma vastu tegelda, selle asemel, et jätkuvalt erinevatelt maakera pooltelt teeselda, et nende vahel kõik korras on. Aga kas ta praegu selleks valmis on?

Sul tuleb selleks lihtsalt valmis olla, eks?

„Mul polnud õrna aimugi, et ta Šveitsist tagasi on.” Ta pomises need sõnad kinnituseks, kui kaugele nad Jackiga vanast lähedusest ja meeldivast sõprusest taandunud olid. Kas see ootamatu kohtumine ka midagi muuta võib? Võib-olla ei ole Jackil isegi plaanis oma külaskäigu ajal teda näha? Kas mehele oleks see ebameeldiv, et temaga kogemata kokku juhtub?

Kusagilt lähedusest kuuldus kitsekese vali ja pahane mökitus. Hetk hiljem sörkis Amalthea Tiffanyst mööda ja kadus võssa.

Jõesopi käänaku tagant kuuldusid kiired sammud. Ja küsimuste esitamise aeg sai otsa – sest seal Jack oligi.

Lihast ja luust Jack, sama tore ja võluv nagu alati. Tiffany tahtis näha temas üksnes parimat sõpra – nagu mees temaski. Ta pulss kiirenes, peopesad hakkasid kuumama ja käsivartel ning kuklas nahk kirvendas.

Selline ootamatu reaktsioon tekitas neius piinlikkust ja ajas vihale. Kas ta siis polnud sugugi mehest selle aja jooksul üle saanud? Tiffany võttis end kokku, et Jack mingil juhul ei aimaks ta reaktsiooni, kui lausus: „Tere, Jack. On see vast üllatus.”

„Tiffany!” Mehe pea jõnksatas. Sügavates sinistes silmades oli segamini üllatust, viha ja seal oli veel teisigi emotsioone, millele neiu nime anda ei osanud.

Käed külgedele rusikasse surutud, jäi Jack neiu ees seisma. Kõhetu, päevitunud lõua lihased olid pingul, kuid ta näojooned pehmenesid. Mees ei olnud tema peale vihane, millele viitasid ka tümpsuvad sammud, enne kui ta teda nägi. Neidu silmates jäi alles üllatus ja pehmenevad näojooned. Seda märgates läbis Tiffanyt vaatamata möödunule soe tunne.

„Ma arvasin, et leian su farmist. ”Need sõnad ütles mees oma sügaval hurmaval häälel. „Ma ei lootnud sind siit leida.”

„Sa ikkagi lootsid mind näha?” Vähemalt seegi andis veidi lootust...

„Jah. Võib-olla oleksin ma pidanud sulle teada andma, et tagasi tulen ja... siia sattun.” Ta kõhkles ja ta suu tõmbus pingule. „Ma helistasin Sidneyst emale ja lubasin teda vaatama tulla. Samuel pidi terve järgmise nädala äriasjus ära olema ja ma arvasin, et mul jääb aega sinuga kokkusaamine kokku leppida, kui end ema juures sisse olen seadnud. Aga selle asemel tuli Samuel ootamatult tagasi ja mu külaskäik sai tund pärast saabumist ühele poole.”

Mehe toon oli tasakaalukas, aga hoolikalt valitud sõnade vahelt kostis teatavat erutust.

„Mul on kahju, Jack.”

Samuel Reid oli ebameeldiv mees, kes ei jaganud erilist soojust oma naisele ja oli avalikult vaenulik poja vastu. Jacki emagi ei olnud eriti parem. Ta lihtsalt ignoreeris elu nii palju, kui sai.

Jätkates katsus Tiffany hääletooni neutraalse hoida. „Samuel ilmselt üllatas sind oma saabumisega. Tavaliselt ei anna sa talle võimalust enesega norima hakata.”

„Seekord oli asi hoopis enamas kui lihtsalt sõnasõjas.” Jacki lõualihased tõmblesid, enne kui ta pead raputas. „Ükski Reididest pole loodud peresuheteks. Ma tõestasin seda täna ka ise.”

Tiffany avaldas viimase väite peale imestust, aga mees suunas jutu meelega teisele teemale.

„Ma tulin jõe äärde värsket õhku hingama. Kavatsesin su hiljem farmist üles otsida. Ma tahan meie sõprust tagasi, Tiff. See on meie vahel täiesti ohutu ja... ma tunnen sust puudust.”

Mees rääkis nende sõprusest veidral viisil – ta justkui asetas end suhtlemisraskuste osas vanematega ühele pulgale. Aga Jack polnud ju selline. Mida küll Samuel Reid seekord ütles või tegi, et mees nõnda ärritatud oli?

Enne kui Tiffany suutis mõelda, kuidas seda diskreetselt välja uurida, hakkas Jack uuesti rääkima.

„Mida sina siin jõe ääres teed?” Kuivanud oksad praksusid mehe saabaste all, kui ta neiule lähemale astus. „Mul on tunne, et nägin üht kitse, kui üle silla tulin.”

„Kitse sa ilmselt nägid jah. Ma pidin päris mitu tükki jõe äärest ära ajama ja üks on ikka veel jooksus.” Tiffany hingas sisse kuiva rohu ja kummipuulehtede lõhna, aga sisimas oli ta lummatud Jacki tumesinistest silmadest.

„Ma aitan sul selle kitse kinni püüda,” pakkus mees, „ja võib-olla tulen siis teile.”

Oli suurepärane, et mees nende sõprust taaselustada tahtis. Ta peaks selle eest väga tänulik olema, mitte aga pettunud.

„See oleks kena. Mulle meeldiks su reisist kuulda.”

Ta oleks tahtnud nende probleeme lahendada, aga ei öelnud seda. Selle asemel püüdis ta manada häälde õrritava tooni. „Ma olin hirmus kade kõikide nende vahvate kohtade pärast, mida sa Euroopas külastada said, kui oma õigusbüroo asju ajasid. Pildistamisvõimalused üksi paneks pea pöörlema.”

„Tegelikult oli mul Šveitsi jõudes üsna palju tegemist.” Mehe näole ilmunud naeratus haihtus väga kiiresti. „Ma süüvisin seal tööasjadesse ega liikunud sugugi nii palju ringi, kui oleks võinud. Sina oleksid tõesti nautinud pildistamist. Selles on sul õigus.”

„Tore, et Hobbs & Judd oli nõus sind konsultandiks võtma. Sa tegelesid vist mõnede suurte firmade õigusasjadega ja tõstsid oluliselt õigusbüroo rahvusvahelist mainet.”

Kui mees midagi ei vastanud, noogutas Tiffany pead. „Ma ei palugi sul seda kinnitada. Ma tean, et sa ei saa mulle rääkida, mille kallal töötasid, aga ma usun, et see oli huvitav väljakutse, et said niimoodi välismaal stažeerida.”

„Midagi sellist jah.” Jälle muutus mehe pilk teravaks, aga ta sundis end jätkama südamlikul ja otsusekindlal toonil. „Oli hea võimalus pisut tiibu sirutada – vahelduseks seadustele elu ka teise nurga alt vaadata.”

Jah, ja ta oli seda tungi erinevate vaatenurkade järele üsnagi selgelt ka siis toonitanud, kui neiu talle oma tundeid avaldas. Oh, nimetagem asju õigete nimedega: see tunne oli armastus.

Oli selge, et Jack tahtis, et Tiffany usuks, et sellel, et neiu talle oma tunded avas, polnud mingit pistmist mehe otsusega Austraaliast lahkuda. Võib-olla arvas mees, et kui nad juhtunust juttu ei tee, võivad nad teeselda, et midagi sellist pole olnudki.

Kahjuks ei suutnud neiu seda nii lihtsalt unustada. Aga Jack oli tagasi ja tahtis temaga ikka sõber olla, ja seegi oli hea. Ta näkitses ülemist huult. Küll ta välja mõtleb, kuidas ülejäänuga toime tulla.

Jacki terav pilk jälgis ta suud ja pöördus siis järsult kõrvale.

See meenutas möödunud aegu. Miski neiu sisemuses soojenes sellest ilmest ja ta otsustas, et selle taga peitus midagi üsna vastupidist sellele, mida mees välja püüdis näidata. Olgu, ta kannab hoolt, et ei lase sellistel mõtetel end haneks püüda. Ta manas näole lõbusa ilme.

Vastuseks heitis mees talle kummalise pilgu, aga vähemalt oli ta oma mõtetest võitu saanud.

„On tore sind näha, Tiff.” Jack sirutas käe ja tõmbas ta enda vastu.

See oli sõbralik embus, kuigi ettevaatlik. See ei lugenud midagi, et ta pea sobis täiuslikult mehe õla vastu või et niimoodi mehe vastas olemine talle mingit lootust andis.

See kõik on sinu ettekujutuse vili, Tiffany Campbell, ja sa ei tohi jälle haiget saada ega ühtegi vale sammu teha ning kaotada mehe pakutud sõprus uuesti. Seega võta end kätte.

Neiu põimis käed mehe piha ümber ja vastas põgusalt embusele, siis aga sundis end eemale astuma. Nii. Nägid? Ta saab sellega hakkama. Tuleb teha üks samm korraga. Kogu lugu.

Ka Jack lasi neiust lahti. Silmad pilukil, süsimustad ripsmed ilmet varjamas, vaatas ta otsivalt ringi. Ta hääl oli sügav, kähisev, aga sõnad proosalised. „Mis sa arvad, kus see kits end peita võiks?”

Kui Jack temast mööda vaatas, oli Tiffanyl võimalus meest silmitseda. Teksased ja nöörsaapad olid mehe tavaline riietus, kui ta linnas tööl polnud. Aga pruun lohvakas puuvillane särk küll mitte. Tavaliselt eelistas ta T-särke. Ka juuksed olid mehel lühemaks pöetud, kui Tiffany eales näinud oli.

Selle hetkeni polnud ta taibanud, aga mõistis nüüd, et tegemist ei olnud pelgalt välimuse muutusega, vaid millegi enamaga. Jack oli ka sisemiselt kuidagi muutunud. Kas sellepärast, mis nende vahel juhtunud oli, või oli ta elus olnud midagi, millest Tiffany ei tea? Ta ei teadnud seda, aga tunnetas. „Sa oled muutunud.”

„Ei. Ma pole sugugi muutunud.” Jack pööras järsult pead ja ta pilk riivas neiu pilku, nõudes oma sõnade uskumist. Üks käsi tõusis puutuma kohta käsivarre all ja langes siis rutakalt alla.

Siis sundis mees end naeratama, silmanurkadesse tekkisid kurrud ja ta osutas neiu riietusele. „Mulle päris meeldib see kooslus. Selles on „korkkübaraga bušmani” vahvat tunnet.”

Mida see pidi tähendama? Mitte nali, vaid see, mis sellele eelnes?

Tiffany lükkas aeglaselt kübara otsmikult tagasi. „Sellelt esinduslikult kübaralt ei tolkne ühtegi korgitükki ja mu šortsid ning matkasaapad on selle töö jaoks täitsa loodud.”

Mõlemad olid neetult igavad. Aga vähemalt ta T-särk oli kena – ereroosa ja liibuv, nappide varrukatega. Mis rumalad mõtted. Tal võinuks olla ka viljakott seljas ja sellel poleks mingit tähtsust, sest Jack ei vaadanud teda selle pilguga. Ja ka praegu ei läinud mehele ta välimus põrmugi korda. Tiffany võinuks vanduda, et mees tahtis tegelikult ta tähelepanu oma välimuselt eemale juhtida – aga miks?

Jacki vaatas neiule otsa ja ta pilk jäi sinna pidama, enne kui ta nokkival toonil jätkas: „Sa näed välja nagu seesama vana sõber, kellest ma kõik need kuud puudust tundsin. Needsamad kondised põlved ja terav lõug ning metsikud pruunid lokid. Samad tedretähed ninal...”

„Sa ei näe mu juukseid. Need on mul korkkübara all.” Kas mees tõepoolest oli temast puudust tundnud? Ta juhuslikud e-kirjad ei olnud küll sellist muljet jätnud. „Ja mu põlved ei ole kondised. Nad on isikupärased.”

„Isikupärased põlved. Jah, seda ma näen.” Ta noogutas, pilgus läigatamas õrritav helk, mis oli nii tuttav ja kallis.

Tiffanyl jäi hing kinni.

Kui neiu midagi vastuseks ei kostnud, kergitas Jack kulme. „Kas sa hommikul Fredi Fotos ka tööl olid? See on üks su tavalisi hommikuid, eks?” Ta vaatas Tiffanyle rahulikult otsa. Kui selles pilgus ka mingi vari oli, suutis mees seda hästi varjata.

„Mul on Fredi juurest puhkus võetud, et farmi järele vaadata, kui ema ja isa Prantsusmaal ja mujal Euroopas ringi reisivad. Nad läksid kätte saama auhinda kitsejuustu eest ja lubavad endale ka väikese puhkuse.”

Mehe kulmud kerkisid. „Sina oled talu eest siis vastutav, kui nad ära on? Siin on ju tööd kolmele inimesele, pluss sinu abi, kui sa aidata saad. Kas sul on keegi veel abiks ka? Mõni vendadest ehk?”

„Ma saan hakkama. Ma ei valmista emale ja isale pettumust ja mul ei ole Jedi, Caini või Alexit abiks vaja.” Ta ei tahtnud mingil juhul Colinit ja Sylviat alt vedada. See ei olnud sama, kui püüda meele järele olla pärisemale, kellele kunagi millestki küll ei olnud.

Ja lisaks sellele oli ta üle saanud vanast nõrkusest piisavalt heakskiitu teenida. Viimastel kuudel oli see vaid väheke talle tuska teinud ja seda vaid vapustusest Jackiga juhtunu pärast. Kõik oli pärast seda mõnda aega viltu vedanud.

Ja selles polnud midagi halba, et ta tahtis hoolt kanda, et Colin ja Sylvia tema üle uhkust tunda võiksid. Seda sooviks iga endast lugupidav järeltulija.

Tõsi ka? Aga kuidas on vanematega, kes armastavad lapsi vaid ainult seetõttu, et nad omad on.

Loomulikult uskus seda ka Tiffany. Aga praegu polnud see üldse oluline. Neiu viis mõtted tagasi vestlusele Jackiga. „Ja pealegi on ka Ron farmis täiskohaga rakkes.”

Keskealine töömees oli Tiffanyle kõiges abiks. „Me katsusime asjad nii seada, et enne ema ja isa lahkumist kõik graafikus oleks ja nüüd on mul täna aega sindki võõrustada. Küll ma jõuan hiljem edasi toimetada.”

„Lahendame siis kõigepealt kitseprobleemi ära.” Jack pöördus ja neiu heitis pilgu mehe kuklale, tugevale kaelale ja laiadele õlgadele ning peadligi hoidvatele kõrvadele.

Jack oli kena mees. Tiffany oli seda alati teadnud, aga aja jooksul hakanud seda ka meeleliselt tajuma. Mõnikord võis mehele isegi otsa vaatamine ta värisema panna. Või kui ta nägi meest heatahtlikult muigamas või tema vendade või vanematega suhtlemas.

Alates kaheksandast eluaastast oli Tiffany Jacki kalliks pidanud, aga hiljaaegu oli mees talle liiga südamesse läinud. Nüüd aga pidi ta need uued tunded igaveseks unustama.

„Hm, jah, piirame mu kitse sisse. Seal ta ongi, jälgib meid põõsaste tagant.” Tiffany osutas Amalthea peidupaiga suunas. „Näed seda säravat pahareti silmapaari ja valget laiku seal? Tema see ongi.”

„Sinu kits?” Mees kiikas kitse peidupaiga poole.

„Jah. Ma ostsin ta endale isiklikuks lemmikloomaks. Ta nimi on Amalthea.” Tiffany vaatas nende poole kõõritava kitse poole ja mõtles, kui paljude mitte just lemmikloomalike tükkidega Amalthea hakkama oli saanud. „Siiani on meie suhe kulgenud üle kivide ja kändude.”

„Amalthea?” Hetk hiljem naeratas mees peaaegu vastumeelselt. „Ah, jaa. See oli see kitsejumalanna, kes legendi järgi Zeusile piimaga rammu andis. Saan aru, et ta peab end üleval ka nagu ühele jumalannale kohane.”

Tiffany krimpsutas nägu. „Mõnikord on tõepoolest midagi sellist ette tulnud.”

Eukalüptipuu okste vahelt lendas välja kollatutt-kakaduu. Oleks saanud hea „lennuka” võtte, aga Tiffanyl ei olnud praegu mahti fotograafiale mõelda. Ta pöördus Jacki poole.

Mees hakkas tollhaaval paremale nihkuma. „Mine sina vasakule. Ajame kitse värava poole. Kes meist väravale lähemal on, teeb selle lahti ja laseb ta sisse.”

Veidike tuli ka joosta. Tiffany pidi rohkem kui korra vandesõnad alla suruma, samas kui Jack näis füüsilist pingutust nautivat. Viimaks said nad Amalthea tagasi sinna, kus ta koht oli.

Siis seisid nad, Tiffany ja Jack, kahekesi teineteise vastas värava ees. Neiu oli pooleldi mehe ja värava vahele surutud ja tal oli tahtmine natuke lähemale nihkuda, et saada enamat kui sõbralikku kaisutust.

Kas mees üldse hoomas, kui lähestikku nad seisid? Aga mis siis, kui lähedus oli mehele üldse vastuvõtmatu?

„Sa võiksid jääda õhtust sööma. Aeg on peaaegu sealmaal.”

Alles siis, kui kutse üle huulte oli libisenud, meenus neiule see viimane kord, kui ta Jacki suvemajja õhtustama oli kutsunud.

Ta põskedele sigines puna ja ta jätkas kärmelt. „Mul on külmikus järel mehhiko riisi, või pakun sulle pigem midagi muud. Sa võiksid emagi kaasa kutsuda või tuled praegu niisama korraks sisse.”

„Tiff.” Mehe võttis tal käest kinni. Hetkeks näis, et mehe silmad täitusid kahetsusega, enne kui ta käe ära tõmbas ja kõrvale vaatas. Siis tõmbus ta neiust täiesti eemale ja Tiffany hingas sõõmhaaval välja, et mees ei märkaks, et ta hinge kinni pidanud oli.

Jack vaatas korraks kõrvale. „Keegi tuleb teed mööda teie farmi poole.”

Tiffany kuulis vaid, kuidas ta süda taob ja tundis läbisegi nii kahetsust kui ebakindlust. Siis sundis ootamatu sireenihuile ta võpatama. „See – see auto pööras taluväravasse. Nad panid ilmselt sireeni tööle, et oma saabumisest teada anda. Kõlas kiirabisireeni moodi.”

„Me peame minema ja vaatama, mis lahti on.” Jack hakkas tagasi silla poole sammuma. „Mu džiip on piprapuude taga. Lähme.”

Kui Tiffany talle kohe ei järgnenud, neiu seisis hoopis kui naelutatult paigal ja püüdis mõista, mis toimub – kiirabi, farm, keegi on vigastatud –, pöördus Jack tagasi. „Sa ütlesid, et olete vaid Roniga kahekesi. Kas ta võib nii hilja ikka veel seal olla?”

„Võib küll. Ta jäi kitsede kapju lõikama ja mina kontrollisin veekünasid. Meil tuli täna viivitusi ette ja me jäime töödega veidi jänni ja siis pidin mina kitsed tagasi ajama ning ma polegi kuulnud teda veel minema sõitvat.” Ta rääkis pominal ja hakkas mõttes läbi mängima võimalikke vigastuste stsenaariume.

Siis krahmas ta kiiruga kokku tööriistad, mida oli püüdnud kasutada, et parandada tara sealt, kust kitsed läbi olid pugenud ning kiirustas Jackile järele.

Kui nad autosse jõudsid, keeras Jack rooli ja nad jõudsid kähku farmi väravasse. Džiip kihutas sissesõiduteele.

Tiffany hingas katkendlikult – osalt mure pärast ja osalt mehe lähedusest. Närvid ja segadus aitasid ta peataolekule kaasa.

Kiirabiauto töötas tühikäigul vanemate tühja maja ees. Maja oli pooleldi värvitud, aga kuna maaler oli lahkunud, polnud seal kedagi, kes juhatusi annaks. Kui Jacki džiip kiirabi auto kõrvale jõudis, olid parameedikud juba autost väljumas.

Tiffany küünitas pea džiibiaknast välja. „Asi peab olema Ronis. Ta ilmselt helistas kuurist kiirabisse.” Ta osutas käega kuuri poole. „Me järgneme teile sinna.”

Kuuri juurde jõudmiseks kulus vaid sekundeid. Tiffany trügis autost välja. „Ron? Ron! Kus sa oled? Mis juhtus?”

Ta kiirustas kuuri alla. Ron lebas põrandal, nägu tuhakarva ja üks jalg veidra nurga all kõverdunud.

„Me oleme siin, Ron. Kõik saab korda.” Jacki lohutamine kostis otse neiu selja tagant ja mehe käsi tõusis ta õlale.

Tiffany teadvustas mehe puudutusest õhkuvat soojust ja hoidis end tagasi, et mitte vastu suruda. „Mis juhtus, Ron? Mul on kahju, et ma sinu juures ei olnud.”

„Ma lõpetasin viimase kitsega jändamise ja lasin nad aedikust välja. Hakkasin just minema.” Ron surus sõnu läbi hammaste ja parameedikud kükitasid, et talle abi anda.

Ron heitis Jackile nõutu pilgu. „Siis ajasin ma kabjahoidja maha ja libisesin selle pagana asjanduse otsa. Kukkusin raskelt ja vist väänasin maandumisel jala. Arvan, et murdsin jalaluu ära.”

Pärast kiiret ülevaatust kinnitasid parameedikud ta oletust. Tiffany seisis paigal, kui mehed Ronile küsimusi esitasid, ta elutähtsaid näitajaid kontrollisid ja seadsid ta valmis sõiduks haiglasse. Osa neiu meeltest registreeris, et Jack endiselt ta selja tagas oli, sooja kindlustunnet pakkuv käsi ikka ta õlal, kui parameedikud Roni kanderaamile sättisid, et ta minema toimetada.

Ta peaks keskenduma Jacki puudutuse sõbralikule tundele, mitte teda läbistavatele kummalistele võbelustele.

„Kas sa helistaksid Denise’ile, Tiff?” surus Ron palve läbi kokkusurutud hammaste.

Naine peab juhtunust teada saama. Tiffany astus kiiresti lähemale, et talle vastata ja puudutas ettevaatlikult mehe kätt. Kuigi selle tõttu ta nihkus ta eemale Jacki ahvatlevast lähedusest, keeldus Tiffany seda tõsiasja endale teadvustamast.

Ka ei hakanud ta pikemalt mõtlema tühjusetundele, mis mehest eemaletõmbumine temas tekitas. „Ma helistan jalamaid Denise’ile, Ron. Ja tulen siis kiirabi kannul haiglasse, et veenduda, et sinuga kõik korda saab.”

„Pole vaja. Sa pead Jacki võõrustama. Ma ei teadnudki, et ta tagasi on...” Roni hääl värahtas, kui parameedikud ta välja kandsid ja kiirabiautosse tõstsid. Mehe silmad vajusid kinni.

„Me peame ta linna viima.” Üks meestest ronis taha Roni juurde. Teine sulges ukse ja suundus sõiduki esiosa poole.

„Jah, muidugi.” Tiffany noogutas ja astus tagasi ning kiirabiauto sõitis minema.

„Nad kannavad ta eest hoolt,” kinnitas Jack ta kõrval. „Ja Denise läheb ka kohale. Aga kui sa tahad, võime meie ka minna.”

„Ei. Pole lugu. Ma arvan, et Ronile ei meeldi, kui juhtunust suur number tehakse, aga nüüd pean ma küll Denisele helistama ja teatama, et kiirabi teel linna on.” Ta kiirustas kuuri ja võttis telefoni põrandalt üles. „Ron vist tõmbas selle maha, et helistada saaks.”

Kui Tiffany tahtis numbrit valima hakata, pani Jack oma käe tema omale. „Ütle Denise’ile, et jään siia sulle abiks, kuni su vanemad tagasi jõuavad. Kui Ron on piisavalt toibunud, et sellele mõelda, on tal seda vaja teada.”

„Mida? Ema ja isa ei tule enne kümmet päeva.” Neiu raputas pead. „Ma ei saa ometi paluda...”

„Siis ära palugi.” Mees pigistas ta kätt ja lasi selle lahti. „Ära palu, sest olen juba otsustanud. Luba mul end aidata – veeta koos sinuga aega. Nii laheneb su abtööjõu probleem ja mul avaneb samal ajal võimalus teha, mida tahan – võimalus veeta sinuga piisavalt aega, et meie sõprust uuendada”

„See ei ole nii lihtne, Jack. Tead... ”

„Ma tean, et mu sõbral on abi vaja. Miks ma ei võiks siis teda aidata?” Mehe trotslik lõug andis märku ta meelekindlusest. „Ma ei pea veel mitu nädalat tööle tagasi minema. Ma olen vaba, et sulle abiks olla. Lase mul seda teha.”

„Sa ei saa ju lähimast motellist iga päev siia tulla, ja nagu ma aru saan, ei taha sa vanemate juures peatuda.” Oli selge, et nad olid Samueliga nii tõsiselt tülli pööranud, et mees kodu lähedalegi minna ei tahtnud.

Piimafarmis algab lüpsmine varavalges. Jack peaks juba enne viit hommikul teele asuma – mainimata tõsiasja, et kuidas ta ise pärast pikka pausi mehe lähedusega toime tuleb, kui ta mõtted ja tunded nii puntras olid.

„Su motell on Ruffy ristmikul. Siit tund aega sõita. Ja sa ei saa ka ema ja isa majas peatuda, sest seda värvitakse.”

Jäi seega üksainus võimalus – ja Tiffany tundis, et ta lükkab selle kindlalt tagasi.

„Ainuke võimalus on sul jääda selleks ajaks minu juurde õuemajja. Kahtlemata ei ole see variant sulle vastuvõetav.”

„Miks mitte?” Jacki silmad ahenesid, kui ta neiule otsa vaatas. „Ma olen seal varemgi peatunud. Kõik saab olema nagu vanadel headel aegadel.”

Nagu vanadel headel aegadel? Ja nad teesklesid, et nende vahel ei juhtunudki midagi?